Metsalastid (0)

III peatükk Metsalastid

3.1. Eesti tähtsamad puuliigid
Eesti on suhteliselt metsarikas maa. Riikide metsarikkust väljendatakse metsasusega – metsamaa suhtega riigi üldpindalasse. Eesti metsasus on 40 %. Mets on kujunenud Eesti Vabariigi üheks tähtsamaks eksportkaubaks.
Järgnevalt kirjeldame Eesti metsade põhilisi puuliike .
Mänd. Männienamusega puistute – männikute – pindala Eestis on umbes 710 000 ha. Mänd kasvab kiiresti, tema iga võib ulatuda 300…400 aastani ja kõrgus 45 meetrini. Eestis kasvavad kõrgeimad männid Järvseljal
Männil on vaigurikas keskmise kõvaduse ja tihedusega (530 kg/m3) võrdlemisi vastupidav ja hästitöödeldav puit, mis sobib kasutamiseks nii sise- kui ka väliskonstruktsioonides. Kasutatakse uste, uksepiitade, aknaraamide ja -piitade ning vineeri valmistamiseks.
Kuusk . Kuuseenamusega puistute – kuusikute – pindala Eestis on ligi 426 500 ha. Kuusk kasvab kiiresti, tema iga võib ulatuda 300 aastani ja kõrgus üle 60 m. Kõrgeimad kuused Eestis (üle 40 m) kasvavad Järvseljal.
Kuusepuit on valge, pehme ja kerge, mahukaal 450 kg/m3. Sobib kasutada samaks otstarbeks kui männipuitu, lisaks ka põrandamaterjalina.
Kask . Eestis on kaseenamusega puistute pindala 512 000 ha. Kask on mullastiku suhtes vähenõudlik (kasvab ka liivmullal), tema iga võib ulatuda 150 aastani, kõrgus 20…25 meetrini. Kasepuit on kollakas - või roosakasvalge, veidi läikiv, võrdlemisi kõva, kasutatakse vineeri ja mööbli, samuti laastplaatide valmistamisel. Kask ei ole ilmastikukindel, teda ei saa kasutada väliskonstruktsioonideks.
Haab . Eestis on haavaenamusega puistute pindala umbes 40 000 ha. Haab kasvab kiiresti, on valguslembeline ja mullastiku suhtes nõudlik. Puit on valge, pehme ja kerge. Sellest valmistatakse tuletikke , taarakaste, katuselaaste. Kasutatakse ka tselluloositööstuses.
3.2. Puidu niiskus
Puidu niiskus muutub vastavalt ümbritseva keskkonna niiskusele ja temperatuurile, s.t. puit on hügroskoopne. Samas muutub ka puidu maht. Nt. keskmine erikaal on kuival männipuidul 460 kg/m3, toorel 520 kg/m3.
Puidu niiskusesisaldust (protsentides) väljendab vee massi ja kuiva puidu massi suhe ning seda arvutatakse valemi järgi:
kus mt on toore ja mk kuiva puidu mass.
Puidu niiskuse määramiseks eraldatakse uuritavast puidust risttahukakujuline plokk, mille massi määratakse nii enne kui ka pärast kuivatamist. Kui uuritav plokk kaalus toorena 100 g, kuivatatuna aga 40 g, siis alguses sisaldas plokk 60 g vett ning ploki niiskus oli:
Metsas kasvava puu niiskusesisaldus muutub laiades piirides. Okaspuu südamiku niiskusesisaldus on 35 %, pindmiste kihtide niiskusesisaldus võib olla 70…250 %.
Vastavalt ümbritseva keskkonna niiskusele puit kas kuivab või võtab niiskust juurde. Puidu niiskus muutub vastavalt aastaajale ja selle omaduse säilitab puit alatiseks. Puidu pinna töötlemine vaid aeglustab niiskuse muutumist. Puidu kuivamisega kaasneb mõõtmete muutus. Kõige rohkem muutuvad puittoodete mõõtmed niiskuse muutumisel aastarõngastega ristsuunas.
3.3. Puidu kuivatamine
Saetud puidu kasutamise tõhustamiseks teda kuivatatakse. Kuivatamisega saavutatakse :

• puidu parem säilivus
  

• puidu paremad mehaanilised omadused
  

• puidu soojusjuhtivuse vähenemine
  

• puidu pinna hõlpsam töödeldavus.
  

Puidu kuivatamiseks kasutatakse loomulikku ja tehiskuivatamist. Loomulikuks kuivatamiseks ladustatakse saetud puit katusega kaetud varju alla võimalikult tuulisele paigale. Tuul ja soojus eemaldavad aja jooksul puidust liigse niiskuse. Teatud toodete nagu, muusikariistad valmistamiseks saadakse õhu käes kuivatamisel vajaliku kvaliteediga materjal. Mööbli tootmiseks vajaliku puidukoguse saamiseks kasutatakse tehiskuivateid. Tehiskuivatite põhiline eelis on kuivatusprotsessi suur kiirus ja sõltumatus ilmast.
Tehiskuivatamine toimub kuivatites. Kuivatid jaotatakse kamber- ja tunnelkuivatiteks. Suurimaks probleemiks kuivatite kasutamisel on õhuniiskuse hoidmine antud tasemel. Selle operatsiooni käsitsijuhtimine nõuab pikaajalist praktilist kogemust. Esimestes tehiskuivatites oli kuivatava õhu liikumiskiirus 0,5…2,0 m/s, moodsates kuivatites 2,5…6 m/s. Ka niiskuse ja temperatuuri reguleerimise aparatuuri tehnilised võimalused on paranenud : temperatuuri on võimalik reguleerida poole kraadi täpsusega. Tehiskuivatite kasutamisel on järgmised eelised:

• on võimalik saada väga madala ja etteantud niiskusega puitu
  

• lühem kuivatusaeg nõuab väiksemat laopinda
  

• kuivati töötab aasta ringi ühesuguse tootlikkusega
  

• ilm ei mõjuta kuivatamisprotsessi tulemusi
  

• suureneb tuleohutus .
  

Puidu kvaliteeti ohustavad spooride ja seente abil leviv hallitus , pehastumine ja sinetus.
Spoorid on väga kerged ja levivad seetõttu ka väga väikese tuule kiiruse juures. Sinetus- ja pehastusseened kasvatavad seeneniidistiku puidu sees, hallitusseened kasvavad vaid saetud puidu pinnal. Sinetus ja hallitus kutsuvad esile üksnes puidu värvimuutuse, vähendamata tema mehaanilist tugevust. Seente levimiseks on sobivaim puidu niiskus üle 20 % ja temperatuur +25 °C. Sellised tingimused valitsevad meie kliimas hiliskevadel ja suvel.
Vältimaks puidu kvaliteedi halvenemist ülalmainitud põhjustel, kastetakse puit kaitsevedelikesse. Et kõik kaitsevedelikud on mürgised, peavad isikud, kes puutuvad kokku kaitsevedelikuga töödeldud puiduga , kasutama vastavaid kaitsevahendeid ja järgima hügieenireegleid.
Puidu tugevusomadused muutuvad puidu ehituse ebaühtluse tagajärjel suures ulatuses. Väände- ja tõmbetugevus sõltuvad puidu niiskusest – reeglina on kuiv puit tugevam kui toores . Oksad , praod ja muud vead vähendavad puidu tugevust. Puidu kvaliteeti mõjutab suuresti puude langetusiga. Mida vanemaks puu kasvab, seda oksatumaks muutub ta tüvi ja seda võimsamaks südamik. Vanematest puudest saadakse parema kvaliteediga saematerjali. Üliküpsete okaspuude südamik võib olla lõhenenud.
3.4. Puitlastide liigitus
Puitlastid liigitatakse:

• saepuit
  

• ümarpuit
  

• tahutud puit
  

• lõhestatud puit
  

• puitplaadid.
  

3.4.1. Saepuit
Saepuiduks nimetatakse toodet, mis on vähemalt kahelt poolt pikuti saetud ja hööveldatud. Saepuidu mõõtmed antakse millimeetrites (paksus × laius × pikkus) ja on kehtivad 20-% niiskuse juures. Kui puidu niiskus erineb 20 %-st, vähendatakse või suurendatakse mõõtmeid 1 % võrra niiskuse muutumise iga 5 % kohta.
Saepuit jaotatakse:
liistud, hööveldatud – paksus ja laius alla 75 mm

pinnud, saetud – paksus ja laius alla 75 mm

lauad – paksus maksimaalselt 38 mm, laius vähemalt 75 mm
plangud – paksus üle 38 mm ja alla 100 mm, laius üle 175 mm
prussid – paksus ja laius minimaalselt 100 mm.
Venemaalt eksporditav saepuit jaotatakse:
deals – plangud (lauad) paksusega 50, 55, 63, 75 ja 100 mm laiusega 225, 250, 275 mm

battens – plangud (lauad) paksusega 50, 55, 63, 75, 100 mm ja laiusega 50…200 mm

boards – plangud (lauad) paksusega alla 50 mm, laius 50…250 mm
Saepuitu eksporditakse pakettidena. Pakettides olevad tooted (lauad, plangud) võivad olla ühepikkused või erineva pikkusega. Soomes kasutatakse saepuidu ekspordis nn. pikkuspaketti, mis koosneb neljast “põhipaketist" mõõtmetega 0,5 × 0,5 m ja pikkusega 1,8…6,0 m. Paketis on 4…5 m3 puitu massiga 2…2,5 tonni.
Eelistada tuleb pakette, mille tooted on kõik ühepikkused, sest sellised paketid võimaldavad paremini ära kasutada laeva mahutavust ja tekil on nendest võimalik moodustad kompaktne “ karavan ”, mis tormisel merel ei lagune.
Venemaal on saepuidu mõõtühikuks Peterburi standard, mis võrdub 165 kuupjalaga ehk 4,67 kuupmeetriga.
Saepuidu põhiühikuks on paketid. Nende sisu kohta antakse ostjale täpsed andmed nii, et ostjal on võimalus korraldada kauba edasimüüki. Seepärast on oluline, et paketid jõuaksid ostjani vigastamatutena. Laadimis- ja lossimistööde käigus saab mõnedele pakettidele osaks üsna karm kohtlemine, millega kaasnevad mehaanilised vigastused ja kvaliteedi langus. Kaubasaatja nõusolekuta ei tohi paketti osadeks jagada. Andmed paketi sisu kohta leiduvad kas käsitsi või arvutil kirjutatud ja paketile kinnitatud markeerimislehel.
Saepuidu vead
Kvaliteedivead
Struktuurivead
Seisukorravead
Praod
Oksad
Vale kuivusaste
Vaigusus
Sinetumine
Tõrv
Muud värvimuutused
Mädanik
Mainitud struktuurihälbed on puude haigused, mis muutuvad vigadeks alles siis, kui puidust on saanud tooted. Oksad on puude elutalitluseks vältimatud. Sellest hoolimata vähendab suur okste arv puidu kvaliteeti. Suur oksasus võib osutuda saetud puidu suurimaks veaks .
Saepuidu kvaliteet määratakse selle väljanägemise, s.t. puidu struktuuri, okste hulga, lõhede, värvuse järgi. Kvaliteedi määramise aluseks olevad vead võivad esineda üksikult või kontsentreeritult.
Saepuidu kvaliteediklassid on järgmised:

• priima first quality
  

• sekunda second quality
  

• tertsia third quality
  

• kvarta fourth quality
  

• kvinta fifth quality
  

• seksta sixth quality.
  

3.4.2. Ümarpuit
Ümarpuit jaotatakse pikaks (alla 3 m) ja lühikeseks (üle 3 m), palkideks ning propsideks (tselluloositööstuse toore).
Propside mõõtühikuna kasutatakse kuupmeetri kõrval inglise kuupsülda. Ühe inglise kuupsülla kaal on 2,6…3,4 t. Inglise kuupsülla moodustamiseks kasutatakse mõõtepinki. Mõõtepingi pikkus on 2,1 m, kõrgus 1,05 m. Kahe meetri pikkuse metsamaterjaliga täidetud mõõtepingi mass on umbes 3 t.
3.4.3. Vineer
Vineeri hakati tootma 20. sajandi. alguses. Kui möödunud sajandi 30-ndatel ja 40-ndatel aastatel kasutati vineeri põhiliselt siseviimistluses ja mööbli tootmises, siis tänapäeval kasutatakse teda kandekonstruktsioonide materjalina. Vineer saadakse puidupakkude piki kiudu saagimisel või hööveldamisel või spiraalsel lahtilõikamisel tekkivate õhukeste puidukihtide – spooni – kokkuliimimisel. Iga kihi kiud on eelmise omaga risti, seepärast on vineerikihtide arv alati paaritu. Pealmise kihina kasutatakse kas kase - või okaspuuspooni, selle põhjal jaotatakse vineerid kase- ja okaspuuvineerideks.
Sõltuvalt kasutatud liimisordist eristatakse välis- ja sisevineeri. Välisvineeri valmistamiseks kasutatakse fenoolliimi. Soomes moodustab 90 % kogu toodetavast vineerist välisvineer, sest ta sobib ka sisetöödeks.
Vineeritahvlite standardmõõtmed on 1200 × 1200, 1500 × 1500, 1200 × 2400 ja 1500 × 3000 mm.
Kasepuuvineerid jaotatakse ISO standardite nõuete järgi (ISO/TC 89/SC3) E, I, II, III ja IV klassi vineerideks.
E-klassi vineeri pind on veatu, seal ei tohi olla oksi, jooni ega värvierinevusi.
I klassi vineeri kasutatakse lakitavate pindade korral. Vineeri pinnal võivad olla mõned kuni 6 mm läbimõõduga oksakohad, mõned tumedad sooned ja kerged värvierinevused. Vineeritahvlite pinnavärv peab üksteisega sobima .
II klassi vineeri kasutatakse värvitavate pindade tarbeks. Vineeri pinnal võib olla 20-mm läbimõõduga terveid oksi, 10-mm läbimõõduga teisi oksi või täidetud oksakohti, piiratud värvierinevusi.
Okaspuuvineerid jaotatakse samadesse klassidesse.
Kasutatakse ka segavineeri, mille välimised kihid on kasest ja vähemalt 1/3 mahust moodustab okaspuu. Segavineeri mahukaal on 650 kg/m3.
Vineeri transport ja ladustamine
Transpordi- ja niiskusekahjustuste vältimiseks peab vineeri vedama kaetuna ja ladustama kuivas kaetud kohas. Plaadid ladustakse rõht-, mitte kunagi püstasendis. Plaatide alla tuleb sobilikule kaugusele asetada tugipuud. Laoruumi õhu niiskus on harilikult suurem kui vineeri tarnimisniiskus
(6…14 %). Kui vineeri pealmine kiht niiskub, plaadid kaarduvad. Sel juhul tuleb plaadid ümber pöörata.

Vineeri ladustamine

3.4.4. Ribiplaat
Ribiplaadid on 5- vōi 3-kihilised. 5-kihilise ribiplaadi moodustavad neli 1,5 mm paksust spooni, plaadi keskmise kihi moodustavad okaspuuribid. 3-kihilise ribiplaadi pealmised kihid on 3 mm paksused. Keskmise kihi moodustavad samuti okaspuuribid. Ribiplaatide pinna standardkvaliteedi klass on III.
3.4.5. Kiudplaat
Kiudplaadiks loetakse tselluloosi või puidu või puidutaoliste taimede kiududest surve ja kuumuse abil valmistatud vähemalt 1,5 mm paksusi plaate , kus kiudude haakumine toimub nende haakumisomaduste põhjal. Erinevate omaduste andmiseks plaatidele lisatakse neile side- ja täiteaineid.
Kiudplaadi ajalugu ulatub tagasi 6 sajandisse eKr. Väidetakse, et jaapanlased valmistanud rasketest paberisortidest kerget seinamaterjali. Tänapäeval kasutatava tehnoloogia järgi valmistasid esimese kiudplaadi inglased 1898 . aastal. Esimeste kiudplaatide toormeks oli paberimass ja lihvimisjäätmed. 1900-ndate aastate alguses tehtud leiutised võimaldasid hakata eraldama kiudu otse puidust mehaanilise surve ja soojuse abil.
3.4.6. Laastplaat
Laastplaadiks loetakse puidust või puidutaoliste taimede laastudest valmistatud plaate, kus laastud on ühendatud sideaine abil surve ja kuumuse all.
Laastplaadi tööstuslik tootmine algas Saksamaal Teise maailmasõja ajal. Toormepuudus sundis sakslasi leidma võimalusi saepuru ja puidujäätmete ning fenool- ja karbamiidliimi abil ehitusmaterjale toota. Tänapäevase 3-kihilise laastplaadi tootmine algas Šveitsis 1946. aastal. 1980. a. toodeti Soomes 806 000 m3 laastplaati, millest eksporditi 354 000 m3. Laastplaatidel puuduvad süü ja oksad, omadused on ühesugused kõikidel plaadi tasanditel. Laastplaadi pind on kõva, sile ja tasane , pinna tihedus on suurem kui keskosa tihedus. Laastplaat on hügroskoopne, s.t. õhu niiskuse muutudes muutub ka plaadi niiskus. Turbumisel muutub laastplaadi pikkus mitte üle 1…2 mm, ristsuunas aga on muutused suuremad.
Laastplaatide ladustamine ja transport
Harilike laastplaatide puhul tuleb meeles pidada, et niiskus rikub plaadi valmistamisel kasutatud liimi omadusi. See tuleneb sellest, et niiskus lahustab liimi ja eraldab plaadist formaldehüüdi. Formaldehüüdi ilmumine ruumide õhu koostisse on enamikul juhtudel vale ladustamise vōi vale pinnatöötlemise tagajärg. Transportimisel on tähtsamaks ülesandeks plaatide hoidmine niiskumise eest. Laastplaate tuleb säilitada kuivas kohas, eelistatavalt katuse all, varjus vihma ja niiske õhu eest. Plaadid ladustatakse lapiti vōi püsti. Esimesel juhul tuleb kasutada piisaval hulgal tugipuid.
3.5. Laeva ettevalmistus metsalasti laadimiseks
Trümmid tuleb puhastada eelmise lasti jäänustest, ära koristada poordilauad.
Laeva kandevõime paremaks ärakasutamiseks võetakse kuni 1/3 lasti tekile . Piisava püstuvuse tagamiseks tekilasti stoovimisel tuleb enne lastimise algust võtta peale punker, mage vesi ja muud tagavarad ning täita ballasttankid . Ballasttankid tuleb täis pressida, s.t. täita pumbaga , kuni õhutorust hakkab vesi tekile voolama. Kui tankid on selliselt täidetud, tuleb kontrollida trümmides asuvate tankiluukide veepidavust. Kui reisi ajal osutub, et luugid lekivad, tekib tankidesse "vaba pind", mis vähendab laeva püstuvust. Koos luukidega tuleb kontrollida ka pilsikaevude ja nende katete korrasolekut. Pilsikaevude seisukorra kohta tehakse märge laeva logiraamatusse.
3.6. Metsalasti ohutu tekilveo koodeks
Metsamaterjaliks loetakse sel juhul saetud metsa: palke, propse ja muid puidutooteid, mida veetakse pakettidena või lahtisena. Mõiste ei hõlma tselluloosi.
Tekilveetava metsalasti veoreeglid on määratud Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni "Metsalasti ohutu tekilveo koodeksiga" ( Code of Safe Practice for Ships Carrying Timber Deck Cargoes). Koodeks koosneb kuuest peatükist ja kuuest lisast:
1. Üldsätted
2. Püstuvus
3. Stoovimine
4. Kinnitamine
5. Meeskonna kaitse ja ohutusmeetmed
6. Tegevus reisi jooksul.
Koodeks kehtib kõikide metsa tekil vedavate laevade kohta, mille pikkus on üle 24 m. Metsa laadliini omavad ja kasutavad laevad peavad täitma laadliini kohta käiva konventsiooni nõudeid.
3.6.1. Püstuvus
Laev peab olema varustatud kergesti arusaadava püstuvusteabega. See peab võimaldama kaptenil kiiresti ja hõlpsalt saada täpset teavet laeva püstuvuse kohta erinevates meresõidutingimustes. Laeva püstuvus, kaasa arvatud lastimis - ja lossimisoperatsioonid, peab alati olema positiivne ja vastama administratsiooni poolt heakskiidetud nõuetele. Püstuvuse arvutamisel tuleb arvestada, et

• tekilasti mass võib niiskumise või jäätumise tagajärjel oluliselt suureneda
  

• tekkivad vabad pinnad tankides vähendavad püstuvust
  

• tekilasti tühemikesse koguneb vesi, eriti lühimõõduliste lastide veol
  

Kui lastimise käigus tekib kalle, mille põhjusele ei ole rahuldavat seletust, tuleb edasine lastimine peatada. Enne väljumist merele peab laev istuma otse, omama ettenähtud metatsentrilist kõrgust. Praktikas on välja kujunenud lihtne meetod lastimise lõpetamise määramiseks. Kahe keskmise trümmi poomide või kraanaga tõstetakse korraga samas poordis lasti massiga 6 t (3 t kummagi trümmi tõstevahendiga). Kui laeval tekib külgkalle 3…4°, lõpetatakse lastimine.
Enne merele väljumist peab laeva püstuvus soovitavalt vastama järgmistele kriteeriumidele :

• püstuvusõlgade kõvera ja külgkaldenurkade telje vahelise kujundi pindala 30-kraadise külgkaldenurga ordinaadini ei tohi olla alla 0,055 meeterradiaani ja mitte vähem kui 0,09 meeterradiaani 40- kraadise külgkaldenurga või üleujutusnurga ordinaadini, kui see on väiksem kui 40°
  

- püstuvusõlgade kõvera ja külgkaldenurkade telje vahelise kujundi pindala 30- ja 40-kraadiste kaldenurkade või 30 kraadise külgkaldenurga ja üleujutusnurga ordinaatide vahel ei tohi olla alla 0,03 meeterradiaani
- suuremate kui 30 kraadiste külgkaldenurkade juures peab püsutvusõla väärtus olema suurem kui 0,2 m
- soovitavalt peaks püstvusõlg saaavutama suurima väärtuse külgkaldenurkadel üle 30°, kuid külgkaldenurkadel mitte alla 25°
- algmetatsentri kõrgus GM0 koos vabapindade parandiga ei tohi olla alla 0,15 m.
Kui tekilast ulatub tekiehitiste vahel poordist poordini ja lasti püsttoed jäävad paigale ka suurtel külgkaldenurkadel, võib laeva lipuriigi valitsus ülaltoodud kriteeriumid asendada järgmistega:
- püstuvusõlgade kõvera ja külgkaldenurkade telje vahelise kujundi pindala 40o külgkaldenurgavõi üleujutusnurga ordinaadini, kui see on alla 40°, ei tohi olla alla 0,08 meeterradiaani
- püstuvusõla suurim väärtus peab olema vähemalt 0,25 m
- metatsentriline kõrgus, arvestades vabapindade mõju, peab alati olema positiivne
- algmetatsentriline kõrgus enne väljumist merele ei tohi olla alla 0,1 m.
3.6.2. Tekilasti stoovimine
Tekilasti stoovimisel peab säilima juurdepääs meeskonna eluruumidele, tekimehhanismide juhtpultidele, pilsi mõõtetorudele ja päästevahenditele. Tekilast ei tohi segada navigeerimist. Enne laeva merele väljumist tuleb kontrollida pilsse, veendumaks, et lastimise käigus pole laeva korpus viga saanud ja et vesi ei tungi laeva.
Enne lasti tekile võtmise algust tuleb:

• trümmide luugid ja teised avaused tekil kindlalt ning veetihedalt sulgeda
  

• kontrollida tormiluukide korrasolekut
  

• eemaldada tekilt lumi ja jää
  

• asetada kohale lasti toed ja kinnitustrossid
  

• märkida kriidi või värviga tekile kohad, kuhu lasti ei tohi panna
  
• paigutada tekile 45-kraadise nurga all pikitasandi suhtes prussid, jaotamaks tekilasti koormust võrdselt kõikidele piimidele ja tagamaks vee vaba äravool tekilt.
  

Tekilasti ohutu vedamise parimaks tagatiseks on kompaktne karavan. See eesmärk saavutatakse lasti kinnitusotste pideva pingutamisega, pakettide omavahelise sidumisega. Lasti nihkumise peamised põhjused on:

• kinnitusotste lõdvenemine, pingutamiseks mittevastavate vahendite kasutamine või liiga nõrgad kinnitusotsad
  

• pakettide liikumine lumega või jääga kaetud trümmiluukidel
  

• nõrgad püsttoed
  

• laeva tugev lengerdamine
  

• lainete löögid.
  

Lastimise jooksul tuleb hoolt kanda selle eest, et laev mingil juhul ei kalduks, sest isegi paarikraadine kalle tekitab püsttugedele arvestatava lisakoormuse. Tekilasti kõrgus peab olema selline, et metsamaterjali mass ei ületaks teki lubatud koormust ega piiraks vaatlust.
Talvel ei tohi tekilasti kõrgus ületada 1/3 laeva laiusest. Metsaveo laadliini märki omavatel ja seda kasutavatel laevadel peab tekilast täitma kaevu või kaevud pealisehituste vahel ja ulatuma äärmistele vaheseintele nii lähedale kui võimalik. Kui laeva pealisehitus ei asu ahtris, peab tekilast ulatuma viimase luugi ahtripoolse otsani. Last peab paiknema nii lähedale poordile kui võimalik Tühikud, mis tekivad püsttugede, umbreelingu ümber ja lootsi vastuvõtukoha juures, ei tohi ületada 4 % laeva laiusest.
3.6.3 Paketeeritud saepuidu tekile stoovimine
Paketid, mis kiirendavad tunduvalt laeva lastimist, võrreldes paketeerimata puidulastiga, põhjustavad ebamugavusi , kui paketti moodustavad lauad, prussid, plangud on erineva pikkusega. Selliste pakettide tekile stoovimisel tekivad suured tühikud, mis rikuvad tekilasti kompaktsust. Kui on oht, et sellised tühikud tekivad, tuleb stoovida trümmidesse, mitte tekile. Tekile lastitavad paketid peavad olema kokku köidetud ja pingutatud lintidega, mis reisi jooksul ei tohi lõdveneda. Lõdvenenud kinnituslintidesse võivad takerduda lasti kinnitust kontrollivate ja pingutavate meremeeste jalad. Reeglina asetatakse paketid tekile paralleelselt kiilusihiga. Poortide äärde tuleb paketid tingimata stoovida piki laeva. Äärmiste pakettide peale stoovitakse teise kihi paketid, lasti paremaks sidumiseks paigutatakse osa pakette põiki laeva. Samal eesmärgil paigutatakse paketid põiki laeva luukide peale. Kui pakettide pikkus on väga erinev, stoovitakse pikemad paketid vööri ja ahtrisse poortide äärde. Põiki laeva on lubatud stoovida ainult tasaste otstega pakette. Iga kihi pind peab olema tasane ja rimud peavad nende kindlamaks sidumiseks ulatuma vähemalt üle kolme kõrvutise paketi. Pakettide vahele jäävad tühikud tuleb täita lahtise puiduga selleks, et vältida pakettide "mängimist". Lahtine puit tühikute täitmiseks peab alati olema saadaval. Kui koos pakettidega stoovitakse tekile ka plangud ja prussid, tuleb need stoovida eraldi ja alumistesse kihtidesse, sest pealmistes kihtides asuvad plangud ja prussid hakkavad merel vibratsiooni tagajärjel kergesti liikuma. Kui tekilasti kihtide arv on suur, stoovitakse viimane
kiht 0,5…0,8 m taandusega alumiste kihtide otstest.
Pakettide stoovimine tekile
3.6.4 Tekilasti kinnitus
Kui tekilasti loomus ja kõrgus nõuavad, tuleb kasutada püsttugesid. Püsttoed peavad olema terasest või muust sama tugevusega materjalist. Püsttugede tugevus peab olema väiksem umbreelingu tugevusest. Tugedevaheline kaugus ei tohi ületada 3 m. Püsttugede alumised otsad kinnitatakse teki külge nurkraudade või metallpesade abil. Kui peetakse vajalikuks, võib püsttoed täiendavalt kinnitada metallklambritega umbreelingu külge. Puidu tekilast peab olema kinnitatud kogu pikkuse ulatuses sõltumatute soringutega. Kui tekilasti kõrgus on alla 4 m, ei tohi soringutevaheline kaugus ületada 3 m, kui aga tekilasti kõrgus on üle 4 m, ei tohi soringutevaheline kaugus ületada 1,5 m. Poordiäärsete ülemiste kihtide paketid peavad olema kinnitatud vähemalt kahe soringuga. Soringute läbihõõrdumise vältimiseks ja surve edasiandmiseks asetatakse nende alla kohtades, kus soringud lähevad üle tekilasti ülemise ääre, elastsest materjalist tükid. Soringud peavad kogu lasti ulatuses olema selle vastas, otsad peavad olema kinnitatud seeklitega aaspoltidesse. Iga soring peab olema varustatud pingutusvahendiga, mida saab alati ja ohutult kasutada. Pärast esialgset soringu pingutamist peab vähemalt pool vinttalrepi pingutuskruvi pikkusest jääma kasutamata või kui kasutatakse muud seadet , peab säilima võimalus ka hiljem soringut pingutada. Soringute ja pingutusvahendite katkekoormus peab olema vähemalt 133 kN.
3.6.5. Meeskonnaliikmete ohutuse jälgimine
Meekonnaliikmed, kes on hõivatud lastimise, lossimise või lasti kinnitamisega, peavad olema varustatud kaitseriietuse ja -varustusega, naeltega saabaste ja kiivritega. Kui teki all puudub sobiv läbipääs, tuleb tekilasti äärtele vertikaalsete tugede külge 1 m kõrgusele tõmmata tormitrossid.
Lasti pinna ebatasased kohad kaetakse 60 cm laiuse laudadest sillaga. Tekilastis olevad avad (vintsikaevud, mastijalad) peavad olema ümbritsetud kaitsepiirdega. Kui pole kasutatud püsttugesid, peab üle tekilasti käimiseks ehitama tugeva laudadest tee püsttugedega, mille kaugus üksteisest ei tohi ületada 3 m ning mille külge kinnitatakse tormitrossid. Ülemise tormitrossi kõrgus lasti pinnast peab olema vähemalt 1 m. Nende nõuete asendusena võib 2 m kõrgusele tekilasti kohale tõmmata pingul terastrossi, mille külge tekil töötavad meremehed saavad haakida oma kaitsevööde trossid. Tekilastilt peavad tekile viima korralikud käsipuudega trepid.

Tekilasti hooldamine merel
Reisi alguses peab kontrollima kõigi soringute seisukorda ja nad pingutama. Reisi jooksul tuleb iga päev last üle vaadata. Vibratsiooni tagajärjel soringud lõdvenevad, seepärast tuleb soringuid merel regulaarsete ajavahemike tagant pingutada. Kõigi lasti ülevaatuste ja soringute pingutamise kohta on vaja teha sissekanne laeva logiraamatusse.
Reisi planeerimisel tuleb valida kursid , mis ei läbi halbade ilmastikutingimustega rajoone. Selleks tuleb kasutada pikaajalisi ilmaprognoose või soodsaid mereteid pakkuvate agentuuride teenuseid. Kui laev siiski satub rasketesse ilmatingimustesse tuleb varakult vähendada kiirust või muuta kurssi, vähendamaks lastile mõjuvaid jõude. Kui laeval tekib normaalse varude kulutamise juures külgkalle, võivad selle põhjused olla järgmised:

• lasti nihkumine
  

• vee tungimine trümmidesse.
  

Suurem lasti nihkumine tekil on kohe märgatav. Tekilast võib nihkuda ka vähemärgatavalt. Külgkalde võib põhjustada ka lasti nihkumine trümmis. Külgkalde tekkimisel on vaja leida tekkepõhjus ja alles siis võtta kasutusele abinõud olukorra parandamiseks. Ballasti või kütuse ümberpumpamist laeva õgvendamiseks tuleb vältida, sest enamikul juhtudel külgkalle mitte ei vähene, vaid suureneb ja soodustab veelgi lasti nihkumist . Ka tekilasti üle poordi heitmine ei ole parim lahendus, sest lasti nihkumine toimub tormise ilmaga ja saata inimesed lasti soringuid lahti päästma on ohtlik. Harilikult ei õnnestu kogu tekilastist korraga vabaneda ja pardale jäänud tekilasti jäänused võivad külgkallet veelgi suurendada.
Laeva aeglane rullamine näitab, et metatsentriline kõrgus on väga väike või hoopis null ja laeva püstuv moment puudub. Metatsentrilist kõrgust saab suurendada topeltpõhja tankide täitmisega (kui leidub mõni tühi tank ) või tekilastist vabanemise teel.
Vastavuses SOLAS 74 V peatükile peab laev teavitama üle poordi heidetud lastist lähedal olevaid laevu ja lähima riigi pädevat organisatsiooni.
20