MÄNGU ROLL LAPSE ARENGUS (0)

Tallinna Ülikool

Referaat

MÄNGU ROLL LAPSE ARENGUS

Kristina Vassus

Tallinn 2008

Sisukord

Tallinna Ülikool 1
Referaat 1
Kristina Vassus 1
Tallinn 2008 1
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Mäng 4
Laps ja mäng 4
Mängulise käitumise tunnused 5
Mängu vormid 6
Mängu teoreetikud 8
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Läbi mängu õpib inimene elama. Ei saa öelda, et ainult lapsed mängivad. Täiskasvanu elus on minu arvates samuti kõik mänguline. Ka täiskasvanu kohta võib öelda, et ta mängib tööl, kodus ja seltskonnas viibides . Laps tahab juba loomupäraselt õppida kõike, mida teevad teised teda ümbritsevad inimesed ja eelkõige täiskasvanud. Läbi mängu õpitakse maailma tunnetama ja mängides on kergem õppida. Läbi mängu on laps kergemini mõjutatav ning seetõttu on mäng asendamatu õppimisviis. Mäng on eelkooliealiste laste põhitegevus.
Valisin oma referaadi teemaks “Mängu roll lapse arengus”, kuna peres on kasvamas meie esimene laps ja kuna ta on veel alla aasta vanune siis huvitas mind, kuidas mäng mõjutab lapse arengut ja mida meie kui vanemad saame teha, et laps oleks tulevikus õnnelik, leidlik, nutikas , arukas, hea suhtleja, abivalmis, lahke ja rõõmus inimene.
Kasutasin viite raamatut ja ka tutvusin internetimaterjalidega.
Esimesena lugesin Peter K. Smithi, Helen Cowie, Mark Blades'i raamatut ”Laste arengu mõistmine”. Raamatu tegid huvipakkuvaks arvukad näited ja lastega läbiviidud katsed.
Järgmisena tutvusin raamatuga , milleks oli Dorithy Einoni “Meie tark laps”. Selles raamatus on palju õpetlikku lapse arengu kohta ning soovitusi , milliseid mänge mingis eas mängida. Raamatut oli kerge lugeda. Kolmandana valisin Toivo Niibergi ja Mare Linnase “Laps läheb lasteaeda” ning seda seepärast, et tavaliselt on lasteaed esimene keskkond väljaspool kodu, kus laps pikema aja päevast veetma peab. Eelnevalt olin juba lugenud Johan Huizinga teost “Mängiv inimene” - kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Samuti tutvusin mitmete erinevate materjalidega internetikeskkonas. Referaadi alateemad olen valinud just sellised, mis aitavad mul mõista mängu olemust. Püüdsin jääda etteantud mahu piiridesse ja teha lühidalt ja kokkuvõtlikult ülevaate mängu tähtsusest lapse arengus.

Mäng

Johan Huizinga leiab oma teoses „Mängiv inimene“, et kultuur sünnib ja areneb koos mänguga. Tema arvates on kultuurile omane mängulisus, mida teostatakse mängu vormides ja meeleolus. Samuti arvab Huizinga, et kultuuri ja mängu seost tuleb otsida sotsiaalse mängu kaugemates vormides – rühma või siis kollektiivi korrastatud tegevuses. Johan Huizinga teeb üsna loogilise järelduse, et mäng on kultuurist vanem, kuna kultuur eeldab inimkooslust ja loomad mängisid juba enne inimkultuuri tekkimist.[2]
Mängul on tohutu tähtsus käitumistüübi õpetamisel, sest see võimaldab modelleerida olukordi .[2]
Vajadus mängu järele tuleneb mängu pakutud lõbust. Mängu võib igal ajal katkestada või üldse ära jätta. Mäng pole ülesanne või kohustus. Mäng pole ka tavaline või tegelik elu. Mäng on tegelikust elust välja astumine ning võib ükskõik mis ajal mängija täiesti enda võimsusesse võtta. Ja sel hetkel muutub mäng tõsiseks ja vastupidi.[2]

Laps ja mäng

Mäng on vahend, mille abil kujunevad lapse sotsiaalsed oskused. Mängus arenevad kõik psüühilised protsessid ja isiksuse omadused, eelkõige taju ja fantaasia , mis on igasuguse loomuse ning loovmõtlemise alus. Eakohane mäng arendab mõtlemisvõimet, kõnet, käelist tegevust, motoorikat ja suhtlusoskust. [3]
Ka kõik mänguasjad peaksid vastama enam-vähem eale, oskustele, olema jõukohased (füüsilise arengu arvestamine ), et laps saaks mängides õige eduelamuse. Liiga keerukad ülesanded toovad tihti kaasa ebaõnnestumisi ning laps võib kaotada usu endasse, muutuda arglikuks, saamatuks ja teotahtetuks igavlejaks. [3]
Laps ei mängi eeskätt sellepärast, et mängida on kerge, vaid sellepärast, et mängida on raske, meeliköitev ja igavust peletav. Mäng pakub pinget, annab kogemusi ja võimalusi ümberkaudu (vanematelt, pedagoogidelt, teistelt lastelt ja ka loomadelt) kuuldut-nähtut mängus omamoodi rakendada. [3]
Mängu mõte on aidata lapsel saada hingeliselt tugevaks ja elujõuliseks ning leida tasakaal enda ja välismaailma vahel. Laps muutub mängu toel sisemiselt vabamaks ja on võimeline hilisemas elus enda eest vastutama. [5]
Last on vaja õpetada mängima, laps ise ei hakka mängima. Ta omandab küll esemete piiratud kasutusoskuse, aga ta ei oska neid rollitingimustes tarvitada ega rollis suhelda. [5]

Mängulise käitumise tunnused

On tehtud arvukalt katseid mängu iseloomustada või defineerida, kuid see on osutunud keeruliseks ülesandeks. Fagan (1974) eristas kaht liiki definitsioone: funktsionaalne käsitlusviis ja strukturaalne käsitlusviis.[1]
Funktsionaalse käsitlusviisi kohaselt ei ole mängul selget lõppu või välist eesmärki. Seega, kui eksisteerib väline eesmärk (näiteks vajadus süüa, saada lohutust või teisest jagu), siis ei ole käitumisviis mäng. See viis definitsioonini, et mängul ei ole vahetult kasu või ilmset eesmärki. [1]
Struktuuriline käsitlusviis proovib kirjeldada käitumisviise, mis esinevad vaid mängus, või viisi, kuidas käitumisviise mänguliselt esitatakse. Ainult mängu ajal aset leidvate käitumisviiside peamised näited on mängu signaalid . Tavaliselt tähistavad ka lastel naer ja sellega kaasnev „avatud suuga mängunägu“ sarnaselt mängu. Sellised mängu signaalid on eriti kasulikud müramismängus, kus nad võivad näidata, et tagaajamise või maadlemisega ei kaasne mingit agressiooni kavatsust. Sageli koosneb mäng täielikult käitumisviisidest, mis on tuttavad teistes kontekstides – näiteks jooksmine , esemete käsitsemine. Strukturaalse käsitlusviisi järgi peame neid käitumisviise mänguliselt tehtuks, kuid nad on „korduvad“, „fragmenteeritud“, „liialdatud“ või „muudetud“. Näiteks lihtsalt mööda nõlva üles jooksev laps ei pruugi mängida, ent kui ta jookseb üles ja laseb alla mitu korda (kordus), jookseb poole maani (fragmenteerimine), võtab ebatavaliselt suuri või väikeseid samme ( liialdus ) või ronib üles ja siis jookseb alla (muutmine), siis võime nõustuda, et see oli mänguline. Need käsitlusviisid on loogiliselt siiski eristatavad.[1]
Veel üks käsitlusviis, mis võib kaht eelmist hõlmata, on see, et vaatlejad määratlevad mängu või mängulisust erinevate mängu kriteeriumide järgi. Mängu peamised kriteeriumid on mõnu, paindlikkus ja kujutlus.[1]

Mängu vormid

Teadlased on määratlenud mitmeid erinevaid mängu tüüpe, teiste hulgas liikumis - või füüsiliste tegevustega mäng (ka treeningmäng ja müramismäng), mäng esemetega, fantaasia-ja sotsiaalne draamamäng ning keelemäng. [1]
Piaget oli üks esimesi, kes kirjeldas arengujada laste mängus. See arenes harjutusmängust läbi sümboolse mängu (fantaasia-/kujutlusmäng) kuni reeglitega mänguni.[1]

• Füüsiliste tegevustega mängud
  

Väikelastel jalgadega põtkimine ja kätega lehvitamine. Lasteaias läbiviidud „treeningmängud“: jooksmine, hüppamine, ronimine- liigutused mida saab teha üksi või teistega koos. Sellega kattuv on müramismäng [1]

• Müramismäng
  

Enamjaolt põhikoolis. Mängukaklus ja tagaajamine võib tuleneda tarmukast füüsilisi tegevusi hõlmavast mängust, mida vanemad oma väikestelastega sageli ette võtavad, näiteks kõditamine, õhku heitmine või laste järel roomamine . Seda tüüpi mängu sõbralikust kavatsusest antakse harilikult märku naeratuse ja naeruga. Mängukaklus toimub sageli sõprade vahel, kes jäävad hiljem ka kokku.[1]

• Sotsiaalsed rolli-, fantaasia - draamamängud
  

Esimesed märgid fantaasiamängust tekivad ligikaudu 12-15 kuu vanuses. Draamamäng on iseloomulik 3-6 aastastele lastele. Selles mängus täidavad kaks või enam last kindlaid rolle, nagu emme ja issi, kosmosemees ja koletis, arstid ja patsiendid. [1]
Rollimängu olemust, teket, arengut, tähtsust ning õpetamise vajalikkust on uurijad hinnanud erinevalt. Sotsiaalkultuurilise teooria looja L.Võgotski ja tema koolkond nimetavad 3.-7.a. laste rollimängu juhtivaks praktiliseks tegevuseks, mis nimetatud arengutasemel domineerib ning lapse arengut enim mõjutab. Seetõttu on mängu peetud ka universaalseks kasvatusvahendiks, mille käigus arenevad eelkõige lapse suhtlemisoskus, tahte- ja tundevald, motivatsioonide sfäär, isikuomadused, tajud , mõtlemine jm. [5]
Rollimängud on selles eas tavalised ning näitavad, et mina on saavutanud sellise stabiilsuse, et laps naljapärast teeskleb, nagu oleks ta keegi teine.[6]
Sotsiaalne külg: sotsiaalse draamamängu vaatlemine osutab, et sotsiaalsete rollide osas toimub palju läbirääkimist. Müramismängu vaatlus näitab, et selles kasutatakse sageli paljude kaaslaste koordineerimist, mis viitab sellele, et sel mängul võib olla sotsiaalseid funktsioone sõprade leidmises ning võitlemis- või domineerimisoskuste harjutamises. [1]
Sotsiaalsete klasside erinevusi on täheldatud laste sotsiaalses draamamängus lasteaedades ja mängugruppides. Kui lastel, ükskõik mis põhjusel, ei ilmne lasteaias eriti fantaasiat või sotsiaalset draamamängu, siis näib, et lasteaiakasvatajad saavad seda ergutada mängu õpetades. Seda meetodit tutvustas esimesena Smilansky (1968).[1]
Mitmed teadlased on uurinud soolisi erinevusi laste kujutlusmängus. Erinevused kujutlusmängu sageduses ei ühti, kuid sotsiaalse draamamängu rollide valimisel esineb soolisi erinevusi. Tüdrukud etendavad tavaliselt koduseid stseene - poes käimist, imiku pesemist jne. Poisid jäljendavad meessoo rolle harvem, kuna tavaliselt ei ole nad saanud jälgida oma isasid tööl. Selle asemel toetuvad nad pigem raamatutest tuttavatele rollidele ( politseinik , tuletõrjuja) või mängivad filmitegelasi. [1]
Mida suuremat turvalisust laps tunneb, seda rohkem kaldub ta fantaasiamängudele. Kui lapsed mängivad koos, on vaja teatud üksmeelt ja vastastikust suhet ning võimet tegutseda kordamööda. [6]

• Loovmäng
  

Loovust arendab mäng, mis ei ole detailideni lõplikult viimistletud , vaid jätab ruumi lapse kujutlusvõimele. Näiteks täpselt välja joonistamata nuku nägu jätab ruumi lapse kujutlusvõimele näha nuku erinevaid näoilmeid. [5]
Mängu on võimalik lihtsalt muundada ühest süzeest teise. Lihtsad (mitte detailselt valmis) mänguasjad stimuleerivad last tekkivaid ülesandeid loovalt lahendama ning sel viisil oma mõtlemist ja intelligentsust rakendama . [5]
Loovmängu tekkimiseks on vajalik sobilik keskkond. Hea on, kui lapsel on piisaval hulgal, kuid mitte liiga palju mänguasju. Kui iga mängu mängimiseks on olemas valmis mänguasi, siis puudub lapsel stiimul oma fantaasiat kasutada ja arendada.[5]

• Mälu treenivad mängud
  

Lapse mälu tugineb tegevusele, seega on täiskasvanuga või mõne suurema lapsega mängitud riimimängud lapsele suurepäraseks mälutreeninguks. Paljudes mängulauludes on sõnu, mida laps pole enne kuulnud või mida loetakse poollauludeks. Riim kergendab lugema õppimist, sest nende abil õpib laps kuulama silpe, millest moodustuvad sõnad.[4]

Mängu teoreetikud

Mängu olemust ja selle rolli lapse arengus käsitlevad teoreetilised seisukohad hõlmavad laiaulatuslikku valdkonda. Mitmed mõjukad ideed pärinevad 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Mitmete esimeste mänguteoreetikute ja õpetajate seisukohad on siinkohal kokku võetud. [1]
Friedrich Froebel Froebeli ideed, mida on üksikasjalikult kirjeldatud raamatus The Education of Man („Inimese kasvatus“, avaldatud pärast surma 1906.aastal), olid mõjukad lasteaedade liikumise alguses. „Kindergarten“(lasteaed) tuleneb saksa keelest kui „laps-aed“ ning see võtab sobivalt kokku Froebeli ideed mängu ja arengu kohta: „Mäng, mida on tõeliselt kogetud ja õigesti arendatud, ühendab lapse algava elu hoolitsevalt täiskasvanu küpsete kogemustega ning seega soodustab üht teise kaudu.“ Selle seisukoha järgi näitab mäng lapse arengut, kuid seda saab soodustada täiskasvanupoolse juhendamise abil ja sobivate vahendite pakkumise kaudu. Froebeli mõju, mis järgnes Pestalozzi omale (kellega koos ta õppis kaks aastat), tõstis esile mängu hariduslikku tähtsust võrreldes mehhaanilise õppimise käsitlusviisiga, mis kõigest hoolimata muutus omaseks paljudele lasteaedadele 19.sajandi lõpus (Whitbread 1972).[1]
Herbert Spencer Spencer esitas oma raamatus The Principles of Psychology („Psühholoogia põhitõed“, 1878, viimane väljaanne 1898) mängu vähem entusiastliku käsitlusviisi. Tema arvates toimub mäng „kohese rahulduse saamiseks, silmas pidamata varjatud või edasist kasu“. Ta väitis, et kõrgelt arenenud loomad saavad paremini hakkama pigem elu vahetute vajadustega ja et närvisüsteem, mitte pikka aega tegevusetuna olemine, stimuleerib mängu. „Nii juhtub, et rohkem arenenud olevustel jääb sageli koheste vajaduste rahuldamisest energiat üle, /---/ mistõttu tekib kalduvus kasutada liigseid ja kasutuid oskusi, mis on olnud rakenduseta.“ Spenceri käsitlusviisi nimetatakse „liigse energia“ teooriaks. [1]
Karl Groos 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses avaldas Groos kaks mõjukat tööd – The Play of Animals („Loomade mäng“) (1898) ja The Play of Man („Inimese mäng“) (1901). Groos kritiseeris Spenceri teooriat mitmel põhjusel. Tema arvates võib liigne energia luua „eriti soodsa tingimuse mänguks“, kuid see ei ole peamine. Samuti arvas ta, et mängul on palju selgem funktsioon, kui Spenceri teooria seda oletas. Groos väitis, et peamine lapsepõlve põhjus ongi see, et mäng võiks aset leida: „Võib-olla on terve noorsoo eksistents võimalik valdavalt mängu pärast.“ Seda seepärast, et mäng andis võimaluse harjutada ja arendada ellujäämiseks vajalikke oskusi. Seda arvamust on nimetatud „harjutamise“ või „treenimise“ teooriaks ning oma kaasaegses vormis on sel palju pooldajaid. [1]
G. Stanley Hall Hall väitis oma raamatus Adolescence („ Noorukiiga “) (1908) ja mujalgi, et Groosi treenimise teooria on „väga erapoolik , pealiskaudne ja perversne“. Seda seetõttu, et Groos pidas mängu kaasaegsete tegevuste harjutuseks. Vastupidiselt sellele arvas Hall, et mäng on vahend, mille abil lapsed liiguvad läbi primitiivse kõukumise, peegeldades meie evolutsioonilist minevikku, näiteks „poiste sport “, kus nad ajavad üksteist taga, maadlemine ja vangivõtmine ilmselt rahuldavalt osaliselt kiskjalikke instinkte“. Seega oli mängu funktsioon oma olemuselt katartiline ja võimaldas varasemat inimajalugu iseloomustavate instinktide „välja mängimist“. See käsitlusviis sai tuntuks kui „rekapitulatsiooni teooria“. Halli pakutud kujul on seda kaasajal vähe toetatud, kui üldse.[1]
Maria Montessori Montessori tööl on olnud suur mõju väikelaste hariduse valdkonnas. Nagu Froebel, pidas ka Montessori oluliseks vanemate juhendamisel toimuvat laste algatatud tegevust. Tema pani aga rohkem rõhku tegeliku elu õppimise tähtsusele ja seega ka konstruktiivse mängu vahenditele, mis abistasid sensoorses eristamises ning värvi ja kuju sobitamises. Ta ei hinnanud kujutlus- või sotsiaalset draamamängu, pidades kujutlust primitiivseks ja tegelikkusest põgenemiseks. Näiteks eelistas ta ergutada lapsi tegelikult sööki serveerima ja ise majas koristama, selle asemel et mängida söögikordade ajal „mängumajas“. Kaasaegsed Montessori koolkonnad on siiski enamjaolt hüljanud tema filosoofia selle tahu. [1]
Jean Piaget Mängu kohta Piaget` kongnitiivse arengu teoorias on sageli valesti mõistetud. Piaget pidas kohanemist sõltuvaks kahest protsessist – akommodatsioon ja assimilatsioon. Mäng „manifesteerib assimilatsioonile omast juhtpositsiooni akommodatsiooni ees“. Piaget arvates etendasid lapsed juba loodud käitumisviise või skeeme mängus ja kohandasid reaalsust nendele vastavaks (viidates sellistele episoodidele, kus ka tema tütar Jacqueline kujutles magamist). Selles leidub kriitikat nii mõnegi Groosi käsitlusviisi aspekti kohta (mäng kui eelhajutus), kui ka seisukoha kohta, et mängul on õppimises oluline roll. Piaget` jaoks oli õppimine seotud rohkem reaalsusega kohanemisega. Seda rõhuasetust võib seostada Montessori mõjuga, kuna Piaget viis oma uurimustööd läbi muudetud Montessori koolis ning oli palju aastaid Šveitsis Montessori Ühingu president . Piaget` käsitlusviisis on mängu funktsioonid kahekordsed. Mäng võib koondada olemasolevaid oskusi läbi tuntud skeemide korduva väikeste variatsioonidega sooritamise. Samuti võib see anda lapsele „ego jätkuvuse“ tunde, s.t enesekindluse ja meisterlikkuse tunde. Seda seepärast, et läbikukkumist välditakse valdavalt fantaasiamängus, kus vahendite tegelikud omadused ei loe ning ei püüelda ühegi välise eesmärgi poole.[1]
Sigmund Freud Freud ei kirjutanud eriti palju mängu kohta, kuid kirjutatu on omandanud olulise rolli psühhoanalüütilises liikumises, eriti mänguteraapias. Freud arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks. Peller (1954) sõnastas selle nii, et „mäng on katse kompenseerida muret ja depressiooni, saada mõnu minimaalse ohu ja/või pöördumatute tagajärgede riskiga “. Seega andis mäng turvalise keskkonna agressiivsete või seksuaalsete impulsside väljendamiseks, mis oleks olnud liiga ohtlik reaalsuses . Lisaks võis mäng aidata saavutada traumeerivate sündmustega toimetulemist: „Väikseid murehetki talitsetakse mänguga, kuid väga suur mure pärsib mängu“. Mõlemad aspektid on mänguteraapias olulised. Esiteks väljendab mäng lapse soove ja muresid (Peller seob fantaasiamängu teemade arengu Freudi psühhoseksuaalsete tasemetega). Teiseks võib mäng aidata sellistest muredest üle saada kas katarise või nende läbitöötamise abil.[1]
Susan Isaacs Briti haridustraditsioonis tugeval kohal olev käsitlusviis, et mäng on oluline nii väikelaste emotsionaalse kui kognitiivse arengu seisukohast , võlgneb palju Susan Isaacsile ja Dorothy Gardnerile, tema järeltulijatele Londoni Ülikooli hariduse instituudis. Isaacs kombineeris veendumuse mängu emotsionaalse kasu kohta (mis tuleneb psühhoanalüütilisest traditsioonist) mängu füüsilise, sotsiaalse ja kongnitiivse arengu kohta eksisteeriva laiahaardelisema vaatega, kajastades evolutsioonilist vaatenurka, et rohkem õppivad loomad ka mängivad rohkem: “Mäng on tõepoolest lapse töö ning meetod, mille abil ta kasvab ja areneb. Aktiivset mängu võib vaadata kui märki vaimsest tervisest, selle puudumist aga pidada kas kaasasündinud puude või vaimuhaiguse märgiks“ (Isaacs 1929). [1]
Lev Võgotski Veel üks arengu afektiivsete ja kongnitiivsete aspektide kombinatsioon esineb Võgotski mängu käsitlusviisis. Nagu psühhoanalüütikud, arvab ka Võgotski, et mängu põhjustab afektiivne aje, mis on „kujuteldav, illusoorne teostumatute soovide täideviimine“; mitte väga spetsiifiliste või seksuaalsete impulssidega, vaid palju üldisemas tähenduses, mis puudutab lapse enesekindlust ja vilumust (näiteks suhtumises autoriteeti üldiselt): „Mäng on põhimõtteliselt soovi täideviimine, kuid mitte isoleeritud soovide, vaid üldiste emotsioonide.“ Veelgi enam, Võgotski pidas mängu „arengu peamiseks allikaks eelkooli aastatel“. Seda seepärast, et kujutlusmängu olemuse järgi vabastas laps end olukorra vahetusest (nt tegelik ese) ning liikus ideede maailma: „Laps vabaneb olukorrast tingitud piirangutest oma tegevuste kaudu väljamõeldud olukorras.“ [1]
Kaasaegsed teoreetikud Viimastel aastakümnetel on teoreetikud vaielnud valdavalt mängu kasu üle kongnitiivse arengu ja loomingulise mõtlemise seisukohast. Jerome Burner (1972) pakkus välja, et arenenud imetajate, eriti inimlaste mängu eesmärk on nii harjutada oskuste valdamist kui ka võimaldada uute käitumisviiside katsetamist turvalises kontekstis. Sara Smilansky (1990) ning Dorothy ja Jerome Singer (1991) on eriti esile toonud fantaasia- ja sotsiaalse draamamängu olulisust. Brian Sutton -Smith (1967) toetas algselt mängu olulisust loomingulistes protsessides, kuid hiljem on hakanud ümber lükkama tema arvates toimuvat mängu „idealiseerimist“. Eristudes teistest teoreetikutest, keda on käsitletud, jõudis ta hiljem järeldusele, et paljud teooriad mängu kohta, isegi see, kuidas me mängimist defineerime, peegeldavad lapsi kontrollivate vanemate vajadusi, mitte laste käitumise aspekte. [1]

Kokkuvõte

Lapse arengu seisukohast on äärmiselt oluline, et vanemad mängiksid oma lastega, õpetaksid neid mängima ja oma mängus ka mänguasju kasutama. Väga tähtis on mänguasjade valik.
Lastevanematele soovitaksin lugeda raamatut „Meie tark laps“ ja „Laps läheb lasteaeda“.
Interneti lehekülgedelt jäi väga tugevalt kõlama see, et lapsed ei oska mängida ja palju ostetakse mänguasju, millega mängides ei ole vaja lapsel mõelda. Esines kurtmist, et vanemad ei tegele lastega ja peale selle ei oska ka vanemad oma lapsi suunata. Muidugi võib see tingitud olla lastevanemate majanduslikust olukorrast, tööga hõivatusest jpm. Arvan siiski, et veidi oma aega planeerides ning mõtiskledes selle üle, mis on meie lastele hea ja oluline, peaks iga lapsevanem leidma võimaluse rohkem koos olla oma perega , tegeleda ja mängida oma lastega ning tunda rõõmu sellest, kuidas tema silme all arenevad tema enda lapsed tänu koosveedetud ajale ning läbi koos mängitud mängude.
Lapsed, kes saavad vanematelt kiire ja tõhusa tagasiside, tunnevad end tavaliselt jõulise ja väärtuslikuna ning neil on uute kontaktidega laia maailma kaasa võtta tugev isetunne.[6]
Loodan väga, et minu referaat aitab noortel vanematel mõista mängu tähtsust lapse arengus ja nende kui lapsevanemate suunavat rolli selles.

Kasutatud kirjandus

1. Peter K. Smith, Helen Cowie, Mark Blades,”Laste arengu mõistmine”TLÜ kirjastus 2008
2. Johan Huizinga “Mängiv inimene” Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse, Varrak 2003
3. Toivo Niiberg, Mare Linnas “Laps läheb lasteaeda” AS Atlex, 2007
4. Dorithy Einon, “Meie tark laps”, Maalehe raamat, 2000
5. K.Mangs; B. Martell , “Psühhoanalüütiline arengukäsitlus 0-20 eluaastani”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2000
6. http://www.google.ee/search?hl=et&q=lapsest+ja+m%C3%A4nguasjast&btnG=Otsi&lr =
14