Laste ühiskondlik tervishoid aastatel 1920 – 1940 (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Eri- ja sotsiaalpedagoogika osakond
Laste ühiskondlik tervishoid aastatel 1920 – 1940
Referaat
Õppejõud: emeriitdotsent Ene Mägi
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Üldine teave 3
Lapse-ea jaotus 4
Kasvamine 4
Laste sündimus ja suremus 4
Nakkushaigused, eraldamine ja desinfektsioon 5
Väiksema lapse hooldamine 6
Nõuande-kohad emadele 6
Abiandmine rasedaile ja sünnitajaile Eestis 7
Piimaköögid ja lastepiim 7
Sõimed ehk päevakodud 7
Emadekaitse 8
Amm ja ta laps 9
Kooli tervishoid 9
Näiteid määrustest 10
Laste suveasutused 14
Vabaõhu- ehk metsakoolid 14
Laste töökaitse 15
Anormaalsed lapsed 15
Abikoolid ja abiklassid 15
Totrad lapsed 15
Ulakuse ja kurikalduvusega lapsed 16
Pimedad lapsed 17
Kurttummad lapsed 17
Vigased lapsed 17
Haiged lapsed 18
Laste haigemajad 18
Paranejate laste sanatooriumid 18
Lastesanatooriumid 18
Laste kaitse tuberkuloosi vastu 18
Lastekaitse Eestis 19
Tulevik lastele 19
Kasutatud kirjandus 20

Sissejuhatus

Isiklik ja ühiskondlik tervishoid- need käivad harilikult kõrvuti. Iskiklik tervishoid valvab iga üksiku lapse hea käekäigu järele ja huvitub kõigest, mis lapse korralikku edenemist edendab või takistab. Siia kuuluvad: lapse haigused, toitumine, pesemine, rõivastamine, mängud, kasvatus jne. Ühiskondlik tervishoid täiendab isiklikku tervishoidu . See õpetab meid tundma ja tarvitama neid abinõusid, mis võimaldavad lapsi terved hoida ja neile kindlustavad loomuliku arenemise ka neil juhtudel, kui nad oma vanemaist on lahutatud.

Üldine teave

Esimeses lapse-eas on ühiskondliku tervishoiu nõue, et laps toidetaks loomulikult emarinnaga, et lehmapiim , mis imikutele antakse, oleks hea. Hooldamise keskpunktiks on toitmine ja tema järele valvamine. Kuna seda jõukais perekonnis kerge on korralikult läbi viia, põrkame ses küsimuses rahvahulkades tihti suurte raskuste peale, mis tingitud enamasti töölekäigust, teadmatusest ja kehvusest.
Neis ühiskondlikest raskustest on välja kasvanud isesugused laste hooldamisasutused, nagu laste ja emade nõuande-kohad, piimaköögid, päevakodud ja rinnalastekodud, samuti ka emadekaitse asutused.
Teisel lapse-eal (see on peale 2-3 a. vanuse) tulevad teissugused hooldamisviisid käsitlusele. Laps asub nüüd ühendusse teiste lastega, hakkab nö seltskondliku elu elama: ta viiakse lasteaeda ja hiljem kooli. Tema tervise eest on nüüd seltskond vastutav . Otsene valve koolide järele on usaldatud kooliarstide kätte, kes peavad silmas pidama laste korralikku edenemist ja takistama nakkushaiguste pääsmist neisse asutustesse.
Peale algkooli lõpetamist, nii 14-16 a. vanuses, astuvad noored inimesed mitmesugustesse asutistesse või mujale ametisse. Ka siin valvab ühiskondlik tervishoid nende töö- ja elutingimuste järele.
Ühiskondlik tervishoid ei valva mitte ainult tervete laste järele, vaid ka pakub oma abi ka haigetele lastele. Siia kuulub laste maksuta arstimine ambulantsides, haigemajades ja sanatooriumites. Samuti ei jäta ta vigaseid lapsi, pimedaid, kurttumme, imbetsille ja idioote saatuse hooleks, vaid püüab ka nendele inimeseväärilist hooldamist kättesaadavaks teha.
Peale kehalise tervishoiu on tarvis tähele panna ka laste vaimset arenemist . Siin on väli, kus arst ja kasvataja ühes peavad töötama.
Mitte alati ei lange kronoloogiline vanus anatoomilis-füsioloogilise vanusega ühte. Siin on suuri vahesid olemas.

Lapse-ea jaotus

Harilikult jagatakse lapseiga mitmesse osasse , mis tingitud lapse füsioloogilisest arenemisest.

Esimene lapseiga kestab sündimisest kuni teise või kolmanda aasta lõpuni. Esimesed kaks nädalat kutsutakse last vast- ehk hiljutisündinuks.

Teine lapseiga algab teise või kolmada eluaastaga ja kestab 7-8 a. vanuseni. See on ennekooliaeg- kus laps vanemate kodus üles kasvab või ka vahel lasteaias käib.

Kolmas lapseiga kestab 8-16 a. vanuseni. See on kooliaeg .
Lapseiga lõpeb valmimis-, sugulise küpsemise ehk puberteedi -ajaga.

Kasvamine

Selle all mõistame harilikult lapse pikkuse ja raskuse juurdevõttu. Pikkuse ja raskuse kasvamine on igal lapsel oma iseärasustega. Sündides on lapse kehapikkus harilikult umbes 50 cm. Esimese eluaasta jooksul pikeneb laps 20-25 cm võrra. Viiendal eluaastal on lapse pikkus 100 cm. Peale 10. eluaastat hakkab pikkusekasv uuesti kiirenema, sest läheneb puberteediaeg. See aeg on väga tähtis lapsele. Temaga lõpeb lapseiga ning algab noorusaeg. Sel ajal sünnivad suured muudatused lapse organismis.
Lastesündimisraskus on õige mitmesugune. Keskmiseks raskuseks loetakse 3250g. Harilikult kasvab laps esimestel kuudel nii kiiresti, et ta peale 5. kuud kaks korda nii raske on kui sündimise aegu ja aasta lõpuks juba kaalub kolm korda niipalju kui ilmaletulekul.

Laste sündimus ja suremus

Viimase 20 aasta jooksul on igal pool Euroopa riikides tähele pandud sündimiste kahanemist (1926 kirja pandud). Mõne rahva juures sünnib vähenemine kiiremalt, teise juures aeglasemalt. Kõrge sünsimus püsib veel slaavi rahvaste juures ja osalt on see ka veel romaani tõule omane peale Prantsusmaa. Kiiremat sündimuse kahanemist näitavad germaani, anglosaksi ja soome- ugri tõugu rahvad . Eesti on sündimuse madaluse poolest Balti riikide hulgas esimesel kohal.
Imikute suremus mõnes riigis on üllatavalt väike, eriti Norras, Rootsis ja Hollandis. Imestustäratavalt madal on ta ka suurtes ilmariikides, nagu seda on Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid. Ka Taani ja Läti äratavad selle poolest tähelepanu.
Need maad, kus sündimus on suur, on ka suremus suurem, nii mõned slaavi ja romaani maad. Naaberriikidega võrreldes on Eesti ka imikute suremuselt esimesel kohal.
100 sündinu kohta suri 1923. a. alla 1 a. vanuseid lapsi: Tallinnas 7,1
Tartus 7,9
Rakveres 9,3
Võrus 15,6
Kuressaares 24,1
Paides 9,2
Petseris 30,8
Suur on nende laste suremus, kelledel vanemad ei ole abiellu astunud. Nende suremus on harilikult 2-3 korda kõrgem kui abielus sündinud lastel. Arvud on päris üllatavad. Imelikku pilti pakuvad just eeskätt väikelinnad, nagu Kuressaare, Paide, Rakvere ja Võru. Nendes on vallaslaste suremus vastavalt 75%, 50%, 30% ja 25%.
Imikute suremus on eriti suur esimestel päevadel ja nädalatel kuni esimese kuu lõpuni. See on esimesel kuul kõige suurem sünnipärase nõrkuse tagajärjel, pärastpoole tulevad seedimishäired, nakkused ja hingamisorganite haigused esile.
Huvitav on ka see nähtus, et esimesed lapsed suuremat suremust näitavad kui järgmised. Nii suri Eestis 1923. a. esimesi lapsi 36,9%, teisi 22,7, kolmandaid 13,1, neljandaid 8,7%.

Nakkushaigused, eraldamine ja desinfektsioon

Lapse-eas etendavad nakkushaigused suurt ohtu. Lapse organism on väga vastuvõtlik. Tema keha ei suuda veel kaitseolluseid valmistada ega nende abil ennast kaitsta. Lapsed puutuvad ka sagedasti omavahel kokku ja nakatavad siis kergesti üksteist. Nii näeme, et imikud , kes vanemate kodus viibivad, on tervemad.
Kõik nakkushaigused on pärast saadud, ainult süüfilis on emaihus saadud.
Haigused nakkavad otseselt lapselt lapsele ja ka vahemeeste kaudu. Otsekohe lapselt lapsele antakse edasi leetrid ja läkaköha. Kõhu-soetõbi levib mõnikord vee ja piimaga , koolera harilikult ikka joogiveega. Tuberkuloos levib tihti tolmu ja toiduainetega.
Nakkushaiguse korral tuleb laps teistest eraldada niikauaks, kuni ta täiesti terveks saab. Kui laps terveks saab, siis tulevad kõik tema rõivad, voodipesu, sööginõud jne. desinfitseerida , samuti ka tuba, kus ta viibis , parem veel kogu korter . Pesu võib läbi keeta , samuti ka kõik sööginõud. Tuba või kogu korter tuleb 1-2 päeva hästi läbi tuulutada. Siis pestakse lagi , seinad ja põrand sublimaadilahusega hästi üle ja kohe selle järel veel kord rohelise seebi veega. Last tuleb enne kooli või teiste hulka saatmist kolm päeva järgemööda hästi vannitada, nii et ta nahk täiesti puhas on. Sarlaki korral aga niikaua , kuni kestamine on lõplik. Niisugust
valju eraldamist ja desinfektsiooni on meie oludes tarvis läbi viia eriti sarlakite ja differia korral. Need haigused tulevad kõige sagedamini ette. Teised nakkushaigused, nagu leetrid, läkaköha, tuulerõuged, punetised ja mumps, ei nõua desinfitseerimist, sest nende haiguste tekitaja ei ela kuigi kaua väljaspool inimese keha.

Väiksema lapse hooldamine

Kasvatusmajad ehk rinnalaste-kodud on leitud või mahajäetud rinnalaste hooldamiseks mõeldud kohad. Toimud imikute õige, otstarbekohane toitmine, nende hoidmine nakkushaiguste eest ning puhtuse hoidmine.
Rinnalaste-kodu juhatab arst, kes on lastehaiguste eriteadlane. Temale abideks on suuremais kodudes nooremad arstid, õed ja lastehoidjad-põetajad. Lapsi tuleb vähemalt lapse esimestel kuudel püüda rinnapiimaga toita. Niisuguses majas peab piinlik puhtus valitsema. Laste vannitamise võimalused peavad head olema. Neid tuleb isegi ka talvel välja õue viia.
Nakkushaiguste ärahoidmiseks peavad rinnalaste-kodudes leiduma isoleerimistoad.
Vallaslapsed väärivad erilist tähelepanu.

Nõuande-kohad emadele

On soovitav , et emad juba enne sünnitamist nõuande-kohta tuleksid oma enese tervise kui ka oma tulevase lapse kohta nõu küsima. Mida noorem laps, seda kergemini ta haigestub ja seda suuremat hooldamist ta nõuab. Sellepärast soovivad nõuande- kohtade juhatajad, et iga last esimesel poolaastal peale sündimist üks kord kahe nädala jooksul järelvaatusele toodaks, ½ kuni 1 a. vanuseni 1 kord kuus ja vanemaid lapsi 1 kord iga kolme kuu jooksul. Tarviduse korral tuleb last muidugi igal ajal nõuande-kohta viia.
Olgu täheldatud, et nõuande-kohad ei ole õieti mitte arstimiskohtadeks, vaid just haiguste ärahoidmise kohtadeks.
Iga nõuande-koht on nii palju väärt, kui palju kaalub arst, kes teda juhatab. Arstile on abiks 1-3 õde, peale nende veel nuande-koha teenija. Õdede ülesandeks on lapsi registreerida, neid kaaluda, nende ihusoojust mõõta ning neid arsti juurde juhatada . Peale vastuvõtmise nõuande-kohas käivad õed veel linnas kui maal majast majasse ja õpivad kõigi laste koduseid olusid tundma, andes ka emadele samal ajal nõu ning neid aidates.
Kõik nõuande-koha ruumid tuleb täieliselt õlivärviga värvida, et neid oleks õige tihti võimalik pesta.
Sellega on nõuande-kohad oma ümbruse emadele kooliks saanud ja üldiselt rääkides rahva tervishoiuolude tervendajaiks.
1921. a. avas Lady Muriel Paget`i missiooni kliinik Tallinnas esimese nõuande-koha emadele ning 1922. a. avas Ameerika Punane Rist teise samasuguse. Lisaks samal aastal ka Tartus ja Narvas. Peale ameeriklaste lahkumist meilt võtsid Linnavalitsused nõuande.kohad üle. 1925 aasta jooksul tuli neid kohti veel juurde.

Abiandmine rasedaile ja sünnitajaile Eestis

Selles suunas ei ole veel Eestis palju tehtud. Suuremais linnades on olemas sünnitusasutused. Ei ole isegi niisugust asutist olemas, kuhu vallasemad võiksid minna ja jääda emakssaamise aega ootama. Selle järeldusel- abordid ja lapse hukkamised- on alalised nähtused.
Ämmaemandaid on linnades küllaldaselt, kuid maal neid ei jätku.

Piimaköögid ja lastepiim

Laste piim peab värske ja puhas olema. Selle piima tootmisel olid väga suured nõudmised (lüpsik läbikeedetud, lüpsja puhta põlle ja pestud kätega, lehmalaut puhas, lehma udar pestud jne.). Piim tuleb kohe ära jahutada ja parajaisse pudeleisse kallata, mis õhukindlalt korgitakse. Piimas ei tohi mitte alla 3% rasva olla.
Piima toodeti suurelt jaolt nõuande-kohtade tarvis. Seda jagasid arstid.

Sõimed ehk päevakodud

Majandusliku kitsikuse survel on paljud emad sunnitud tööl käima. Nendele emadele tahavad sõimed appi tulla ja nende lapsi sel ajal hoida, kui emad ise tööl. Sõimedesse võetakse lapsi kuni 3 aasta vanuseni vastu.
Sõimede ülalpidamine olenebsellest, kus kohas ta asub ja missuguse rahvakihi jaoks ta on määratud. Mitmed sõimed on seltside korraldusel ellu tärganud ja saavad suurt abi omavalitsustelt. Mõnel pool võetakse vanemalt väikest tasu lapse pealt sõime heaks.
Ühte sõime võiks kõige rohkem 30-40 last paigutada. Sõim peab emadele hästi kättesaadav olema. Asukoht olgu päikesele ja õhule igalt poolt vaba. Teda ümbritsegu aed, kuhu lapsi võib välja viia.
Sõim nõuab sama head sisseseadet ja juhatust kui korralik laste-haigemaja. Igal sõimel peab olema ka oma piimaköök. Suuremate sõimede juures on oma pesuköök ja desinfitsiooni- kamber . Õe tuba olgu laste tubade ligidal. Õde elab asutises. Ka lapsehoidjad-ravitsejad elavad sõimes.
Sõime võetakse muidugi ainult terveid lapsi vastu. Kõigil lastel, kes sõimes käivad, peavad kaitserõuged pandud olema.
Rinnalapsi käivad emad üks või kaks korda päevas imetamas.
Iga lapse kohta on oma terviseleht , kuhu kõik tähtsamad tähelepanekud tema tervisliku seisukorra kohta kantakse. Siis on veel üldine lasteraamat , kust on näha, lui palju ja missugused lapsed sel või teisel päeval sõimes viibisid.
Sõimi ehk last epäevakodusid on praegu Eestis neli: 2 Tartus, 1 Tallinnas, 1 Valgas.
Imetamiskambrid on lihtsustatud sõimed. Kogemused on näidanud, et vähema arvu naistööliste kohta küllalt lapsi ei leidu.
Nagu sõimes, nii nõutakse ka imetamiskambris piinlikku puhtust ja head korda. Sinna võetakse ainult neid lapsi, kes emarinda söövad või on äravõõrutamisel

Emadekaitse

Emade- ja lastekaitse on lahutamatud. Sellepärast kaitstes üht tuleb see tihti ka teisele kasuks.
Kõige enam tarvitavad kaitset töölised-emad ja vallaslaste emad. Juba ammu on kindlaks tehtud, et kui emad enne sünnitamist rasket tööd peavad tegema, siis nende vastsündinud lapsed on palju nõrgemad ja väiksema elujõuga. Edasi teame, et kui lapsi kohe peale sünnitamist kunstlikult toitma hakatakse, siis on nende suremus õige suur. Ja selle tõttu ongi raseduse-, sünnituse- ja lapsevoodi-ajal nii ema kui ka lapse kohta määratud suur tähtsus ja see aeg tuleb iseärase hoole ja kaitse alla võtta. Tarvilikku kaitset võib mainitud emadele pakkuda vaid seaduseandluse teel. Osalt on see juba teaostunudki.
Rahvusvaheline töökonverents võttis 1919 a. resolutsiooni vastu, milles soovi avaldatakse, et emadele 6 nädalat enne ja 6 nädalat peale sünnitamist vaba aega antaks ja selle aja eest palk täielikult välja makstaks. Seadus kaitseb ainult neid emasid, kes korralikult ja alaliselt vabrikuis või teisis suuremais ettevõtteis töötavad. Peale nende on aga veel palju emasid, kes seadusele ei allu ja kellele oleks hädasti tarvis palju abi. Neile tulevad appi osalt omavalitsused , osalt seltsid. Nii on esimesed sammud emade kaitseks astutud, kuid suurem töö seisab ees.

Amm ja ta laps

Amme küsimusega on vanast ajast saadik kõik rahvad teotsenud, kuid ta on siiski alles lahendamata . Siin on õieti kolm asja, mida tuleb silmas pidada:

Asutada keskkoht, kust ammesid võiks tarbekorral saada ja kes oleks vahetalitajaks ammede ja perekondade vahel. Keskkohaks on sünnis mõni rinnalaste-kodu, kus emad pikemat aega võivad peatuda . Perekond teeb asutisega lepingu ja maksab asutise kätte iga kuu tetava summa.

Korraldada vahekord amme ja perekonna vahel. Asutis kaitseb ema ja ta lapse huvisid. Ka pererahval on teatavad kohustused amme suhtes.

Kaitsta amme last, kuna tema ei saa mitte oma ema rinda, milleks temal on kõige suurem õigus. Tema elu on tihti ohvriks rikaste vanemate lapse elu eest. Ammede laste suremus on üldiselt kohutavalt suur. Ammede laste kaitseks on kaks teed olemas: 1) üldine seadusandlus ja 2) korralik vahetalitus asutiste kaudu.

Kooli tervishoid

Tervishoiu otstarbekohane arendamine koolides nõuab arstidelt mitmekesist ettevalmistust. Nad peavad lastehaigusi ja laste-tervishoidu tundma, samuti ka üldtervishoiu ja psühholoogilis- psühhiaatrilisi küsimusi lahendada oskama. Selle juurde tuleb veel tegelik töö koolis ja koolilaste hulgas. Kooliarsti peaülesanne on harilikult üksiku koolilapse tervise järele valvamine. Kooliarst hoiab last haiguse eest, koduarst päästab teda haigusest. Seega peab kooliarst ka kasvataja olema.
Kooliõed on kooliarstile suureks abiks. Koolis on õele kohuseks õpilaste puhtuse järele valvata. Tema kohuseks on ka lapse koduseid olusid tundma õppida.
Eestis püütakse kooli tervishoiu eest hoolt kanda. Kõik koolilapsed ja kooliruumid on arstide järelvalve all. Tallinnas, Tartus, Narvas ning Pärnus töötavad ka kooli- ambulatooriumid. Tallinnas ja Tartus töötavad ka kooli-hambaarstid.
Esimene kooliarstide kongress peeti 1925. a. , kus võeti mitmesugused kooli-tervishoidu puutuvad resolutsioonid vastu.
Viimaseil aastail on meil hakatud ka avama abikoole nõrgaandelistele lastele. Esimese abikooli avas Tallinna linn 1923. a. 6 klassiga a`20 õpilast.

Näiteid määrustest

Tervishoiu peavalitsuse määrused kooliarstide tegevuse kohta.
R. T. 21 - 1921.
§ 1. Kooliarstide ülesandeks on: 1) tervishoidlik valve õpilaste, kooliruumide, kooli sisseseade ja kõige kooli korra järele; 2) abinõude tarvituselevõtmine külgehakkavate haiguste laialilagunemise vastu koolides ja koolide kaudu.
§ 2. Kõik koolidesse puutuvad tervishoidlikud määrused ja korraldused, mida kooliarstid ja kohalik tervishoiu-osakond tarviliseks tunnistab , töötatakse tervishoiu- osakonnas välja ja peale nende kinnitamist tervishoiu peavalitsuse poolt paneb linna- ehk maavalitsus ' nad
koolide juhatuste kaudu maksma.
§ 3. On tarvis mõnesuguseid tervishoiu nõudeid ühes koolis ehk üksikul juhusel läbi viia, siis teatavad kooliarstid sellest vastava kooli õpetajate-kogule (kooli juhatajale ) ja valvavad selle järele, et nende nõudmised õieti täidetaks.
§ 4. Kooliarstid on kohustatud kooli juhatajate ja õpetajatekogu soove tähele panema küsimustes, mis puutuvad kooli ja õpilaste tervishoidu, niisama peavad nad tarvilikka seletusi ja nõu andma kooli tervishoiu küsimustes.
§ 5. Kooliarstid võtavad osa sellekohase kutse järele õpetajate nõukogudest, kooli, kolleegiumi istangutest, kõigist nõupidamistest ja kommisjonidest, kus küsimusi arutatakse, mis kooli tervishoidu puutuvad.
§ 6. Kooliarstide järelvaatuse aJJa kuuluvad koolid niisuguse õpilaste arvuga, mis kohaliku omavalitsuse poolt kindlaksmääratud
Väljavõte Rahva tervishoiu korraldamise seadusest - Il. T. 2 ~ 1928, 8.
§ 35 Koolide, omavalitsuse haigemajade ja vaestearstid, omavalitsuse tervishoiuasutuste juhatajad ja tervishoiualal omavalitsuse teenistuses oleva muu personaali määrab ametisse ja vabastab maa- või linnavalitsus vastava maa- või linnaarsti ettepanekul ja teatab sellest registreerimiseks tervishoiu- ja hoolekandevalitsusele. Haigemajade juhatajateks võib määrata vähemalt viieaastase arstipraktikaga arste, haigemaja eriosakondade juhatajad (ordinaatorid) peavad olema eriteadlased omal alal ja mitte vähema kui kolmeaastase arstipraktikaga..
§ 36. Kooli- ja vaestearstide tegevuspiirkonnad määrab maa- või linnavalitsus.
Nad töötavad vastavate volikogude poolt maksmapandud juhtnööride järgi.
Linnades peavad kooliarstid iga kooli mitte vähem kui kord kahe nädala jooksul vaatamas käima.
§ 7. Kooliarstid on kohustatud õpeaja vältusel iga päev üks nädal haigeid õpilasi oma alla kuuluvatest koolidest ambulatooriliselt vastu võtma.
§ 8. Kooliarstid seavad kindlaksmääratud kava järele iga aasta aruande oma tegevuse kui ka nende järelvaatuse alla kuuluvate koolide tervishoiu seisukorra kohta kokku. Õpeaasta aruanne antakse kohalikule tervishoiu-osakonnale ära mitte hiljem kui 1. juuliks.
§ 9. Uute koolimajade ehituse puhul vaatavad kooliarstid koha üle, tutvustavad end maja plaanidega, niisama ka kõigi ettevõetavate muudatustega plaanides ja annavad selle kõige kohta oma otsuse.
§ 10. Kooliarstid võtavad osa kommisjonidest, mis uusi koolimajasid kui ka koolimajadeks ümberehitatud hooneid vastu võtavad.
§ 11. Kooliruumide üürimise korral vaatavad kooliarstid neid lühi ja annavad nende kõlblikkuse kohta oma otsuse, niisama näitavad nad, missugused ümberehitused ja muudatused nendes ette tulevad võtta.
§ 12. Kooliarstid seavad iga kooli ruumide kohta kindla kava järele kirjelduse kokku ja täiendavad teda ettetulnud muudatuste puhul.
§ 13. Iga aasta annavad kooliarstid teatavaks ajaks, mis kohaliku omavalitsuse poolt määratakse, otsuse selle kohta, missugused parandused tulevad kooliruumides nende tervishoiu seisukorra tõstamiseks ette võtta.
§ 14. Kooliarstid valvavad kooli sisseseade, asjade ja õpeabinõude tervishoidliku seisukorra järele (lauad, tahvlid, laste einenõud, joogivee nõud jne.); nad peavad hoolt kandma, et need asjad tervishoiu nõuetele vastaksid.
§ 15. Kooliarstid vaatavad ja mõõdavad kõik kooli tarvituseks valmistatud koolipingid läbi ja annavad oma otsuse selle kohta, kas nad tervishoidlikule normile ja ülesandele vastavad.
§ 16. Kooliarstid valvavad koolikäikudel selle järele, et jõusolevad üleüldis-tervishoidlikud kui ka koolide kohta käivad tervishoidlikud määrused korralikult täidetaks.
§ 17. Kooliarstid peavad selgusele jõudma, missugust mõju iga nende alla kuuluva kooli ruumid, sissesead, õpetundide jaotus ja ülelüldse kogu kooli õhkkond kasvandikkude tervise seisukorra peale avaldavad.
§ 18. Juhtumisel, kui arst koolis leiab tervishoiu-vastaseid nähtusi, mis laste tervist hädaohuga ähvardavad (külm, ving , õhurike kloseti gaaside läbi jne.), on temal õigus kooli juhatajale ette
panna, et koolitöö ajutiselt seisma jäetaks. Sellest teatab ta otsekohe kohalikule tervishoiu-osakonnale ja koolivalitsusele, üksikasjaliselt asja seisukorda kirjeldades ja neid abinõusid ära näidates, mis tarvilikud, et ettetulnud viga parandada.
§ 19. Kooliarstid vaatavad enne koolitöö algust uuesti kooliastujad lapsed läbi ja annavad oma otsuse nende kooli vastuvõtmise kohta.
§ 20. Kooliarstid vaatavad õpeaasta algul nende alla kuuluvates koolides kõik lapsed üksikult kindlaksmääratud kava järele läbi. Kõik teated koolilaste tervisliku seisukorra kohta kantakse tervislehte.
§ 21. Kooliarstid kordavad omi tähelpanekuid õpilaste tervisliku seisukorra kohta kogu aasta jooksul omil järkjärgulistel koolide vaatamise käikudel, mille juures kõik uuesti tähelepandud muutused tervise seisu korras tervislehtedesse üles tähendatakse.
§ 22. Nagu üleüldise iga üksiku lapse järelvaatuse ajal, niisama ka järkjärgulistel vaatamaskäikudel, eraldavad kooliarstid need õpilased teistest, kes a) põevad külgehakkavaid haigusi, b) nõuavad iseäralisi arstlik-kasvatuslikka abinõusid õpetuse juures (teatavale kohale
istuma määramine, mõne õpeaine õppimisest vabastamine jne.), e) nõuavad sagedamat tervishoidlikku järelvaatust, d) nõuavad süstemaatilist arstimist, üleüldist ehk erilist.
§ 23. Kooliarstid annavad üksikasjalisi näpunäiteid ja seletusi õpetajate-kogule kõigist abinõudest, mis § 22 nimetatud laste kohta tarvis on maksma panna (laste saatmine ambulatooriumitesse ja erihaigemajadesse, vanematele teadustamine, vastava ravitsuse määramine jne.).
§ 24. Õpeaasta teisel poolel valivad kooliarstid ühes õpetajatega koolides need lapsed välja, keda tarvis on suveasundustesse saata, mille juures iga üksiku lapse jaoks tervislehed kokku seatakse.
§ 25. Kõik lapsed, keda suveasundustesse määratakse, tulevad enne linnast väljasaatmist arstlikult läbi vaadata, neid kaaluda, nende rinda ja pikkust mõõta. Sedasama tuleb korrata laste suveasundustest linna tagasituleku korral, mille juures kõik nende tervislikus seisukorras
ilmsikstulnud muudatused tervislehtedesse üles tähendatakse.
§ 26. Kooliarstid ühes õpetajatega valivad koolides õpilased välja, keda tarvis on abiklassidesse määrata, mille juures kõik teated iga üksiku abiklassi määratud lapse kohta kantakse tervislehtedesse.
§ 27. Kooliarstid võtavad osa vastuvõtmise kommisjonidest abiklasside juures, kus nendesse klassidesse astujaid lapsi pedagoogiliselt ja psüholoogiliselt läbi vaadatakse. Ühtlasi valvavad
arstid alaliselt nende klasside kasvandikkude järele.
§ 28. Kooliarstid tutvustavad õpetajaid külgehakkavate haiguste tähtsamate ja esimeste tundemärkidega, niisama ka esialgsete abinõudega, mis tulevad kohe tarvitusele võtta õpilaste hulgas, enne kui arst kooli jõuab.
§ 29. Kooliarstid valvavad selle järele, et iga õpeaastaalgul kaitserõuged pandaks neile õpilastele, kelle järelvaatusel mitte ei leidu kaitserõuge armisid ja et iga aasta kõigile õpilastele nende 12 eluaastal saaks kaitserõugete panemine korratud, nagu seda kaitserõuge seadus nõuab.
§ 30. Kui kooliarstid teateid saavad ägedate külgehakkavate haiguste ilmsikstulemise kohta koolides, peavad nad viibimata kohale ilmuma ja vastavad abinõud haiguse võimaliku laialilagunemise vastu tarvitusele võtma, ühtlasi kindlaks määrates aega, mil haigeksjäänud
õpilased uuesti kooli võivad tulla, ja registreerides haigeid maksvate seaduste järele.
§ 31. Kooliarstid otsustavad selle üle, kas desinfektsioon tarviline on, valvavad tema täideviimise järele niihästi kooliruumides kui ka nende isikute korterites, kes koolimajades elavad.
§ 32. Kui kooliarstid leiavad, et õpetöö edasikestmine koolis külgehakkavate haiguste laialilagunemisele hoogu võib anda, siis panevad nad kooli juhatajale ette ajutiselt õpilasi koju lasta ja annavad sellest ühtlasi vastavale tervishoiu-osakonnale ja koolivalitsusele teada,
näidates selle juures neid abinõusid, mis haiguse laialilagunemise vastu tarvis ette võtta.
§ 33. Kui kooliarstid perekondade ja korterite kohta, kus õpilased elavad, teateid saavad, et seal ägedad külgehakkavad haigused ilmsiks tulnud, siis peavad nad viibimata koha peal asjaoludega endid tutvustama ja tarbekorral korteris elavatele õpilastele kooliskäimise
ajutiselt ära keelama, määrates kindlaks aega, mil nad uuesti võivad kooli ilmuda.
§ 34. Tulevad ägedad külgehakkavad haigused ilmsiks õpetajate perekondades ehk nende isikute juures, kes koolimajades elavad, siis käivad kooliarstid üleüldiste tervishoiu nõuete järele, iga üksiku juhtumise iseäralsust arvesse võttes.
Toidul on koolilaste kehalisse ja vailisesse arenemisse suur toime. Toit peab otstarbekohaselt kokku seatama ja valmistatama. Toiduainete väärtust hinnatakse selle järele, kui palju nad organismis ära põledes soojust annavad.
Noorele organismile peab ka võimalust andma tarvilikku puhkust saama. Uni peab olema kosutav .
Olgugi koolid Eestis kooliarstide valve all, kuid siiski jätavad koolimajad, eriti nende sisemus: valgustus, kütmine, õhutamine ja möbleerimine palju soovida . Koolidusid on olemas ainult Tallinna tütarlaste- kommertskoolil. Sooja lõunaoodet ei ole igas koolis veel võimalik saada.
Õldse võtab Eesti kooli-tervishoiu korraldusest osa umbes 160 arsti.

Laste suveasutused

Talvine koolitöö mõjub raskesti õpilaste tervisesse. Kevade tulekul on paljud neist kahvatud, väsinud ja verevaesed. Suvine vaheaeg on lastele tarvilikuks kosutajaks. Kahjuks ei saa paljud linnalapsed maale värskesse õhku minna tervist kosutama . Selleks tekkisid laste suveasutused. Neid organiseerivad harilikult eraseltsid, kuna omavalitsused neid tublisti toetavad . Praegu on kaks viisi olemas, kuidas lapsi suveks maale paigutada: 1) antakse väike arv lapsi (2-8) kellegi maapidaja juurde suveks kosuma. Lapsed on seal nagu perekonna omadki lapsed. Halbadeks külgedeks on see, et tihti puudub järelvalve ja nende toitmine on kehvapoolne. 2) saadetakse suurem rühm lapsi (60-100) kuhugi suvituskohta, kus sündsad ruumid üüritakse. See viis lubab rohkem rõhutada laste tervislikku ja kasvatuslikku külge. Koht olgu puhas ja kuskil vee, metsa, mäe ligidal.
Vanemad lapsed kui 16- aastased ei kuulu enam koolilaste hulka. Neid ei võeta suveasutustesse. Ka vaimliselt nõrgad ja psühhopaatiliste kalduvustega lapsed ei kuulu suveasutustesse.
Suveasutust juhatab õpetaja, kellel on mitu abilist.
Laste toitmine peab olema korralik. Neile peab 4 korda päevas süüa andma.
Suvel 1925. a. töötas Eestis 9 suveasundust.

Vabaõhu- ehk metsakoolid

Linnades on palju nõrku lapsi, kes mitte ei suuda mitu tundi päevas koolis istuda ja tervete lastega ühes töötada. Nendele lastele on paremaid elutingimusi ja lühemat õppeaega tarvis. Seda võib nendele anda vabaõhu- ehk metsakool. Kool ei tohi linnast mitte kaugel olla. Ta peab ka põhjatuulte vastu kaitstud olema. Lapsi ei pea niisuguses koolis olema mitte üle 100-200. Nad tulevad hommikul kell 8 kooli ja jäävad kuni õhtu kella 6-8ni sinna. Kõik töö sünnib lahtise taeva all, va. halva ilmaga.
Õppetunnid kestavad 30 minutit. Seevastu pühendatakse kehalisele kasvatusele palju aega.
Vabaõhu-koolides õpetatakse lastele harilikult ka aiatöid. Toitutakse 4-5 korda päevas.
Harilikult kulub iga lapse peale vabaõhu-koolis kolm kuud aega, kuni ta teistega normaalkoolis suudab ühes töötada.
Eestis puuduvad veel need koolid täieliselt.

Laste töökaitse

Igas riigis nõutakse, et laps peab olema algkooli lõpetanud, enne kui teda võib võtta kuhugi tööle või ametit õppima. Algkooli-aeg lõpeb igal pool harilikult 13.-16. a. vahel.

Anormaalsed lapsed

Abikoolid ja abiklassid

Koolilaste hulgas on kaunis hulgake neid, kes mitte ei suuda jälgida õpetust ühes teiste lastega. Neid nimetatakse üldiselt mahajäänud lasteks. Nende hulgas on palju mitmesuguseid astmeid ja ülemineku-vorme. Kergem aste sellest on debiilsus. Binet ja Simoni järele on iga laps debiilne, kes küll oskab ennast omasarnastele sõna ja kirja abil arusaadavaks teha, kuid kes oma õppimises teistest kahe ja kolme aasta võrra taha jäävad (mitte koolist puudumisel ei ole tahajäämine). Teine, raskem aste mahajäänute hulgas on imbetsilsus. Need on küll ka veel õpivõimelised, kuid palju vähemal määral kui esimesed. Binet ja Simoni järele tuleb iga last imbetsilseks lugeda, kes mitte ei suuda niikaugele saada, et oma mõtteid võiks kirja abil avaldada. Seejuures peavad tema nägemisorganid olema terved.
Niisugustele lastele on erilist õpetuseandmist tarvis, mis oleks korraldatud nende võimete kohaselt. Esimesed katsed sellel alal tehti Halle linnas Saksamaal 1859. a., kus säärastele lastele avati abiklass. 1905. a. oli Saksamaal juba 660 abiklassi. Saksamaa eeskujul levis abikoolide mõte igale poole.

Totrad lapsed

Kolmas ja kõige raskem aste anormaalseist lastest on totrus ehk idiotia. Totrat tunneb iga võhik. Binet ja Simon ütlevad, et iga laps, kes ei suuda sõnadeta väljendada oma mõtteid ega aru saada teiste sõnadest- kui temal seejuures kuulmis - ja rääkimiselundid on terved- tuleb lugeda totrate hulka, sest normaalne laps saab sõnadest aru ja räägib juba kahe aasta vanuselt.
Totruse põhjusi on palju. Ta võib saadud olla emaihus või pärast sündimist. Enamasti on siin ikka süüdi mõned arenemise ikaldused. Vahel on sisenõrede häired. Tähtsamad vormid on: mongolism ja müksödeem, harva ka amaurootiline idiotia.
Mongolism- Downi sündroom
Müksödeem- nahk kuiv, voldiline. Juukseid on vähe, harjaste sarnased. Keel on paks, ripub vahest suust välja. Hääl on inetu, võõras.
Amaurootiline idiotia- tuleb sagedamini juutide hulgas ette. Ta algab juba 2.- 8. kuul peale sündimist nägemisrikkega ja lõpeb harilikult 1.5 aasta vanuselt täiesti pimenemise ja totrumisega.
Peale nende vormide on olemas veel mitu teist idiotia vormi. Nende seas väärivad nimetamist kaks tüüpi, olgugi, et nende vahel ülemineku-vormid ei puudu.
Ühed on elavad, versatiilsed, teised vähe liikuvad, torpiidsed. Esimesed ei püsi kuskil paigal, teevad kõiksuguseid liigutusi ja karutükke kusjuures neil puudub igasugune intelligentsus . Viimased on vähe liikuvad, rahulikud, enese ja ümbrusega rahul, teevad häält, kui nälg või janu ennast tunda annab. Mõned neist söövad õgides, tehes toitudel vahel vähe vahet. Mõned idioodid on isegi õige vähesel mõõdul õpivõimelised. Nad tunnevad rõõmu ja hirmu ning armastavad vahel koguni mõnd isikut. Paljud idioodid on oma karakteri poolest head, pehmed, kuid nende hulgas ei puudu ka pahad iseloomud.
Euroopas hakati totrate laste arendamisega tööd tegema 1830 aasatate paiku, kuid vaatamata kõigi püüdmiste peale, ei ole tänini suudetud idiootlikke lapsi õpetuse abil kuigi kaugele viia. Nad on asutiste invaliidid, kuid kodus vanemaile suureks hädaks ja takistuseks.
Eestis oli Hoolekande- ministeeriumi andmete järele 1920. a. 1367 idiooti. 1922. a. rahvalugemise andmeil oli sündinud idioote 842.

Ulakuse ja kurikalduvusega lapsed

Mõned lapsed avaldavad juba 6-7 a. vanuselt ebaharilikke kalduvusi.
Ungari teadusemees Szana jaotas lapsed 7 gruppi:

Laps on vaimselt ja kõlbeliselt täiesti terve, kuid tema ümbrus rikub teda.

Laps on samuti vaimselt ja kõlbeliselt terve, kuid tema kasvatuse eest ei ole hoolt kantud .

Laps on vaimselt ja kõlbeliselt terve, kuid halva ja õigluseta ümberkäimisega lükatakse ta ebaõigele teele.

Laps kuulub mahajäänute ehk debiilsete hulka. Tema arvutusvõime ja tahtejõud on redutseerunud, kuid mälu hea ja tunde-elu liiga elav.

Laps kuulub degenerantide perekonda. Ta tahtejõud on nõrk ning selle tagajärjel andub ta halbadele mõjudele.

Laps teeb ulatempe mingisuguse hingehaiguse sunnil: ta põeb varajast vaimunärbumist, langetõbe, hüsteeriat või hullustust.

Laps on kõlbeliselt täiesti arenematu. Temal puuduvad ühiskonlikud instinktid. Ta teeb kurja, ilma et ta sellest õieti aru saaks.
Sääraseid lapsi ei ole mitte kerge võita korralikule elule. Enne tuleb iga last individuaalselt uurida, nii pedagoogiliselt kui ka arstlikult. Selleks on tarvis asutada erilisi kasvatusmaju- koole , kus neid pikemat aega oleks võimalik tähele panna ja tundma õppida.
Suuremaile ja enam ülekäte läinud lastele tulevad sisse seada erilised lastekohtud, kus nende süüd teistviisi hinnatakse ja neid kasvatuse abil õigele teele püütakse viia. Selleks tuleb asutada erilised parandus-kasvatusmajad.

Pimedad lapsed

Sündimisest pimedaid tuleb kaunis harva ette. Enam on neid, kes varsti peale sündi oma silmanägemise kaotavad . Selle põhjuseks on enamalt jaolt tripper.
Pimesuse põhjused on kahesugused: õnnetute juhtumuste ja haiguste tagajärjel tekkinud pimesus.
V. Haüy asutas 1784 . a. esimese kooli pimedaile Pariisis. 1852 . a. leiutas geniaalne pime Louis Braille pimedatekirja ehk punktkirja .
Pimedaile antakse algharidus, mis on samasugune kui teistelegi lastele antav.

Kurttummad lapsed

Neid on statistiliste andmete järele umbes sama palju kui pimedaid, umbes 1000-1200 inimese kohta tuleb 1 kurttumm. Ka nende hulgas tuleb vahel sündinud kurttumme ette. Selle põhjused on enam küll oletatavad kui tõendatavad.
Kurt laps ei hakka rääkima. Kui laps alla 8. a. kuulmise kaotab, siis unustab ta ka rääkimise ära.
A.C.M. Epee asutas 1760. a. Pariisis esimese kurttummade kooli. Ta leiutas ka viisi, kuidas kurttummi õpetada. Tema õpetusviisi nimetatakse daktüloloogiaks. Sõrmede ja käte mitmesuguste seisangute ja liigutuste järele õpetatakse kurttummi kõnekeelest aru saama.
Õnnetuist õnnetumad on need lapsed, kes on ühtlasi pimedad ja kurttummad. Neid on raske õpetada, kuid Rootsi on ainuke maa, kus selliste tarvis on asutatud erikool-kodu. Õnneks ei leidu neid inimesi ilmas mitte palju.

Vigased lapsed

Vigaste laste saatus on olnud igal ajal ja igal maal kurb. Neid on loetud mõnikord isegi mitte inimeste lasteks, vaid mingi kurja sünnitiseks.
Alles uuel ajal hakati mõnel pool ka nendele paremat satust valmistama. Esimene oli Sveits , kus 1780. a. noori vigaseid hakati ravima.
1920. a. anti Preisimaal seadus välja, mis vigaste laste hoolekande asetab kindlale alusele.
Vigaseid tuleb nii vara kui võimalik ravida. Nii on võimalik häid tagajärgi saavutada.
Vigaste hoolekande ülesandeks on teha neid töövõimelisiks isikuiks. Töötegija inimene on iseseisev.
Ei ole kerge ütelda, missugust last tuleb vigaseks lugeda.

Haiged lapsed

Laste haigemajad

Esimene laste haigemaja asutati Pariisis 1802.a. Sel ajal ei tuntud veel mitte nakkushaigete eraldamist teistest haigetest ja sellepärast lamasid siin koos haiged lapsed kõiksugu haigustega. Alles 1834.a. hakati rõugehaigeid teistest eraldama .
Meie aja laste haigemajalt nõutakse väga palju. Ta koosneb kolmest osast: sisehaiguste-, rinnalaste- ja nakkusosakond. Mõnel pool on laste haigemajaga ühendatud ka laste-kirurgia ja ortopeedia .
Puhtus peab laste haigemajas valitsema, samuti kord ja vastutustunne .
Eestis avati 1922. a. Tartu ülikooli lastekliinik 20 voodiga sisehaigetele.

Paranejate laste sanatooriumid

Sageli tundub tarvidust nendele lastele, keda haigemajadest välja lastakse, võimaldada veel kuskil mõnd aega kosumist.
Eestis puuduvad laste sanatooriumid.

Lastesanatooriumid

Juba ammust aega kantakse erilist hoolt tuberkuloosi põdevate laste eest. Nendele on erilised sanatooriumid asutatud kas mere äärde või mägedesse.

Laste kaitse tuberkuloosi vastu

Mida noorem on laps, seda kardetavam on temale tuberkuloos.
Kui lahtist tiisikust põdevale emale laps sünnib, siis tuleks laps temalt kohe peale sündimist ära võtta ja terves perekonnas üles kasvatada.

Lastekaitse Eestis

Kõige vanemad lastekaitse- asutised Eestis on säilinud Tallinnas, Narvas ja Vihterpalus Risti kihelkonnas Harjumaal . Esimeseks ja kõige vanemaks nendest on Tallinna linna dr. Martin Lutheri nimeline lastekodu , asutatud 1816. a.
1919. a. algab Eesti omapärane ja ajanõudeid tähelepanev lastekaitse. Ameerika abiandmis-selt abistas Eestit kuni 1922. a-ni. Asutati sel ajal Eesti Lastekaitse Ühing. Ta toidab vaeseid lapsi Tallinnas toitlustuspunktides, annab mõnedele perekondadele abi, peab suveasundusi üleval ja 1923. a. saadiks ka lastekodu.
Õige elavat ja kasulikku tegevust lastekaitse alal avaldab Eesti Punane Rist. Ta on asutanud 5 lastekodu. EPR hoolitseb peamiselt sõjainvaliidide laste eest, samuti ka nende last eest, kellede isad sõjas langenud.
Ka Eesti naisorganisatsioonide Liit on püüdnud lastekaitse töös jõudu mööda kaasa aidata. Mõne aasta eest hakkas Liit lapsi maksu eest perekondadesse kasvatada andma.
Eesti 11 maakonnast peavad 6 oma lastekodu üleval ja nimelt: Harju, Järva, Pärnu, Tartu ja Võru maakond. Kõik need lastekodud asuvad maal endistes mõisa ruumides ja nad töötavad õpetajate juhatusel .
Ka linnavalitsused ning ministeeriumid aitavad kaasa.

Tulevik lastele

Innustust said naistesõbralikud lähenemised pärast 1934. a riigipööret, mil ühiskondlike võimumehhanismide üldisel ümberkorraldamisel loodi ka naisi organiseerima pidav Kodumajanduskoda (ametlikult: et väärtustada naiste kodust tööd, lugeda: et kinnitada neid köögi külge) ning pöörati nt. vastupidisesse suunda tendents , mis 1929. a kriminaalseadustiku eelnõuga oli Eestist loomas ühte vähest maailma riikidest, mis üritas mh naiste õigustele apelleerides, legaliseerida aborti. Sümboolne on ka küllaltki jõhker emadepäeva tähistamise riigistamine (seni oli emadepäeva korraldamist ühiskondlikel alustel organiseerinud Eesti Naiste Karskusliit, kes suhtus võimude uude initsiatiivi vägagi tõrjuvalt).

Kasutatud kirjandus

http://www.hm.ee/Haridusseadused-1918-1940/hsscan/kooliarst%201921.pdf

Dr. A. Lüüs. (1926). Laste ühiskondlik tervishoid. Tartu: Loodus
20