Eesti talumööbli areng (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kunstide Instituut
Tööõpetuse Osakond
EESTI TALUMÖÖBLI ARENG
Referaat
Tallinn
2013

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 4
1. EESTI MÖÖBLI LÜHIAJALUGU 5
2. MÖÖBLI LEVINUIM MATERJAL - PUIT 8
3. MÖÖBLI LIIGID 10
3.1. Istmed 10
3.2. Lauad 11
3.3. Kirstud 12
3.4. Kapid 13
3.5. Voodid 13
KOKKUVÕTE 15
KASUTATUD MATERJALID 16
LISA 1 18
LISA 2 19
LISA 3 20
LISA 4 21
LISA 5 22
LISA 6 23
LISA 7 24
LISA 8 25

SISSEJUHATUS

Tänapäeval ollakse harjunud magama suurtes laiades voodites, oma riided paigutatakse kappides asetsevatesse riiulitesse ja sahtlitesse ning õhtust süüakse laua taga toolidel istudes . Keegi ei tahaks oma pehmet madratsit ja puhtaid linu vahetada muldpõranda ja heinte vastu või paigutada oma lemmikriideid riidekirstu põhja. Kodu lahutamatuks osaks on saanud mööbel, mis paarsada aastat tagasi oli lihtsas taluperes veel harvaesinev nähtus.
Viimastel aastakümnetel on mööblivalik muutunud mitmekülgseks ja kõigile kättesaadavaks. Müügil on erineva hinnaklassi, kvaliteedi ja disainiga mööbliesemeid. Tänapäevased tehnoloogiad lubavad toota mööblit, mida aastakümneid tagasi poleks osatud isegi paberile panna. Hoolimata poodide laiast tootevalikust on viimastel aastatel kogunud populaarsust vana talumööbli taaskasutus. Internetiportaalides müüakse vanu mööblitükke kordades kallimalt, kui poodides sarnaseid uusi asju. Vaieldamatult on üheks põhjuseks see, et vanad asjad on kvaliteetsed - kui need on juba 100 aastat vastu pidanud, siis tõenäoliselt peavad ka järgmised 100. Paraku ei saa sama väita laialtlevinud MDF- plaadist valmistatud tänapäevase mööbli kohta.
Käesoleva referaadi eesmärk on anda ülevaade mööbli kasutamisest Eesti taludes . Töös püütakse leida vastused järgmistele küsimustele:
-Millal hakati Eesti taludes mööblit kasutama?
-Millest talupoja mööblit valmistati?
-Millist talupoja mööblit kasutati?
Töö koosneb kolmest osast. Esimene osa annab lühiülevaate Eesti talumööbli ajaloolisest arengust. Teine osa keskendub talupoja mööbli peamise materjali, puidu, saamisele ja kasutamisele. Kolmas peatükk kirjeldab peamiste mööbliesemete, nagu istumisalused, lauad, kapid ja voodid, tekkimislugu ja arengut.
Allikatena on kasutatud erinevaid artikleid, õppematerjale ja internetilehekülgi.

1. EESTI MÖÖBLI LÜHIAJALUGU

Aegadel, mil inimesed olid rändava eluviisiga ja ei ehitanud endale püsivaid eluasemeid, pidid nad kogu oma vara endaga kaasas vedama. 13. sajandiks muutusid enamik eestlasi paikseteks põlluharijateks. 16. sajandi lõpuks olid välja kujunenud praeguse asustuse jooned.1 Paikseks muutumisega hakkasid hädavajalike asjade kõrvale tekkima ka mugavusesemed. See pani ühtlasi aluse mööbli tekkimisele ja arenemisele. Enne 17. sajandit kasutatud mööblist teatakse väga vähe. Linnades kasutati seda vähesel määral, kuid taludes seda tõenäoliselt ei olnudki.
19. sajandi keskpaigani olid Eestis levinud rehielamud, mis täitsid nii elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi kui ka sauna ülesandeid. Rehetuba kasutati nii elamiseks kui ka rehepeksu ajal vilja kuivatamiseks. Külmal talvel seadsid end sinna elama ka loomad. Rehielamu tubadel olid tol ajal veel muldpõrandad ja rõhtpalkseinad. Uksed oli madalad ja kõrge lävepakuga ning tänapäevases mõistes aknad puudusid hoopiski. Kuna rehetuba täitis talus erinevaid funktsioone, siis oli ka sealne mööbel võimalikult praktiline.2
19. sajandi paiku hakkasid taludesse tekkima korstnad, aknad, krohvitud seinad ja tapeet.3 Väidetavalt on kambrite tekke kohta andmeid juba 17. sajandist, kuid kambrite leviku alguseks peetakse siiski 19. sajandi algust. Kambreid hakkasid kasutama peremees ja perenaine väikeste lastega – ülejäänud pereliikmed elasid rehetoas edasi. Kambritega hakkasid elamutesse tekkima ka laudpõrandad ja rikastuma mööblivalik. Vanemad esemed viidi rehetuppa ja uued toodi puhtamatesse kambritesse. Riideid hakati kirstu asemel panema riidekappi. Taludesse tekkisid kummutid, voodid, lauad, peeglid ja toolid . Jõukamates taludes hakati sisustuses kasutama linnalikumaid elemente.4
Talupojad valmistasid lihtsamat mööblit ise, kuid suuremad esemed nagu riidekapp , kummut, voodi, laud, tool ja peegel telliti otse meistrilt ja põhjuseks nagu tänapäevalgi abiellumine või elukoha vahetus. Alguses tegid mööblit rändmeistrid, sest tööd ei olnud keerulised ega ajamahukad. Kui hakkasid levima kapid, kummutid ja teised suuremad mööbliesemed, siis muutusid tööd ajamahukamateks ning rändmeistritel ei olnud võimalik lühikese ajaga neid valmis teha. Hakkasid tekkima paiksed tisleritöökojad, mis müüsid oma toodangut ka laatadel.5
19. sajandi teisest poolest alates oli kasutusel käsitööna valmistatud painutatud mööbel. Korvmööblit hakati kasutama 20. sajandi alguses. 1920. aastatel tegutses mitu korvmööbli punumise töökoda Vigastatud Sõjameeste Ühingu juures. Algselt levis see mõisates verandamööblina, kuid jõudis ka taludesse.6
Eesti mööbliajaloo tähtsaimaks võib pidada 1877 -1940 tegutsenud Tallinnas Lutheri vabrikut, mis oli ka mujal maailmas tuntud. Lutheri vabrik eksportis algselt puitu, lina ja muud lihtkaupa, kuid kui perepoeg käis Ameerikas puidutehnoloogiat õppimas, siis osteti vastavad masinad ja hakati Tallinnas mööblit tootma . Ameerikast toodud vineerist põhjaga tooli põhjal hakati neid Lutheris massiliselt tootma. See oli Skandinaavia ja Baltimaade suurim mööblivabrik, mis muuhulgas leiutas veekindla liimi. Lutheri toodangut hakati kasutama ka Eesti taludes, mistõttu võib seda pidada traditsiooniliseks eesti kodu mööbliks . Tuntuimad on Lutheri toodangust kõrge pulkadest seljatoega, pressitud mustrilise vineerist põhjaga, kerged, kuid väga vastupidavad toolid. Neid hakati ka väiketöökodades järgi tegema.7
1920. aastatel jõudsid Eestisse uued mööblistiilid art deco ja funktsionalism. 1930ndatel kasvas nõudlus eestipärase mööbli järele. Mõisteti, et rahvapärane mööbel peab olema selline, mis sobiks ka rikkamasse perre . Samuti oli oluline, et mööbel oleks funktsionaalne. Mööbel pidi olema otstarbekas, kuid ilus. Hakati hindama ergonoomikat ehk mööbel pidi muutuma mugavaks.8 9 1932. aastal algatati Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi algatatud talumööbli kavandite võistlus . Lai mööbli levik soodustas funkmööbli järjepidevat tootmist kuni 1940. aastateni, mil vabrikud ja töökojad natsionaliseeriti. Paraku panid okupatsioon ja sõda piiri ka rahvuslikus stiilis mööbli arenemisele.10 Tänapäeval on rahvuskultuur taas ausse tõusnud, mistõttu on võimalik, et eestipärane mööbel saab edasi areneda.

2. MÖÖBLI LEVINUIM MATERJAL - PUIT

Mööbli valmistamiseks on aegade jooksul kõige enam kasutatud puitu. Eestis on mööbli valmistamisel enim kasutatud mändi, kaske ja leppa. Puit on vastupidav materjal, mida on lihtne vormida ja kaunistada. Puitmööbli valmistamine ei tähenda aga seda, et peale puu langetamist võib seda kohe mööbliks hakata vormima. Puu kasvukoha, kõla, väliste tunnustuse kõrval oli oluline ka selle kuivatamine .
Kvaliteetse mööbli valmistamiseks tuleb puitu hoolikalt valida, õigel ajal langetada ja õigel viisil kuivatada. Õigesti kuivatatud puit tagab mööbli vastupidavuse. Antiikajast on kujunenud teadmine, et tarbepuiduks kasutatavad okaspuud tuleb langetada talvel ja lehtpuud sügise alguses, mil lehed ei ole veel langenud. Viimaste puhul teati, et lehestik aitab aurustada üleliigse vee puu seest. Renessansiajast on teada, et tarbepuitu ei valita metsatüki lääneservast, kus see on enim murduma kalduv, mädanikku sisaldav ja kiiva tõmbunud. Lõunaserva puit on veidi parem, kuid seal kipub see olema kuiv ja ebaühtlasem. Põhja- ja idapoolsetes puudes on niiskus ühtlasemalt jagunenud ja neis on vähe maltspuitu. Mööbli jaoks parim puit kasvab metsa idaservas või metsa keskel.11
Pragunematut puitu saadi, kui langetatud puud kooriti osaliselt ribadena, mis aeglustas kuivamist. Poolkuiv palk kooriti või tahuti mõlemalt poolt ja laoti virna selliselt , et tuule pääseks vahelt liikuma. Alles poole aasta pärast tuli palgid ümber laduda nii, et alumised pooled jäid üles ja sisemised väljapoole. Nii pidid palgid seisma vähemalt kaks aastat. Alles siis võis puidu laudadeks saagida. Peale seda pidid need kuivas ja soojas ruumis mitu kuud veel kuivama. Mööblipuit pidi seisma mitu aastat enne, kui sellest midagi valmistama hakati. Tamme, saare ja jalaka kuivatamine võis kesta kuni kaheksa aastat. Samas ei tohtinud puitu ka üle kuivatada. Liiga kuiv puit ei olnud samuti kõlblik mööbli tegemiseks.12
Kui puitu sooviti treida, pandi see enne kuivatamist kuuks ajaks vette või sõnniku sisse. Lisaks arvati, et puu kuivab paremini, kui latv on alla suunatud.13
Korvmööbli juures on enim kasutatud korvipaju, lõhestatud paju, toomingat ja kuusejuurt. Seda valmistati ka muust kättesaadavast materjalist nagu elupuu , sirel ja kadakas .14
Puitesemete vanimaks kaunistamisviisiks olid noaga lõigatud kirjad. Küüskirju ja sälgukesi lõigati peitliga. 18. Sajandist pärinevad esimesed andmed kirjaraudadega ilustuste põletamise kohta Eestis. Peamiselt kasutati seda Mandri-Eestis. Põletusornament kujundati motiividest nagu kapsaraud, ring, täpp , kassikäpp jms.15

3. MÖÖBLI LIIGID

3.1. Istmed

20. sajandi alguseni olid taludes levinud tavalised pingid , mis olid valmistatud paarimeetristest kirvega tahutud ja pooleks lõigatud palkidest. Aukudesse olid tapitud neli pulkjalga. Neid nimetati järideks, Kagu-Eestis ka kergiks, saartel pengiks või kraejalgadeks, aga ka kännuistmeks. Tehti ka kolmejalgseid järisid, sest sellised istumisalusel seisid rehetoa konarlikul põrandal paremini kui neljajalgsed. Mõned seljatoega järid olid juba toolisarnased.16
17.-18. sajandil tunti toole juba mõisates ja kõrtside sakstekambris, kuid taludesse jõudsid need alles 1830. aasta paiku.17 Eesti vanimad toolid pärinevad 19. sajandi keskpaigast, kuid Gösekeni 1660. aasta sõnaraamatust võib järeldada, et sedalaadi istumisaluseid tunti juba ka 17. sajandil.18
19. sajandi lõpus hakkasid toolmeistrid valmistama toole. Levisid raamtoolid, mille põhjad olid punutud õlgedest, kõrkjatest, nöörist , vitstest või valmistatud lauast.19
19. sajandil on toolid taludes olnud ka nii haruldased , et neid kingiti vaid pulmadeks. Neid nimetati pulma- või pruuttoolideks. Kombeks oli, et ristivanemad kinkisid oma ristilastele need pulmadeks või harvemal juhul sünnipäevadeks. Toolid telliti tavaliselt juba tislerilt, sest nende valmistamine nõudis paremaid oskuseid . Tihti tegid neid mõisate tislerid, kellelt külapoisid neid oskuseid omandamas käisid. Toolid olid pulkühenduste ja õlgpõhjadega, mis olid kaunistatud erinevate lõikekirjadega. Neid võis pidada omamoodi kunstiteosteks. Eesti Rahva Muuseumis võib kohata erinevaid muhu männakirja või tsälgutatud ussikirjadega toole.20
20. sajandil hakati kasutama vabrikutoole. Tänapäevalgi hinnatud toolid on vaieldamatult väärtuslikumad Lutherma toolid. Need olid kõrge pulkadest seljatoega, pressitud mustrilise vineerist põhjaga ja kerged, kuid vastupidavad istmed. Enamik neist valmistati Lutheri vabrikus, kuid neid tehti väiketöökodades ka järgi.21
1920. aastatest kasutati kahte tüüpi istemööblit. Tigudiivanid ja –tugitoolid olid puitkarkassil üleni riidega kaetud mugavad istumisalused. Need meenutasid oma välimuse poolest tigu . Karkassi valmistasid tavaliselt puutööstused ja sadulsepad polsterdasid need. Vedrusid ja mereroht kasutati suurema istumismugavuse tagamiseks.22

3.2. Lauad

19. sajandini kasutati Eesti talude rehetubades ja köökides valdavalt poolekslõigatud palkidest valmistatud neljal pulgal seisvaid pikki pinke. Söögilauad koosnesid ristipaigutatud jalgadest ja äravõetavatest lauaplaatidest.23
Hiljem kuulus söögitoa sisustuse juurde ümar laud koos toolidega. Igapäevaselt oli laud ümmargune, kuid pidupäevadel sai lauale vahetüki vahele panna ja selle abil laua pikemaks teha. Tänapäeval on selliseid lauad antiigipoodides ja internetioksjonitel väga hinnatud mööbliesemed.24

3.3. Kirstud

Oluline ja vanim ese talumajapidamises oli kirst , mille iga isa pidi oma tütrele laskma teha. Eesti vanim säilinud talukirst on aastast 1724 .25 Kirstud olid rasked puidust kaanega kastid , mis paiknesid tavaliselt aidas . Rehetoas hoiti kirstusid, mis sisaldasid igapäevaselt vajalikumaid asju.26
19. sajandi keskel oli kombeks, et leeris käinud neidudel oli kaasavarakirst, mille sisu korjati juba lapsepõlvest saati.. See valmistati tavaliselt okaspuust ning kaunistati erinevate täkete ja soontega. Kumera kaanega kirstud olid kasutusel juba enne 19. sajandi keskpaika. Esipaneel oli neil sageli mitmetasapinnaline. Vanemad kirstud olid värvimata, kaunistatud lõigete ja soontega. 19. sajandi teisel poolel hakati kirste värvima. Levinuim toon oli punakaspruun . Lääne- ja Pärnumaal kaunistati kirste põletusornamentidega. Lõuna-Eestis kasutati kaunistamiseks ka lilleornamente või kaunistati puidupinda aaderdamisega. 27 Kuna riided olid vanal ajal kallid, siis olid riidekirstu eest kasutusel sepistatud lukud uhkete lukuplaatide ja võtmetega.28
Kaasavarakirstule järgnes kohver. Kohvrid ilmusid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi 30ndatel olid need juba harvad nähtused. Need asendusid riide- või pesukapiga. Kohvrid olid pealt laieneva ja enamasti kumera kaanega kirst. Tavaliselt olid need tumedaks värvitud ja nurkadest raudribadega tugevdatud. Kummaski otsas olid raudkäepidemed. Kohvrit tugevdasid üle tõmmatud kaks õhukest raudvitsa. Ülaääre lähedal olid kitsad sahtlid, kuhu sai paigutada ehted, lauluraamatud, paelad , tanud, vööd ja muud pisiasjad. Kirstu sisekaanele kleebiti ka värvilisi trükipilte. Tihti olid kohvrid seest tapetseeritud. Kohvreid lukustati juba vabrikutoodetega.29

3.4. Kapid

Kambrite ja tisleritöökodade levimisega hakati taludes kasutama ka kappe. Kõige haruldasemad olid kumera klaasiga kapid. Lihtsamatel kappidel oli klaasi kumerus saavutatud lihvitud klaasiribadega. Selliste mööbliesemete juures kasutatati palju fasettklaasi (kaldnurga all lihvitud ääred), peeglit ja klaasriiuleid.30
Puhvetid olid tavaliselt kaheosalised. All paiknes ustega kapp, millest keskmine oli tavapäraselt pähklivineeriga mustrisse sobitatud ja enamikul juhtudel laineline nagu sama ajastu riidekappide keskmine paneel . Alumises kapis hoiti taldrikuid ja vaagnaid. Lisaks oli seal sahtel nugade ja kahvlite jaoks. Ülemine klaasustega kapiosa oli mõeldud kristalli ja portselani hoidmiseks.31
Funktsionalistliku mööblit iseloomustasid kumerad pähklivineeriga kaetud nurgad ning tammevineeriga küljed ja uksed. Selliselt olid kujundatud öökapid, riidekapid, raamatukapi ja kapp- sekretärid . Algupärased käepidemed valmistati kunstsarvest või eboniidist.32

3.5. Voodid

Taludes kasutati magamiseks lavatseid, mis olid paigutatud seinte äärde ja kaetud õlgedega. Ka päevasel ajal istumiseks kasutatud pinkidest tehti põhukoti abil ööseks magamisasemed. Tänapäevases mõistes voodid tekkisid taludesse alles 18. sajandil.33
Väikelaste jaoks kinnitati lakke häll. See oli nööridega ridva otsas rippuv ja puudutuse peale kiikuv kastike.34

KOKKUVÕTE

Eesti taludes on mööblit kasutatud juba mitusada aastat. Eelkõige hakkas see levima siis, kui talupojad muutusid paikseks, hakkasid maad harima ja enam ei olnud vaja kogu oma vara kaasas kanda. Algne mööbel oli väga lihtne ja seda valmistasid talupojad ise. Rehielamutesse kambrite tekkimine tõi kaasa uhkema ja keerulisema tegumoega mööbli. Kui algsed toolid koosnesid vaid kolmest tahutud pulgast ja istumisalusest, siis kambrite tekkimisega muutusid toolid juba peeneks käsitööks.
Mööblit on valmistatud eelkõige puidust. See on vastupidav materjal, mida on lihtne voolida ja kaunistada. Mööbli valmistamise oskuse kõrval on vähemalt sama tähtis puidu kvaliteet. Siinkohal mängib rolli nii puuliik , langetamise aeg, koht, kõla kui ka kuivatamise viis. Mõne puiduliigi õige kuivatamine võis kesta kuni 8 aastat.
Eesti talumööbli revolutsioonilise arengu alguseks võib pidada 19. sajandit. Enne seda oli küll algupärane mööbel kasutusel, kuid alles 19. sajandil hakkasid levima tänapäevases mõistes voodid, kapid, lauad ja toolid. Talupoegade lihtne käsitöö hakkas asenduma tisleritööga. Ühtlasi tõi see kaasa rändava eluviisiga tislerite asendumise paiksete tisleritöökodadega. Riidekirstud asendusid tasapisi riidekappidega, lavatsid vooditega, pingid toolidega.
20. sajandi algus tõi kaasa keskkonna Eesti rahvusmööbli tekkimiseks. Lutheri vabriku toodang oli kindlasti üks, mida hinnati tol ajal kõrgelt nii Eestis kui ka piiri taga. Paraku jäi rahvusliku mööbli areng 1940ndatel pooleli , sest sõda ja okupatsioon panid sellele piiri. Tänapäeval on tolleaegne talumööbel kõrges hinnas nii antiigipoodides kui ka internetioksjonitel.

KASUTATUD MATERJALID

Esemekogu: Eesti ja eestlased. Eesti Rahva Muuserum. http://www.erm.ee/et/Teadus-ja-kogud/Kogud/Esemekogu/Eesti-ja-eestlased

Estonica . Entsüklopeedia Eestist. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Elukeskkond

Kallus , M. Interjööri ja mööbli ajalugu Õppematerjalid , 2011. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.e-ope.ee/repositoorium?@=7i7s

Laanepere, E. Lutheri vineerpõhjaga toolid tegid ilma ülemöödunud sajandi vahetusel. 2007. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.ohtuleht.ee/241504

Pihelgas, J. Eesti stiil, sisekujundus ja mööbli projekteerimine 20. Sajandil. Rahvusromantsism. Jaanus Pihelgas & Co mööbli- ja puidurestaureerimisfirma kodulehekülg . Elektrooniliselt kättesaadav: http://antiik-restaureerimine.ee/koik-artiiklid/eesti-talumoobel

Pihelgas, J. Eesti talumööbel. Jaanus Pihelgas & Co mööbli- ja puidurestaureerimisfirma kodulehekülg. Elektrooniliselt kättesaadav: http://antiik-restaureerimine.ee/koik-artiiklid/eesti-talumoobel

Poomann, H. Kahekohaline pulksohva Eesti Vabaõhumuuserumi Lau külapoe lilleaeda. Diplomitöö . Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.tlu.ee/UserFiles/Haapsalu%20Kolled%C5%BE/L%C3%B5put%C3%B6%C3%B6d/Harle_Poomann.pdf

Raal , M. Stiilid, mis jätnud jälje- talumööbel. Tsunftijänes, 2006. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.sisustusweb.ee/uudis/184/stiilid-mis-jatnud-jalje-talumoobel.html

Reemann , V. Puupakust uhke ornamendiga pruuttoolini. Sisustaja- Äripäeva eriväljaanne. 2007. Elektrooniliselt kättesaadav http://www.sisustusweb.ee/uudis/505/puupakust-uhke-ornamendiga-pruuttoolini.html

Restaureerimine .ee kodulehekülg. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.restaureerimine.ee/tood.php

Talupoja argielu. Puutööd. Eesti Rahva Muuseumi kodulehekülg. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Talupoja-argielu/Puutood

Talvoja, R. Riidekirst intentarinumbriga MT 375 E 360. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.mahtramuuseum.ee/Riidekirst_136.ht m

Tarang, L. Rahvatarkusi puiduvarumisest. Voorema, 2006. Eletrooniliselt kättesaadav: http://www.eramets.ee/info/trukised

Tislerite erialane eesti keel. Harjutus – Eesti talumööbel. Elektrooniliselt kättesaadav: http://tisleritele.weebly.com/harjutus1.html

LISA 1

Puhvetkapp 19. sajandi teisest poolest (www.restaureerimine.ee)

LISA 2

18. novembril 1930. aastal Võru Kirstu-ja Tisleritööstuses meister Hermann Hendriksoni poolt valmistatud riidekapp. Kombineeritud männist, kasest ja lepast. (www.restaureerimine.ee)

LISA 3

Luterma toolid. Valmistatud Lutheri Mööblivabrikus 1930. aastal Tallinnas. (www.restaureerimine.ee)

LISA 4

Painutatud tool tammest. Valmistatud aastal 1900 Tallinnas. (www.restaureerimine.ee)

LISA 5

Tool 1880. aastast. (www.erm.ee)

LISA 6

Eesti vanim talukirst aastast 1724. (www.estonica.org)

LISA 7

Eesti talutuba. (www.estonica.org)

LISA 8

Kamber. (www.estonica.org)
1 Eesti Rahva Muuserum. Talupoja argielu. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Talupoja-argielu
2 Eesti Rahva Muuserum. Talupoja argielu.
3 Raal, M. Stiilid, mis jätnud jälje- talumööbel. Tsunftijänes, 2006. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.sisustusweb.ee/uudis/184/stiilid-mis-jatnud-jalje-talumoobel.html
4 Estonica. Entsüklopeedia Eestist. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Elukeskkond
5 Raal, M. Stiilid, mis jätnud jälje- talumööbel.
6 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu. Õppematerjalid, 2011. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.e-ope.ee/repositoorium?@=7i7s
7 Laanepere, E. Lutheri vineerpõhjaga toolid tegid ilma ülemöödunud sajandi vahetusel. 2007. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.ohtuleht.ee/241504
8 Poomann, H. Kahekohaline pulksohva Eesti Vabaõhumuuserumi Lau külapoe lilleaeda. Diplomitöö, lk 10. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.tlu.ee/UserFiles/Haapsalu%20Kolled%C5%BE/L%C3%B5put%C3%B6%C3%B6d/Harle_Poomann.pdf
9Pihelgas, J. Eesti stiil, sisekujundus ja mööbli projekteerimine 20. Sajandil. Rahvusromantsism. Elektrooniliselt kättesaadav: http://antiik-restaureerimine.ee/koik-artiiklid/eesti-talumoobel
10 Poomann, H. Kahekohaline pulksohva Eesti Vabaõhumuuserumi Lau külapoe lilleaeda, lk 10.
11 Tarang, L. Rahvatarkusi puiduvarumisest. Voorema, 2006. Eletrooniliselt kättesaadav: http://www.eramets.ee/info/trukised
12 Tarang, L. Rahvatarkusi puiduvarumisest.
13 Tarang, L. Rahvatarkusi puiduvarumisest.
14 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu.
15 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu.
16 Reemann, V. Puupakust uhke ornamendiga pruuttoolini. Sisustaja. Äripäeva eriväljaanne, 2007. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.sisustusweb.ee/uudis/505/puupakust-uhke-ornamendiga-pruuttoolini.html
17 Raal, M. Stiilid, mis jätnud jälje- talumööbel.
18 Reemann, V. Puupakust uhke ornamendiga pruuttoolini.
19 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu.
20 Reemann, V. Puupakust uhke ornamendiga pruuttoolini.
21 Reemann, V. Puupakust uhke ornamendiga pruuttoolini.
22 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu.
23 Pihelgas, J. Eesti talumööbel.
24 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu.
25 Pihelgas, J. Eesti talumööbel.
26 Estonica. Entsüklopeedia Eestist. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Elukeskkond
27 Raal, M. Stiilid, mis jätnud jälje- talumööbel.
28 Talvoja, R. Riidekirst intentarinumbriga MT 375 E 360. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.mahtramuuseum.ee/Riidekirst_136.ht m
29 Talvoja, R. Riidekirst intentarinumbriga MT 375 E 360.
30 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu.
31 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu. Õppematerjalid.
32 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu. Õppematerjalid.
33 Eesti talumööbel. Jaanus Pihelgas & Co mööbli- ja puidurestaureerimisfirma kodulehekülg.
34 Tislerite erialane eesti keel. Harjutus – Eesti talumööbel. Elektrooniliselt kättesaadav: http://tisleritele.weebly.com/harjutus1.html