Kokkuvõte kahjurid ja põllutööd (0)

Kokkuvõte
Põldsinep
Põldsinep kuulub sugukonda ristõielised, perekonda sinep.
Välimus
Põldsinep on üheaastane ühekojaline rohttaim. Ta võib kasvada 10cm 70cm kõrguseks. Tema kroonlehed on erekollased, kuivades muutuvad nad heledateks, kuni 15 mm pikad ja 6 mm laiad. Õitseb maist septembrini (Putuktolmleja). Põldsinepi vars on püstine ja harunev, värvuselt kollakasroheline vars, mis on kaetud naaskeljate torkivate allapoole suunatud karvadega. Varreharude kaenlas esineb sageli violetjas täpp.
Kasvukoht
Põldsinep kasvab umbrohuna põldudel, teeservadel, jäätmaadel ja aedades . Eelistab lubjarikast pinnast, kuid kasvab ka lubjavaesel.
Levik
Põldsinep on väga laia levilaga liik, osaliselt inimese abiga on saanud kosmopoliidiks. Ta esineb kogu Euroopas, laialdaselt Aasias põhja- ja keskaladel, Ees-Aasias, Põhja- ja Lõuna-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias ja Uus- Meremaal . Põliseks kodumaaks peetakse Vahemeremaid. Eestis sage põlluumbrohi, Põhja- ja Lääne-Eestis sageli massiline , Lõuna-Eestis esineb kõikjal, kuid väiksemaarvulisi. Paljuneb seemnetega.
Erilised omadused
Omastab mullast mitmeid teistele taimedele raskesti kättesaadavaid toitaineid. Taime kõdunemisel vabanevad need lihtsamate ühenditena ning nii võib põldsinepit mõnes mõttes pidada pinnast parandavaks liigiks . Tolmeldavad putukad saavad rikkalikult nektarit.
Kasutamine
Põldsinep on hea meetaim . Ta sobib haljasväetiseks ja mõnedel andmetel enne õitsemist ka loomasöödaks, kuid alates õitsemisest on ta mürgine. Annab piimale ja võile terava maitse. Mõnel pool on põldsinepi noori lehti söödud salatina, keedetult võib teda tarvitada nagu spinatit. Seemned on õlirikkad, õli sobib nii toidu- kui valgustiteõliks. Õlitaimena väärtust ei oma seemnete ebaühtlase valmimise tõttu. Seemnetest võib valmistada sinepipulbrit.
Põllu väetamine
Väetamine on põllumajanduslik tegevus, mille käigus mulda viiakse taimede kasvu soodustamiseks väetist, mis sisaldab taimetoiteelemente.
Sõltuvalt väetamise ulatusest saab eristada hajusat ja paiklikku väetamist, esimesel juhul väetatakse taimi kogu nende kasvuala (põllu) ulatuses, paiklikul väetamisel aga suunatakse väetis taimele võimalikult lähedale.
Väetistega antavate toiteelementide koguste määramisel tuleb lähtuda mulla toitainete sisaldusest, kasvatatava teravilja vajadustest ja planeeritavast saagist.
Taliteraviljad reageerivad hästi orgaanilisele väetisele ning ka selle järelmõjule. Orgaanilistest väetistest sobib künni alla anda sõnnikut või liblikõieliste ädal haljasväetisena. Iga taliviljale antud sõnnikutonn vähendab mineraalväetistega antavat. Orgaaniline väetis katab seega, olenevalt kogusest, taimede lämmastikuvajadusest, kõrgete saakide saamiseks tuleks seetõttu kasutada lisaks mineraalväetisi.
Põhiväetis antakse enne kesakündi, kultiveerimise alla või koos seemnega, kusjuures antavad kogused sõltuvad mulla varustatusest toiteainetega ja orgaanilise väetise mõjust.