Valgus- varjus, poolvarjus Haljastusväärtus- muidu head haljastuses, aga et seda hoida tuleks haiguste vastu pritsida profülaktilise tõrjega. Puu võra- koonusjas, avatud kasvukohas maapinnalt algav. Okkad- noortel taimedel soomused nõeljad ja laialihoidvad Käbid- külgokste tipul. Kerajadd Sisemaal vajavad sooja, külmade tuulte eest varjatud kohta. Mägiebaküpress talub -25..-30 C külma. LEHTPUUD MAGNOOLIA Magnolia Mullastik- ei talu lubjarikast mulda; vajavad viljakat mulda Niiskus- Eelistavad väga sooja kasvukohta Valgus- Haljastusväärtus- dekoratiivsed Puu võra- Lehed- terava tipuga Õied- suured, väga dekoratiivsed, valged kuni punased, lõhnavad enamasti Viljad- enamasti punakad Sobivad ainult kodu aedadesse. Halva juurdumise tõttu ei talu ümberistutamist SIDRUNVÄÄNDIK Schisandra Mullastik- talub mulla kuivust Niiskus- Valgus- poolvarjuline, päikesepaisteline Haljastusväärtus- väga dekoratiivne Puu võra-
Härjakaatsad, kanavarvas, kevadvõti, kikkapüksi, kikkakaadsa, kukepüksid, kuldkannike, kurekaatsad,nattalill, neitsipisar, peetrusevõtmed, piimapisar, taevavõti, titepüksid, titevarvas, käekaatsad, saksapüksid, pääsulill, käokäpp need on nurmenuku rahvapärased nimetused Nurmenukk kasvab meil põhiliselt metsaserval, hõredates metsades ja võsastikes, aga ka loopealsetel ning niitudel. Nurmenukk eelistab Põhja-Eestile omast lubjarikast pinnast, seetõttu teda Lõuna-Eestis eriti tihti ei kohtagi. Nurmenukk on mitmeaastane rohttaim, mille lehtedeta õisikuvars võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks. Ladvas paiknevad lihtsarikana kuldkollased õied viie, alusel putkeks kokku kasvanud kroonlehega , krooni putke ümbritseb põisjas tupp viie terava tipmega. Õitseb mais ja juunis, siis on ka levinuim aeg ,mil nurmenuku ürti korjata (maapealset osa). Kasutatakse lehti, õisikuid ja juuri ; lehti nopitakse õitsemise ajal,
Zhejiangi ja Guizhou provintsis. Europasse toodud umbes 1730. aastal. Ameerikasse viidud 1784. aastal. Põhjapoolseim suurim (kõrgus 13m, ümbermõõt 164 cm, vanus 90 aastat) hõlmikpuu asub Tallinnas Süda tn ja Pärnu mnt nurgal. Kasvutingimused Üldiselt soojalembene, kuid üksikud isendid on osutunud küllaltki külmakindlateks. Nooremas eas on puud külmaõrnad, hilisemas eas külmakindlus kasvab tunduvalt. Eelistab värsket, viljakat, lubjarikast mulda. Valgusnõudlik, küllaltki kiirekasvuline. Välimus Võra korrapäratu, puu laieneb vananedes tunduvalt. Tüvi tavaliselt sirge ja okslik. Kasvab üldiselt 30-40 meetri kõrguseks, kuid jahedamas kliimas saavutab vaid poole sellest kõrgusest Võib elada rohkem kui 1000 aastat. Isaseksemplarid sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel hargnenum ning laiem ja ümaram võra. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all.
pööristesse. Õied lõhnavad, värvuselt valged, lillad, sinised. Vili on kahepesaline kupar, mis avaneb kaheks pooleks, mõlemas pooles kaks tiivaga seemet. Viljad valmivad augustis-septembris. Kasvutingi külmakindel. Kasvab ka varjus, kuid õitsemiseks vajab mused: täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikast mulda. Annab rikkalikult juurevõsu. Kasutamin puit on kõva, raske, violetjaspruun, kasutatakse tisleritöödel. e: Väga levinud haljastuses, talub kärpimist. Aretatud palju vorme. võrsed punga õied d lehed viljad · Sirelid eelistavad heaks kasvamiseks niisket, huumuserikast, vett hästi läbilaskvat pinnast päikeselisel või ka kergelt varjutatud kasvukohal. · Nad edenevad paremini külmade talvedega
Huumuserikas muld juhib (liivane muld peegeldab maailmamerre taimestik ja siis ka mitte põllumajandus- lähtekivimitesse huumuserikast päikesekiirgust rohkem lahustunud kujul ja loomastik. saadused (toit). vett. Lubjarikas aga lubjarikast kui huumuseline muld). setetena mitmesuguseid vett. Mullaorganismid aineid. toodavad CO KLIIMA Kivimite murenemise kiirus, Karmi kliimaga aladel Maailmamere vee Taimkate (vööndiline Inimeste riietuse
Linnasampinjon Kuhikmürkel Agaricus bitorquis Morchella conica Kasvukohad: Asulate pargid ja rohumaad ning Kasvukohad: Rohtunud pinnasel metsaservadel, teede ja tänavate servad. puisniitudel, hõredates metsades, aedades ja Tundemärgid: Linnasampinjoni kübar on parkides. Eelistab lubjarikast pinnast. koltunudvalge, eoslehekesed alguses valged, siis Tundemärgid: Kübar on koonusjas, tume- või punakad ja vanal seenel mustjaspruunid. Jalg on helepruun. Kübara pind on kaetud võrkjate valge, lühike ja kõva, alusel ahanev. Jala ülaosas kõrgendikega ja õõnsustega. Jalg valkjas, kaheosaline rõngas. Viljakeha on paks ja valge, teraline, tüveosas paksenenud. Õhuke viljakeha lõikepinnal punakas ja kollakas. on hallikas.
Ta võib kasvada 10cm 70cm kõrguseks. Tema kroonlehed on erekollased, kuivades muutuvad nad heledateks, kuni 15 mm pikad ja 6 mm laiad. Õitseb maist septembrini (Putuktolmleja). Põldsinepi vars on püstine ja harunev, värvuselt kollakasroheline vars, mis on kaetud naaskeljate torkivate allapoole suunatud karvadega. Varreharude kaenlas esineb sageli violetjas täpp. Kasvukoht Põldsinep kasvab umbrohuna põldudel, teeservadel, jäätmaadel ja aedades. Eelistab lubjarikast pinnast, kuid kasvab ka lubjavaesel. Levik Põldsinep on väga laia levilaga liik, osaliselt inimese abiga on saanud kosmopoliidiks. Ta esineb kogu Euroopas, laialdaselt Aasias põhja- ja keskaladel, Ees-Aasias, Põhja- ja Lõuna-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias ja Uus-Meremaal. Põliseks kodumaaks peetakse Vahemeremaid. Eestis sage põlluumbrohi, Põhja- ja Lääne-Eestis sageli massiline, Lõuna-Eestis esineb kõikjal, kuid väiksemaarvulisi. Paljuneb seemnetega.
neli aastat, vahel ka kauem. Taim õitseb ja annab seemneid vaid kord elus. Õisi võib olla kuni 160 000, millest võib valmida kuni 100 000 seemet, mis püsivad mullas idanemisvõimelistena 7–10 aastat. Levik, kasuvkoht Põhiliselt kasvab ta asulate läheduses, inimese poolt mõjutatud jäätmaadel ja teede ääres, aga tungib ka jõgede luhtadele, mis on iseloomulik käitumislaad invasiivsele taimele. Eelistab viljakat lubjarikast hea õhu- ja niiskusreziimiga pinnast. Levinud Ida-Euroopas, Skandinaavias, Kaukaasias ja Lääne-Siberis. Eestis sage. Mõju loodusele Nad vähendavad meie kodumaise looduse mitmekesisust, varjutades juba varakevadel oma suurte lehtedega pärismaised rohttaimed ning tõrjudes need kooslusest välja. Ka puittaimed ei suuda putke kasvualal areneda. Mõju inimese tervisele Sosnovski ja hiid-karuputk on otseselt ohtlikud inimese tervisele. Nende mahl
5. Verstakaart 6. Mullakaart 7. Ortofoto 8. Eesti topokaart aastatest 1935 - 1939 9. Eesti baaskaart aastatest 1994 - 1998 10. NL topokaart 11. Katastrikaart aastatest 1978-1989 12. Kultuurimälestised 13.Kohanimed 1. Koha tutvustus Lukse talu asub Pühaste külas, Puka vallas, Valgamaal. Talu on ehitatud umbes 1978a. Ennem seda elasid seal Sakslased. Praeguses talus asus kunagi koolimaja ning raamatukogu. Salu ja Pikasilla vahele tõi kunagi suubunud liustikujõgi lubjarikast liiva ja kruusa, millele hiljem kuhjus moreen. Kus vähegi mullaviljakust oli, sinna tekkis külakesi. Pühaste ahelküla paikneb üsna omaette metsade vahel. Võibolla sai möödakiirustav oja magnetiks, mis tõi siia asustuse. Pühaste on allikakoht ja nii võiks ehk õigustada pühadusele viitavat nime. Aastal 1938 tuli Pühastes päevavalgele suur peiteleid. Korralikult kokkupakitud aaret kattis paarkümmend sentimeetrit mulda.Aastal 1659 peeti Pühaste külas
pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik jalakas, arukask, harilik haab ja harilik kuusk. Põõsarinne on samuti liigirikas. Näiteks sarapuu on rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5 kuni 8 m. Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Juurestik on sarapuul hästi arenenud nii sügavuti kui laiuti. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed. Inimesed kasutavad sarapuud tünnivitsade tegemiseks ning mööbli viimistlemiseks. Veel on salumetsade põõsarindes esindatud mage sõstar, harilik kuslapuu, harilik türnpuu, paakspuu ja harilik lodjapuu. Metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu. Rohurinne võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Koldnõges näiteks on mitmeaastane
Värvus puhas kuni kollakasroheline, alusel pruunikas. Püstine mitteharunenud või harvem veidi harunenud vars. Enamasti on varred tihedalt üksteise kõrval. Varred on väga saledad, kaetud rohkete lühikeste punakas kuni tumepruunide risoididega. Alusel on varred tumepruunid kuni mustad. Paljuneb eostega. Kasvab väga niisketes kohtades, sageli päris vees: madalsoos, siirdesoos, rabas, järvede ja jõgede kallastel. Eelistab lubjarikast kasvukohta. Soosammal Harilik karusammal Kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda karusamblalised, perekonda karusammal. Püstine või tõusev, väga tugev, mitteharunev vars. Paljuneb eostega. Laia levialaga, kasvab kõigil mandritel. Eestis sage. Kasvab niisketes soo ja arumetsades, rabas ning sooniidul. Tavaliselt lubjavaesel pinnasel, mõnikord ka liivastes kohtades. Rabastumise üks
Kiirekasvuline. Värd-ebajasmiin (Philadelphus) 1-1,5m kõrgune ümarmunajas hübriidliik, väiksemate ja tumerohelisemate lehtedega kui eelmine liik. Õied tugevasti lõhnavad. varjus õitsevad vähem. Puishortensia (Hydrangea) Kuni 1,5m kõrgune põõsas. Lehed on pealt paljad, alt nõrgalt karvased ja sinakad. Õied on valged, kumerates õisikutes. Õitseb juuni lõpust juuli alguseni. niisked, huumusrikas ja rammus muld. Päike kuni poolvari. Noored taimed ei talu lubjarikast mulda. Helesiniste õitega hortensia saamiseks peab muld olema happeline, selleks tuleb taime kasta alumiiniumsulfaadi 2% lahusega. Aedhortensia (Hydrangea) Kuni 2m kõrgune ümara võraga põõsas. Lehed pealt tumerohelised hõredalt karvased, alt heledamad ja roodude kohalt tihedalt karvased. Õied rohekasvalged, hiljem roosakad, pikkades laikuhikjates pööristes juulis septembris. Põõsast noorendatakse tagasilõikamisega. Niisked, huumusrikas ja rammus muld. Päike kuni poolvari
mullaga kaetud okstest. Võimalik paljundada ka pistokstest. Levik ja ohtrus Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Tavaline kogu Eestis, enam Lääne- ja Põhja-Eestis. Kasvab põõsarindes ja alumises puurindes sega- ja lehtmetsas ja kaldavõsastikus ning raiesmikul, loometsas, salumetsas, looniidul, puisniidul, pärisniidul. Varjutaluv, kasvab Kasvukoht hästi ka raiesmikel. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed. Koht Parandab pinnast, sest lehed kõdunevad kiiresti. Viljad on söögiks loomadele, eelkõige ökosüsteemis oravatele ja hiirtele. Pähkleid hävitab pähklikärsakas. Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Puit punakasvalge, painduv, vastupidav. Sirgeid noori tüvesid kasutatakse
kiire mädanemise eest väga sademeterohkel ajal. Maasisesed viljakehad on palju pikaealisemad kui maapinnal kasvavad jalaga vormid.Paljud on võimelised säilima üle talve, samal ajal kui pilvikute ja puravike viljakehad hävivad hilissuvises kliimas poole nädalaga. Enamik trühvlitest kasvavad lehtpuude juurte all. Seene kooselu kujuneb vaid teatud puuliikidega. Põhiliselt on nendeks tammeliigid. Trühvlid eelistavad savikat ja lubjarikast, kergesti vett läbilaskvat pinnast. Trühvliliike on ligikaudu 70 ning pooled neist on leitavad Euroopas: Hispaanias, Prantsusmaal ja Itaalias.Kuid vaid mõned leitud liikidest on kõrgelt hinnatud toiduproduktid. Trühvlite tekkelugu ulatub ilmselt dinosaurusteaega. Esmakordselt mainiti trühvleid 4. sajandil e.m.a. Arvati, et trühvlid on mõistatusliku päritoluga; Plutarchos ja paljud teised arvasid, et trühvlid moodustuvad niiskes mullas äikese tulemusena tekkiva soojusese mõjul
Eestis saadakse seda peamiselt tolmustatud põlevkivist. Tolmküttekollete tuha jämedam osa langeb koldetuhana kolde põhja, ülejäänu väljub koldest lendtuhana koos põlemisgaasidega ning see eraldatakse nendest tuhapüüdureis enne korstnasse jõudmist. Lendtuhk koosneb tsemendimineraalidest, lubjast, kipsist ning räni- alumiiniumi- ja rauaühendite amorfsest segust. Põlevkivi jaotatakse 3 fraktsiooni: jämedaks, peeneks ehk kestmiseks ja ülipeeneks. Lubjarikast jäme- ja peenfraktsiooni segust saadakse mull- ja raskepetooni, peenfraktsioonist kukermiiti ja kukermiittsementi ning seda kasutatakse ka asfaltbetoonis fillerina, ülipeefraktsiooni tarvitatakse p-portlanttsemendi tootmiseks. Põlevkivituhka kasutatakse ka silikaattelliste tootmisel lubja aseainena, pinnase stabiliseerimiseks, superfosfaadi neutraliseerimiseks, happeliste muldade lupjamiseks jm. Põlevkivituhka on saadud umbes 10 mln tonni aastas, umbes1/3 sellest on suudetud utiliseerida.
Cornus sanguinea – verev kontpuu Cornus suecica – rootsi kukits Cornus mas – kirss-kontpuu Cornus alba – siberi kontpuu Cornus stolonifera – võsund-kontpuu o Puit on kõva nagu kont. o Odysseuse nooled. o Rooma linna Romulusel kontpuust oda. Cornus sanguinea – verev kontpuu o Eestis sagedamini Põhja- ja Lääne-Eestis, osaliselt ka Lääne- ja Edela-Eestis. o Kasvab leht- ja segametsades, salumetsas, looniitudel, puisniitudel, põõsarindes. o Kasvutingimused: Eelistab lubjarikast pinnast. Metsistub kergelt. o Vars: Verev- punakas, punakaspruun o Suurus: 1,5-2m kõrguseks o Viljad: Musta värvi viljad on kergelt mürgised. o Õied: Valged o Rahvapärased nimetused: kukerkuusk, kukepuu, luupuu. Cornus suecica – rootsi kukits o Põhja-Eestis ja Hiiumaal. o Vars: neljakandiline, hõredalt karvane. o Lehed: rootsuta, ümardunud alusega, 1,5-4 cm pikad. o Õisik: meenutab üksikut õit – rohkearvulisi väikesi punakaspruune õisi ümbritseb neli valget kandelehte
Lehed 10 cm pikad. Alumiselt küljelt karvased. Leheroots kuni 1cm pikk õied väikesed, rohekasvalkjad, umbes 1 cm läbimõõdus, 3-5 kaupa lehtede kaenlas sarikates Õied viljaks on kupar, valminult punane, avaneb septembri lõpul Viljad õitseb mais Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusnõudlik valgus põuakindel niiskus eelistab värsket lubjarikast mulda muld haljasaladele üksikpõõsana või krupiti, võib kasvatada ka hekina Kasutamine ´Albus´-valged viljad, ´Atropurpureus´- lehed punased ja kitsamad Sordid paljuneb hästi vegetatiivselt, kiirekasvuline. Lõuna-Eestis kasvab looduslikult, mujal levinud ilupõõsas, puit on kerge ja kõva, kasutatakse nikerdamiseks. Talub saastunud õhku ja kärpimist, seetõttu väga levinud haljastuses Märkused
ja valges. Pinnas hoida ühtlaselt niiske, ei talu läbikuivamist. Karastatud taimed võib õue istutada mais- juunis, sobiv taimevahe rühmas on 20 cm. Pistikud juurduvad kergesti nii veeklaasis kui liiva-turbasegus. Niiskel pinnasel kasvavad taimed ajavad sageli ka vastu mulda puutuvatele vartele alla lisajuured. [12] Armastab rammusat kobedat lubjarikast niisket mulda päikeselisel või poolvarjulisel kasvukohal. Anumas ei talu mulla läbikuivamist. Väetada ja närpida tuleb regulaarselt. Talub väga hästi pügamist. Koledaks muutunud või äraõitsenud taimed võib tugevasti tagasi lõigata (jätta kuni 5 cm pikkused varrejupid), väetada ja kasta ning juba paari nädala pärast õitsevad nad uuesti. [12] Sobib rühmana peenra esiserva või teiste madalate lillede vahele, veekogude äärde ning; anumatesse täidis- ja ääristaimeks
saj eKr sumerlaste poolt. – Oli tuntud egiptlastel (kasutati balsameerimisel). – Rooma sõdurid kasutasid liivateevanne enne lahinguid jõusaamiseks. – Keskajal kuulus pühade taimede hulka, kasutati usurituaalidel. Kasvatamine – Seemned külvatakse kasti aprilli algul. – Seemned idanevad paremini valguse käes. – Taimed istutatakse avamaale mais. – Taimede vahekaugus 30 x 30 cm. – Vajab kuiva, kerget, lubjarikast ja viljakat kasvupinda ning päikesepaistelist kasvukohta. – On üsna külmaõrn ja kardab varakevadist päikest. – Paljundatakse peamiselt seemnetest, kuid ka poolpuitunud pistikutega. Taimede hooldamine ja saagi kogumine – Esimese kasvuaasta taimi on vaja kärpida hiljemalt augusti algul. – Alates teisest kasvuaastast kogutakse 2 saaki - juunis ja augusti algul. – Samal kasvukohal ei kasvatata üle nelja aasta. 3. HARILIK IISOP • Lad
Murulauk Murulauk on mitmeaastane sibultaim liilialiste sugukonnast laugu perekonnast. Murulauk kasvab looduslikult kogu Euroopas, Väike-Aasias, Kaukaasias, Kesk-Aasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kamtsatkal, Indias ja Põhja-Ameerikas. Levinud on murulaugu kasvatamine köögiviljana. Oma levila põhjaosas on murulauk ainus maitseroheline.Eestis kasvab murulauk looduslikult kohati Lääne- ja Põhja-Eestis loopealsetel, kadastikes ja rannaniitudel. Ta eelistab lubjarikast pinnast Murulauku kasutatakse maitsetaimena; tema lehed on sibulamaitselised. Tema lehti ja võrseid riivitakse vürtsiks kalale, kartulitele või supile. Sellepärast kasvatatakse seda sageli aedades ja müüakse köögiviljapoodides. Murulaugul on väävlisisalduse tõttu putukaid tõrjuv mõju, mida aiakahjurite tõrjeks kasutatakse. See aitab ka hallituse ja jahukaste vastu. Kuid mesilasi tõmbab ta ligi. Murulauku saab kasutada meditsiinis
troopikas on enamasti happelised mullad, kuna kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ja seetõttu on mullad ka keskmiselt aluselisemad. Liigid on tekkinud ja kohastunud nende tingimustega, mis antud laiuskraadil või piirkonnas valdavad. Seega erinevus, mis me võime näha liigilises mitmekesisuses paarisaja meetri ulatuses, võrreldes lubjarikast ning lubjavaest niidulaiku, on tegelikult seletatav vastavatele mullatüüpidele omaste liigifondide suuruste erinevusega. Ökoloogilised globaalprobleemid, mis mõjutavad vaadeldavat ökosüsteemi Igal aastal hävitatakse tuhandete ruutkilomeetrite suuruselt maa-alalt vihmametsi. Puid võetakse maha, et saada väärtuslikku ja hinnatud puitu, samuti selleks, et rajada uusi istandusi. Seni ligipääsmatutesse piirkondadesse rajatakse uusi teid ja asulaid ning metsade laastamine üha suureneb
taimel ka mõningane isutõstev toime. 1.5 LEVIK Murulauk kasvab looduslikult kogu Euroopas, Väike-Aasias, Kaukaasias, Kesk-Aasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kamtsatkal, Indias ja Põhja-Ameerikas. Levinud on murulaugu kasvatamine köögiviljana. Oma levila põhjaosas on murulauk ainus maitseroheline. Eestis kasvab murulauk looduslikult kohati Lääne- ja Põhja-Eestis loopealsetel, kadastikes ja rannaniitudel. Ta eelistab lubjarikast pinnas -6- 2. KATSE Katse aeg: 13.09.10-10.10.10 Probleem: Kas murulauk kasvab piisavalt valgustatud ja kastetud tingimustes paremini? Hüpotees: Jah. Valges ja piisavalt kastetav murulauk kasvab paremini kui pimedas ja kastmata taim. Katsevahendid: muld, 2 potti, 1 pakk murulaugu seemneid MURULAUGU KASVAMINE VALGES(SOOJAS) JA PIMEDAS(KÜMLAS)
Kasvutingimu külmakindel, kuid tundlik külmakindel. Kasvab ka varjus, külmakindel. Kasvab ka sed hiliskülmade suhtes. Noorelt kuid õitsemiseks vajab varjus, kuid õitsemiseks varjutaluv, hiljem täisvalgust. Mullastiku suhtes vajab täisvalgust. Mullastiku valgusnõudlik. Eelistab vähenõudlik, kuid eelistab suhtes vähenõudlik, viljakaid huumusrikkaid muldi. lubjarikast mulda. Annab põuakindel. Hästi arenenud tihe juurestik. rikkalikult juurevõsu. Eluiga kuni 300 aastat. VÕRDLUSTABEL – LIIK harilik hobukastan Aesculus hippocastanum PEREKOND jalakas Ulmus harilik hobukastan perekond jalakas Ladinakeelne Aesculus hippocastanum Ulmus, Ulmus glabra- harilik jalakas nimetus
KUIDAS KASAVATADA TSITRUSELISI : 9 Tsitruse (Citrus) perekonna paljud liigid on väga tuntud: apelsin, sidrun, mandariin jne. Nad on kõik üksteisega väga lähedalt sugulased ja nende viljad on söödavad. Kõik tsitruselised vajavad kasvamiseks, õitsemiseks ja viljumiseks palju valgust, avarust ja õhurikast otsese ereda päikese eest varjatud kasvukohta. Samuti vajavad nad kõrget õhuniiskust. Tsitruselised ei talu lubjarikast vett, nad taluvad ennem ala kui ülekastmist. Kastmisvett ei tohi alusele seisma jätta. Tsitruselistele on talvine lehtede varisemine loomulik. Kui see on aga liiga suur võivad põhjuseks olla tuuletõmme ning talvel liiga soojas, kuivas ja pimedas kohas kasvamine. Lehtede, õite ja viljade varisemisega reageerib taim ka järsule kasvukoha muutusele. Kui taim mõnel põhjusel kõik lehed langetab, tuleks taim mõneks ajaks asetada jahedasse ruumi ja kasta äärmiselt vähe
Happelistel muldadel lubiväetised. Oluline kattevilja õige väetamine. N'i norm oleneb liblikõieliste osatähtsusest. Kõrrelistele antakse N'i nädal peale kasvu algust. PK-väetised anda katteviljaga. 45. Allakülviga teraviljade väetamine Ei tohi üle väetada, muidu surevad rohttaimed ära. PK- väetiste normi kuni 2 korda suurendada. Tuleb anda ka bakterväetisi. 46. Kaunviljade (põldhernes ja -uba) väetamine Tahavad lubjarikast, viljakat mulda ja kasutavad hästi orgaanilise väetise järelmõju. N'i üldreeglina ei anta va. väheviljakatel muldadel väikestes kogustes. PK-väetised vastavalt vajadusele. Vajalik on väävel, molubteen ja bakterväetised. 47. Suviteraviljade väetamine Nisu happe ja mulla viljakuse suhtes kõige vähem-nõudlikum. Kaer kõige vähem nõudlik. Sõnnikut reeglina ei anta. N-väetised kevadel kas külvieelselt või koos külviga
Happelistel muldadel lubiväetised. Oluline kattevilja õige väetamine. N'i norm oleneb liblikõieliste osatähtsusest. Kõrrelistele antakse N'i nädal peale kasvu algust. PK-väetised anda katteviljaga. 45. Allakülviga teraviljade väetamine Ei tohi üle väetada, muidu surevad rohttaimed ära. PK-väetiste normi kuni 2 korda suurendada. Tuleb anda ka bakterväetisi. 46. Kaunviljade (põldhernes ja -uba) väetamine Tahavad lubjarikast, viljakat mulda ja kasutavad hästi orgaanilise väetise järelmõju. N'i üldreeglina ei anta va. väheviljakatel muldadel väikestes kogustes. PK- väetised vastavalt vajadusele. Vajalik on väävel, molubteen ja bakterväetised. 47. Suviteraviljade väetamine Nisu happe ja mulla viljakuse suhtes kõige vähem-nõudlikum. Kaer kõige vähem nõudlik. Sõnnikut reeglina ei anta. N-väetised kevadel kas külvieelselt või koos külviga. PK-
soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: lehtdekoratiivse pinnakattetaimena, puuderühma all, taimekonteinerites, kiviktaimlates. Joonis 5. Harilik metspipar (http://www.whiteflowerfarm.com/23920-product.html#) Joonis 6. Harilik metspipar Kasutatud kirjandus: Heritage perennials. Asarum europaeum. Kättesaadav http://www.perennials.com/plants/asarum-europaeum.html. 04.08.2013. Seemnemaailm. Harilik metspipar Asarum europaeum. Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=9631. 04.08
boniteerimine ja maade hindamine. Mulla kasutussobivuse all mõistetakse selle sobivust mingiks tegevuseks. Seda saab hinnata konkreetselt maakasutuseesmärgist lähtudes. Seda võib vaadelda mitmest aspektist: agronoomiliselt, majanduslikult ja keskkonnakaitselisest. Agronoomilistest nõuetest lähtuvalt määravad mulla kasutussobivuse: 1. Mulla omaduste vastavus kultuuri bioloogilistele vajadustele 2. Mulla harimiskindlus 3. Muldade haritavus 1. Nt lutsern tahab kasvuks lubjarikast parasniisket mulda, ta ei talu liigniiskust. Lupiin nt ei talu kõrget pHd. Ristik kasvab niisketel raskema lõimisega muldadel. Heintaimed taluvad liigniiskust paremini kui põllukultuurid. Paljude teraviljade k asutussobivus väheneb raskete lõimiste korral, kuid nt nisu on lepplikum selles suhtes. 2. HARIMISKINDLUS rühma: LEHEL! 3. HARITAVUS LEHEL Tegurid, mis piiravad kasutussobivust: Veerežiimi varieerumine Mullapeenese vähenemine
Porgand on väga levinud köögivili. Teda hinnatakse eelkõige kõrge vitamiinide (A,B1,B2,PP) ja mineraalainete sisalduse poolest. Nagu kõiki aedvilju, nii ka porgandit on kõige kasulikum tarbida värskelt. Porgand eelistab hästi väetatud kerget lubjarikast pinnast, mis on hästi õhustatud. Otsest väetamist värske sõnnikuga porgand ei talu, see soodustab õisiku ja külgjuurte teket. Sama põhjustab ka liigne lämmastikuga väetamine. Porgand talub hästi külma, seetõttu võib seemned külvata kevadel vara või hilissügisel.Külvinorm on 0,3- 0,5 g/m2,külvisügavus 1-2 cm, reavahe 20-25 cm. Seemned idanevad aeglaselt, seetõttu võib neid külvata koos varaste kultuuridega (salat, redis). See
Rootsmaa foto Voorestiku kõige kõrgem ja selgekujulisem piirkond jääb Soosaare asula ja Kolga-Jaani kiriku ümbrusse. Soosaare lähedal asub ka voorestiku kõrgeim koht, mis küünib 56 m üle merepinna. Maastik paneb paika inimesed piklikele voortele on kujunenud ahel- ja hagukülad. Võrtsjärve põhjaots on kõige laugem ja liivasem tänu jääliustikele, mis kunagi siitkaudu Võrtsjärve nõkku suundusid. Oiu ja Vaibla vahelisele lõigule kandsid jääaegsed liustikujõed kihiti lubjarikast liiva ja kruusa, sekka suuremaid kivirahne ja munakaid. Väga tüsedad jäävee setted ei ole, liiva- ja kruusakihi paksus Vaibla voorel on ehk meeter või paar. 7 Joonis 2. Võrtsjärve vesikonna maakasutus. A.Järvet 8 Kokkuvõte looduskeskkonnast Võrtsjärve ümber Võrtsjärv asub ulatuslikus Kesk-Eesti ehk Võrtsjärve nõos, mida piiravad suured kõrgustikud. Võrtsjärve nõgu sarnaneb hiiglaslikule liuale, kuhu ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt vooluveed kokku jooksevad
Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: lehtdekoratiivse pinnakattetaimena, puuderühma all, taimekonteinerites, kiviktaimlates. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/mpipar2.htm http://nagi.ee/photos/Enno-Kusrav/19189451 1.4 Aster (Aster) Konkreetne liik: alpi aster (Aster alpinus) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 20-30 cm. Läbimõõt 40-50cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiuv puhmastaim. Lehed: rohelised, piklikud. Õied või õisikud: korvõisik
Third level Talvekindel, Püsivad Fourth level Fifth level meil 1 2 aastat Müür-raunjalg ASPLENIUM ruta-mularia 20 cm pikkused lehed Click to edit Master text styles Talvehaljad Second level Valgus ja vari sobib Third level Talub kuiva ja Fourth level Fifth level lubjarikast pinnast Pung-põisjalg CYSTOPTERIS bulbifera kuni 75 cm, aga tavaliselt 40-50 cm Click to edit Master text styles Second level Kahelissulgjad Third level Nõrgalt happelisel Fourth level pinnasel , liigses Fifth level valguses lehed pleekuvad kahvatuks
..8 x 1...4 cm, hallikasrohelised, alt pehmekarvased. Õied: kahekaupa lehtede kaenlas, lehterjad, kuni 1,5 cm pikad, lühiraolised, kollakasvalged, väljast karvased, V-VI. Viljad: kerajad kuni piklikud, püstised, valmides tumesinised, kaetud härmatisega, sisaldades umbes 30 seemet, meenutavad maitselt sinikamarju, söödavad. VI-VII. Sinisest k. saab istutada hekke või kasutada teda üksik- ja grupiistutustel. Talub varju ja tagasilõikust, eelistab lubjarikast parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Kuna on väga tihedavõrseline, siis pakuvad hekid ka lehtedeta ajal tuulevarju ning kaitset. Tasuks senisest palju enam kasutada haljastuses. 31. Harilik ja tatari kuslapuu Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum L.) [ksülósteum] 27 Kreeka k. xylon puu või puit, osteon luu; puidul head tugevusomadused. Rahvapärased
On ka hea meetaim. Õitseb väga kaua, juunist septembrini, on praktiliselt haigusvaba (Calmia Istikuäri OÜ). Oktoobris saavad valmis viljad, umbes sentimeetrise läbimõõduga marjad. Need on botaanilises mõttes luuviljad nagu ploomid või kirsid, ainult igas "marjas" on kaks luuseemet. Vilju peetakse natuke mürgiseks (Sander, 2010). Joonis 2. Harilik lumimari (Symphoricaropos albus) (Sander, 2010) 15 Istutamine Eelistab lubjarikast pinnast. Talub mõningast varju. Istutatakse iga 30...40 cm tagant (Calmia Istikuäri OÜ). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses (Aiasõber). Kasvab ka kehval mullal. Talub hästi ümberistutamist (Calmia Istikuäri OÜ). Hooldus Hariliku lumimarja lõigatakse suvel, kohe peale õitsemist. Sügiseks arenevad tugevad oksad uute õitepungadega
Lehed on pealt rohelised ja alt veidi sinakad ning nõrgalt karvased (Juhani puukool). Lõhnatud õied on koondunud suurtesse (kuni 25cm) kerajatesse rohekasvalgetesse õisikutesse. Puishortensia õitseb juuli lõpust kuni augustini. Õisikud jäävad põõsale kuni talveni (maaleht). Kasvab hästikaitstud, päikselise ja poolvarjulises kasvukohas ning on küllaltki külmakindel ja eelistab viljakat ning niiskemat mulda. Puishortensia ei talu lubjarikast pinnast, küll aga hästi saastunud õhku. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Vastupidav ja vähe hooltnõudev taim sobib hästi nii väiksematesse aedadesse kui ka taluaedadesse (Vääna puukool). 21.2 Kasvutingimused Hortensiad vajavad õitsemiseks päikseküllast kohta, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Poolvarjulises kasvukohas õitseb rikkalikumalt kui täispäikese all. Täisvarjus õitseb ka, aga õisikud jäävad väiksemad ja neid areneb vähem
Õisikutes on väikesed valged õied, mida ümbritsevad väikesed lehekesed. Õitseb juulist septembrini. SEEMNED - Tärkab 2-3 nädalaga. Ajalugu - Aniis on pärit idamaadest. Juba rohkem kui 3000 aastat tagasi oli aniis Vahemere idapoolsetes rannikumaades armastatud vürts. Teda kasvatatakse laialdaselt Venemaal, Indias, Lääne- Euroopas (peamiselt Vahemeremaades, Ameerikas. Kasvab ka Saksamaa aedades. Kasvatamine - Vajab päikselist, sooja ja viljaka mullaga kasvukohta. Eelistab lubjarikast ja hästi vett läbilaskvat mulda. Paljundamine Paljundatakse seemnetega. Külvatakse avamaale pärast mulla soojenemist. Tõusmed ilmuvad 3-4 nädala pärast. Taimevahe jäetakse 10-15 x 25-30 cm. Vajab lubjarikast kerget mulda ning poolvarjus kasvukohta. Istutus avamaale juuni alguses. Saak koristatakse siis, kui sarikad värvuvad pruunikashalliks, seemned lastakse järelvalmida. Saagi kogumine - Teda kogutakse ainult kultuurtaimena kasvatatud aladelt. Kui viljad on
kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ja seetõttu on mullad ka keskmiselt aluselisemad. Liigid on tekkinud ja kohastunud nende tingimustega, mis antud laiuskraadil või piirkonnas valdavad. Seega erinevus, mis me võime näha liigilises mitmekesisuses paarisaja meetri ulatuses, võrreldes lubjarikast ning lubjavaest niidulaiku, on tegelikult seletatav vastavatele mullatüüpidele omaste liigifondide suuruste erinevusega.[13] Happevihmu väga ekvatoriaalsetel aladel ei esine, kuna nad on igapäevasemad piirkondades, kus on väga saastunud ja süsinikurohke õhk, aga kuna vihmametsad on suhteliselt asustamata ka 21. sajandil, on happevihmad suhteliselt harv nähtus. Kitsa ökoamplituudiga liigi näide ( selgitus, mille suhtes, graafik)
Väga haruldane on keset Põltsamaa raba olev lammipõõsassoo, kus paese aluspõhjaga põhjapoolselt alalt pealevalguv mineraalaineterikas põhjavesi välja imbub. See ala on reservaat. Läänepoolses sopis asub Rannu ehk Sangla soo, milles asuvad briketivabriku turbaväljad (1020 ha). Võrtsjärve põhjaots on kõige laugem ja liivasem tänu jääliustikele, mis kunagi siitkaudu Võrtsjärve nõkku suundusid. Oiu ja Vaibla vahelisele lõigule kandsid jääaegsed liustikujõed kihiti lubjarikast liiva ja kruusa, sekka suuremaid kivirahne ja munakaid. Väga tüsedad jäävee setted ei ole, liiva- ja kruusakihi paksus Vaibla voorel on ehk meeter või paar. 4) Aluspõhja iseloomustus: Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7- 25%) ja vilke (1-10%)
Mõned ka ravimtaimed. Viburnum lantana - Suvehaljas, kuni 4 m kõrguseks kasvav püstine tugevasti hargnev tumehallide okstega põõsas on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast kuni Väike- Aasiani, kasvades valgusküllastel metsaservadel, võsastikes, kivistel nõlvadel, eelistades lubjarikkaid muldi. Eestis kultuuris sage ja haljastuses laialt kasutatud liik, sest on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saastekindel ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest. · Lehed ovaalsed kuni munajad, ümardunud kuni nõrgalt südaja alusega, ühtlaselt peensaagja servaga, alt helerohelised, tihedalt tähtkarvased, 6...12 cm pikad ja 4...9 cm laiad. · Õied: võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged, õitseb mais-juunis. · Viljad: elliptilised, kuni 10 mm pikad, algul erepunased, valmides läikivmustad, viljad valmivad oktoobris.
..8 x 1...4 cm, hallikasrohelised, alt pehmekarvased. Õied: kahekaupa lehtede kaenlas, lehterjad, kuni 1,5 cm pikad, lühiraolised, kollakasvalged, väljast karvased, V-VI. Viljad: kerajad kuni piklikud, püstised, valmides tumesinised, kaetud härmatisega, sisaldades umbes 30 seemet, meenutavad maitselt sinikamarju, söödavad. VI-VII. Sinisest k. saab istutada hekke või kasutada teda üksik- ja grupiistutustel. Talub varju ja tagasilõikust, eelistab lubjarikast parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Kuna on väga tihedavõrseline, siis pakuvad hekid ka lehtedeta ajal tuulevarju ning kaitset. Tasuks senisest palju enam kasutada haljastuses. Sordid: 'Globosa'; 'Sphaerocarpa'; 'Viridifolia'; 31. Harilik ja tatari kuslapuu Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum L.) Kreeka k. xylon puu või puit, osteon luu; puidul head tugevusomadused. Rahvapärased nimetused kohlap, kuusmapuu, kukepuu, takispuu, kuusmann jne
Seejuures peab arvestama, et kasvab vaid rohke veega kohtades, enamasti sellistes, kuhu kuiva jalaga ligi ei pääse. Nii leidub teda mõnusalt vetruvatel-õõtsuvatel soistel järvekallastel, aga ka siirdesoodes koos turbasammaldega ja madalsoode mätastel ning jõgede kõige vesisematel kallastel. Seega on ta peaaegu nagu veetaim ja endale koju tuues peab ta kindlasti saama väga märja kasvukoha. Üks soov on aga sel sooelanikul veel: et suurepäraselt kasvada, selleks oleks vaja lubjarikast pinnast. Mis siis selles samblas nii ilusat võiks olla? Kui võtta sõrmede vahele üksik soosambla taim, siis on see üks armetu kiitsakas vibalik, pole tal ei suuremat tegu ega nägu. Kuid lähemalt uurides tuleb ilmsiks tema ilu saladus. Kui olete luubi appi võtnud, siis näete selgesti, et tema lehed paiknevad ümber varre täiesti korrapäraselt viie reana. Sellisena jätavad nad mulje, nagu oleks keegi väike vee- elanik hoolega patse pununud
tumevioletsed kuni pruunid, tihti vaigused. Käbid kasvavad puu peal alati ülespoole. Puu tolmleb mais. Käbid saavad küpseks 5-6 kuud pärast tolmlemist. Siis nad hakkavad lagunema ja puistavad oma seemned tuulde. Seemnetel on tiivakesed. KASVU- Kasvukohana sobivad viljakad liivased ja savikad mullad. Talub nii happelist kui ka lubjarikast mulda. TINGIMUSED KASUTAMINE Tänu väikesele kasvule ja ilusatele käbidele on levinud haljastuses. Puust on aretatud ka palju kultivare, millest ilusamad on erakordselt valgete okastega (nimetused algavad sõnadega Silber või Silver). Korea nulg Abies koreana Korea nulg Abies koreana Isaskäbid Emaskäbid Korea nulg Abies koreana
hallikasviltjad. Õied valkjad kuni roosad, 1-4 kaupa kobarates, rippuvad. Õitseb mai- juuni, punased viljad valmivad augustis, 2-4 seemnega (Aiasõber). Looduslikult kasvavast harilikku tuhkpuud kultiveeritakse harva (Sarapuu 1969). Tuhkpuu on väärt kasvatamiseks üksikpõõsana, kuid sobib hekkide rajamiseks (Laas 1987). Talub hästi kärpimist, seega saab ilusa korrapärase ja tiheda heki (Valdaru 2012). Harilik tuhkpuu on lubjarikast mulda nõudev liik. (Aiasõber) Teda ei tasu istutada liiva või raskesse savisse, sest seal ta ei arene. Istutamise ajal tuleks teha korralik kraav ja täita selle toitaineterikka mullaga. Tuhkpuule sobib kasvuaegne väetamine. Kuigi puu on tingimuste suhtes leplik, ei talu see ta madalat ja märga kasvukohta, kuhu lausvesi peale tuleb (Valdaru 2012). Kasvab paremini päikesepaistelistel kasvukohtadel (Sarapuu 1969). 4.6. Deutzia gracilis Kaunis deutsia 4.6.1. Kirjeldus
Sobivaimad on kergema lõimisega mullad, rasked savimullad vajavad järjepidevat harimist, et tagada piisav veeläbilaskvus ja aeratsioon. Raskete lõimiste puhul oleks mõistlik sireli istutusauk drenaaziga varustada. Kasvuperioodil tuleb mullapinda regulaarselt kobestada, kuid sealjuures ei tohi unustada, et sirelijuured asuvad mulla pindmises kihis. Sirelid 13 eelistavad lubjarikast mulda, kuid kergema lõimise puhul piisab ka neutraalsest reaktsioonist. Sireleid võib väetada juurte või lehtede kaudu. Väetise andmine pritsides on efektiivsem, mõjub kiiremini ja on ökonoomsem. Sireli jaoks tähtsaim makroelement on lämmastik. Eriti vajalik on lämmastikuga varustatus aktiivsel kasvuperioodil aprillist juunini. Kui lämmastikku on mullas vähe, pidurdub taime kasv ja lehed muutuvad matiks. Lämmastikku võib kasutada vaid juuni
Lehed: Lehed paksud, munajad kuni piklikmunajad, lehetipp lühidalt teritunud, leheserv tihedalt peensaagjas, pealt tumerohelised, paljad, alt hallikasviltjad, tihekarvane, kuivadel sügistel värvuvad lehed punakaiks Õied või õisikud: Õied võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged Õitsemine: mai-juuni Liigi eritunnused: kiirekasvuline, saastekindel, põuakindel Kasvukoha nõuded: eelistab lubjarikast mulda ja avapäikest, kuid kasvab ka mujal (vähenõudlik) Kasutamine haljastuses: kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadesse, parkide põõsarindesse, metsaservadesse istutatuna Joonis 88. Villane lodjapuu ,,Jaroslava" (http://seemnemaailm.ee/eng/index.php?GID=6581) 92 Joonis 89. Villane lodjapuu 93 Sarapuu (Corylus) Konkreetne liik: Kõrgetüveline sarapuu (Corylus colurna)
Iseloomustus Puishortensia on dekoratiivne, laiuv 1,5-3 meetrine põõsas. Lehed on pealt rohelised ja alt veidi sinakad ning nõrgalt karvased. Lõhnatud õied on koondunud suurtesse (kuni 25cm) kerajatesse rohekasvalgetesse õisikutesse. Puishortensia õitseb juuli lõpust kuni augustini. Õisikud jäävad põõsale kuni talveni. Kasvab hästikaitstud, päikselise ja poolvarjulises kasvukohas ning on küllaltki külmakindel ja eelistab viljakat ning niiskemat mulda. Puishortensia ei talu lubjarikast pinnast, küll aga hästi saastunud õhku. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Vastupidav ja vähe hooltnõudev taim sobib hästi nii väiksematesse aedadesse kui ka taluaedadesse. Kasvutingimused Hortensiad vajavad õitsemiseks päikseküllast kohta, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Poolvarjulises kasvukohas õitseb rikkalikumalt kui täispäikese all. Täisvarjus õitseb ka, aga õisikud jäävad väiksemad ja neid areneb vähem. Samuti tuleks puishortenisat kasvatada tuulevarjulises kohas
liivasegune • Kasutamine Amplites, konteinerites-anumates, peenral, pinnakattetaimena • Märkused Rohke õitseja, esineb ka täidisõielisi sorte SCAEVOLA AEMULA – SININE TIIVIKLILL • Kasvab 25 cm kõrguseks, kuid pikad lamanduvad või tõusvad varred võivad kasvada suve jooksul 50-100 cm pikkuseks. Juunist öökülmadeni sinised lehvikjad õied. Tahab päikeselist või poolvarjulist kasvukohta ja toitaineterikast lubjarikast mulda. Ei talu kuiva mulda. Kannatab hästi tuult ja väheseid miinuskraade.
Aeduba liblikõielised eriti nõudlik 4m Füüsal maavitsalised sarnaneb tomatile kuni 50 cm päikeseline kuivemapoolsema Harilik iisop huulõielised lubjarikkama mullaga kasvukoht kuni 60 cm päikeseline, soe, viljakas muld, eelistab lubjarikast ja vett hästi Harilik aniis sarikalised läbilaskvat mulda kuni 50 cm vähenõudlik, võib kasvada Hapuoblikas tatralised poolvarjus või varjus 30 - 70 cm vähenõudlik, kuid eelistab soojemat kasvukohta ja kergemat Aed-koriander sarikalised mulda 20-60 cm
(Meie looduslikest taimedest suudavad nurmenukuga C vitamiini sisalduses võistelda vaid mõned kibuvitsad). Jahvatatud risoom on saponiinisisalduse tõttu röga lahtistav vahend, vanasti ka nuusktubaka koostisosa. VÄRVMADAR - Nime päritolust: Galium boreale Galium tuleneb kreeka keelest seoses piimaga (kalgendab piima valku) ja boreale tähendab ladina keeles põhjamaalt pärit, põhjamaal kasvav. Sugukond madaralised. Kasvukoht: eelistab lubjarikast pinnast, kasvab kuivadel niitudel, puisniitudel, loodudel, loometsades, põõsastikes, põlluservadel. Püsik. Risoom peenike, puituv, punakaspruun; juurtest saadavat punast värvainet on kasutatud riide ja lõnga värvi-miseks. Varred püstised, 20-50 cm kõrged, tugevad, neljakandilised, kantidel karedad harjaskarvad. Kitsad, lineaalsüstjad lehed 4-kaupa ringina ümber varre e. männases. Õied tipmistes
sulamata tükke ja haigestuda või isegi surra. Kõrreliste rohumaal kaaliumväetist varuaineks anda ei ole õige, sest kõrrelised on võimelised kohe esimesel aastal ära kasutama väga suurtes kogustes kaaliumi (nn. K lukstarbimine).PK- väetisi kasutatakse vastavalt mulla väetustarbele keskmiselt P - 30...50 kg/ha ja K - 100...125 kg/ha. Happelistel muldadel on raske üle hinnata lubiväetiste tähtsust. Liblikõielised heintaimed vajavad lubjarikast keskkonda, kasvades hästi kui pHKCl on üle 6,0. Lubiväetis on rohumaadel Ca allikas. Lisaks sellele on lubiväetises (tolmpõlevkivituhas) ka Mg ja mikroelemente. Tavaliselt lambakarjamaadel lubiväetisi pealtväetisena ei anta. Need on vaja anda rajamise alla normiga 5 t/ha. Sellisest normist piisab 5...7 aastaks. 3.2.7. Karjatamisviisid 1. Karjatamine kogu karjatamissesooni vältel kogu olemasoleval rohumaal (mis mõeldud karjatamiseks) Eelised:
annaabi.ee 
