“Mäeküla piimamees ”

Südametunnistus on isiksuse omadus, mis väljendub omaenese tegudele ja eesmärkidele antavates kõlbelistes hinnangutes . Ta kujuneb kasvatuse ning ühiskonnas valitsevate moraali- ja eetikanormide mõjul.

Läbi ajaloo on moraali- ja eetikanormid olnud erinevad.

Romaani tegevustik toimub möödunud sajandi lõpuaastail. Üheks peategelaseks on raskustes vireleva mõisa omanik Ulrich von Kremer . Mees on juba aastates, omamoodi elus pettunud . Pärit perekonnast, kus ettevõtlikkust ning auahnust vähevõitu, kus valitseb minnalaskmismeeleolu. Mõisnik on senini poissmees, sest saatus pole teda kokku viinud sobiliku partneriga, kellega tõesti tahaks abielluda . Samuti on vallalised tema vend ning 3 õde. Mõisaehitus on pooleli ning on seda juba aastaid olnud, lootust olude paranemiseks pole. Ometi annab mõisa sissetulek piisavalt äraelamiseks ning on kadestamisobjektiks meestele, kellel enda ja pere äratoitmisega tõsiseid raskusi on.

Ühel päeval tuli von Kremeri üksluisesse ellu mõte. Talle hakkas meeldima leskmees Tõnu Prillupi uus naine. Südametunnistus küll ütles, et pole kena teise mehe naist himustada, aga saamahimu ajas oma jonni . Kremer mõtles, et kui ta midagi vastu annab, siis on kõik korras. Polnud ju kaugel needki asjad, kus mõisnikud täie õigusega võtsid ilma midagi vastu andmata. Peale pikki kõhklusi tegigi ta kuuendikumees Tõnu Prillupile ettepaneku, vastu pakkudes lepingut, mille alusel Tõnu saab rentida piimandustalu, kus teenimisvõimalused märksa suuremad.

Ettepanek ajas Tõnu esiti naerma vananeva mõisniku kihu üle, kuid saamahimu seemned olid idanema pandud. Ta tegi mitmelgi korral asja kohta, mis võiks ju temagi oma olla, vaatas ja kadestas seniseid kohapidajaid, kuulas nende kiidulaulu, kui hea koht see ikka on. Südametunnistus küll piinas, aga uus koorem Mari oli ju õieti selleks majja toodud, et surnud õe lapsi kasvatada, armastust ju õieti polnudki. Südametunnistus oli saamahimule alla jäänud.

Nüüd algas Mari nõusse meelitamine. See võttis hulk aega. Romaani kandvaim osa kuulubki sellele. Kirjeldatakse kõiksugu võtteid, mida Prillup suutis välja mõelda, et Mari nõustuks. Lõpuks oli soovitu käes.

Esimesel aastal tundus kõik hästi minevat, ka oodatust raskemaks osutunud kauba mahamüümine võis olla tingitud vähestest kogemustest. Kui äri kuidagi ei edenenud, Mari ärakäimised järjest valusamalt mõjusid hakkas Prillup südametunnistuse leevendamiseks rohtu otsima kõrtsides istumisest. Ükski saladus ei püsi lõpuni vaka all, ka Mari käikude ja Tõnu ootamatult saadud hea koha seose üle tekkisid jutud, mis kiirelt levisid. Lõpuks sai ilkujate ja norijate suud kinni hoida ainult neile viina ja õlut välja tehes. Tagasiteed oma sauna, mis nüüd päris kena paigake tundus, enam ei olnud, sest häbi ja teotus oleks neid jälitanud igal sammul. Prillupi jaoks saabus lahendus ühel ööl kaubareisilt koju sõites, kus viina ja külma tõttu jõudis ta koju surnuna.

Aga Mari –konflikti põhjustaja – miks tema nii käitus? Tema tegutsemismotiive saab ainult aimata. Marit ei ole lihtne paigutada mingisse selgelt piiritletud lahtrisse. Ta käitub ootamatult ja kummaliselt. Tundub, et tema tegusid ja mõtteid pole võimalik asjalikult põhjendada. Prillupile oli Mari tulnud õe laste hooldajana, abiellumine nende isaga oli formaalne vormitäitine. See tehing ei lähtunud tunnetest ja ei tekitanud neid ega loonud Mari meelest ka abielueetika kohustusi. Ometi avaldas ta sitket vastupanu. Need olid eneseväärikus ja vastumeelsus, mis teda hoidsid. Ilmselt kaaastunne Prillupi vastu, tahtmine pidevast pealekäimisest lahti saada, ka igatsus parema elu järele, sundisid teda järele andma. Ja kui ta oli seda teinud, siis tema südametunnistus käskis lepingut korralikult täita. Mari asus küll allakäigu teele, ent ei jõudnud lõpliku languseni. Mari lõpetas lepingu kohe, kui see ainult tema asjaks jäi. Tema südametunnistuse üle saamahimu võitu ei saanud. Lükkas ta ju tagasi seniste ilkujate abieluettepanekud, kes olid nõus seniste tingimustega