"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde (6)

„MÄEKÜLA PIIMAMEES “ E. Vilde
Esimene peatükk: Harilikult kella üheksa ümber, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suvi­ti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub - üksinda nagu kunagi.
Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silma­hakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlma­dega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt vede­lad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle küt­kes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter. Mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt - võib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. Jalutuskäigul olles ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsivalt saapaninade ees. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone peale, siis mõmiseb vanahärra mida­gi, kehitab õlgu ja võtab kolm-neli pikemat sammu.
Mäeküla Kremer püsib tavaliselt truuduses oma põhimõttele võimalikult kõigest hoiduda, mis vere vagusat ringvoolu kiirendaks, sest ta tahab kaua elada ja tema teine südameklapp ei ole mitte veata. Seepärast sõuab ta aegla­selt ning ühtlaselt ja loovib mööda inimestest, kes teda võiksid pahandada , nende alla kuulub ka tema pooleliolev maja. Valmis on Ülem- Baieri talumaja stiilis plaanitsetud villast ainult alumine kivist kord; valgeks lubjatud müüris pilutlevad aknad il­mutavad ruumide elatavust. Tänavu paigatud pilbaskatus ja värskelt valgendatud korstnad aitavad pildi nägu veel kirjumaks teha. Hoonel on midagi mõne hiigla-looma luukerest, millelt kullid liha juba ära on kandnud.
Auahnust ei või Kremeritele sellepärast ette heita. Tal on ainult paar vana armastust: haruldased sigaripitsid, tuhatoosid, salvrätiku-rõngad ja taskunoad ning märksa odavama naisteenija asemel piltilusat prisket kammerteenrit ümmardajaks peab.
Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks kõige pikema teeharu - selle, mis karjamõisa viib. Teise, veidi väiksema tiiru ristleb Kremer õhtupooli­kul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Enne sängiheitmist loeb Kremer haigutades veel mõne veeru "Revalsche Zeitungit" ning paar pea­tükki raamatute raamatut, enamasti Saalomoni tarkust, sest muud kirjandust tal majas ei ole. Siis kustuvad küünlad ja kustub vana­ poisi päev, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi.
Teine peatükk: Ühel pärastlõunal valis Ulrich von Kremer jalutamiseks selle lühikese rohtunud tee mis Tõnu Prillupi majast mööda läks. Maja juures kütkestas ta pilku värviline vari mis lähemal uurimisel osutus naisterahvaks kes murul lamas. Kremer arutles endamisi kas küsida, kes see noorik on. Korraga tulid kaks last ja kilkasid Mari, mari. Kremer läks lähemale ja küsis et, kas ta on siit perest. Nii Mari kui ka lapsed ei vastanud. Kremer mõmises tainapead ja kõndis minema. Õhtul enne magamajäämist mõtles ta pikalt kes on Mari ja mis ta Mäekülas teeb. Paaril järgmisel päeval valas vihma sadada ja saks väljas ei käinud. Sel päeval kui vähegi ilusam ilm oli läks Kremer jalutama , tagasi jõudes selgus et Mari on pandud mõisa aknaid pesema. Ta läks Mariga rääkima. Kremer sai teada, et Mari on Tõnu surnud naise õde ja ta tuli Tõnu laste ja kodu eest hoolt kandma. Nad rääkisid veel natuke ja siis läks Kremer teise ruumi. Hiljem ütles ta valitseja-emandale, et Mari saadetaks edaspidigi mõisa aknaid pesema.
Kolmas peatükk: Varsti märkas Kremer et, ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi li­nik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle kätte taga. Ta aimas ennast kas või tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud.
Ta käis Marit lüpsil jälgimas ja üritas endas selgusele jõuda.
Neljas peatükk: Härra von Kremer veetis Tallinnas mõnusa pühapäeva, käis Kadri -orus jalutamas, kuulas Badesalonis muusikat, sõi Hotel du Nordis õh­tust - ikka üksinda, sest vend Heinrich oli Särgveres ning magas mõlemad ööd kuninglikult vaikses sissesõidukorteris. Kuid tema mõtted läksid ikka Mari peale: Sa oled Ulrich von Kremer. Vaese saunamehe naist salaja ära petta , tema selja takka - see ei kõlba. Pead talitama kui aumees - saunikugi ees kui tõsine aumees!- pead Tõnuga lihtsalt kokku leppima! Kremer polnud aga veel sugugi selgusel, kuidas seda asjakülge kor­raldada. Tema peast käis mitmeid variante läbi kuni tal tuli suurepärane idee. Kuid plaan lükkus järjest edasi. Polnud julgust ettepanekut teha Tõnule.
Ükspäev tuli Mari mune tooma . Kuna köögiuks oli lukus siis läks ta Kremeri juurde. Kremer nägi Marit esimest korda pare­mas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga ja oli üllatusest keeletu. Kuna Mari tahtis korvi kus munad olid tagasi hakkas Kremer neid lauale laduma. Üks muna kukkus aga maha. Ainult pillaja naeris , vilgas puna põsil, pealtnägija aga jäi üsna tema ootuse vastu tõsiseks. Kremer läks väga ähmi täis Mari käitumisest ja enne Mari minekut haaras tal käest ja käsutas et: "Ütle Tõnule, et ta homme kunturi tuleb — ütle, et ta juba täna õhtu tuleb!"
Viies peatükk: Kui Prillup „kunturist“ tuli, ei targenud ta oma näole tunnetekohast ilmet anda niikaua kui härrastemaja aknad liiga tihedalt talle selga vaatasid. Ta kõndis paarsada meetrit kiiresti ja alles siis vaatas tagasi ja naeris, astus jälle ja naeris ja nii päris mitu korda veel. Kodu lähedal purskas ta naerma ja tahtis kõikkidele nalja rääkida. Inimesi tuli küll vastu aga ei, ta ei rääkinud. Korraga kukkus ta pikali ja mõtles piimade peale. Varsti tõusis ta püsti ja ei rääkinud ühelegi vastutulijale ikka nalja ja ka kodus ei suutnud sõnu suust välja saada. Ja nii lükkub selle loo rääkimine mitu päeva edasi kuni Tõnu otsustab sellest lõunalauas kahekesi olles rääkida. Kuid nali polnud veel täielikult räägitudki kui Mari viskas pihutäie kartulikoori talle näkku. Ja sinna see jutt jäigi. Ühel õhtul läks Tõnu Kurule. Ta ei teadnud isegi, mida ta sealt õieti otsis, aga näe, jalad viisid. Talu õues käis vilgas töö. Kõik tassisid asju piimaankrutega koormatud vankrile. Vara hommikul on ta linnas ja koorem muutub rahaks. Piim, või, vasikad - paari tunniga saab kõik krabisevaks paberiks ja kõlisevaks hõbedaks. Ja see nõidus kordub kolm ja neli korda nädalas. Vanker sõitis ära ja Tõnu läks koju. Paar päeva hiljem läks Tõnu uuesti Kurule. Nüüdki käis hoogne töötegemine. Teda nähti ja ajati juttu . Tõnu sai teada et Jaani valmistatud Mäeküla piim on kuulus. Juttu jätkus ka pikemaks. Kui piimamehe perekonnas väike talituslik sekeldus tekib ja nad võitehasesse kaovad kaob ka Tõnu akna pealt ära. Ei lähe aga palju päevi mööda kui Tõnu on jälle Kuru talus. Ta satub sinna just siis kui pererahvas sööb. Tallegi pakutakse süüa. Jäädakse jälle maast ja ilmast juttu ajama ja Tõnu lahkub jällegi. Koju kõndides istus ta tee äärde suurele põllukivile, võttis pea käte vahele ja ägas tasakesi .
Kuues peatükk: Jaanipäeva hommik vaatab juba kõrgelt Prillupi kuuma kambris -se, leiab aga noorpaari ikka veel voodist. Magab ainult Tõnu, noorik on ärkvel. Marile ei meeldi, et Tõnu keha katab tihe karvkate , talle meenutab see sõna „orangutaja“. Äkitselt tekib talle mõte karvkattele tuli otsa panna, kuid mõte jääb katki kui Tõnu ärkab suitsulõhna peale üles. Tõnu jutustas Marile loo kuidas ta ema alati arvas et nende suguseltsis pole ükski karvane , sellepärast oleme kõik vaesed, temast pidi saama aga rikas mees. Kuid ei saand . Vahepeal läks jutt teistele rikastele meestele ja Tõnu rääkis kuidas Jaan Mäeküla piimad poolmuidu endale sai, osalt sellepärast et ta elab mõisale kõige lähemal.
Seitsmes peatükk: Järgnevad nõutusepäevad ja jälle lootusepäevad ja vahel sekka päevad, mil Prillup kontori poole teel on, et saksale oma „ei“ viia ja kõigele lõpp teha. Aga ta keerab ümber, kord ligemalt, kord kaugemalt, kord otse kontori ukse eest, ja kui ta teda väljas näeb, võimaluse palgel temaga nelja silma all kokku puutuda, siis põikab kõrvale kas või viimasel pilgul. Ta ihkab, et teda kutsutaks, sealt­ samast aga kardab kutset ja tunneb tänu, et temaga nii kannatlik ollakse. Ta loodab ja ühtlasi muretseb, et asi on ehk juba ununenud. Kuid ei, kui nad kohtusid uuris Kremer miks siiamaani vastust pole ja noomis Tõnu, et ta on kade ja Mari tegelikult oleks isegi nõus. Lõpuks palus Tõnu aega juurde.
Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta ei tükkinud peale, ta ei nõud­nud ega nurunud - see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel kokku oleks saanud küsimise jaoks. Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud "ei" ega öelnud "jaa", ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes . Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on - mõtles Tõnu, - mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas "jaa" või "ei"? - õieti rumala, pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda? Ses kitsikuses, mis temalt söögiisu ja unerahu kippus riisuma , palus Tõnu viimaks jumala käest head nõu. Aga vist olid sel ülikoormatud usaldusmehel parajasti mõne teise kandimehe asjad ajada: vastust ei tulnud ega tulnud. Siis võttis Prillup kätte ja läks targa juurde. Tagasi tulles üritas ta uuesti Mariga rääkida ja teda meelitada.
Kaheksas peatükk: Mari tahtis linna minna ja nii ta läkski. . Raudteega sõites oli Maril kogu päev aega linna meelitusi ja peibutusi maits­ta. Aga Marike tuli ja tõi vähem linnavaimustust kaasa kui esimene kord: elu olnud hõre ja kõhetu ning palavus tüütav.
Siis katsus Tõnu rahalise pakkumisega õnne. Ta lubas tulevase niüügikasu mõisa vasikate pealt tervena naisele - see võivat sellega teha, mida süda iganes kutsub, esimesest päevast peale.
Ükspäev tahtis saks et Mari tuleks põrandaid küürima kuid Mari keeldus. Tõnu seepeale "kas sa siis ei nää, et ta sind imustab, et ta sind omaks peab! Ta võiks jo kedagi teist tahta, ilm on jo täis naisi ja tüdrukuid, aga ta tahab sind, üksi sind! Kas sa sest siis ei oska lugu pidada, kas sa siis ei tea, kes on tema ja kes oled sina!". Ka see ei mõjunud ja Tõnu proovis nõiakunsti abi kuid see ei paistnud aitavat.
Üheksas peatükk: Tõnu otsustas kurjalt käituma hakata Mariga. Kuid see lõppeb hoopis Tõnu jaoks löögiga. Prillupi käsi ei käi hästi, see on tõsi. Ta peaks härra juurde mi­nema, aga ei lähe. Puudub jõud, puudub lihtsalt jõud, jalad ei kanna. On silmapilke, kus ta äkki ärrituses süttib, võimetus ärrituses, teadmata, mispärast. Siis tõukab ta toorelt koera , kes talle midagi ei teinud, viskab kiviga kana , kes ainult kõketas, vemmeldab hobust, kes kõigiti kohust täitis, ja lööb vikati meelega kivisse.
Tõnu hakkab juba alla andma kui korraga üks päev Mari ütleb talle, et mine too oma piimakontraht mõisast ära.". Tõnu ei suuda uskuda mis on juhtunud.
Kümnes peatükk: Tunnike hiljem istub Tõnu Prillup kambris laua otsas ja vahib suuril silmil värisevasse paberilehte, mida ta käes hoiab. Nõnda is­tub ja loeb mees juba kaua, ilma täppigi taipamata, mis seal sees on, kuigi ta kirjutatud kirjast veerimisi võitu saab. Prillup ei tea korraga, kus ta silmad seni on olnud. Mari on kasvanud, Mari on küpsenud - Tõnul ei ole enam kolmat last.
Mari on kauninenud, üleöö kauninenud, ta on end salaja kuhugi imekaevu kastnud. Ta nõuab selgitust miks Mari korraga ümber mõtles ja talle midagi ei mõelnud. Kuid Mari ei selgitanud eriti. Alles nüüd taipab Tõnu mis juhtus ja sosistab öösel naisele: "Naine, naine, miks sa mu maha jätsid!".
Kuid Tõnu läheb uhkust täis. Tema saab Mäeküla piimad endale. Tema saab rikkaks. Teised vahtigu kõrvalt. Kodus aga on Tõnu libe. Ta on nii libe ja ligitükkiv, et noorik teda küünarnukiga peab müksama.
Kui Jaan piimad kaotab mängib Tõnu süütut ja kuulutab kõigile, et Jaan kaotas piimad. Tõnu võib muretu olla ja õhtuti suupilli ajada - kirg , mis temale viimasel ajal üsna äkki on külge hakanud.
Ühel õhtul, kui ema aidas riidesse pani ja kodust läks, ei suuda Anni seda enam välja kannatada. Silmad kalkvel, astub ta isa ette ja kisub tal pilli suu pealt.
"Mitte enam, mitte enam, muidu jään haigeks !". Isa ärkab kui transist ja üritab laste mõtteid mujale suunata kuid need aina küsivad kus Mari läks.
Üheteistkümnes peatükk: Kui "uus Mäeküla" ametivendade ritta ilmus, ei leidnud need tema küljest midagi korravastast. Kõik uued ja uhked asjad olid tal. Mis nüüd Mäeküla kauba kuulsusse puutus, mida Jaan nii suureks oli kütnud, siis leidis Prillup varsti, et mees oli rohkesti liialdanud. Teadagi, et vana Mäeküla uuele oma müügikohad ilmutamata oli jätnud, ja nõnda pidi uus esipuhku piima, mis turul ära ei läinud, liiga väheste poodide pärast hiljem uulitsatel käest andma. Ent need olid algusraskused, millest Prillup lootis varsti pääseda. Aga rõõmude kauss Tõnu kaalul viibutab nende halbuste kausi kõrgele üles. Piimakambris naisega talitada, lüpsisid vastu võtta, pütte koorida , võid vändata ja vormida, piima ankruisse ajada - see üksi juba on tasu kõi­ge eest. Ei, Tõnu on püsti rahul, Tõnu ei kahetse.
Tõnu tähendab nüüd midagi - jaa, juba nüüd, kus ta veel mõisa ega talugi ei taha osta. Tõnu sai tähenduse sest päevast peale, mil teda uueks Kuruks ja uueks Mäekülaks hakati hüüdma.
Ka Maril läks hästi. Ta kais pidevalt linnas, tõi lastele kingitusi ja sai endale asju osta.
Ja rahul on kolmaski lepinguosaline.
Kes teda terasemalt märkaks tähele panna, leiaks, et ta noore­neb. Tema põsenahk lööb selguma , kui mitte silenema, kõnd kaotab vohmaka õõtsuvuse, käed kepiga lahkuvad ristluult, vabale liikumisele andudes, ja virgunud ning julgenenud silm näikse vanas vaateringis pal­ju uut tabavat.
Kaheteistkümnes peatükk: Pealtnäha õnnelik Tõnu aga hakkab Mari arvates muutuma jälle väsinud ja pahaseks meheks. Tõnule käib vastu, et Mari käib mõisniku juures ja palub tal mitte minna.
Nädalapäevad hiljem olid Kremeri-härral Särgverest külalised: kõik kolm õde ja vend Adalberg. Nad veetsid aega mõisa ümbruses ja vaatasid Kremeri karja. Kuid karjas oli sõnn kellele külalised ei meeldind. Kuna kellegil polnud punast värvi asju siis ei tehtud temast välja kuid korraga viskas sõnn ühe inimese seltskonnast õhku. Tahtis sõnn veelkord tõugata kuid sai raske löögi toobripuuga kuklasse . Korraga avastati, et löögi sai Mäeküla peremees iise. Nägu vahakarva, huuled sinised, lamas murul ja ütles eesti keeles: aidake mind tuppa !. Ruttu viidi ta tuppa ja kutsuti tohter. Sõnni lõi puuga aga Mari ja Tõnu nägi seda pealt ning talle sugugi ei meeldinud see. Tõnu piinas leping mis ta oli mõisnikuga teinud ja ei saanud rahu selle pärast.
Ka Kremerit häiris see kuidas Prillup käitus tema juuresolekul ja mõtles kuidas talle meelehead teha. Üks õhtu Kremer küsiski: "Ma tahtsin juba ammu küsida: sa tuled ikke nii hapu näoga, tood mul toa tuska täis, - kas sul ehk piimadest enam meelehead ei ole? Tõnu vaikis natuke aega ja siis ütles et „ma olin suur siga“. Kremer küsis taltkudas ta sulle siis tagajärel nii kalliks läks?"
"Ei tea -" algas Prillup, jättis aga katki ja pigistas silmad äkitselt kokku; mõlema lau alt jooksis sirinal nagu elavhõbedat põsekarvadesse. Siis pöördus veidi räpakalt ja läks.
Maha jäi temast pilveke nikotiini ja kasuka lõhna.
Kolmeteistkümnes peatükk: Tõnu Prillupile kui kaupmehele tükkis algusest peale tunne ligi, nagu oleksid ostjad temale vähem soovlikud kui ta võistlejaile ame­tivendadest.
Kas haises kaup või kaupmees ?
Või haisesid mõlemad?
Ja mis hais see oli?
Tõnu hoidis vaadid, võikasti ja vitsikud krannid, nooriku kä­tele mitte armu andes ; ta piiras korrapäraselt habet, nõudis valget kaelarätti ja hommikuti kõrtsist edasi minnes nühkis silmad ilusti puhtaks; kutsuvalt naeratav nägu oli tal kauaks valmis - lipsti pistis ette, kui vanker oli paigale aetud, samuti siis, kui ta kauba pood -nikule puhtani ära andis. Aga mis see kõik piisas selle nagu õhust immitseva vaenuliku olluse vastu, mis kohe tema ümber hõljus.Teiste äri süstis, temal ainult kuletas.
Ka imbus nende saladus läbi. Ei tea kust ja kuidas aga imbus. Tõnul hakkas ka viinaviga külge ja nii üks õhtu tulles koju ja nähes et Mari hakkab minema, kustus ta muie ja põlved nõtkusid. Korraga sööstis ta naise kallale ja kähises, et hilbud maha. Ta sai vastuseks tugeva rusikahoobi näkku. Tõnu käskis tal koju jääda kuid Mari paiskas vastu et lepingut täidab. Tõnu vaarus eemale ja Mari läks kiiresti minema.
Prillup istus üsna vagusi mõtte otsas: ta lõi mind - ta hakkas mulle väevõimul vastu ning tõt­tab teotajale järele.
"Mari, Mari, - ää nõnna mine!" Kuid tõnu on juba hiljaks jäänud. Marit ei ole.
Nüüd tuli aga Mäekülla Kohveti Juhan. Marile meeldis temaga juttu käia ajamas ja tema tööd vaatamas. Juhan käis ka neil külas. Vahel jäi aeg hiliseks, lapsed olid juba põhku pugenud, siis tek­kis korraga võigas vaikus mõlema vahel, kuni külaline küsis:
"Kas pean nüid koju minema?"
Ning perenaine kostis:
"Jah, nüid pead koju minema."
Neljateistkümnes peatükk: Kremer oli Tõnu oleku pärast mures ja mõtles karja suurendada, et Tõnu sissetulekud oleks suuremad. Kui Prillup kais raha ära toomas ütles ta Kremerile: "Ärra võiksid nüid niisamati leppida."
"Kudas niisamati?"
"I l m a temata."
Kuid Kremer polnud nõus.
Viieteistkümnes peatükk: Et Kremeri-härra Prillupi halvast ärikäigust ei teadnud, siis tuli talle ootamata, et piimamees mihklikuu esimesel arvet pidi võlgu jääma, lubades seda tulevasel korral tagajärel maksta. Kremer mõmises ainult "hea küll", sest muud ei tulnud talle üllatuse pärast meelde. Ta ei lausunud aga järgmiselgi tähtajal enamat - seekord põhjusel, mis talle tumedaks jäi -, kui Tõnu kuuraha ära õiendas, võla aga neli nädalat edasi tellis. Härra von Kremer võttis alles esi­mesel novembril sõna, sest siis ei jäetud vana puudujääk mitte üks­nes uuesti tasumata, vaid paarkümmend rubla nooremat lisati veel juurdegi. Ta palus Prillupil esimesel võimalusel raha tuua. Kahe nädala pärast tõi piimamees raha, aga napilt poole puudujääki, ja kui saks vähe silmi tõstis, siis õrises: "Rohkem ei ole!" Ja ilma et tei­ne suudki lahti oleks teinud, põrutas sõrmenükke laua pihta ja käratas: "Mõistad, rohkem ei ole!"
Tõnu läks istus rekke ja hakkas linna poole sõitma et hommikuks turule jõuda. Ta üritas kõrtsis rahulikku öömaja leida, kuid mitte kuskil ei saanud rahu, esimeses kõrtsis oli liiga kärarikas ja teises räägiti temast ja marist taga. Surudes viha alla teeskles ta magajat edasi. Hommikul magas ta sisse ja ei jõudnud õigeks ajaks müüma ja kaupa tuli jälle poolmuidu ära anda kuskile. Ta näeb linnas oma tuttavat tuhvlikingseppa Maasikat. Tõnu lubab ta koju viia kuid lõpuks jõuavad jooma ja oma muresid kurtma üksteisele. Mehed lubavad et nad on viimast korda siin ja edaspidi pea kõik paremaks minema aga ometi nad ei lahku vaid joovad ja tantsivad edasi.
Kuueteistkümnes peatükk: Hilja on juba, kui linna tuled Mäeküla piimamehele seljataha jäävad.
Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi.
Ja Tõnul on soe, uni ei kiusa , pea tundub nii selgena, et imesta. Kuid korraga hakkab Tõnul külm.
Ning ka varvaste ja näppude otsas on kinni, - ja ninaalune habe rebib mokka , - ja uinuva tuuliku juurest
Kuid korraga puhkeb ta naerma. Et ta seda võis unustada! Kül­metab, ja endal külmarohi rees!
Tõnu kobab heinte seest otsida ja tõmbab toobise pudeli välja. On küll piiritus , kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega . Võtab lonksu ja tunneb kuidas sees kuumab. Võtab aegajalt lonkse veel, et külm ei hakkaks ja tunneb kuidas tal kõik jube mugav ja hea on.
Ent äkki ei näe teekäija enam.
Aina kogudus ilmakauges kirikus laulab ning orel mängib, ja kellad löövad, ja kellad löövad.
Kuid siis ei kuule teekäija enam. –
Hobune aina jookseb ja jookseb ja mõtleb et kas täna peatust ei tulegi? Peremees ei paista aga liigutavat, jääb ühe kõrtsi juurde seisma, peremees jälle ei liiguta ja jookseb siis koju ära.
Mari oli kodus kui hobune sinna jõudis. Tagasi tuppa tuli ta mees süles.
Ja kui ta tema sängi oli asetanud, kasuka tal seljast ja saapad jalast võtnud, siis tõi lambi ja valgustas ta nägu.
See nägu sinas, nagu oleks sinine öö sinna värvi jätnud. Silmad olid pilul. Laugude vahelt läikis.
Ja nüüd alles taipas naine, mis õieti oli sündinud.
Ta kõrvaldas tal kulmu pealt salgukese juukseid ja käsi silis pik­kamisi otsaesisest üle.
"Seda põld tarvis! Ei, seda põld tarvis!"
Kuid järsku peatub see käsi ning sirgub üles:
"Või ehk siiski —?"
Üürike hiljem kustus lamp. Mari magas mehe kõrval rahulikku ööd.
Hommikuselt lüpsilt läks surmateade laiali.
Maril käis palju kosilasi , küll taheti teda ja küll taheti teda koos Mäeküla piimadega. Kuid Mari ütles kõigile ei, ta otsustas minna linna ja seal elada koos Tõnu tütrega. Mõisnik küll üritas keelitada oma linnakorteri ja muude asjadega kuid Mari ütles et tema tahab prii olla. Lõpuks Mari ütleb: "Ma ta­han linnas varblane olla, mitte kanaarilind ."