Laps ja mäng. Laps ja lasteaed. Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tartu: Atlex 4. Kivi.L(2000). Kodust kui arengukeskkonnast lapse õpivalmiduse kujunemisel. Kodu eesti ühiskonnas ja kultuuris. Toimet. I.Kraav. Tartu: Perekasvatuse Instituut TÜ pedagoogika osakond, 11-16 5. Siren-Tiusanen, H(2003) Leikki ja oppiminen. Lastentarhanopettajaliiton julkaisu. Helsinki, 14-17. 6. Hakkarainen, P. (2000). Kehittävä esiopetus ja oppimine. Jyväskylä: PS-kustannus. 7 Vygotsky, L.S (1976). Play and its role in the menatal developmant og the child. In: Bruner, J.; Jolly, A. ; Sylva, K. (Eds), Play: Its role in develoment and evolution. New York: Basic Books, 537-554) 8. Airi Niilo, Eve Kikas (2008) Mäng. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Toimetanud: Eve Kikas. Tartu Ülikooli Kirjastus 11
Reggio Emilia lähenemisviis keskendub koolieelsele ja algkooliharidusele. Kogukonnakeskne haridusfilosoofia on mõjutatud Dewey, Piaget, Vygotsky, Gardner and Bruner haridusfilosoofilistest käsitlustest.See põhineb lapsekesksele õppimisele, loovusele ja esteetikale, koostööle. Samuti on oluline dokumentatsioon ja õige keskkonna olemasolu. Sellele meetodile on omane, et arvestatakse laste arvamuse ja häälega. Samuti on neil võimalus luua enda huvist lähtuva õppekava, mis baseerub projektõppel ja laste aktiivsusel ja uudishimul. (http://malaguzziemilia.blogspot.com/2013/04/filosoofia.html ja http://www.childrensgarden- vail
Järelikult toimetas laps loogika järgi, et kui ta venda eelmisel korral üles ei leinud, siis järelikult ei saa ka vend teda üles leida. Siin võib tegemist olla isegi akkomodatsiooniga ehk kohandamisega, kus laps muudab oma tegevusi vastavalt keskkonna nõudmistele (Allik, Rauk 2002: 143). Selles olukorras oli keskkonna nõudmiseks see, et laps ennast võimalikult hästi ära peidaks, kus ta võttis õppust oma vanemast vennast. Vygotsky arvates toimub õppimine pigem oskusliku inimesega suheldes, kui et üksinda. Juhendaja näitab, kuidas on õige käituda ning suunab last suuliste juhistega. Laps üritab aru saada täiskasvanu juhistest ning nendele ka reageerida. (Eddy 2010) Seda situatsiooni võis väga hästi näha olukorras, kus vend soovitas lapsel tolmuse voodi alla peitu minemise asemel uut kohta otsida, mille järgi laps ka uut peidukohta hakkas otsima. Selline oskuslik
täiskasvanutega. See kriis tekib, sest kui laps hakkab eraldada end teistest inimestest teadlikud võimalustest, tunneb allikat. Ta hakkab võrdlema end täiskasvanute ja ta tahtmatult tahad teha samu toiminguid, et nad, näiteks: "Kui ma suureks saan, siis ma ise oma hambaid." Selles eas on järgmised omadused: negativismi, jonn, amortisatsioon, kangekaelsus Jääräpäisyys, protest, mäss, despotismi. Need omadused on kirjeldatud L.S. Vygotsky. Ta uskus, et Nende reaktsioonide esinemissagedus aitab tekkimist vajadust austust ja tunnustust. Negatiivsus avaldub negatiivne nõue või taotluse täiskasvanud, mitte tegevus ise. Näiteks laps eirab nõudmistele üks pereliige või kasvataja, teised kuulavad. Samuti märgiti, et negatiivsus on peamiselt väljendub suhted pere ja mitte võõrastega. Võib-olla alateadlikult laps tunneb, et selline käitumine sugulased ei teeni teda tõsist kahju. Teine iseloomulik kriisist kolm aastat - jonn
Word “going” means for me, that it´s a process. Like every process, mine has semi-starts (attempts) and semi-finishes (achieved goals). During this process, my identity is changing, improving and I think the most important in this process is lifelong learning. It helps to meet new people, not to stop and to stay reflecting about what I´ve done and what I will do next. It consists of changes and learning. “Through others we become ourselves.” Lev S. Vygotsky I really think that the biggest addiction is communication with others. That’s because we need to know, what they are thinking, how do they react for our behaviour and speech. On the special place here is understanding of “person” and it´s context. I do agree to Giddens, that it varies culturally. For example, the families are different – big or small, how many generations live together and what are they celebrating. Every culture has its own folklore and traditions,
füüsilisele ning psüühilisele arengule. Mäng on läbi aastate olnud nähtus, mis on pälvinud pedagoogide, psühholoogide ja filosoofide tähelepanu. On püütud selgitada mängu olemust ja eesmärke ning toodud välja mängu iseloomustavaid jooni. On loodud erinevaid mänguteooriaid, mis käsitlevad mängu mõnevõrra erinevalt. Oma töös annan ülevaate Võgotski, Bronfenbrenneri ja Piaget`i mängu arengu teooriatest. LEV VÕGOTSKI Lev Võgotski mängust Vygotsky (1976) on öelnud, et mängudes tegutsevad lapsed pidevalt reaalse ja mängulise maailma vahel. Lapse isikliku kogemuse alusel kujunenud mängutoimingud on tema jaoks emotsionaalsed, neil on n-ö isiksuslik mõte. Isiksuslik mõte omandab mängutoimingutes motiveeriva rolli. Seepärast on tõeline mäng alati emotsionaalselt küllastatud ning sisaldab afekti ja intellekti ühtsust (Ugaste 2005:158). Võgotski märgib (1966, 1983), et mäng sünnib siis, kui lapsel tekivad realiseerimatud
children's artistic growth without compromising the child- centered emphasis and the relaxed and playful atmosphere in their childhood classrooms. What is needed, however, is paradigm shift from understanding the concept of developmentally appropriate art education in terms of curricula targeting children's actual levels of attainment to that of creating environments that allow children to perform within their "zones of proximal development" (Vygotsky, 1978). This shift can take place only if we free ourselves from the cultural baggage of romanticized notions of child art and accept that while certainly can appeal to our aesthetic sensitivities and emotions, there are other territories of pictorial worlds that children should be free to explore, encouraged to learn about , and provided with assistance to master. Our love of children's natural creative efforts should not become
ununenud. Kui öeldakse, et areng kestab nii kaua kuni pole kusagile enam areneda ja siis tekib taandareng, siis essee autor on sellise lause peale jõudnud järeldusele, et taandareng meie ühiskonna jaoks ongi täpselt see. Inimene on mugavdanud enda elu ja tulevased põlvkonnad ei oska midagi teada ega mäletada paberkandjatel olevatest dokumentidest või isegi raamatutest. IT arengut ja selle mõjusid hakkas juba 1934. aastal uurima Vygotsky ja ka tema leiab, et liigne infoühiskond suretab välja kõik loomulikud eluprotsessid. Täpselt nii kui võib kaduda praeguseks loomulikud tegevused võib ka kaduda igasugune sotsiaalne võrgustik. Inimesed ei oska enam teineteisega suhelda, suheldakse vaid virtuaalsel teel. Kogu selle infoühiskonna kirjeldava teksti peale mõeldes, tundub, et Eesti jaoks ei ole infoühiskond parim väljapääs. Kui niigi väikeses riigis viia kogu suhtlus vaid virtuaalsele
(Krull, 2000) 8 5. Õpilaste suunamine ja õppimise eest vastutuse ülekandmine õpetajalt õppijale Probleemsituatsioonid on õpilase jaoks kergemalt ja tõhusamalt lahendatavad, kui õppijal on võimalus ületamatute raskuste puhul saada abi ja suunamist õpetajalt. Õppimine on kõige efektiivsem, kui selle toimumine käib läbi potentsiaalse arengu valla (Vygotsky, 1962). Potentsiaalset arengu valda mõistetakse Võgotski poolt tunnetusseisundina, milles õppija pole võimeline veel õppematerjali iseseisvalt õppima, kuid ta suudab materjali omandada läbi õpetajapoolse toetuse ja suunamise. Järk-järgult hakatakse aja jooksul õpetaja suunamist vähendama ning mingi aja jooksul omandab õpilane oskuse ise oma õppimist korraldada. Vajaliku toetuse all mõeldakse enamasti õppijale abi andmises õppe- või ülesande lahendusperioodi ajal
kirjanduse õpetajana. On avaldanud kohalikus kirjastuses artikleid kirjandusest, esinenud ettekannetega kunstist ja kirjandusest ning psühholoogiast ja pedagoogikast. Ta õpetas kohalikus õpetajate seminaris pedagoogikat ja psühholoogiat ning organiseeris samas psühholoogia uurimislabori. 1924 aastal kutsuti Võgotski tööle Psühholoogia ja Pedagoogika teadusliku Uurimuse Instituuti. Võgotski suri 1934 aastal tuberkuloosi (Karlep 2005 (8): 30). Lev Võgotski mängust Vygotsky (1976) on öelnud, et mängudes tegutsevad lapsed pidevalt reaalse ja mängulise maailma vahel. Lapse isikliku kogemuse alusel kujunenud mängutoimingud on tema jaoks emotsionaalsed, neil on n-ö isiksuslik mõte. Isiksuslik mõte omandab mängutoimingutes motiveeriva rolli. Seepärast on tõeline mäng alati emotsionaalselt küllastatud ning sisaldab afekti ja intellekti ühtsust (Ugaste 2005:158). 8
kujundada oma õpistrateegiaid (Hujala, 2004). Seega sellise käsitluse puhul on õpitegevuse subjektiks, tegijaks, laps. Lapsekeskse lähenemise aluseks on lapse arengust lähtuv õpetamisviis (Hansen jt 1997). Selle käsitluse aluseks on arusaam, et lapsed on innukad õppijad, kes saavad uut teavet ja omandavad kogemusi mängides, lapsed arenevad aste-astmelt, on ainulaadsed ja arenevad erineva kiirusega. Arengust lähtuv teooria põhineb Piaget, Eriksoni ja Vygotsky töödel. Lapsekeskne lähenemine põhineb konstruktivistlikul õpikäsitusel, mis tähendab, et õppimine on vastastikune aktiivne protsess laste, täiskasvanute, eakaaslaste ja väliskeskkonna vahel. Arenguliselt sobivad tegevused on üles ehitatud nii, et laps vastab ise oma küsimustele. 3. Eelkoolipedagoogika kujunemislugu rahvusvaheliselt. Kogu inimajaloo vältel on tegeletud kasvatusküsimustega. Juba antiikajal pöörasid kasvatusele tähelepanu Platon, Aristoteles, Quintilianus.
lapskeskse kasvatuse baasiks on isiksuse austamine ja indiviidide vaheline võrdõiguslikkuse ideaal: igat last võetakse sellisena nagu ta on. Lapsekeskse lähenemise aluseks on lapse arengust lähtuv õpetamisviis (Hansen jt 1997). Selle käsitluse aluseks on arusaam, et lapsed on innukad õppijad, kes saavad uut teavet ja omandavad kogemusi mängides, lapsed arenevad aste-astmelt, on ainulaadsed j arenevad erineva kiirusega. Arengust lähtuv teooria põhineb Piaget, Eriksoni ja Vygotsky töödel. Lapsekeskne lähenemine põhineb selles, et õppimine on vastastikune aktiivne protsess laste, täiskasvanute, eakaaslaste ja väliskeskkonna vahel. Arenguliselt sobivad tegevused on üles ehitatud nii, et laps vastab ise oma küsimustele. Eesti koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas on õppimiskäsitusena nimetatud, et õppimine on elukestev protsess, mille tulemusel toimuvad muutused käitumises, teadmistes, hoiakutes, oskustes jms ning nendevahelistes seostes.
Taevapõdra rahvaste meelest, ehk juttu boreaalsest hoiakust. Ilmunud Tartu : Ilmamaa. Matsumoto, David, & Juang, Linda 2004. Culture and psychology: People around the world (3rd ed.). Wadsworth. Shweder, Richard A. 1991. Thinking through cultures : expeditions in cultural psychology. Harvard University Press. Tulviste, Peeter 1978. Mõtlemise muutumine ajaloos : loenguid mõtlemise ajaloolisest psühholoogiast. Tartu : Tartu Riiklik Ülikool. van der Veer, René, Valsiner, Jaan 1994. The Vygotsky reader. Oxford : Blackwell, 1994 Vygotsky, Lev 1975. Thought and language. MIT Press, 1975.
annaabi.ee 
