Majandusteooria I seminari vastused (0)

Sissejuhatus  majandusteooriasse   MJRI .09.027                                          Seminariülesanded  mikroökonoomikast 
Majapidamisteooria  seminar 
1.  Defineerige  mõisted  pere,   majapidamine   ja   leibkond ,  ning  arutlege  nende  mõistete 
sarnasuste ja erinevuste üle. Milline on konkreetselt pere (majapidamine, leibkond), kuhu te 
ise kuulute? Milline on selle tulude struktuur? 
Leibkond — ühises põhieluruumis (ühisel aadressil)  elavate  isikute rühm, kes kasutab ühiseid 
raha-  ja/või  toiduressursse  ja  kelle  liikmed  ka  ise  tunnistavad,  et  on  ühes  leibkonnas. 
Leibkond võib olla ka üksikisik . (ESA definitsioon). 
Majapidamine – majandusüksus, millel on ühine eelarve ja ühine sissetulek ning ühine otsus 
hüviste  tarbimiseks  (meie õpiku definitsioon). 
Majapidamine  –  ühise  tarbimiseelarvega  ja  tarbimisplaaniga  tarbiv  majandussubjekt 
(üksikisik  või  inimeste  grupp).  Majapidamine  saab  tulu  ressursside  müügist,  lisandub 
ümberjaotuse kaudu saadav tulu (näiteks pensionid,  stipendiumid , toetused).  Ressursid , mida 
majapidamine  müüb  on   tööjõud   (palgatulu)  või  kapital  (renditulu,  üüritulu,   intressitulu ).   
Oluline  erinevus  tavatähendusest:  majapidamine  ei  tooda  mitte  midagi,  ainult  tarbib! 
Eeldatakse,  et  tarbimisotsused  (hüviste  olulisus  majapidamise  jaoks)  on  kooskõlastatud  ja 
majapidamine  tegutseb  ühtse   tarbijana .   Hüvised   on  kõik  see  ( tavamõistes   kaubad  ja 
teenused), mida majapidamine ostab oma vajaduste rahuldamiseks (heaolu  suurendamiseks ). 
Reeglina (kuid mitte ilmtingimata!) on hüvised tootvate  majandussubjektide  (ettevõtete) poolt 
toodetud. Oluline on see, et iga  hüvis  on kellelegi kasulik ja selle tarbimise eest tuleb maksta. 
(HK) 
Pere – las pakuvad ise, kui laialt või kitsalt nad seda määratlevad… 
Täiendavaks aruteluks: kuidas paigutuvad nende määratluste alla: a) vanematest eraldi elav ja 
teises linnas õppiv tudeng , b) ühist üürikorterit jagavad tudengid? 
2.  Mikroökonoomikas  eeldatakse  tarbija  (majapidamise  või  üksikisiku)  ratsionaalset 
käitumist.  Ratsionaalselt  käituv  tarbija  valib  erinevatest  võimalustest  selle,  mis  viib  teda 
teadaolevate  piirangute  korral  oma  püstitatud  eesmärgile  kõige  lähemale.  Mis  on 
majapidamisteooria  kohaselt  majapidamise  eesmärk  ja  millised  on  piirangud?   Millistel  
tingimustel valikuprobleem üldse tekib? Mille alusel saab otsustada, kas valik oli otstarbekas? 
Enne kui hakata ülesandeid lahendama , võiks natuke arutleda ka nende mõistete üle! (HK) 
Ratsionaalne   käitumine  –  Mikroökonoomilises   mudelis   tegutsev  homo  oeconomicus  teab 
oma  eesmärki  (majapidamisel  on  see  hüviste  tarbimisest  saadava  kasulikkuse 
maksimeerimine )  ja  piiranguid  (hüviste  hinnad  ja   tarbimiseelarve ).  Piirangute  raames  on 
tarbijal võimalik teha kõige otstarbekam valik oma eesmärki silmas pidades, seega on valiku 
tulemused teada. Oluline  lisainfo , mis tuleneb mudeli loogikast: kui tarbimiseelarve on teada, 
siis  tuleb  kogu  olemasolev  raha  kasulikkuse  maksimeerimiseks  ära  kasutada.  Alati  on 
võimalik  püstitada  ka  pöördülesanne:  kuidas  jagada  oma  tarbimiseelarve  eri  hüviste  vahel 
nii,  et  soovitava  kasulikkustasemeni  jõutaks  vähima   eelarvega .  Nagu  edasises   selgub   on 
ratsionaalse   käitumise  juhis  mõlema  viisi  korral  sama:  tuleb  võrrelda  saadava   lisakasu   ja 
tehtava lisakulu suhet iga hüvise tarbimisel ja teha otsus selle alusel. 
Hind –  rahasumma , mida tuleb maksta hüviseühiku (tüki, kaaluühiku, pikkuseühiku jne) eest. 
Hind  sõltub  valitud  ühikust  (kas   gramm   või   kilogramm !),  kuid  majapidamisteoorias 
eeldatakse,  et  see  ei  sõltu  vaatlusaluse  majapidamise  käitumisest  (võib  muutuda  lähtuvalt 
turul toimuvatest muutustest). 
Tarbimine  –  majapidamine  ostab  hüviseid  selleks,  et  neid  kohe  kasutada  (tagavarasid  ei 
koguta ega kasutata!).  
Tarbimiseelarve –  rahasumma, mida  majapidamine  (lühidalt tarbija!) saab vabalt kasutada 
soovitud  hüviste   ostmiseks .  Lihtsustatult  räägitakse  selles  tähenduses  ka  sissetulekust,  kuigi 
 
1 
Sissejuhatus majandusteooriasse MJRI.09.027                                         Seminariülesanded mikroökonoomikast 
see ei ole päris täpne. Tarbimiseelarve võib olla sissetulekust suurem (ratsionaalne on võtta 
laenu) või väiksem (sundkulutused, näiteks võla tasumine, tuleb kõigepealt  ära teha).  
Hüvise  kasulikkus  ja   piirkasulikkus   annavad  informatsiooni  valiku  võimaluste  kohta  ja  on 
üheks aluseks valiku otstarbekuse hindamisel. 
Et ratsionaalne tarbija hüvist kasutaks, peab see olema temale kasulik (hüvise tarbimise järel 
on  heaolu  suurem  kui  enne  seda).  Loogiliselt  arutledes  on  kerge  mõista,  et  ükskõik  kui 
ahvatlev  ei oleks hüvis juhul, kui seda ei ole võimalik tarbida, eksisteerib mingi kogus, millest 
rohkem  ei  ole  ratsionaalne  hüvist  kasutada  (kõht  saab  täis,   kingad   ei  mahu   kappi , 
kinokülastused  röövivad  kogu  vaba  aja  ja  takistavaid  muid  tegemisi).  Sellist  kogust 
nimetatakse  tarbimise  küllastuspunktiks  ja  selles  koguses  tarbimisel  on  vaatlusaluse  hüvise 
tarbimisest  saadav  kasulikkus  maksimaalne.  Kasulikkust  saab  vahetult  mõõta  vaid  suhtelise 
hinnanguna  (näiteks  pallides),  eri  tarbijate  kasulikkushinnanguid  ei  vahetult  võimalik 
võrrelda. 
Tarbija poolt hüvise kogusele antud kasulikkushinnang sõltub hüvisest ja selle kogusest. Kui 
on  võimalik  valida  erinevate  hüviste  vahel,  siis  ratsionaalse  tarbija   eeldusel   tekib 
valikuprobleem siis, kui iga hüvise korral kehtib Gosseni I seadus: 
1) mida suurem on hüvise  tarbitav  kogus, seda suurem on inimese hinnang tarbitava koguse 
kasulikkusele (seda suurem on heaolu),  
2)  mida  suurem  on  hüvise  tarbitav  kogus,  seda  vähem  suureneb  kasulikkustase  hüvise  iga 
lisanduva ühiku tarbimise arvel.  
Neid  seaduspärasusi  on  lihtne  väljendada  hüvise  piirkasulikkuse  ja  selle  muutumise  abil. 
Hüvise piirkasulikkus on kasulikkuslisa  (kasulikkuse suurenemine  või  vähenemine) järgmise 
hüviseühiku tarbimise arvel. Kui kasulikkushinnang koguse suurenedes kasvab, siis järelikult 
peab  olema  piirkasulikkus  positiivne.  Kui  piirkasulikkus  on  negatiivne,  siis  järjekordse 
hüviseühiku  tarbimine  vähendab  heaolu  ja  ratsionaalne  tarbija  hüvist  sellises  koguses  ei 
kasuta.  Kui  aga  kasulikkuslisa  hüvise  koguse  suurenedes  suureneb,  siis  on  ratsionaalne 
tarbitavat hüvisekogust kindlasti  suurenda , järelikult valikut pole! 
3. Koolipoiss Jaanile andsid ekskursioonile minnes vanemad kaasa taskuraha 10 eurot, mida 
ta võis kulutada hamburgeri, šokolaadi, vee ja närimiskummi ostmiseks. Jaan soovis kasutada 
raha võimalikult otstarbekalt (tarbida ratsionaalselt) ja osta teha oma lemmikkaupade hulgast 
selline valik, mis maksimeeriks tema kasulikkuse ja mille maksumus  jääks  10,5 euro piiresse 
(50  senti  oli  tal  olemas).  Teile  on  teada  Jaani   hinnangud   nende  hüviste  nelja  esimese  ühiku 
piirkasulikkusele pallides  (vt tabel) ja  hüviste hinnad  eurodes  (vastavalt  p  2 5
, ;  p  1,2 ; 
1
2
p  0 8