Maailma kalandus ja vesiviljelus (0)

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Viljandi Täiskasvanute Gümnaasium
Maailma kalandus ja vesiviljelus
Referaat
Koostas: Monika Kovaltšuk
11 klass
Viljandi 2015
Sisukord

Sissejuhatus

Kalamajandus ja kala tähtsus

Kalapüügi piirkonnad

Kalapüügivormid

Vesiviljelus

Vesiviljelusmeetodid

Ekstensiivne vesiviljelus

Molluskikasvatus

Poolekstensiivne vesiviljelus

Vastsete kasvatamine veekogude taasasutamiseks

Intensiivne magevee vesiviljelus

Intensiivne merevee vesiviljelus
9. Kokkuvõte
10. Kasutatud kirjandus
Sissejuhatus
Praegusel ajal on üha suurenevaks probleemiks maailma ülerahvastatus ja vähenevad toiduvarud. Loodus ei jõua loomulikul teel nii palju toitu toota kui vaja ja inimesed on sunnitud kunstlikult varusid taastama. Üheks peamiseks toiteallikaks on vees leiduvad kalad , karbilised ja taimed. Referaadis kajastub see, mida endast kujundab kalastus ja mida halba toob endaga kaasa massiline püük ja hävitus ning kuidas taastada looduslikud varud.
Kalamajandus ja kala tähtsus
Kalandus ehk kalamajandus on majandusharu , mis on seotud kalade ja teiste veeorganismide (krabide, veetaimede jpt) püügiga, töötlemisega ja valmistoodangu turustamisega. Samuti arvatakse kalanduse alla kalakasvatus ja kalakaitse, viimane hõlmab ka kalavarude ratsionaalse ja jätkusuutliku kasutamise ning liigilise mitmekesisuse säilimise.
Peamiseks kala tähtsuseks on toitaineks olemine ja see on väga kasulik ja väärtuslik toitaine. Seda tarbitakse toiduks värskelt, soolatult , suitsetatult, konserveeritult ja paljudel teistel viisidel.
Veeimetajate rasva kasutatakse keemia- ja farmaatisatööstuses. Kalajahu ja õli kasutatakse loomasöödaks. Vetikaid kasutatakse toiduainetööstuses ja väetiste valmistamisel.
Kalapüügi piirkonnad

TERRITORIAALVEED 3-12 meremiili, igasugune tegevus on lubatud ainult rannikuriigi loal.
MAJANDUSVÖÖND kuni 200 meremiili, kalapüük toimub rannikuriikide loal, laevaliiklus vaba.
AVAOOKEAN üle 200 meremiili, kalapüük toimub rahvusvaheliste lepete alusel.
90 % maailmamere kalast püütakse majandusvööndites.

Kõige suuremad on Vaikse ookeani kalavarud . Selle kaguosas kulgeb piki rannikut võimas külm hoovus .
Atlandi ookeanis on peamised kalapüügikohad ookeani loode ja kirde osas, Isalndi saare ümbruses.
Ranniku ehk šelfialad, kuhu suubuvad jõed , vesi on toitainerikas.
Kalapüügivormid
RANNIKUPÜÜK
Rannikupüük toimub ranna lähedal ja töötlemine rannakülades. Müük toimub rannakülades. On levinud Ida-Aasias, Kagu-Aasias jt arengumaades.
KONTSENTREERITUD RANNIKUPÜÜK
Eriti on arenenud Põhja- ja Lõuna-Ameerika läänerannikul. Et kalad säilik, kasutatakse külmutusseadmetega kalalaevu. Kala püütakse kogu majandusvööndi ulatuses. Vajab hästi varustatud sadamaid ja kalatöötlemisettevõtteid. Annab praegu enamiku kalatoodangust ja selle maailmakaubandusest.
OOKEANIPÜÜK
Kalapüük toimub kaasaegsete kalapüügivahenditega ja laevadega ookeanist. Kala töödeldakse juba laevas ja müüakse sadamas maha. Iseloomulik on selline vorm arenenud riikidele: USA, Jaapan, Norra, Venemaa jne. Ookeani kalapüüki reguleeritakse rahvusvaheliste lepetega ja kvootidega. Hakkas levima 20. sajandist.
KALAKASVATUS
Kasvatatakse erinevaid kalaliike merelahtedes, tiikides, merevette lastud sumpades (rannikuäärsed riigid). Peale kalade kasvatatakse ka limuseid ( austrid , pärlikarbid), vähke, krabisid, krevette, veetaimi jne. Kalakasvatus muutub üha olulisemaks tegevuseks, eriti Aasias. Hiinas püük kalakasvatustest ja sisevetest ületab väljapüügi merest. Kalakasvatus väikestes tiikides on kujunenud Ida- ja Kagu- Aasia riikides maaelanike oluliseks lisatoidu ja sissetuleku allikaks.
Maailma kalavarud ja EL-i
70% kalaliikidest kannatab ülepüügi all. Tehnoloogia kiire areng põhjustab kiiret kalavarude kahanemist. Suured reostused hävitavad massiliselt mereelukaid ja taimi. Kuna kalade arv väheneb, siis kannatavad selle all ka linnud , loomad ja teised kalad. Üha rohkem linde ja kalu sureb , sest ei leia veest piisavalt toitu. Suureks probleemiks on ka maavarade kaevandamine ookeanide põhjast. Meretranspordi kiire areng jõuab kalade kasvust ette.
ELi kalatööstus on maailmas suuruselt kolmas ning toodab igal aastal umbes 6.9 miljonit tonni kala. Kalapüük ja -töötlemine annavad tööd rohkem kui 400 000 inimesele. Eli kalanduspoliitika prioriteet on leida õige tasakaal konkurentsivõimelise kalatööstuse ning jätkusuutlike kalavarude ja jätkusuutliku mereökosüsteemi vahel. Meri ja merevarud annavad Elis suure panuse uute töökohtade loomisse ja majanduskasvu. Nad varustavad söögi ja energiaga ning Eli kaubalaevastik kasutab mereteena maailma kõiki ookeane. Rannikualadel edendatakse kalastusturismi, mis on samuti oluline majandusvaldkond.
Vesiviljelus
Vesiviljelus on kalade, karpide , vähkide ja veetaimede (nt vetikad ) kasvatus, kasutades tehnoloogiaid , mis on mõeldud nende toodangu saamiseks suuremas mahus , kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused. See on üks kiiremini kasvavaid toidusektoreid maailmas, mis juba annab meie planeedil poole kogu tarbitavast kalast.

Vesiviljelus Euroopas

Euroopas saadakse vesiviljeluse teel ligikaudu 20% kalatoodangust. Selles sektoris töötab umbes 65 000 inimest. ELi vesiviljelust teatakse kui kõrgete tootestandardite ja tootmismeetoditega valdkonda.
Kuid edusammud kvaliteedis ei kajastu toodangu mahu kasvus . Kui muu maailma vesiviljelustootmise maht on alates 2000. aastast kasvanud kolmandiku võrra, on see ELis püsinud enam-vähem samana. Lähema uurimise käigus selgub , et erinevad vesiviljelussektorid arenevad peaaegu eri suundades. Kui merekalade kasvatus Euroopas on jätkuvalt tõusuteel, siis nii molluskite kui ka mageveekalade kasvatuses on viimastel aastatel märgata kindlat langust.

Vesiviljelus Eestis

NSVLi lagunemise aastatel toodeti Eestis u 1650 tonni kala – sellest 917 tonni karpkala ja 734 tonni vikerforelli. Tänapäevaks on toodangumaht langenud – vikerforelli kasvatatakse ca 500 tonni ja karpkala ca 30 tonni. Need kaks kalaliiki on ka olnud meie kasvandustes traditsioonilisteks. 2000-2002. aastatel alustasid esimesed kasvandused seni ainult loodusest püütava jõevähi kasvatamist . Lisaks eeltoodud kalaliikidele tegeletakse Eestis ka angerja , tuuraliste ja ilukarpkalade kasvatamisega (Põllumajandusministeerium).
Eestis on tegutsev Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liit, Vähikasvatajate Tulundusühistu ja tootjaorganisatsioon Kalakasvatajate Ühistu Ecofarm, mis aga ei hõlma kõiki Eestis vesiviljelusega tegelevaid ettevõtteid.
Vesiviljelusmeetodid
Ekstensiivne vesiviljelus
Kõige varasem vesiviljeluse vorm seisnes veeloomade sulgemises kaldalaguunidesse, tiikidesse või väikestesse madalatesse järvedesse, nii et neid oli võimalik vajalikul hetkel hõlpsalt välja püüda.
Sellise vesiviljeluse algus ulatub kiviaega, kui inimene hakkas loodusressursse mõjutama. Euroopas vastab see ajajärgule umbes 4000 aastat enne meie ajaarvamist. Sellist minimalistlikku vesiviljelust Euroopas enam ei esine, sest kõikide vesiviljelusliikide puhul toimub tänapäeval vähemalt mingigi tehniline vastastikune suhtlemine looduskeskkonna või kasvatatavate isenditega.
Vesiviljeluse arengu järgmiseks etapiks oli olukord, kus ei loodetud enam üksnes looduse peale, vaid hakati veekeskkonda kohandama sel viisil, et soodustada kalade, molluskite ja/või koorikloomade populatsioonide arengut. Sellise vesiviljeluse kõige keerulisemaks vormiks oli karpkalade tiikides kasvatamine Hiinas, mida on märgitud kuulsas Fan-Li traktaadis, mis pärineb V sajandist enne Kristust.
Ja Euroopas? Juba roomlased säilitasid austreid ja nuumasid kalu spetsiaalselt selleks mõeldud basseinides. Kuid alles keskajal töötati välja tiikides toimuva kalakasvatuse meetodid. Eeskätt tegelesid sellega kloostrid, kus tekkis vajadus toidu järele arvukateks kristliku religiooni kehtestatud paastupäevade jaoks. Ka Lõuna-Euroopas praktiseeritud kalade kasvatamine merevees langeb samasse ajajärku. Selleks kohandati kaldalaguunid ja rannikutiigid ümber sel viisil, et neis sai kasvatada veevooluga kaasatoodud kalu, nagu huntahvenaid, merikokresid ja meripoisureid. Vesiviljelus vaheldus tihtipeale hooajaliselt soolatootmisega.
Need ammustest aegadest pärinevad vesiviljeluse vormid on säilinud tänapäevani kogu Euroopa ulatuses. Tegemist on ekstensiivse traditsioonilise vesiviljelusega, millega tegeldakse alates Lapimaast kuni Sitsiiliani ja alates Kerryst kuni Traakiani. Meetod seisneb (looduslike või kunstlike) tiikide ja laguunide hooldamises sel viisil, et soodustada neid veefauna arengut. Igal talvel veekogud puhastatakse ja lisatakse vette väetist veetaimestiku stimuleerimiseks, mis omakorda suurendab mikroorganismide, väikeste molluskite, koorikloomade, putukate vastsete ja tõukude hulka vees. Nimelt need organismid asuvad veekeskkonnas toiduahela kõige alumisel astmel. Selle tulemusena soodustatakse “kaubanduslike” isendite arengut ja tagatakse nende parem areng võrreldes looduskeskkonnaga.
Mageveekasvanduste puhul on kasvatatavateks liikideks sõltuvalt piirkonnast jõeforell , siig, paalia, angerjas , koha, haug ja erinevad karpkala, säga , tuura , vähkide ja konnade liigid. Selle tegevuse tulemusena on omal ajal Euroopasse sisse toodud mitmed võõrliigid , nagu vikerforell , ojapaalia, karpkala ja erinevad konnade ja vähkide liigid. Laguunides ja rannikuäärsetes tiikides paiknevates mereveekasvandustes kasvatati asukohast sõltuvalt huntahvenat, angerjat ja erinevaid meerikogre, meripoisuri, tuura, krevettide ja rannakarpide liike.
Molluskikasvatus
Molluskikasvatus on siiani jäänud ekstensiivseks vesiviljelusvormiks. See põhineb looduskeskkonnas kasvanud isenditel ja looduslikul toitumisel, aktiivset sekkumist ei toimu.
Keerukate meetodite ja tehnoloogia abil on vaid võimalik looduse poolt pakutavat võimalikult hästi ära kasutada. Euroopa molluskikasvatusest moodustavad austrikasvatus ja rannakarbikasvatus kokku 90%. Tegemist on väga vanade kasvandustega, mille algusajad ulatuvad Rooma riigi aegadesse.
Tänapäeva austrikasvatus on traditsiooniliseks tegevusalaks teatavates ELi liikmesriikides, nagu Prantsusmaa (90% ELi toodangust) ja Madalmaad. Teistes riikides, nagu Iirimaa , on austrikasvatusega hakatud tegelema alles hiljaaegu. Erinevad kasvatusmeetodid põhinevad kõik traditsioonilistel meetoditel . Euroopas kasvatatakse kaht liiki – söödavat austrit (Ostrea edulis) ja (enamalt jaolt ) suurt hiidaustrit (Crassostrea gigas). Austri kasvamiseks kaubanduslikult sobiliku suuruseni kulub 3–4 aastat.
Ka rannakarbikasvatuse puhul on tegemist kahe liigiga , mis sõltuvad tootmise geograafilisest piirkonnast: väiksemat söödavat rannakarpi (Mytilus edulis) kasvatakse põhja pool ja suuremat vahemere rannakarpi (Mytilus galloprovincialis), mida on nimetatud ka hispaania rannakarbiks, kasvatatakse lõunapoolsetes piirkondades. Kasvatamismeetodid sõltuvad kasvatatavast liigist ja piirkonnast.
Euroopas kasvatatakse veel teisigi molluskiliike, nagu veenuskarbid, südakarbid, jakobi kammkarbid ja merikõrvad.
Nii euroopa kui ka jaapani veenuskarplaste kasvatamisega hakati tegelema hiljem kui teiste molluskitega. See tegevus pärineb 1980. aastatest kui varude säästmiseks ei toetatud enam karpide käsitsi kogumist ega traalimist. Veenuskarplaste paljunemine toimub loomulikul viisil tootmispaikades või kontrollitult kalahaudejaamades. Veenuskarbi vastne pannakse kasvama mereveega täidetud basseinide põhja paigutatud suurtesse paakidesse või otseselt kasvatuskolooniatesse. Kolme kuu pärast viiakse noored veenuskarbid üle mõõna ajal vabanevale rannaalale (Normandias, Bretagnes, Kantaabrias) või rannalaguunidesse (Poitou-Charentesis, Emilia -Romagnas, Veneetsias). Karpide korjamine toimub kahe aasta pärast. Suurem osa Euroopa toodangust realiseeritakse Itaalias.
Poolekstensiivne vesiviljelus
Tootjad ei piirdu enam lihtsalt tiigi või laguuni looduslike omaduste soodustamisega, vaid tulevad loodusele omalt poolt appi, tuues kasvandusse haudejaamadest pärinevaid vastseid ja lisades tiikidesse tööstusliku sööta. Kõige ilmekamaks näiteks on karpkalakasvatus tiikides, mis on eriti populaarne Kesk-Euroopa riikides. Ka Lõuna-Euroopas levinud mereveekasvandustes kasutatakse üha enam kalahaudejaamade toodangut ja tööstuslikku sööta, sellega kompenseeritakse loodusliku saagi vähenemist. Itaalias Po ja Adige jõgede deltade vallidel põhinevates kasvandustes paigutatakse laguunidesse huntahvena ja merikogre vastseid, et leevendada nende liikide arvukuse vähenemist ja kompenseerida angerja kadumist. Hispaania ja Portugali esterotes on hakatud investeerima ka täiesti uute liikide kasvatamisse, nagu kammeljas, harilik merikeel ja senegali merikeel.
Lõpuks tuleb märkida ka eluskalade säilitamist ujuvpuurides avamerel või maismaarajatistes. See tegevus on seotud kalapüügitsüklitega ja võimaldab säilitada ja nuumata väljapüütud kalu nende hilisema turustamise eesmärgil. Eeskätt kasutatakse seda meetodit veeloomade puhul, kelle maitseomadused lähevad tavapäraste konserveerimistoimingute, nagu kuumutamine, steriliseerimine või külmutamine , käigus kaduma. Kõige ilmekamaks näiteks on suured koorikloomad, nagu euroopa homaar , langust ja taskukrabi, kelle püügihooaeg on kevadel, kuid tavapärane tarbimisaeg talvel, aastalõpupidude käigus. Rohkem vaidlusi tekitanud näiteks on hariliku tuuni nuumamine ujuvpuurides, millega hakati tegelema Vahemere piirkonnas 1990. aastatel. Selline tegevus võimaldab talvel eksportida soodsama hinnaga kevadise püügihooaja kestel püütud isendeid.

Vastsete kasvatamine veekogude taasasustamiseks

Alates XVII sajandist hakkasid magevee kalavarud teatavates piirkondades ilmselt inimasustuse suurenemise tõttu vähenema. Sellega seoses on räägitud vajadusest jõgede taasasustamiseks vangistuses sündinud kalavastsetega.
Looduslikes tingimustes heidavad kalad väga suure marjakoguse ja vaid vähestel marjadel õnnestub areneda täiskasvanud kaladeks. Selle põhjuseks on röövloomad , haigused, toidupuudus, veekogude saastumine, termiline šokk jne. Kalahaudejaamade ülesandeks on mitte üksnes viljastatud marja hankimine , vaid ka kõikide selliste tingimuste kontrollimine, mis võimaldavad maksimaalselt suurel osal marjast areneda noorkaladeks, et neid oleks võimalik lasta looduskeskkonda suure ellujäämistõenäosusega.
1741 . aastal rajas multidistsiplinaarne Saksamaa teadlane Stephan Ludwig Jacobi Westfaalis esimese forellide kalahaudejaama. Kuid tuli oodata veel terve sajand, enne kui tema algatus levis laiemalt ja tööstusrevolutsiooni saavutuste kõrvalnähuna kaladest tühjenenud veekogusid Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis hakati kaladega taasasustama.
Teadusuuringud keskendusid eeskätt sellistele liikidele, nagu paalia, siig, atlandi lõhe ning 1874. aastal Ameerika Ühendriikidest kasvatamiseks sobilike omaduste tõttu Euroopasse toodud vikerforellile. Suuremaid edusamme saavutati siiski vaid lõhelaste puhul, kes hakkasid küllalt hõlpsasti vangistuses paljunema.
Edusammud tulid alles päras seda, kui 1934. aastal avastati Brasiilias hormonaalse induktsiooni meetod ja hakati seda katsetama kohalike kalaliikide peal. Meetod seisnes kalade kehasse teatavate hormoonide süstimises, mille tulemusena oli võimalik saada vajaduse korral alati nii emas- kui ka isassugurakke. See avastus avas kalahaudejaamade jaoks uued perspektiivid ning võimaldas kasvatama hakata uusi liike, kes siiani olid vangistusstressi tõttu muutunud steriilseks. Alates 1935. aastast said Nõukogude Liidu teadlased vangistuses vastseid mitmelt tuura liigilt ning hakkasid looma isegi hübriidliine.
Nii magevee- kui ka mereökosüsteemide taasasustamist kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Sel eesmärgil tegutsevaid kalahaudejaamasid rahastatakse üldjuhul riiklike teadusuuringuprogrammide kaudu ning nende sihtrühmaks on üldjuhul põlised kohalikud liigid. Nii tegutsevad mitmed Euroopa kalahaudejaamad pärast vee kvaliteedi paranemist ja teatavate infrastruktuuriga seotud ümberkorralduste läbiviimist, mis annavad rändava eluviisiga liikidele tagasi liikumisvabaduse, näiteks jõgede taasasustamisega lõhe ja tuuraga.
Sellised avalikku huvi pakkuvate küsimustega tegelevad kalahaudejaamad võivad osaleda ka merevarude rikastamise projektides. Sellise tegevusega hakati tegelema XIX sajandil ja see seisneb loodusliku kalavaru tugevdamises kalahaudejaamast pärinevate noorkaladega, et säilitada kalandusest sõltuvat majandustegevust. Sellise rikastamisega on tegeldud näiteks Läänemere lõhe või Põhjamere hariliku merekeele puhul. Tuleb märkida, et selliste teaduspõhiste kalahaudejaamade avastusi rakendatakse hiljem sageli kommertseesmärgiga vesiviljeluses.
Intensiivne magevee vesiviljelus
Intensiivse protsessiga magevee vesiviljeluskasvatus hõlmab üldjuhul mitut kandilist betoonbasseini, mille suurused ja sügavused on erinevad ja mis on kohased erinevas arengustaadiumis kalade paigutamiseks. Basseine varustatakse veega kanalite abil, mis koguvad vett jõest kasvandusest ülevalpool ja suunavad kõik basseinid läbinud vee allpool jõkke jälle tagasi.
Alates XIX sajandi lõpust on Euroopa vesiviljeluse edusammude sümboliks vikerforell. See Ameerikast pärinev liik on vesiviljeluse jaoks sobilikum kui tema Euroopa sugulane – kala on tugevama kehaehitusega, kasvab kiiremini ja talub suuremat asustustihedust kasvandustes. Kuid kuni XX sajandini jäid vesiviljeluse toodangumahud siiski tagasihoidlikuks, selle põhjuseks tuleb pidada ebapiisavalt kohandatud sööta – kasvandusekalu toideti peamiselt töötlemata kalajääkidega. Mõju avaldas ka suur episootia oht, mis hävitas suurel hulgal hulgakesi koos ja välismõjutustele avatud tingimustes kasvatatavaid kalu tiikides. XX sajandil tehtud edusammud muutsid olukorda märkimisväärselt.
Avastati, et iga liik vajab mitte üksnes spetsiifilist sööta, vaid et kalade toit peab eri arenguetappidel olema erinev. Paljud vastsed saavad toituda vaid elusplanktonist, mida tuleb toota kasvanduste tingimustes ja kaitstuna mikroobide ja viituste eest. Nii noorkalade kui täiskasvanud isendite jaoks oli kuivgraanulite tootmise alustamine oluliseks edusammuks, kuid iga liigi jaoks tuli kindlaks määrata loomsete ja taimsete valkude, rasvade, mineraalsoolade, vitamiinide ja teiste lisandainete õige kogus, graanulite vorm ja toitmise sagedus… Kalade tervisliku seisundi osas olid oluliseks edusammuks uued kasutuselevõetud ravimid , mis andsid võimaluse võidelda kalade haigestumise vastu vaktsineerimise ja haiguste ennetamise teel.
Need edusammud võimaldasid 1960. aastatel töötada esmalt Taanis, seejärel aga ka ülejäänud Euroopas välja meetodid vikerforelli tööstuslikuks intensiivkasvatamiseks. Tänapäeval on Euroopa magevee vesiviljelus äärmiselt mitmekesine, seda nii toodangu kvaliteedi kui ka kasvatatavate liikide puhul. Lisaks siiani valitsevale vikerforellile kasvatatakse intensiivselt ka teisi liike: jõeforelli, ojapaaliat, arktika paaliat, siiga, tilaapiat, koha, siberi tuura…
Tänapäeval taanduvad pideva läbivooluga süsteemid aga vee taasringlussüsteemide ees. Nende süsteemide puhul jääb vesi kinnisesse süsteemi ning pumpade ja torustike süsteem võimaldab taasringlusse suunatud vett uuesti kasutada. Sellise süsteemi üheks eeliseks on isoleeritus väliskeskkonnast, see võimaldab kontrollida vee kõiki parameetreid: temperatuuri, happelisust, soolsust, puhtust… samuti osutub sellise süsteemi puhul võimalikuks töödelda orgaanilisi jäätmeid enne nende looduskeskkonda suunamist. Süsteemi puuduseks lisaks investeeringu kõrgele maksumusele on aga selle energiakulukus ja sõltuvus keerulisest tehnoloogiast .
Taasringlussüsteemi puhul ei ole tegemist uue leiutisega. Seda on kasutatud juba ammusest ajast akvaariumides ja kalahaudejaamades. Nuumamisüksustes hakati selliseid süsteeme kasutama alates 1980. aastatest ning nende rakendamist saadab teatav edu, eeskätt karmima kliimaga riikides, sest selline süsteem võimaldab kontrollida vee temperatuuri nii suvel kui ka talvel. Mageveekasvanduste puhul kasutatakse taasringlussüsteeme eeskätt vikerforelli, säga ja angerja puhul, kuid põhimõtteliselt sobib see kõikide liikide, sealhulgas ka mereveeliikide, nagu kammelja puhul.

Intensiivne merevee vesiviljelus

Jaapanis töötati 1960. aastatel välja uuenduslik kasvatusmeetod – ujuvpuur. See tähendas kalade kinnihoidmist suures taskukujulises võrgus, mis ankurdatakse põhja ja mille teist otsa hoiab veepinnal algselt bambusest, kuid peagi juba plastmaterjalist ujuv kandiline või ümmargune raam. Jaapanlased nuumasid sellistes ujuvpuurides serioole ja merikokresid. Idee kandus üle ka Euroopasse, kus ujuvpuure kasutati esmalt vikerforelli kasvatamiseks Norra fjordide varjulistes vetes.
Kuid 1960. aastate lõpul hakati ujuvpuure kasutama veel ühe liigi kasvatamiseks. Selleks oli atlandi lõhe. Lõhe haudejaamad tegutsesid edukalt juba mitmeid aastaid ja tootsid noori lõhesid (“smolt”), st noorkalu, kes olid juba suutelised elama merekeskkonnas. Peagi tuldi mõttele hakata lõhesid kuni täiskasvanuks saamiseni nuumama ujuvpuurides merel. Euroopa lõhe kasvatamine muutus 1970. ja 1980. aastate edulooks. Looduslik lõhe oli muutunud haruldaseks, seetõttu oli lõhe näol tegemist tõelise luksuskaubaga. Nüüd muutus lõhe kättesaadavaks suhteliselt mõistliku hinnaga, see aga tähendas enneolematut kommertsedu ja tõstis merevee vesiviljeluse Euroopa kõige perspektiivikamate tegevusvaldkondade sekka. Põhjamere fjordid ja lahesopid ning Briti saarte lääneosa , eeskätt Norra ja Šotimaa rannik kattusid kalakasvandustega.
Põhjamaade edu leidis järgijaid. Ka Vahemere piirkonna riigid hakkasid uurima samalaadseid võimalusi ning töötasid välja huntahvena ja kuld -merikogre vastsete kasvatamise meetodid. 1990. aastate jooksul levis nende liikide kasvatamine kogu Vahemere piirkonnas ja kanaari saartel. Lõhe, huntahven ja merikoger on praegu Euroopa merevee vesiviljeluse kõige säravamad tooted, kusjuures nende kvalitatiivne mitmekesisus on kohanenud turu struktuuriga. Ujuvpuure on vähehaaval hakatud kasutama ka teiste liikide jaoks, nagu kotkaskala lõunapoolsetes piirkondades ja tursk põhjas.
1990. ja 2000. aastatel hakkab areneva veel üks intensiivse merevee vesiviljeluse liik – lestaliste vesiviljelus. nende liivasel merepõhjal elutsevate kalade kasvatamiseks ujuvpuurid ei sobi. Selliste kalade jaoks, nagu ka Galiitsias kasvatatavate kammeljate jaoks on võimalik kasutada maismaal asuvaid mereveega täidetud basseine. Vee taasringlussüsteemide areng avab maismaa infrastruktuurides toimuva merevee vesiviljeluse jaoks tõeliselt uued perspektiivid. Lisanduvad uued liigid, nagu harilik merikeel, keda kasvatatakse üksteise peale asetatud lamedates mahutites. Lisaks sellele osutub tänu vee parameetrite, eeskätt temperatuuri kontrollimisele võimalikuks varasemast vähem sõltuda kliimatingimustest. Nii ongi kammelja, huntahvena ja merikogre kasvatuspiirkond nihkunud laienenud Põhja-Euroopa suunas.
XXI sajandi algus tõi aga vesiviljeluse jaoks kaasa uue ruumilise väljakutse. Euroopa rannikupiirkond on hõivatud ja ei võimalda vesiviljelusettevõtetel enam laieneda. See tähendab, et merevee vesiviljelus peab rannikust eemalduma. Kas siis maismaale, tänu veeringlussüsteemide arengule, kusjuures selle puuduseks on merevee kunstliku valmistamisega seotud kõrged kulud. Või hoopiski avamerele, eemale ranniku varjulistest piirkondadest. Avamere vesiviljeluse näol on tegemist Euroopa vesiviljeluse uue investeerimisvaldkonnaga. Sellega seotud tehnoloogilised väljakutsed on äärmiselt tõsised . Vahemeri on üks maailma sügavamaid meresid ja Atlandi ookeani põhjaosa üks maakera tuulisematest ja suurema lainega piirkondadest. Seega tuleb kalade kinnihoidmiseks arendada välja uued süsteemid, nagu veealused puurid , samuti aga ka süsteemid kalade toitmiseks ja kaugjärelevalveks…
Kokkuvõte
Kalade väljapüük maailmamerest on vähenenud ja püük kalakasvatustest suureneb kiires tempos. Arengumaade osatähtsus kalapüügis suureneb pidevalt. Mereressursse peab kasutama mõistlikult, vältides ülepüüki ja tagades, et nafta ja gaasi tootmine ei kahjustaks mere- ja rannikukeskkonda. Vesiviljelus on muutunud populaarseks ja aitab suuresti looduse taastumisele kaasa. Vesiviljelus aitab ka ära hoida mõne ohustatud liigi väljasuremist.
Kasutatud kirjandus
http://ec.europa.eu/fisheries/cfp/aquaculture/aquaculture_methods/index_et.ht m
http://www.kalateave.ee/et/vesiviljelus
http://et.wikipedia.org/wiki/Kalandus
www.google.com/search

.ODT Laadi alla originaalfail 16 lk · .odt · 110 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-05-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

110 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

monikakovaltsuk Õppematerjali autor

Referaat maailma kalanduse ja vesiviljeluse kohta.
4. Kalamajandus ja kala tähtsus
5. Kalapüügi piirkonnad
6. Kalapüügivormid
7. Vesiviljelus
8. Vesiviljelusmeetodid
8.1 Ekstensiivne vesiviljelus
8.2 Molluskikasvatus
8.3 Poolekstensiivne vesiviljelus
8.4 Vastsete kasvatamine veekogude taasasutamiseks
8.5 Intensiivne magevee vesiviljelus
8.6 Intensiivne merevee vesiviljelus

kalandus vesiviljelus referaat geograafia kalamajandus kalade tähtsus piirkond püügivorm molluskikasvatus rannik püük lõhe haudejaamad magevee kalakasvatus

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

odt

Maailma kalandus ja vesiviljelus

Viljandi Täiskavanute Gümnaasium Ingrid Lembavere Referaat Maailma kalandus ja vesiviljelus Viljandi 2017 Sisukord Teemad: 1. Maailma kalandus, selle mõisted 2. Vesiviljelus, selle mõisted 3. Kokkuvõte Sissejuhatus Maailma kalandus ja vesiviljelus on kindlasti, meie elu ühed tähtsad kaaslased. Kala on ju teada tuntud toit, mida me palju tarnime lisaks lihale ja paljule muule, mida on võimalik toota, kasvatada, või loodusest püüda. Kindlasti on teema huvitav, et mida need kaks valdkonda endast tegelikult kujutavad, mis on nende mõisted ja mida need haldavad. Maailma kalandus Kalandusega seotud mõisted:

Geograafia

doc

Kalakasvatuse eksami küsimused "Toiduainete loomne toore"

Kordamisküsimused kalakasvatuse eksamiks 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ja proportsioonid, nende muutumine läbi viimase aastakümne, akvakultuuri levik maailmas. Kalu, limuseid (austrid, kammkarbid, pärlkarbid) , vähilisi (krevetid, krabid, vähid), veetaimi jt veeorganisme Näiteks: atlandi lõhe , vikerforell, karpkala (See on maailma vanim kodustatud kala liik), tiigerkrevett, hiiauster, pakslaup, valgeamuur, pruunvetikas, kammkarp, jämepea ning vähilised. Kõige suurem toodangu maht on pakslaubal (3,66milj.tonni), teisel kohal on valgeamuur (3,61 milj.tonni) kolmandal ja neljandal kohal on karpkala ja jämepea. Need andmed on aastast 2007. Maailma vesiviljeluse kogutoodang ulatus 2003. aastal 51,4 miljoni tonnini. Kalad moodustasid sellest nii koguselt kui väärtuselt ligikaudu poole

Toiduainete loomne toore

pdf

Kalakasvatuse vastused 2013

1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ja proportsioonid, nende muutumine läbi viimase aastakümne, akvakultuuri levik maailmas. Akvakultuur- kasvatatakse ka limuseid (austrid, kammkarbid, pärlikarbid), vähilisi (krevetid, krabid, vähid), veetaimi jt. veeorganisme, kasvatatavate organismide arv ja nende tootmise maht on viimase 20 aastaga plahvatuslikult kasvanud- kasvatatakse kümneid kalaliike, keda varem vaid puuti (tursad, lestad, tilapiad, sägad silad, kohad jne) kõikvõimalikke vähilisi,limuseid jt veeorganisme. *Kasvatatakse 220 liiki veeloomi ja taimi. Lõhe tootmine Norras ja Tsiilis, huntahvena (sea bass) ja kuld-merikogre (sea bream) tootmine Vahemere maadel, kammelja (turbot) tootmine *Hispaanias on lühikese aja jooksul mitmekordistunud. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. Vikerforell üle 700 tonni Karpkala 70 tonni Angerjas üle 40 tonni siberi tuur 30 tonni jõevähk alla tonni 3. Kalakasvatuslik

inglise teaduskeel

docx

Kalakasvatuse vastused

Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ja proportsioonid, nende muutumine läbi viimase aastakümne, akvakultuuri levik maailmas. Akvakultuur- kasvatatakse ka limuseid (austrid, kammkarbid, pärlikarbid), vähilisi (krevetid, krabid, vähid), veetaimi jt. veeorganisme, kasvatatavate organismide arv ja nende tootmise maht on viimase 20 aastaga plahvatuslikult kasvanud- kasvatatakse kümneid kalaliike, keda varem vaid puuti (tursad, lestad, tilapiad, sägad silad, kohad jne) kõikvõimalikke vähilisi,limuseid jt veeorganisme. *Kasvatatakse 220 liiki veeloomi ja taimi. Lõhe tootmine Norras ja Tsiilis, huntahvena (sea bass) ja kuld-merikogre (sea bream) tootmine Vahemere maadel, kammelja (turbot) tootmine *Hispaanias on lühikese aja jooksul mitmekordistunud. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. Vikerforell üle 700 tonni Karpkala 70 tonni Angerjas üle 40 tonni siberi tuur 30 tonni jõevähk alla tonni Kalakasvatuslike rajatis

Kalapüük

docx

Kalakasvatuse konspekt

kontrollitud tingimustes vs rajatiste kompleks  Suletud veekasutusega e. vee korduvkasutusega süsteem RAS – sama vesi ringleb basseini ja filtri vahel – sama vesi filtreeritakse ja taaskasutatakse  Toidetakse granuleeritud kuivsöödaga – kõige mugavam transportida, ladustada, puudub etevalmistus jne  Kalavarude kunstlik taastootmine – kalapoegade kasvatamine selleks, et neid hiljem loodusesse lahti lasta.  Kalandus jaotub Põllumajandusministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi vahel.  Kõige tähtsam kalandusobjekt Eestis on vikerforell _________________________________________________________________________ Õpikust karpkala, vikerforell ja angerjas õppida eksamiks Limused filtreerivad vett ja omastavad toitaineid läbi keha pinna. (Kinnitunud filtreerija) Vetikatest toodetakse agarikku, mida kasutatakse kommitööstuses

Kalakasvatus ja varude rikastamine

doc

Kalakasvatuse sissejuhatuse kontrolltöö

KONTROLLTÖÖ (sissejuhatus kalakasvatusse) Nimi. TRIIN ENGMANN 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. Maailmas kasvatatakse palju erinevaid liike veeorganisme. Näiteks: atlandi lõhe , vikerforell, karpkala (See on maailma vanim kodustatud kala liik), tiigerkrevett, hiiauster, pakslaup, valgeamuur, pruunvetikas, kammkarp, jämepea ning vähilised. Kõige suurem toodangu maht on pakslaubal (3,66milj.tonni), teisel kohal on valgeamuur (3,61 milj.tonni) kolmandal ja neljandal kohal on karpkala ja jämepea. Need andmed on aastast 2007. Maailma vesiviljeluse kogutoodang ulatus 2003. aastal 51,4 miljoni tonnini. Kalad moodustasid sellest nii koguselt kui väärtuselt ligikaudu poole

Kalakasvatus ja varude rikastamine

docx

Vesiviljelus

Vesiviljelus tähendab veeorganismide kasvatamist ja viljelemist tehnoloogiate abil, mis on välja töötatud kõnealuste organismide tootmiseks suuremas ulatuses, kui võimaldab looduslik keskkond. Vesiviljelus on kalade, karpide, vähkide ja veetaimede (nt vetikad) kasvatus, kasutades tehnoloogiaid, mis on mõeldud nende toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused. See on üks kiiremini kasvavaid toidusektoreid maailmas, mis juba annab meie planeedil poole kogu tarbitavast kalast. Vetikakasvatus: Kohavalik on üks olulisemaid tegureid merevetikad kasvatamisel. Koha valimisel tuleb silmas pidada järgmisi aspekte: 1. Piirkonnas ei tohi olla otseseid reostusallikaid, samuti tuleb jälgida, et jõed ei kannaks vetikate kasvualale reostunud vett. Jõgede suudmealasid tuleb vältida ka põhjusel, et magevesi alandab merevee soolsust ja temperatuuri. Soodsaim soolsus on 30-34 promilli ja temperatuur 27-30 C. 2. Ala peab olema lainetuse eest

Geograafia

docx

Põllumajandus ja kalandus

Warssavis. Warssavis on vegetatsioonipikkus aprillist oktoobrini, kui temperatuur jääb üle 5 kraadi. Vegetatsiooniperiood on Niameys umbes 3 - 4 kuud, kuna siis muutub seal keskkond liiga kuivaks. b) Kummas linnas on vegetatsiooniperiood pikem? Põhjenda Vegetatsiooniperiood on Warssavis pikem, sest seal on niiskem. Niameys on enamus aega aga kuiv ja palav. 2. Kas toodud väide on õige või väär. Väär väide paranda õigeks. *Vaid 1% maailma kõigist taludest on suuremad kui 50 ha, kuid nende käes on 65% põllumajanduslikust maast.. Tõene *Väiketalunike osatähtsus Eestis väheneb, samuti väheneb nende poolt kasutatava põllumajandusmaa osatähtsus.. Tõene *Maailma taluomandist 72% on alla 1 ha väiketalud, mille käes on 8 % maailma põllumajanduslikust maast.. Tõene *Eestis on 10% suurtalunike käes 74% põllumajanduslikust maast. Tõene 3

Metsandus, Kalandus, Põllumajandus

Rohkem sarnaseid