Mäed ja nende loomad. (0)

Mis on mäestik?
Mäestik koosneb paljudest mäeahelikest, nendevahelisest orgudest ja nõgudest. Mäeahelik moodustub kahest või enamast üksteisega liitunud mägede reast . Mäetipud asuvad üksteisest eemal. Kõige pikemaid ja kõrgemaid mäestikke, nagu Andid , Kaljumäestik ja Himaalaja , nimetatakse mõnikord mäestikusüsteemiks.
Mäestike teke
Maakera pindmist, kivimitest kihti nimetatakse maakooreks. Maakoor on pragunenud hiiglasuurteks osadeks ehk laamadeks . Laamad hõõrduvad üksteise vastu, põhjustades seetõttu maavärinaid. Laamade servad kummuvad ja pragunevad. Kuigi laamad liiguvad aastas ainult mõne sendimeetri, kasvab miljonide aastate jooksul surve kivimitele sedavõrd suureks, et need kuhjavad kõrgeteks mäestikeks.
Everest
Kaua peeti kõrgemaiks mäeks Lõuna-Ameerikas Andides asuvat kustunud vulkaani Chimborazot (6310 m).
Aastal 1818 selgus, et Himaalajas kerkib Dhaulagriri mägi 8585 meetrit üle merepinna,1848.aastal avastati nimetatust 500 kilomeetrit ida pool 8585 meetri kõrgune Kantsendsanga mäetipp.
Kõrgeim tipp avastati aga hoopis arvutustega. India maamõõtjate välitöödel mõõdetud nurkade ja kauguste hilisemal läbiarvutamisel selgus, et mõõdistamisel teiste seast mitte eriti silma torganud 15.mäetipp on tegelikult 8839, 8 meetri kõrgune mäehiiglane.
Vastavastatud maailma kõrgeimaile mäele pandi kolonel George Everesti nimi, kes aastatel 1823-1843 oli olnud India maamõõduameti juhataja. Hiljem on hakatud kasutama ka mäe vana tiibeti keelset nime Džomolungma, mis tähendab tõlkes jumalannat- mägede ema, ja veel hiljem nepaalikeelset Sagarmatha- tõlkes taeva valitseja. Ent mägi asub Nepali riigis, siis viimane ongi ametlik nimi. Enim tarvitatakse siiski vanimat nime Everest. Pärast Everesti avastamist pole rohkem kõrgemat mäge leitud. Küll on aga ümber mõõdetud ja arvutatud Everesti enda kõrgust, sest mõõduriistad on ju täpsemaks läinud. Praegu peetakse õigeks kõrguseks 8848 meetrit. Mägi on üsna järskude nõlvadega, meenutab kujult püramiidi, koosneb graniitidest, gnessist, lubja- ja kiltkividest. Mäelt laskub mitu liustikku. Esimestena jõudsid igilume ja liustikega kaetud Everesti tippu uusmeremaalane Edmund P. Hillary ja serpa Tenzing Norgay 29. mail 1953. aastal.
Himaalaja
Džomolungma mägi asub Himaalaja mäestikus. Himaalaja tähendab sanskriti keeles „lume kodu“.
See on kurdmäestik Aasias Tiibeti kiltmaa lõunaserval, pikkus umbes 2500 km, laius kuni 350 km. Himaalaja on maailma kõrgeim mäestik; keskmine kõrgus 6000 m, kõrgeim tipp Džomolungma 8848 m. Maailmas on 14 mäetippu kõrgemad kui 8000 meetrit. Neist 10 asuvad Himaalajas.
Lumepiir 4500 –5500 m, metsapiir 3000– 3500 m kõrgusel. Himaalaja on tähtis kliimapiir, ta eristab niisket Lõuna-Aasiat ja kuiva Sise-Aasiat.
Himaalaja kõrgub Induse-Gangese madaliku kohalt 3 astmena : madal Eel-Himaalaja, Väike-Ηimaalaja ja temast orgude ning nõgudega eraldunud Suur-Ηimaalaja (Kõrg-Himaalaja). Suur-Himaalajas on rohkesti liustikke . Lõunanõlvul sajab ohtrasti, madalamal kasvavad troopilised vihmametsad , kõrgemal lähistroopilised igihaljad metsad , heitlehised ja okasmetsad . Põhjanõlvul on kuivstepp ja poolkõrb.
1976 rajati Nepali Džomolungma piirkonda Edmund Hillary algatusel Sagarmatha rahvuspark mis on üle 124 000 ha
Lumeleopard
Lumeleopard ehk irbis on kaslaste sugukonda kuuluv kiskja .
Esimesena kirjeldas lumeleopardi teaduslikult Johann Christian Daniel von Schreiber 1775.aastal.
Lumeleopard on umbes leopardi suurune: tüvepikkus 120–150 cm, sabapikkkus 90 cm, mass 23–41 kg. Irbise kere on pikk, jalad üsna lühikesed, ning saba üsna pikk ja karvane.
Irbise karvastik on väga tihe, kohev ja pehme. See kaitseb hästi külma eest. Karvastik on suitsuhall või kahvatukollane ja sellel on tumehallid või mustad tähnid. Kõhualune on valge. Kogu keha on kaetud sama värvi tähnidega, välja arvatud kõhualune.
Irbised ei suuda möirata. Tema häälitsuste hulka kuuluvad kähisemine, nurrumine, näugumine, urisemine ja ulgumine.
Lumeleopardil on lühike koon, kumer nägu ja ebatavaliselt suured ninaõõnsused. See kohastumine aitab loomal hingata mägede hõredat külma õhku.
Lumeleopardid elavad Himaalajas, Tiibetis, Kesk- Aasia ja Lõuna-Siberi mägedes kuni Altai ja Tõvani ning Mongoolia mägedes.
Suvel elab irbis enamasti lumepiiri lähedal (3660–3970 km), kuid talvel laskub sõraliste järel 1800 meetrini.
Irbise elupaik on tavaliselt koobas või kaljulõhe raskesti ligipääsetavas sälkorus, aga on teada juhtumeid, kus irbis on puhkama heitnud puu otsa raisakotka vanasse pessa.
Irbise kütib sõralisi, jäneseid, ümisejaid ja teisi pisiimetajaid. Enne söömahakkamist võivad nad saagi vedada ohutusse kohta.Pole teada, et irbis oleks kunagi inimest rünnanud.
Mägitaapir
Lõuna-Ameerikas, Andides, elavad mägitaapirid, kes on ninasarvikute lähedased sugulased. Taapirid on jässakad seasarnased taimtoidulised loomad. Mägitaapirite karvad on peaaegu tolli pikkused ja neil on ümber huulte valged märgid. Nad kaaluvad umbes 150 kg. Mägitaapirite värvus ulatub süsimustast punakaspruunini.
Mägitaapiril on tihe tumepruun kuni must karvkate , mis kaitseb teda kõrgmäestikes asuvates elupaikades külma eest. Ta toitub mitmesugustest kääbuspuudest ja põõsastest, liikudes ringi peamiselt koidiku ja loojangu ajal. Päevasel ajal varjab ta ennast tihedates tihnikutes. Tema väljeheidetes on palju vigastamata taimeseemneid.
Vikunja
Vikunja elab Lõuna-Ameerika lääneosas.
Ta on1.5-1,6meetrit pikk. Vikunja kaalub 40-55kg.
Vikunja, kes on levinud 3600 – 4800 meetri kõrgusel asuvatel tundrataolistel rohumaadel, on eranditult rohusööja ning toidu osas väga valiv.
Ta haarab oma lõhestunud ning haardevõimelise ülamokaga püsikõrrelisi ja lõikab nende tipud vastu kõva ülamokka maha. Jooma peab ta iga päev.
. Vikunja toodab väikeses koguses eriti head villa, mis on väga kallis kuna seda looma saab pügada iga kolme aasta tagant. Kui kududa seda villa on see väga pehme ja soe. 1974. aastal oli alles ainult 6000 looma. Tänapäevaks on vikunjade arv kasvanud 125000-ni.
Peregrupid koosnevad ühest isasloomast ning 5 – 10 emasest koos nende järeltulijatega.
Pürenee ilves
Pürenee ilves on 85-110 cm pikk. Ta kaalub 10-13 kg ja elab Edela-Euroopas. On äärmiselt haruldane , kriitiliselt piiratud levikuga ja täieliku kaitse all olev pürenee ilves on tavalisest ilvesest umbes poole väiksem. Praeguseks piirdub ta levila üksnes kõrvaliste paikadega märgaladel ja kõrgustikel. See ilves varjub tihedas põõsastikus, kus leidub ta põhitoitu – küülikuid.
Mägikass
Mägikassi pikkus on 58-64 cm. Ta kaalub 4kg ja pesitseb Lõuna- Ameerika lääneosas.
Selle haruldase Andidest pärit mägikassi eluviiside kohta teatakse väga vähe. Ta on väike ja jõuline, pika koheva saba ning tiheda sooja hallikaspruuni karvkattega, tagaseljal võib näha vertikaalseid vööte, külgedel rosetikujulisi tähne ning jäsemete ja saba ümber rõngakujulisi vööte.
See kaslane elutseb kuivadel kaljustel nõlvadel umbes 3000 meetri kõrgusel ülevalpool metsapiiri . Ta püüab peamiselt närilisi, nagu näiteks viskatšasid. Erinevalt paljudest teistest kaslastest ei ohusta seda liiki otseselt ei jaht ega elupaikade hävimine, kuid ohustatud on tema saakloomad.
Puuma
Puuma elab Põhja-Ameerika lääne- ja lõunaosas, Kesk- Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas.
Suurem osa ta karvkattest on ühtlaselt tuhmkollane. Ta toob kuuldavale paljusid erinevaid häälitsusi. Tema pikkus koos sabaga võib olla kaks meetrit ja kaal ligi 100 kg. Ta suudab ilma hoogu võtmata sooritada 7 m kõrgusi hüppeid. Nii nagu ilves, lööb ka puuma nurru. Puuma jõuab joosta kuni 80 km/h. Ta elutseb troopilistest vihmametsadest, kõrgmäestikest ja okasmetsadest kõrbeteni. Ta sööb peamiselt hiiri , rotte , küülikud ja jäneseid mis moodustavad paljudes piirkondades ta peamise toiduallika. Vahetevahel langeb ta saagiks ka juhuslikke lambaid, mullikaid, põhjapõtru ja muid kariloomi.
Poegimishooaeg on veebruarist septembrini. Pärast keskmiselt 92-päevast tiinust sünnib kaljulõhes või põõsastikus paiknevas urus 2-3 tähnilist poega . Tahket toitu hakkavad nad sööma 6- kuni 7-nädalaselt.
Alpivesilik
Alpivesilik on 6-12 cm pikkune kahepaikne.Ta elab Euroopas.
Ta on väike keha, pealt sinine ja altpoolt heleoranž, ning lühike saba. Sigimisperioodil ilmub isase seljale madal, musta- valgekirju hari, külgedele, sabale ning tursunud pärakule mustad ja valged laigud. Emase meelitamiseks lehvitab isane saba ja hõljutab emase koonu poole feromooni. Balkanimaades elavad need loomad pidevalt vees ja säilitavad sellised vastsele iseloomulikud jooned, nagu välispidised lõpused.
Alpi seedermänd
Puu kõrgus on kuni 25–35 m, tüve läbimõõt kuni 1,5 m.Võra on noores eas kitsas , vanemas eas võrdlemisi lai ja ulatub valgusküllases kasvukohas peaaegu maapinnani, oksad asetsevad horisontaalselt . Tüvi on noorel puul sirge, aga vanal puul võivad tüvi ja oksad kõverduda, võttes üsna kummalisi vorme.
Eluiga võib küündida kuni 500–600 aastani.
Tüve koor on noortel puudel hallikasroheline ja sile, vanematel puudel paks, pruunikas ja rõmeline. Noored võrsed on tihedalt punakaspruunide karvakestega kaetud. Pungasoomused on terava tipuga ja hallikaspruunid.
Alpi seedermänd esineb looduslikult Alpides ja Karpaatides Šveitsis, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias , Sloveenias, Poolas, Slovakkias, Ukrainas ja Rumeenias, kus ta kasvab tavaliselt 800–2500 m kõrgusel merepinnast ja levila ulatub sageli metsade levikupiirini.
Alpi seedermänni levilas valitseb mõõdukalt niiske mäestikukliima. Aasta keskmine sademete hulk on 800...2000 mm.Puu talub talvel külma kuni −43 °C. Kasvupinnasteks on tavaliselt hästi vett läbilaskvad mullad , mille lähtekivimiteks on nii karbonaatsed kivimid kui ka silikaatsed mineraalid. Muldade reaktsioon on tavaliselt neutraalne või happeline.
Alpi jänesekäpp
Alpi jänesekäpp on aias keskmiselt 10–15 cm kõrgune puhmik, looduslikes tingimustes, vaevu huumusega kaetud kaljudel, võivad nad olla vaid 5 cm kõrgused. Varre tipus asuvaid pruunikate soomustega korvõisikuid ümbritsevad tähtjalt valgeviltjad kõrglehed.....Alpi jänesekäpp kasvab pärismaisena lubjarikastel mäginiitudel Pürenee, Alpi ja Balkani mäestikes.
Alpikann
Alpikann ehk tsüklaamen on rohttaimede perekond nurmenukuliste sugukonnas.
Euroopasse jõudis lill 16. sajandil ning seda kasvatati kuninganna Elizabeth I botaanikaaias. 18. sajandil jäi lill unarusse ning seda leidus vaid üksikute kollektsionääride aedades , aga 19. sajandil tuli ta taas moodi. Vabas looduses kulub lillel õide puhkemiseks kaks-kolm aastat. John Wilmott avastas 1926. aastal, et kui mitte lasta taimel puhata , siis algab õitseaeg tunduvalt varem (12-15 kuu pärast).
Umbes 20 liigiga taimeperekond, mis on liigitatud nurmenukuliste sugukonda, mürsiineliste alamsugukonda.
Alpikann looduslikult kasvab ainult Vahemere regioonis, Lähis-Idas ja Kirde-Aafrikas. Neid leidub ka Kaspia ja Musta mere lõunapoolseil rannikualadel , Kreeta , Rhodose ja Chiose ning Baleaari saartel ja Põhja-Aafrika hõredates leht- ja okaspuu mäestikumetsades.
Alpi kortsleht
Alpi kortsleht on roosõieliste sugukonda kortslehe perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim .
Alpi kortsleht moodustab kuni 15 cm kõrguse ja 60 cm laiuse puhmiku. Kaarjalt tõusvale varrele kinnituvad ümarad alt karvased hõbedase varjundiga lehed. Tihedateks õiekeradeks koondunud õitest moodustunud pöörisjad õisikud on rohekaskollased ja lõhnavad.
Eestis kasvatatakse teda kultuuris. Alpi kortsleht eelistab huumusrikast parasniisket mulda, kasvab nii päikese käes kui ka varjus .
Ta sobib kasvatamiseks püsilillepeenras, kiviktaimlas ja pinnakattetaimena kuivadel nõlvadel. Võib kasutada ka lõikelillena ning kuivatada.
Lumelammas
Lumelammas ehk pakssarv on üks kahest mägilamba liigist.
Lumelammas on levinud Ida- Siberist kuni Kaug-Ida põhja- ja keskosani. Põhja-Ameerikas elavad lumelambad mandri lääneosa mägedes Alaskast Põhja-Mehhikoni.
Sarved on rasked ja jämedad, laia eespinnaga, kuid üsna lühikesed. Isaste loomade tüvepikkus 148-182 cm, õlakõrgus 95-115 cm, kaaluvad 70-140 kilogrammi. Emasloomad on mõõtmetelt väiksemad.
Lumelambad eelistavad asustada raskesti läbipääsetavaid ja kaljuseid mäenõlvu. Mõnes paigas elavad nad paikselt, toiduvaesemates piirkondades sooritavad regulaarseid rändeid. Lumelambad toituvad peamiselt rohttaimedest, eelistades kõrrelisi ja liblikõielisi; söövad ka seeni ja samblikke.
Poegimine toimub mais-juunis. Emasloom sünnitab tavaliselt ühe järglase, on täheldatud ka kahte.
Lumelammaste peamiseks vaenlaseks on hunt, talledele on ohtlikuim ahm ehk kaljukass .
Lumelammaste eluiga on paikkonniti erinev: Põhja-Ameerikas on looduslikes tingimustes keskmine eluiga 12-14 aastat, Jakuutias aga isegi 18-20 või rohkem.
Mais
Mais on kõrreliste sugukonda maisi perekonda kuuluv üheaastane teravili.
Esimesena kirjeldas maisi teaduslikult Carlos Linnaeus .
Mais pärineb tõenäoliselt Kesk- Ameerikast , kus seda hakati kultiveerima umbes 7000 aastat tagasi. Vanimad maisiseemned leiti Teotihuacanist, mis asub Pueblo linna lähedal Mehhikos . Mais oli väga oluline toiduallikas maiade ja asteekide tsivilisatsioonis. Kesk-Ameerikast levis mais põhja poole kuni Kanadani ja lõuna poole kuni Argentiinani. Pärast Ameerika avastamist 15. sajandil introdutseeriti mais Hispaania kaudu Euroopasse, kus seda esialgu kasvatati soojemates Vahemeremaades , hiljem peaaegu kogu Euroopas.
Veel 1980.
Harilik mais on valgusnõudlik ja soojalembeline taim ning seda kasvatatakse peaaegu kogu maakeral, välja arvatud polaaralad ja kõrgmäestikud. Kasvuperioodi soovitatav õhutemperatuur jääb vahemikku 25...30 °C.[4] Maisi kasvatatakse merepinna kõrgusel Kaspia mere lähedal ning kuni 4000 m kõrgusel Peruu Andides.[2] Taimed kasvavad kõige paremini kergetel, hästi õhustatud, neutraalse reaktsiooniga ja viljakatel muldadel.
Lunn
Lunn on levinud Atlandi ookeani kesk- ja põhjaosas, sealhulgas Fääri saartel, Islandil, Teravmägedel, Koola poolsaarel, Novaja Zemlja läänerannikul ja Põhja-Ameerika kirdeosas.
Alates 19. sajandi keskelt on lunni levila tugevasti vähenenud otsese inimtegevuse tõttu.
Lunni üldpikkus 26–29 cm, kaal 440–590 g. Nokal on mitu ristivagu.
Sulestik on pealt must, alt valge, peaküljed ja kurgualune hallid . Jalad on oranžid.
Lunn on vaikne lind. Ainult harva teeb ta kähisevat häält.
Lunn asustab pesitsusajal kaljust mererannikut, kus pesitseb kolooniatena. Eriti meeldivad talle pehme turbapinnasega saared, kus on lihtne pesaurge kraapida. Ainult harva pesitsevad nad sügavates kaljupragudes. Linnulaatadel hõivavad lunnid harilikult kõige ülemise vööndi, sest seal on pinnas pehmem.
Pesauru kraabib lunn jalgade ja võib-olla noka abil. See on tavaliselt kaarjas, harvem sirge, 1–2 m, heades tingimustes 3 m sügavune. Vanad, korduvalt kasutatud urud muutuvad mitme kambriga labürintideks. Pesavooderdis on kasin, koosneb rohukulust ja sulgedest ning vahel vetikatest .
Lunn toitub peamiselt kaladest näiteks heeringas , moiva, tobias , kuid ka koorikloomadest, zooplanktonist, limustest, vähkidest ja hulkharjasussidest.
Koaala
Koaala on koaalalaste sugukonda kuuluv kukkurloom .
Nad elavad põhiliselt Ida-Austraalias.
Koaala on Austraalia üks tuntumaid loomi. Aborigeenide keeles tähendab sõna koaala looma, kes ei joo. Koaala on esmaklassiline ronija ja võib elada mitu aastat puude otsas maapeale laskumata.
võib elada mitu aastat puude otsas maapeale laskumata.
Koaaladel on teravad küünised ja nad suudavad klammerduda ka täiesti sileda puukoore külge ning ronida üles toidu poole. Koaalad võivad kasvada kuni 85 cm pikkuseks .
Ta magab keskmiselt 18 tundi ööpäevas.
Koaala on suurepärane ujuja . Kui ta veest välja tuleb, siis lakub ta oma kasuka kuivaks ja neelab selles olnud vee alla.
Koaala on kukruline ja toitub ainult teatud liiki kummipuu- või eukalüptilehtedest, mida sööb mõnikord kuni 1 kg päevas. Eluks vajaliku vee saab toidust.
Emastel koaaladel on korraga üks järglane. Koaalabeebi jääb emaslooma kukrusse kuueks kuuks, ta areneb seal nisast emapiima imedes. Edasi kannab ema teda aasta jooksul seljas .
20. sajandi alguses kütiti koaalasid nende hõbehalli karusnaha pärast.
Tänapäeval on see loomaliik kaitse all, kuid on siiski väljasuremise ohus.