- valgud, mis püüavad kinni ergastunud elektronide energia - fosfolipiidid. * kõik taimeosad ei sisalda klorofülli ja seega ei fotosünteesi * fotosünteesi reaktsioonid toimuvad lamellides * kuna klorofüll ei neela rohelist valgust, vaid peegeldab seda, on taimed inimsilmale nähtavad rohelistena valgusstaadiumi täpne kirjeldus: 1) klorofülli molekulid püüavad kinni punase ja sinise valguse, mille energia ergastab klorofülli molekuli 2) ergastunud molekulilt kaldun ergastunud elektron edasi valkudele, mis on valmis teda vastu võtma 3) ergastunud elektron antakse ühelt molekulilt teisele edasi, kusjuures iga taolise andmise käigus (iga astme käigus) väheneb elektroni energiahulk 4) seda energiat kasutatake H+ pumpamiseks stroomast lamelli sisekeskkonda 5) nii tekitatakse H+gradient (H+gradient on olukord, kui vesinikioonide konsentrarsioon lamelli sees on suurem kui stroomas.)
RF3 kompleksis GDPga kataluusib RF-1 ja RF-2 vabanemist ribosoomilt. Eukaruootides on ainult uks RF (eRF), mis tunneb ara koiki kolme terminatsioonikoodonit. A-saiti sisenenud RF muudab peptiduultransferaasi aktiivsust, nii et peptiduultransferaas lisab polupeptiidahela viimase aminohappe karboksuulruhmale vee molekuli. Selle tulemusena vabaneb valmis polupeptiidahel P saidis asuvalt tRNA molekulilt . Translatsiooni terminatsiooniprotsess lopeb mRNA vabanemisega ribosoomilt ja ribosoomi subuhikute dissotsiatsiooniga).Seda protsessi kataluusivad RRF(ribosomal release factor) ja EF-G GTP hudroluusi energia arvel. Ribosoomi subuhikud on nuud valmis jargmise polupeptiidahela sunteesiks
reaktsioonid aga stroomas. Fotosünteesi koguvõrrandi võib kirjutada järgmiselt: 6CO2 + 12H2O = C6H12O6 + 6O2 + 6H2O Valgusstaadium. Et rakus üldse fotosüntees hakkaks toimuma on vaja energiat nende protsesside käivitamiseks. Taimed saavad selle energia päikesevalgusest. Valgus neeldub lehes ja ergastab pigmendi molekulid. Ergastatud klorofülli molekul kaotab ühe elektroni. See elektron liigub ühelt molekulilt teisele ja seda nimetatakse elektronitranspordiahelaks. Igal astmel vabaneb veidi energiat. Seda energiat kasutatakse ATP sünteesiks. Nüüd aga on klorofülli molekulis üks vaba koht uuele elektronile. See elektron saadakse vee molekuli lõhustumisel. Vesi siseneb taime juurte kaudu mullast ja on fotosünteesi toimumiseks üks olulisi komponente. Vee lõhustumiseks on samuti vaja päikeseenergiat. Vee molekul lõhustub hapnikuks ja vesinikioonideks. Moodustunud hapnik väljub
Glükoosi sisalduse määramiseks kasutatakse meetodit, mis põhineb kahe ensüümi glükoosi oksüdaasi (GOD) ja peroksüdaasi (POD) kasutamisel. GODi spetsiifilisus substraadi suhtes annab võimaluse määrata glükoosisisaldust ka teiste taandavate suhkrute juuresolekul. GOD katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. See ensüüm sisaldab endas prosteetilise grupina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koeensüüm. Selle kaasabil kantakse glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit hapnikule. Toimub glükoosi oksüdeerumine glükoonhappeks ja tekib vesinikperoksiid. Seejärel osaleb POD, katalüüsides spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Peroksiid redutseerub, tekib vesi. Kasutades substraati, mis oksüdeerudes annab värvilise produkti, saab seda jälgida spektrofotomeetriliselt. Antud töös kasutatakse
määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul. ,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas katalüüsib ,Dglükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Produktideks on vesinikperoksiid ja ,Dglükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D-glükoonhappe. GOx on liit- ehk konjugeeritud valk, flavoproteiin, mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. GOx-i molekul on dimeerne valk.FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Tekib ekvimolaarses koguses D- glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx on sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. See tähendab, et ka POx on liitvalk. POx katalüüsib
03. Teoreetilised alused. Glükoosisisaldu määramiseks kasutataske meetodit, mis põhineb kahe ensüümi kasuutamisel. Need on glükoosi oksüdaas (GOD) ja peroksüdaas (POD). GOD kasutamine annab võimalust määrata glükoosi ka teiste suhkrute juuresolekul. GOD katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. See ensüüm sisaldab flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mille abil glükoosi molekulilt kantakse kaks vesiniku aatomit hapnikule. Tulemusena toimub glükoosi oksüdeerumine glükoonhappeks ja tekib vesinikperoksiid. Järgmises etappis osaleb POD. See katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Teine substraat H2O2 redutseerub, andes vett. Kasutades substraati, mis oksüdeerub andes värvilist produkti, saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Lahuse värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses glükoosisisaldusest uuritavas proovis.
nähtuste vahelisi seoseid. Elektrokeemia käsitleb ioone sisaldavate lahuste omadusi ning lahuse ja metalli või muu elektrijuhi piirpinnal toimuvaid keemilisi reaktsioone, kus toimub elektroni ülekanne elektroodilt lahusesse või vastupidi. Kui keemiline reaktsioon toimub välise potentsiaali toimel või kui keemiline reaktsioon tekitab lahuses potentsiaali, on tegemist elektrokeemilise reaktsiooniga. Reaktsioone, kus elektron kantakse üle molekulilt molekulile, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Elektrokeemias on reeglina oksüdeerumis- ja redutseerumisprotsess üksteisest ruumiliselt eraldatud ning omavahel ühendatud välise vooluringi abil. Kõige tavalisemaks elektrokeemia näiteks võib tuua keemilised vooluallikad näiteks akud, telefonid jms mille päevane kasutamine on väga lai. Akudelt saadav elektrijõud paneb asjad liikuma. Keemiline energia muudetakse elektriks- Näiteks: elektriauto, mobiiltelefon ning kõik muud akud.
. - :O: :O: :O: .. - - .. .. : + H CH2 C H H O :CH2 C H CH2 C H + H O: H enolaatanioon Selles etapis eemaldab alus (hüdroksiidioon) ühelt molekulilt atseetaldehüüdi - süsinikult prootoni, saadakse resonantsi poolt stabiliseeritud enolaatanioon. II etapp .. - :O : :O : :O : :O : - CH3 C H + :CH2 C H CH3 CH CH2 C H alkoksiidanioon .. - :O :
kuupäev: 4.04.2012 3.3 GLÜKOOSISISALDUSE MÄÄRAMINE ENSÜMAATILISEL MEETODIL Teooria Glükoosi kvantitatiivseks määramiseks bioloogilistes vedelikes kasutatakse ensümaatilist meetodit, mis põhineb ensäämide glükoosi oksüdaas (GOD) ja peroksüdaas (POD) kasutamisel. See meetod võimaldab määrata glükoosi ka teiste teendavate suhkrute juuresolekul. Glükoosi oksüdaas katalüüsib glükoosi oksüdeerumist hapniku toimel glükohappeks. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Peroksüdaas on koostisest ka liitvalk ja selle toimel leiab aset spetsiifiliste substraatide oksüdeerumine H2O2-lt pärineva hapniku abil. Oksüdeerides, mõned substraadid anaavad värvilisi produkte
ensümaatilist meetodit, mis põhineb kahe ensüümi glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. GOx on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes, mis võimaldab meetodit kasutada ka teiste taandavate suhkrute juuresolekul. GOx katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOx sisaldab flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FAD kaasabil kantakse glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit hapnikule, mille tulemusena oksüdeerub glükoos glükoonhappeks ja tekib viimasega ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. OH OH H O OH H O H GOD H OH H + O2 OH H O + H2O 2
kasutamisel. GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes (tänu sellele võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk (flavoproteiin) ja sisaldab prosteetilise grupina (mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks.
juuresolekul. GOx-i süstemaatiline nimetus -D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas näitab, et ta katalüüsib ,D- glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Produktideks on vesinikperoksiid ja ,D-glükonolaktoon, mis hüdrolüüsudes moodustab D-glükoonhappe. GOx kujutab endast liit- ehk konjugeeritud valku, flavoproteiini, mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. GOx on dimeerne valk. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH2-ks ning kannab molekulaarsele hapnikule, mille tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx on liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib
moodustades OH- Siirdeseisundi · Teine Asp (üldine hape) võtab vastu prootoni, soodustades tetraeedrilise vaheühendi teket. (Vaadata joonist lk 22 loeng 8) Substraadi sidumisele järgneb kahe prootoni üheaegne ülekanne, mis loob aluse vee nukleofiilseks atakiks substraadi karbonüüsi süsinikule.Asp32 toimib nagu üldine alus, võttes vastu prootoni vee molekulilt. Asp215 toimib üldise happena, andes prootoni peptiidi karbonüülrühma hapnikule. Lüsotsüüm Kovalentne ja üldine hape-alus katalüüs: · Lüsotsoom hüdrolüüsb polüsahhariidahelaid ja lõhustab teatud bakterirakke nende rakuseina lammutamise teel · Lüsotsüümi reaktsiooniks on hüdrolüüs, mille tulemusena molekul pooldub (vaata joonist Loeng 8 lk 26) Glu35 toimib üldise happena, ja Asp53 stabiliseerib karbooniumiooni kui vaheühendi.
annab võimalust glükoosimääramiseks teist shuhkrute juureolekul. GOx on konjugeeritud valk (flavoproteiin).Sisaldab mittevalgulisi komponente FAD. FAD toimub koensüümina. GOx katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerimist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktid: - Vesinikperoksiid H2O2 - ,D-glükonolaktoon (hüdrolüüsi tulemusena moodustab D-glükoonhape FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Selle tulemuseks tekib vesinikperoksiid ja D-glükoonhape. Teine etap: Teisel etaapil kasutatakse rõika peroksüdaasi (süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2- oksüdoreduktaas.) POx on hemoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina H2O2 (moodustub H2O).
GOx on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes ning seetõttu saab selle meetodiga määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul. GOx katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerimist molekulaarse hapniku toimel, produktideks on vesinikperoksiid ja ,D-glükonolaktoon, mis moodustab hüdrolüüsides D-glükoonhappe. GOx on liitvalk, mittevalguliseks komponendiks on FAD, mis toimib koensüümina. GOx-i molekul on dimeerne valk. FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Ka POx on liitvalk, mittevalguliseks komponendiks on heem, seega on hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronides vesinikperoksiidi, mille redutseerimisel moodustu vesi. Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati (II) (see on
kasutamisel. GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes (tänu sellele võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk (flavoproteiin) ja sisaldab prosteetilise grupina (mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks.
GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes (tänu sellele võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk (flavoproteiin) ja sisaldab prosteetilise grupina (mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H 2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks.
Süsteem leiutati aastal 1956 Rahvusvahelise Ensüümi Komissiooni (International Comission of Enzymes) poolt. Klassifikatsioonis määratakse ära missuguse ensüümiga on tegemist ja millega too reageerib. Ensüümi klassifikatsioonis on kuus peamist rühma millel on oma nimetus olemas: 1) Oksüreduktaasid mille funktsiooniks on redoksreaktsioonid ehk elektronide ülekanne. 2) Transferaasid mille funktsiooniks on funktsionaalsete rühmade ülekanne ühelt molekulilt teisele. 3) Hüdrolaasid ehk keemiliste sidemete katkestamine hüdrolüüsi teel. 4) Lüaasid ehk kaksiksidemete teke rühmade kõrvaldamise teel või liitumisreaktsioonid kaksiksidemele. 5) Isomeraasid ehk isomeersete molekulide teke ühest molekulist. 6) Ligaasid ehk uute kovalentsete sidemete moodustamine kondensatsiooni teel ATP energia arvel. Kõik ensüümid on vastavalt ära määratud kasutades neid ülemisi liigitamisgruppe. Kui
suhtes võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul. GOx katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel, reaktsiooniproduktideks vesinikperoksiid ja ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D-glükoonhappe. GOx on liitvalk, flavoproteiin, mis sisaldab mittevalgulise osana flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, redutseerudes FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D- glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Selle meetodi järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mis on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise osana heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist,
laialdaselt ensümaatilist meetodit, mis põhineb ensüümide glükoois oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. GOx-i süstemaatiline nimetus β,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas näitab, et ta katalüüsib β,D- glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja δ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D- glükoonhappe. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerides FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaasrses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Meetodi järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist,
Biokeemias leiavad kasutamist eelkõige triviaalnimetused Ensüümi nimetus lõpeb alati sufiksiga -aas Ensüümi nimetus: substraat(+aas) või (+protsess aas) amülaas alkoholi dehüdrogenaas Ensüümide klassifitseerimine põhineb katalüüsitaval reaktsioonil ensüümid jagunevad kuude põhiklassi 1. Oksüdoreduktaasid, katalüüsivad oksüdeerumis redutseerumisreaktsioone 2. Transferaasid, katalüüsivad keemiliste gruppide ülekannet ühelt molekulilt (grupi doonor) teisele molekulile (grupi aktseptor) 3. Hüdrolaasid, katalüüsivad hüdrolüüsi reaktsioone 4. Lüaasid, katalüüsivad gruppide liitumist kaksiksidemetele või gruppide elimineerimist mille tulemusena moodustuvad kaksiksidemed või tsüklid 5. Isomeraasid, katalüüsivad molekulisiseseid ümberasetusi ehk isomerisatsiooni reaktsioone 6. Ligaasid, katalüüsivad kahe molekuli ühinemisreaktsioone mille
määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). · GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk (flavoproteiin) ja sisaldab prosteetilise grupina (mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. · FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. · POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. · POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks.
ensümaatilist meetodit, mis põhineb kahe ensüümi glükoosi oksüdaasi (GOD) ja peroksüdaasi (POD) kasutamisel. GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes, mis võimaldab meetodit kasutada ka teiste taandavate suhkrute juuresolekul. GOD katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD sisaldab flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensümm. FAD kaasabil kantakse glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit hapnikule, mille tulemusena oksüdeerub glükoos glükoonhappeks ja tekib viimasega ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. Reaktsiooni järgmises etapis osaleb POD, mis sisaldab prosteetilise rühmana heemi. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). Teine substraat H2O2 toimib seejuures kui vesiniku aktseptor, redutseerudes H2O-ks. Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt.
See meetod võimaldab määrata glükoosisisaldust ka teiste taandavate suhkrute juuresolekul, tänu GOD-i substraadispetsiifilisusele ,D-glükoosi suhtes. GOD (süstemaatiline nimetus ,d-glükoos)- O2-oksüdoreduktaas katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk- flavoproteiin, sisaldab prosteetilise grupina (mittevalgulise komponendina) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. Glükoosi molekulilt kantakse kaks vesiniku aatomit hapnikule FAD kaasabil ja selle tulemusena oksüdeerub glükoos glükoonhappeks ja tekib viimasega ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. Reaktsiooni edasises etapis osaleb POD (süstemaatilise nimetusega doonor: H2O2- oksüdoreduktaas). Samuti on POD koostiselt liitvalk- kromoproteiin, mis sisaldab prosteetilise rühmana heemi. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist)
(GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Tänu GOx-i substraadispetsiifilisusele , D-glükoosi suhtes võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juureolekul. GOx katalüüsib glükoosi oksüdeerimist molekulaarse hapniku toimel. GOx on liitvalk e flavoproteiin, mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniinnukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega
Glükoosi oksüdaas kujutab endast joonisel näidatultki liit- ehk konjugeeritud valku, flavoproteiini, mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi , mis toimib koensüümina. Glükoosi oksüdaasi molekul on dimeerne valk (kaks subühikut, mis joonisel on eritooniliste siniste värvustega näidatud). Roosaga on joonisel näidatud FAD-i molekulid. Ensüümivalku stabiliseerivad polüsahhariidi ahelad, mis on tähistatud rohelisega. Glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit seob FAD, redutseerides -ks ja kannab need molekulaarsele hapnikule, mis on lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Ka peroksüdaas on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. Peroksüdaas katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (ehk dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina
(GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Tänu GOx-i substraadispetsiifilisusele β, D-glükoosi suhtes võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juureolekul. GO x katalüüsib glükoosi oksüdeerimist molekulaarse hapniku toimel. GO x on liitvalk e flavoproteiin, mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniinnukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega
Kõik tuntud ensüümid on klassifitseeritavad ühte kuuest ensüümide klassist. Igale tuntud ensüümile on omistatud neljapositsiooniline rahvusvaheline klassifikatsiooni number. Klassi nr Klassi nimetus Katalüüsitava reaktsiooni tüüp 1 Oksüdoreduktaasid Eelektronide ülekanne hüdriidiooni või vesiniku aatomi vormis 2 Transferaasid Funk. rühmade ülekanne ühelt molekulilt teisele 3 Hüdrolaasid Keemiliste sidemete katkestamine hüdrolüüsi teel 4 Lüaasid Kaksiksidemete teke rühmade kõrvaldamisel või nende liitmine kaksiksideme juurde 5 Isomeraasid Rühmade ülekanne molekuli piires, isomeersete vormide teke 6 Ligaasid Uute kovalentsete sidemete (C-C, C-S, C-O, C-N)
1.3.4) näitab, et ta katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Produktideks on vesinikperoksiid ja ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsides moodustab D- glükoonhappe. GOx kujutab endast liitvalku, täpsemalt flavoproteiini, mis sisaldab mittevalgulise komponentina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. GOx-i molekul on dimeerne valk. Ensüümivalku stabiliseerivad polüsahhariidi ahelad. FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, redutseerides FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükooshapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna esindajat, rõika peroksüdaasi (EC 1.11.1.7), mille süstemaatiline nimetus on doonor:H 2O2-oksüreduktaas. Pox on samuti liitvalk, mille mittevalguline komponent on heem, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx
Glükoosisisalduse ensümaatiline meetod põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Kuna GOx on niivõrd substraadispetsiifiline β,D-glükoosi suhtes, võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul. GOx (β,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) kujutab endast liitvalku, mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD). GOx-i molekul ise on dimeerne valk. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx, antud töös rõika peroksüdaas (doonor:H 2O2-oksüdoreduktaas), on samuti liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. Viimane teeb sellest valgust hemo- ehk kromoproteiini. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina vesinikperoksiidi, mille redutseerumisel moodustub vesi.
(tähistatud roosaga) - polüsahhariidi ahelad, mis stabiliseerivad ensüümvalku (tähistatud rohelisega) Toimuvad protsessid: Tähtis informartsioon: - FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit redutseerub FADH2-ks Süstemaatiline nimetus: ,D- kantakse üle molekulaarsele hapnikule glükoosi: O2-oksüdoreduktaas (EC (sisaldub lahustunult reaktsioonikk-s) 1.1.3.4) - Tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet Funktsioon: katalüüsib ,D- glükoosi oksüdeerimist
energiaks. Toimub taimerakkude kloroplastides valgusenergia (klorofülli ergastunud elektronide energia) arvel. Maksimaalne efektiivsus: spektri punases või violetses osas. 1. valgusstaadium: Et rakus üldse fotosüntees hakkaks toimuma on vaja energiat nende protsesside käivitamiseks. Taimed saavad selle energia päikesevalgusest. Valgus neeldub lehes ja ergastab pigmendi molekulid. Ergastatud klorofülli molekul kaotab ühe elektroni. See elektron liigub ühelt molekulilt teisele ja seda nimetatakse elektronitranspordiahelaks. Igal astmel vabaneb veidi energiat. Seda energiat kasutatakse ATP sünteesiks. Nüüd aga on klorofülli molekulis üks vaba koht uuele elektronile. See elektron saadakse vee molekuli lõhustumisel. Vesi siseneb taime juurte kaudu mullast ja on fotosünteesi toimumiseks üks olulisi komponente. Vee lõhustumiseks on samuti vaja päikeseenergiat. Vee molekul lõhustub hapnikuks ja
β,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja δ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D- glükoonhappe. GOx kujutab endast liit- ehk konjugeeritud valku (flavoproteiini), mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. GOx-i molekul on dimeerne valk (kaks subühikut). Ensüümivalku stabiliseerivad polüsahhariidi ahelad. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx on samuti koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (=dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O.
Difusioon on ainete iseeneslik segunemine. Ühe aine molekulid tungivad teise aine molekulide vahele. Difusioon on seda kiirem, mida hõredamad on segunevad ained. Difusiooni kiirus on võrdeline molekuli keskmise vaba teepikkusega (teepikkus, mille molekul läbib kahe põrke vahel) ja temperatuuriga ning pöördvõrdeline molekulmassiga. Soojusjuhtivus on ülekandenähtus, kus molekulide soojusliikumise energia kandub omavaheliste põrgete tulemusel ühelt molekulilt teisele. Ilma kõrvalmõjudeta (gaasivoolud) esineb soojusjuhtivus poorsetes materjalides. Seetõttu kasutataksegi poorseid materjale soojusisolaatoritena. Soojusjuhtivus põhineb sellel, et kiiremad gaasimolekulid põrkuvad aeglasematega ja annavad osa oma liikumisenergiast üle. Selliselt toimub molekulide keskmiste kiiruste ühtlustumine gaasi erinevates piirkondades. Sisehõõre on ülekandenähtus, mille tõttu kehade liikumisel gaasides mõjub takistusjõud. Näit
2. Järgmisele koodonile seostub sellele vastav tRNA ning nendega seotud aminohappejääkide vahele sünteesitakse peptiidside. 3. Peptiidsideme sünteesil vabaneb esimene tRNA enda küljes olnud aminohappejäägist. Esimene aminohappejääk on nüüd teisega seotud ja teine aminohape on omakorda teisele koodonile vastava tRNA küljes. 4. mRNA kulgeb läbi ribosoomi, tehes ruumi järgmistele tRNAdele. Nii kandub moodustuv valk ühelt tRNA molekulilt teisele edasi, kasvades järjest pikemaks. Stoppkoodonile ei vasta ühtegi tRNAd. Valguga seotud tRNA väljub ribosoomist ning valk eraldub omakorda sellest. Kasutatud tRNAde külge seotakse uued aminohapped, loetud mRNA on valmis uuesti ribosoomile kinnituma ja saab edasi küpseda.
H2O + NH3 OH- + NH4+ HNO2 + H2O NO2- + H3O+ HCl + H2O H3O+ + Cl- · Vee molekul on siia lisatud, et rõhutada aluse vajalikkust hape-alus reaktsiooniks. H3O+ on hüdrooniumioon. Autoprotolüüs- 2H2O = H3O+ + OH- Vee molekul käitub normaalselt nii happe kui alusena (vastavalt partnerile) ja on seetõttu amfiprotoonne aine. Amfiprotoonsuse tõttu toimub ka puhtas vees prootoni ülekanne ühelt vee molekulilt teisele-vee autoprotolüüs. Autoprotolüüsi tasakaal püstitub väga kiiresti, kuid on nihutatud vasakule (KW = 10-14). Autoprotolüüsi tasakaalu tõttu on H3O+ ja OH- ioonide kontsentratsioonid vees alati omavahel seotud. H3O+ ja OH- ioonide kontsentratsioonide numbriliseks väljendamiseks kasutatakse keemias enamasti pH skaalat: pH=-log[H+] Keemiline tasakaal, tasakaalukonstant (termodünaamiline kontsentratsiooniline)- Le Chatelier printsiip- kui mingi välismõju (temp, rõhk, konts
õhulõhesid, mille kaudu saab toimuda lehe gaasivahetus. Õhulõhede rakud saavad vajadusel sulguda ja avaneda, sest neis leidub kloroplaste. Õhulõhesid on enamikul taimedel rohkem lehe alumisel küljel. Kuna hingamisel toodavad taimed süsihappegaasi, pole kasulik magada toas, kus on palju toalilli. Mitokondreis on energia allikaks üksnes orgaanilised ained. Seega, kui FS-l keemiline energia lisandub, siis hingamisel kandub see üksnes ühelt molekulilt teisele. Hingamine aksutab suhkruid ja hapnikku ning lõpp-produktideks on CO2 ja H2O. Seega on ta vastandprotsess FS-le. Ka hingamisel on 2 etappi tsitraaditsükkel koos glükolüüsiga ja hingamisahel. Ka hingamisel moodustub ATP. Taimelehtedes sisaldavad rakud nii kloroplaste kui mitokondreid. Seega toimub neid nii fotosüntees kui hingamine. Nende protsesside vahekord sõltub valguse intensiivsusest. Pimedas eraldub lehest CO2 ja neeldub O2, valguse käes neeldub CO2 ja eraldub O2. 4
Vee elektrijuhtivus: Kui puhtale veele rakendada elektriväli E, siis ioonide kiirus selles väljas on v=uE. Kui elektrolüütide lahustes ioonide kiirused on vahemikus (4...8)10-8 m2/Vs, siis vee dissotsiatsiooni tulemusel tekkinud hüdroksüül (OH-) ja hüdrokoosnium (H3O+) ioonide liikuvus on kordi kõrgem (prooton võib hüpata üle ühe vee molekuli juurest teise juurde, sama ka hüdroksüülioonidega). Elektrivälja olemasolu korral toimub prootoni üleandmine ühelt vee molekulilt teisele välja suunas, mitte H3O+ liikumine, seetõttu toimubki kiirem laengu ülekanne. Tugevamini hüdratiseerunud ioonide elektriväljas liikuva osakese raadius on suur. 3kt Elektroodpotentsiaalid Protsessid elektroodil: Elektrood jaotatakse mittepolariseeritavaks ja polariseeritavaks elektroodiks. Mittepolariseeritava- (metall-) elektroodil toimub takistamatu ioonide ja laengute vahetus elektroodmetalli ja lahuse vahel. Sellest vahetusest osavõtvat iooni nimetatakse
ATP-sse salvestatud energiat kasutatakse hiljem sünteesiprotsessides Fotosüntees protsess, mille käigus elusorganismid muudavad päikeseenergia keemiliseks energiaks. Fotosünteesi valgusstaadium Et rakus üldse fotosüntees hakkaks toimuma on vaja energiat nende protsesside käivitamiseks. Taimed saavad selle energia päikesevalgusest. Valgus neeldub lehes ja ergastab pigmendi molekulid. Ergastatud klorofülli molekul kaotab ühe elektroni. See elektron liigub ühelt molekulilt teisele ja seda nimetatakse elektronitranspordiahelaks. Igal astmel vabaneb veidi energiat. Seda energiat kasutatakse ATP sünteesiks. Nüüd aga on klorofülli molekulis üks vaba koht uuele elektronile. See elektron saadakse vee molekuli lõhustumisel. Vesi siseneb taime juurte kaudu mullast ja on fotosünteesi toimumiseks üks olulisi komponente. Vee lõhustumiseks on samuti vaja päikeseenergiat. Vee molekul lõhustub hapnikuks ja vesinikioonideks
ATP-sse salvestatud energiat kasutatakse hiljem sünteesiprotsessides Fotosüntees protsess, mille käigus elusorganismid muudavad päikeseenergia keemiliseks energiaks. Fotosünteesi valgusstaadium Et rakus üldse fotosüntees hakkaks toimuma on vaja energiat nende protsesside käivitamiseks. Taimed saavad selle energia päikesevalgusest. Valgus neeldub lehes ja ergastab pigmendi molekulid. Ergastatud klorofülli molekul kaotab ühe elektroni. See elektron liigub ühelt molekulilt teisele ja seda nimetatakse elektronitranspordiahelaks. Igal astmel vabaneb veidi energiat. Seda energiat kasutatakse ATP sünteesiks. Nüüd aga on klorofülli molekulis üks vaba koht uuele elektronile. See elektron saadakse vee molekuli lõhustumisel. Vesi siseneb taime juurte kaudu mullast ja on fotosünteesi toimumiseks üks olulisi komponente. Vee lõhustumiseks on samuti vaja päikeseenergiat. Vee molekul lõhustub hapnikuks ja vesinikioonideks
2.Kirjeldage GOx-i ja POx-i poolt katalüüsitavaid reaktsioone. GOx katalüüsib glükoosi oksüdatsiooni hapniku juuresolekul ning produktideks on glükoonhape ja peroksiid. POx katalüseerib raud(II) oksüdatsiooni peroksiidi abil raud(III)'ks, mis on värvline ühend ning mida on võimalik optiliselt määrata. 3. Millist koensüümi vajab GOx ja milles seisneb koesüümi roll? Sisaldab koensüümi FAD, mis aitab glükoosi molekulilt oksüdeerumise käigus eralduvad vesiniku aatomid kanda üle molekulaarsele hapnikule, et saaks tekkida vesinikperoksiid. 4. Kuidas avaldub ensüümi substraadispetsiifilisus antud töö puhul? GOx on spetsiifiline ensüüm, mis katalüüsib ainult glükoosi oksüdatsiooni ja võimaldab määrata glükoosi sisaldust teiste suhkrute juuresolekul. 5. Selgitage lahuse lahjendamise põhimõtet ja kirjeldage, kuidas tuleb toimida, et
ülekande jpt reaktsioone. Ensüüme iseloomustab suur aktiivsus ja spetsiifilisus. Ensüümid kiirendavad reaktsioone 10 3 kuni 1017 korda ning on väga spetsiifilised reaktantide ehk substraatide suhtes; paljud neist evivad stereospetsiifilisust. Kõik tuntud ensüümid kuuluvad ühte kuuest ensüümide klassist: oksüdoreduktaasid - elektronide ülekanne hüdriidiooni (H3+O) või vesiniku aatomi vormis; transferaasid - funktsionaalsete rühmade ülekanne ühelt molekulilt teisele; hüdrolaasid keemiliste sidemete katkestamine hüdrolüüsi teel; lüaasid kaksiksidemete teke rühmade kõrvaldamisel või nende liitumine kaksiksideme külge; isomeraasid rühmade ülekanne molekuli piires, isomeersete vormide teke; ligaasid = süntetaasid uute kovalentsete sidemete (C-C, C-S, C-O, C-N) moodustamine kondensatsiooni teel. 17. Nimetage toksilisust mõjutavaid tegureid.
68. Kirjeldage translatsiooni terminatsiooniprotsessi. Translatsioon termineerub, kui terminatsioonifaktorid tunnevad A-saidis ära stop koodonid. Bakteris RF1 UAA ja UAG koodonid, RF2 UAA ja UGA. Eukarüootides on ainult eRF, mis tunneb ära kõiki 3 koodonit. A-saiti sisenenud RF muudab peptidüültransferaasi aktiivsust ja peptidüültransferaas lisab polüpeptiidahela viimase aminohappe karboksüülrühmale vee molekuli Vabaneb valmis polüpeptiidahel P-saidis asuvalt tRNA molekulilt ning vaba tRNA liigub ribosoomi E- saiti. Translatsiooni terminatsiooniprotsess lõpeb mRNA vabanemisega ribosoomilt ja ribosoomi jaotumisega kaheks alaosaks. 69. Geneetiline kood ja selle omadused. Geneetiline kood põhineb nukleotiidide tripletitel, kolm nukleotiidi määravad ära ühe aminohappe polüpeptiidis. Geneetiline kood ei ole kattuv. Geneetiline kood on komavaba, kõik mRNA-s asuvad koodonid loetakse translatsioonil järjest, ühes lugemisraamis (reading frame)
kovalentse sideme, teised ioonilise sideme. · Uhendites taiendavad suurema elektronegatiivsusega elemendid oma valist elektronkihti kuni oktetini (8 elektronini) nende valentselektronide arvel, mida loovutavad vaiksema elektronegatiivsusega elementide aatomid. · Erandiks on vesinik, mis taiendab elektronide arvu kuni kaheni. Ionisatsioonienergia · Ionisatsioonienergia ehk ionisatsioonipotentsiaal on energia, mis kulub elektroni eemaldamiseks uksikult aatomilt (voi molekulilt). Teisiti oeldes on tegemist elektroni seoseenergiaga aatomis (voi molekulis). Mida vaiksem on ionisatsioonienergia, seda meelsamini loovutab aatom (voi molekul) elektroni ja ioniseerub. · N-taseme ionisatsioonienergiaon energia, mis kulub aatomilt voi molekulilt n-inda elektroni eemaldamiseks, kui n - 1 elektroni enne seda on juba ara voetud. Reeglina on iga jargmise taseme ionisatsioonienergia eelmisest suurem, kuna elektron on aatomituumale lahemal. Elektronkonfiguratsioon
Röntgenkiirgus tekib elektronide liikumisel kõrgemalt energeetiliselt tasemelt madalamale, gammakiirgus tekib aga tuumaprotsessides. Tulenevalt gammakiirguse poolt kantavast suurest energiast tekitab gammakiirgus eluskudedele suuri kahjustusi. Keskkonnas esinev loomulik gammakiirgus ei avalda erilist mõju kuna tema kogus on väike. 2.2Mitte ioniseerivad kiirgused ja nende mõju Mitteioniseeriv kiirgus on selline elektromagnetkiirgus, mis pole piisavalt tugev et ära rebida teiselt molekulilt aatom. Mitteioniseerivad kiirgused on valgus, infrapunakiirgus, mikrolainekiirgus, raadiolained. Need kiirgused ei ole nii ohtlikud kui ioniseerivad kiirgused kuid ohte siiski esineb. 2.2.1 Infrapunakiirgus Infrapunakiirgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on suurem kui nähtaval valgusel ja väiksem kui raadiolainetel. Infrapunakiirgus on ligikaudse lainepikkusega 750 nm kuni 1 mm. Infrapunakiirgus teatud tööstharudes võib kahjustada silmi või äärmuslikel juhtudel
EC 1. Oksüdoreduktaasid ja nende süstemaatilised nimetused: Orgaanilise aine oksüdeerumisel loovutatakse koos elektronidega prootoneid või asendatakse vesinikuaatomid mõne elektronegatiivsema aatomiga (näit. hapnikuga). Oksüdeeritust näitab süsinikega seotud vesinike arvu ja süsinike üldarvu suhe. Mida väiksem on see suhe, seda oksüdeeritum on ühend. Oksüdoreduktaasid katalüüsivad redoksreaktsioone, ehk nad on ensüümid, mis kannavad elektrone ühelt molekulilt teisele oksüdatsioonireaktsiooni käigus. A + D- A- + D Redoksreaktsioonides toimub elektronide ülekanne doonorilt aktseptorile. Kõik biokeemilised redoksreaktsioonid toimuvad koensüümide osavõtul. Redoksreaktsioonis doonor oksüdeerub ja aktseptor redutseerub. Doonoriks on metaboliit (metabolismi vaheprodukt). Aktseptoriks võivad olla koensüümid (NAD+ , FAD, jt
Sidemespetsiifilisus (ensüümid võivad katalüüsida ainult teatud sidemete tekkimist ja lagunemist nt a1,4 glükosiidside) Rühmaspetsiifilisus (kindla funktsionaalse rühmaga toimuvad reaktsioonid) Absoluutne spetsiifilisus (eelnimetatud aspektide kominatsioon) Ensüümide klassifikatsioon: Oksüdoreduktaasid -> katalüüsivad biokeemilisi redoksreaktsioone Transferaasid -> funkts rühmade ülekanne ühelt molekulilt teisele Hüdrolaasid –> katalüüsivad hüdrolüüsi (C-N, C-O, C-P, C-S sidemete lõhustamist vee toimel) Lüaasid -> katalüüsivad C-C, C-O, C-N,C-S jt mittehüdrolüütilist lõhustamist Ligaasid -> katalüüsivad sünteesireaktsioone Isomeraasid Ensüümi toime: E+S - > ES E-ensüüm S-substraat ES-substraadi kompleks ES->EI EI- üleminekukompleks EI- >EP EP- produktikompleks EP-> E+ P P – produkt
redokspotentsiaali suurenemise (positiivsemaks muutumise) järjekorras Ferredoksiin (Fd), NADP+ Miks vee fotooksüdeerumisel vabaneb hapnik ainult iga neljanda valgusimpulsi järel? Vee fotooksüdatsioonikompleksi valkude küljes on 4 Mn aatomit, mis on vaja astmeliselt ära oksüdeerida. Ühe footoni energiaga oksüdeeritakse üks Mn Millise redokspotentsiaaliga ühend peab moodustuma, et toimuks elektronide liikumine vee molekulilt fotosüsteem II reaktsioonitsentrisse? Ühendil kõrgem redokspot kui PSII Nimetage mõni fakt mis näitab, et pH erinevus kloroplasti luumeni ja strooma vahel on vajalik ATP sünteesiks. Prootonite kontsentratsiooni erinevus kahel pool membraani. Kirjutage Calvini tükli esimese reaktsiooni (karboksüülumine) võrrand 3 R-1,5-BP + 3 CO2 6 3-PGA Kirjutage Calvini tsükli redutseerumisfaasi reaktsioonid 3fosfoglütseraat + ATP 1,3bisfosfoglütseraat + ADP
valgu biosünteesis. Kuna DNA primaarstruktuuris võivad nukleotiidid paikneda suvalises järjestuses, võimaldab DNA nende järjestuste kaudu talletada bioloogilist informatsiooni (seda võimaldab ka RNA, kuid DNA on oma suurema keemilise stabiilsuse tõttu pikaajalisemaks info säilitamiseks märksa sobivam ühend) 6. Kolm põhilist RNA-de klassi rakkudes, nende funktsioonid. mRNA(informatsioon) RNA, mille molekulilt toimub translatsioon: informatsiooni-RNA nukleotiidijärjestuse põhjal sünteesitakse polüpeptiid. tRNA(transport) tegeleb rakus aminohapete transpordiga ribosoomi, kus geneetilise koodi alusel lisatakse aminohape sünteesitavasse valguahelasse. rRNA(ribosoomis) seostub valkudega kompleksideks ribosoomideks (osaleb valgu sünteesis). 7. Prokarüootsete ja eukarüootsete rakkude peamised erinevused.
· Translatsioon toimub ribosoomidel. · RNA molekuli, millelt toimub translatsioon, nimetatakse mRNA-ks. · Protsessitud mRNA transporditakse tsütoplasmasse ning alles seal toimub translatsioon. 3 · Erinevalt eukarüootidest, kus transkriptsioon ja translatsioon on ajaliselt ja ruumiliselt teineteisest lahutatud, toimuvad prokarüootsetes rakkudes mõlemad protsessid korraga: parasjagu sünteesitavalt mRNA molekulilt algab kohe ka translatsioon. (loeng 4) Geneetiline kood - Üks koodon (=3nukleotiidi) kodeerib üht aminohapet · Sama aminohappe saab erinevatelt koodonitelt · 20 aminohapet Start-koodon - AUG = metioniin · Tähistab translatsiooni algust ja nö. translatsiooni nurgakivi (ilma selleta translatsiooni ei toimu. Stop-koodon - Tähistavad translatsiooni lõppu · UAA · UAG · UGA Mutatsioon - Vead replikatsioonis tekitavad mutatsioone. Vead replikatsioonis
annaabi.ee 
