Koolilaste tervis ja selle edendamine ühtses koolitervise süsteemis (0)

Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledž
KOOLILASTE TERVIS JA SELLE EDENDAMINE ÜHTSES
KOOLITERVISE SÜSTEEMIS
Kädi Lepp
Haapsalu 2010
KOOLILASTE TERVIS JA SELLE EDENDAMINE ÜHTSES KOOLITERVISE
SÜSTEEMIS
Autor: Kädi Lepp
Keeletoimetaja: Victoria Parmas
Autoriõigus: Kädi Lepp, 2010
Autoriõigus: Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledž, 2010
ISBN ISBN 978-9949-463-02-2
Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledž
Lihula mnt 12
90507 Haapsalu
www.hk.tlu.ee
2
Sissejuhatus
Laste ja noorte tervisele ja heaolule avaldab mõju bioloogiliste, kultuuriliste, sotsiaalsete,
majanduslike ja keskkonnategurite keeruline kombinatsioon. Mitmel põhjusel on sagenenud
laste kroonilised haigused, kasvanud on vaimse tervise häired, probleeme tekitavad
tervisekäitumise negatiivsed suunad.
Keskkond, mis soodustab ebatervislikku eluviisi, ei ole laste ja noorte loodud, sest üldjuhul ei
saa nemad seda kuigi palju mõjutada. Täiskasvanute ülesanne on vähendada võimalikke
terviseriske kõikides valdkondades ja paikades, kus lapsed elavad, õpivad või vaba aega
veedavad. Selleks et lapsed ja noored võtaksid omaks tervislikud eluviisid, peavad
täiskasvanud neid toetama ja looma võimalused parimate valikute tegemiseks. Tervise
edendamisel ja probleemide ennetamisel tuleb lähtuda laiemast kontekstist, uurida
elukeskkonda, tingimusi, majanduslikku ja kultuurilist tausta. Millised meetmed suurendavad
või vähendavad ebavõrdsust laste ja noorte haigestumises? Millised tegurid mõjutavad
turvalisust ja heaolu riigi, kohaliku omavalitsuse ja kooli tasandil? Kuidas toetab
koolitervisesüsteem laste kasvamist ja arengut? Nende küsimuste üle selles artiklis
arutletaksegi.
Esmalt antakse lühiülevaade kooliõpilaste tervisenäitajatest ning suundadest Eestis ja
Läänemaal. Ülevaade on koostatud peamiselt koolitervishoiuteenuse osutajate andmete
põhjal. Tervisekäitumise osas analüüsitakse eelkõige toitumise, kehalise aktiivsuse ja
uimastite tarvitamisega seonduvat. Läänemaa 11-15-aastased õpilased on järjepidevalt
osalenud rahvusvahelistes kooliõpilaste tervisekäitumise uuringutes, mis võimaldavad teha
suundumuste kohta teaduspõhiseid järeldusi. Artikli teine pool keskendub
koolitervishoiusüsteemi kitsaskohtadele ja võimalikele lahendustele. Lõpetuseks esitatakse
rahvusvahelistele kogemustele toetuvaid soovitusi nii üksikisikutele, koolidele, kohalikele
omavalitsustele kui riigi tasandil otsustajatele. Lisatud on kasutatud kirjanduse loetelu.
Koolilaste tervis ja seda mõjutavad tegurid
3
Kooliõpilaste tervist on keeruline kirjeldada, kuna Eestis puudub ühtne ja kättesaadav
terviseandmete kogumise süsteem. Kõige ülevaatlikumalt kajastavad Eesti laste ja noorte
tervist tervishoiuteenuse osutajate statistilised aruanded, mis sisaldavad esmaseid pöördumisi.
Nende andmetel on viimastel aastakümnetel 0–19-aastaste laste ja noorte
haigestumusnäitajad tõusnud. Selle põhjus võib olla halvenenud tervis, kuid samas kajastab
suurem esmaste pöördumiste arv ka teadlikkuse tõusu arstiabi osutajate suhtes. Aastate lõikes
on pidevalt tõusnud haigestumus nakkus-, närvisüsteemi- (sh laste tserebraalparalüüsi),
lihasluukonna ja sidekoehaigustesse; sagedamini on diagnoositud rauavaegusaneemiat,
rasvumust, psüühikahäireid, hingamiselundite haigustest pollinoosi, bronhiaalastmat,
nahahaigustest atoopilist dermatiiti. Sagenenud on esmaste pöördumiste arv vigastuste,
mürgistuste jt välispõhjuste tõttu. 2005. aastal pöördus iga viies 0–14-aastane laps arsti juurde
välispõhjustest tingitud haigusjuhtumi tõttu. 2006. aastal suri õnnetuste, mürgistuste,
traumade tagajärjel 92 kuni 19-aastast last ja noort (RTA 2008: 8). Oluline rahvatervise
probleem on laste ägedad mürgistused. Viimastel aastatel on kooliealiste laste seas ülekaalus
alkoholimürgistused, moodustades kuni 57% kõigist mürgistustest (Nurm 2009: 54).
Alates 2004. aastast koostab Eesti Haigekassa (EHK) laekunud andmete põhjal koondi
kooliealiste laste tervise kohta. Andmed esitatakse koolide ja klasside kaupa vaid nende
koolide osas, kus koolitervishoiuteenust osutatakse. Esitatud statistilised näitajad on küllaltki
üldised ning ei võimalda kõikehõlmavat ülevaadet. Terviseprobleemid, mida registreeritakse
EHK aruandes, on järgmised: rühihäired, nägemisteravuse langus, üle- ja alakaalulisus,
kõrgenenud vererõhk. Lisaks kogutakse andmeid vaktsineerimiste, koolikeskkonna, vigastuste
ja õnnetusjuhtumite, koolieine söömise jms näitajate kohta. Koolitervishoiuteenuse aruande
koostamisel arvestatud indikaatoreid on võimalik kasutada koolide sise- ja välishindamisel
ning kooli arengukava koostamisel.
Õpilaste ennetavaid tervisekontrolle tehakse I, III, V, VII, IX ja XII klassis. 2009. a I
poolaastal vaadati läbi 826 Läänemaa koolilast ja vaid 467 õpilasel (56,5%) ei avastatud ühtki
tervisega seotud kõrvalekallet. Peamised probleemid olid rühihäired, mis esinesid 118
(14,4%) läbivaadatud õpilasel. Ajavahemikul jaanuar kuni juuni 2009 avastati 122
nägemisteravuse langusega õpilast, mis moodustab 15% läbivaadatud õpilaste arvust.
Esmaseid juhte ehk korrigeerimata nägemisteravust oli 52 õpilasel ehk ligi pooled õpilased
tuli suunata edasi silmaarsti juurde. Lühinägevus on õpilastel kõige sagedamini esinev
krooniline tervisehäire. Tugevasti väljakujunenud lühi- ja kaugnägevus on haiguslikud
seisundid. Lühinägevus (müoopia) hakkab tavaliselt arenema 4.-5. klassis ning tõuseb
4
esikohale keskkooliõpilaste hulgas. Ligi 25% abiturientidest astub ellu nägemishäirega.
Kuulmis- ja nägemishäired on vaja avastada õigel ajal, et kaasaegsete ravi- ja rehabilitatsiooni
meetoditega tagada lastele võimalikult normaalne areng. Koolitervishoiusüsteemil on oluline
roll lapsevanemate teavitamisel õpilaste nägemislangusest, sest väga suur osa nimetatud
häireid avastatakse algklasside õpilastel. Õigel ajal korrigeeritud nägemisteravus on otseselt
seotud õpilase tervise ja õppetulemustega.
Sagedamini pöörduvad õpilased tervishoiutöötajate poole seoses väsimuse, peavalu,
kõhuvalu ja masendusega. 2008. a koostatud kooliõpilaste tervisekäitumise raporti andmetel
on 27% lastest iga päev kimpus mõne terviseprobleemiga. Kui koolis on tervishoiukabinet,
siis on lastel võimalik sinna pöörduda ja oma muredele leevendust saada. Enam nimetatakse
pöördumise põhjustena halba tuju, närvilisust ja kurvameelsust. Sageli esineb peavalusid.
(Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring, 2008). 2004. a läbiviidud Tallinna kuue linnaosa
koolide 8. klasside õpilaste turvalisuse ja riskikäitumise uuringust selgub, et väsimustunnet
esineb pidevalt või sageli pooltel õpilastel (51%), nohu pidevalt või sageli 31%, peavalu 18%
ja kõhuvalu 13%. (Kruusvall, Tomson 2004: 104 ).
Mitte ükski tervisega seotud probleem ei vähenda inimese elukvaliteeti rohkem kui välistest
põhjustest tingitud vigastused. Eurostati andmebaasis avaldatud surma põhjused 100 000
elaniku kohta näitavad, et Euroopa Liidus on vigastussurmade osakaal kõige suurem Leedus,
järgnevad Läti ja Eesti. 1996.–2000. a vigastuste tõttu tervishoiuasutustesse pöördumise
analüüsist nähtub, et 39% lastest oli saanud viga kodus, 11,7% koolis, 17,4% tänaval ja 15,5%
spordirajatistel. Koolis saadud vigastustest moodustasid 34,6% randme- ja käevigastused,
18,4% peavigastused, 14% jalavigastused, 12,6% küünarliigese- ja küünarvarrevigastused.
Vigastuste arv Läänemaa koolides on viimastel aastatel enam-vähem muutumatu, nii 2008. a
kui ka 2009. a I poolel registreerisid koolitervishoiutöötajad 103 vigastust, millest suurema
osa moodustasid IV–VI klasside õpilaste vahetunnis saadud vigastused. Samal ajal on kooli
tervishoiutöötajad teinud vaid üksikuid ettepanekuid vigastuste ennetamiseks. Vigastuste
tekkepõhjuste ja olukordade uurimine looks võimaluse neid ennetada. Eestis puudub ühtne
vigastuste registreerimise register ning vigastuste vältimiseks ei kasutata piisavalt abinõusid ja
nende rakendamine on juhuslik.
Inimese toitumisharjumustele pannakse alus lapsepõlves ning ebapiisav või vale toitumine
avaldab tervisele mõju kogu ülejäänud elu. Arvestades asjaolu, et vaid 66% lastest sööb
hommikusööki (Aasvee jt 2009:27) ja umbes pooled ei saa pärast kooli sooja toitu, on
5
koolitoitlustusel vastutusrikas osa õpilase tervisliku kasvu ja arengu tagamises (Tervislik
koolipuhvet.. 2008:1).
Toitlustamist koolides reguleerib sotsiaalministri määrus (eRTL 2008) ning järelvalvet teeb
terviseamet. 2008. aastal kontrollis tervisekaitseinspektsioon toitlustamist Eestimaa 448
koolis. Toiduenergia sisaldus vastas nõuetele 71% ja põhitoitained olid tasakaalus 35%
kontrollitud koolidest (Toitlustamisalane järelvalve 2008: 4). Paljudes koolitoidu menüüdes
oli energeetiline väärtus küll paigas, kuid selle saavutamiseks oli kasutatud üle normi rasvu
või süsivesikuid.
Suhkrut sisaldavate magusate jookide joomist peetakse ebatervisliku toitumise indikaatoriks.
Enamikul päevadest või iga päev joovad Coca Colat, Fantat või Pepsit ligi viiendik
koolilastest (Aasvee jt 2009: 31). Selliseid suhkru- ja suure kofeiinisisaldusega energiajooke
ei tohiks üheski lasteasutuse müügipunktis müüa. Energiajoogi mõju avaldub kehakaalu
kilogrammi kohta: mida väiksem on kaal, seda suuremat mõju avaldavad energiajoogis
sisalduvad organismi virgutavad ained. Seetõttu on näiteks Iirimaal energiajookide müük alla
16-aastastele keelatud (Pikapeale närtsitav energiajook 2008). Tallinna linnas ja mitmes teises
Eestimaa paigas on läbi viidud konkursse tervislikuma koolipuhveti väljaselgitamiseks. Selle
tulemusel on suhkru- ja gaseeritud joogid, rohke rasvasisaldusega kartulikrõpsud ja
soolakõrsikud, värvilised lisaainetega kommid puhvetitest kadunud ja lapsed ostavad
meelsasti tervislikku toitu: puu- ja köögivilju, toorsalateid, võileibu, mahlu. Populaarse
telekoka Jamie Oliveri Inglismaa koolide toitlustamises sisse viidud muudatuste tulemusel
väitis suur osa sealsete koolide personalist, et pärast tervisliku toidu pakkumist paranesid
õpilaste käitumine, keskendumisvõime ja õpitulemused (Jamie Oliveri koolilõunad 2010).
Viimastel aastatel on koolieinet söövate õpilaste osakaal tõusnud. See suund on eriti
positiivne vanemate klasside õpilaste hulgas, kus varasematel aastatel koolis sööjate arv
vähenes. Koolilõuna populaarsust on tõstnud avaliku tähelepanu pööramine selle kvaliteedile
ning riigi ja omavalitsuste osaline või täielik koolilõunate kompenseerimine. 2009. a sõi
koolitoitu 93,4% Läänemaa koolide õpilastest (EHK 2009). Tänu kõikidele põhikooli
õpilastele võimaldatavale tasuta koolilõunale võib oletada, et õpilaste toitumisharjumused on
paranemas – süüakse regulaarsemalt ja toit on paremini tasakaalus. Erilist tähelepanu tuleb
pöörata erikoolide toitlustamisele, kuna puudega lapsed vajavad tunduvalt suuremaid
toidukoguseid, sest sageli ei omasta nende organism toidust sama palju kui tavaõpilase oma.
6
Uurimistulemused näitavad, et ülekaalulisus maailmas kasvab väga kiiresti. Hinnanguliselt
on umbes 25–28% Euroopa kooliealistest lastest ülekaalulised (Currie, 2006: 13). Nende
numbrite taga on tõsine oht tervisele. Vaja on juurelda rasvumise ja ülekaalu põhjuste üle ning
võtta kasutusele meetmed selle kasvusuuna peatamiseks. Tõenäoliselt on ebatervislik
toitumisharjumus üks põhjus, miks kaaluprobleemid on ka Eestis tõusnud päevakorrale.
Võrreldes sama perioodiga aastatel 2008 ja 2009 on ülekaaluliste õpilaste osakaal Läänemaal
kasvanud 1,2% ehk 2009. a moodustas see juba 9,2% õpilaste arvust (EHK 2009). 2008.
aastal koostatud uuringu põhjal, milles hinnati kehamassiindeksi alusel kooliõpilaste
tervisekäitumist, esineb Eesti 11–13-aastaste poiste seas ülekaalu 12%, tüdrukutest vähem kui
kümnendikul (Aasvee jt 2009: 25). Võrreldes neli aastat tagasi läbi viidud uuringuga on nii
poiste kui tüdrukute hulgas ülekaalulisust kaks korda rohkem. Samas teeb murelikuks asjaolu,
et eriti tütarlapsed hindavad oma keha liiga kriitiliselt. Kolmandik tütarlastest arvab, et nad on
liiga paksud (Aasvee jt 2009: 25). Ehkki uuringute kohaselt on suur hulk lapsi ülekaalulised,
süüakse siiski ühekülgselt, olles ühe või teise toitaine osas alatoitunud.
Vaimsele tervisele ja sellega seotud probleemide varajasele avastamisele, äratundmisele ja
asjakohasele abile on seni põhjendamatult vähe tähelepanu pööratud ning nende
esinemissagedust oluliselt alahinnatud. Euroopa riikide andmetel esineb 10–20% noorukitest
üks või mitu vaimse tervise või käitumisprobleemi (Heidmets jt 2009: 156). Et teismeliseiga
on tundlik aeg, mil suureneb enesevigastuse ja suitsiidirisk, peavad olema kättesaadavad
vastavad noortesõbralikud nõustamisteenused (psühholoog, sotsiaalpedagoog,
tervishoiutöötaja). Laura-Liisa Heidmets jt uurijad leidsid, et depressiivsusele viitavat
seisundit on kogenud 25% 7.–9. klassi uuritavatest poistest ja 33% sama vanuserühma
tüdrukutest. Samas toovad uurijad välja seosed riskiva seksuaalkäitumise, depressiivsuse,
suitsidaalse mõtlemise, tahtliku enesevigastamise ja suitsiidikatse sooritamise vahel
(Heidmets jt 2009: 160). 10% Tallinna koolide 8. klasside õpilastest, keda valdab pidevalt või
sageli elutüdimus, ning 17% sama vanuseastme õpilastest, keda on korduvalt narritud või
kiusatud, moodustavad põhjendamatult suure riskirühma (Kruusvall, Tomson 2004: 25–28).
Koolikiusamine on Eestis enam levinud kui paljudes teistes Euroopa riikides. 45% 11–15-
aastastest õpilastest märkis, et neid on koolis viimase kahe kuu jooksul kiusatud. Paraku on
kiusatute hulgas rohkem neid, kes hindavad oma tervist rahuldavaks või väga halvaks. Ka
kiusajad peavad oma tervist enam halvemaks ning neile pigem ei meeldi koolis käia.
Kooliõpilaste tervisekäitumise uuringutest on mitmel korral välja tulnud asjaolu, et Eesti
lastele koolis eriti ei meeldi. Kõige rohkem leidub neid, kellele kool meelepärane pole, 13-
7
aastaste poiste grupis (Aasvee jt 2009: 16). Kooliõpilaste üldine rahulolu eluga ja nende tervis
on paraku omavahel tihedalt seotud.
Hoolimata sellest, et koolikeskkond aasta-aastalt paraneb, on järelevalve käigus avastatud
mitmeid puudusi ning mitterahuldavates tingimustes õppivate laste osakaal ei lange piisavalt
kiiresti. Suur osa probleemidest tekib kasvule sobimatust mööblist, ebapiisavast valgustusest
või ruumide vähesest tuulutamisest. Ajavahemikul 2005–2006 kontrollis
tervisekaitseinspektsioon 20 Läänemaa kooli õpperuumide sisekliima näitajaid. 15 koolis ei
vastanud süsihappegaasi kontsentratsioon siseõhus kehtestatud nõuetele (Terviseameti
koduleht). Peamisteks põhjusteks toodi, et ruume ei õhutata ja õpilased viibivad vahetunni
ajal klassides. Tuulutamine on hügieenilisest vaatevinklist lihtsaim ja asendamatu abinõu
ruumiõhu kvaliteedi parandamiseks. Sage ning õige tuulutamine vähendab mikroorganisme ja
tolmu õhus 3–5 korda ning võimaldab alandada paljude infektsioon-, allergiliste jt haiguste
levikut. Koolitervishoiu ülesanne on pöörata tähelepanu koolikeskkonnale, et ka allergiline
laps võiks seal turvaliselt õppida. Iga koolidirektori ja omavalitsusjuhi vastutada on, et koolid
vastaksid tervisekaitsenormidele ja ei kahjustaks laste tervist. Kooli tervishoiutöötaja koos
kooli tervisenõukoguga on koolijuhile abiks keskkonna hindamisel ning kõrvalekallete
kaotamisel.
Koolilaste terviskäitumine
Mitme uurimistöö tulemustest selgub, et Eesti koolilaste sagedasemad terviseriskid on
ebatervislik toitumine, vähene liikumine, riskialdis seksuaalkäitumine, legaalsete ja
illegaalsete uimastite tarbimine.
Lähtuvalt kehalise aktiivsuse mõjust tervisele on Ameerika Spordimeditsiini Assotsiatsioon
ja mitmed teised rahvatervise organisatsioonid esitanud soovituse optimaalseks kehaliseks
aktiivsuseks. Sellekohaselt on tervise huvides vajalik mõõdukas või suur kehaline koormus
iga päev vähemalt 60 minutit. Õpilaste enesehinnangust selgus, et sellele nõudele vastas vaid
21% 11–15-aastastest poistest ja 18% tüdrukutest (Aasvee jt 2008: 37). Tallinna koolide 15-
aastaste õpilaste uuringust selgus, et 26% poeglapsi ja ligi kolmandik tütarlapsi on kehaliselt
aktiivsed vaid kooli kehalise kasvatuse tundides (Kruusvall, Tomson 2004: 75). Seega oleks
nende tundide arvu suurendamine nädalas oluline abinõu õpilaste liikumisaktiivsuse tõstmisel.
Mujal maailmas tehtud uuringud (Haug jt 2009: 63) näitavad, et suurendades kehalist
8
aktiivsust nädalas kahelt tunnilt kolmele või neljale, paranevad õppeaasta jooksul õpilaste
kehalised võimed, väheneb ülekaal ja suureneb motivatsioon liikuda (Armstrong, Mechelen
2000: 97). Samas on vaja õigesti hinnata iga lapse võimalikke eeldusi, arendada neid
optimaalse koormuse juures organismile soodsas suunas.
2008. a osalesid 24 Läänemaa kooli uuringus "Kehalise kasvatuse õpetamine ja olukord
Eestimaa koolides". Uuringu aruandest kultuuriministeeriumile selgub, et 92,6% küsitletud
koolidest on loonud enda kooli juurde lisaks spordiringe. Kuigi Läänemaa õpetajate arvates
on nende maakonnas kehalise kasvatuse tingimused rahuldavad ning riiklik õppekava sobiv,
on viimase 5-10 aastaga õpilaste oskused ja kehaline võimekus oluliselt halvenenud.
Küsitluses osalenutele teeb muret noormeeste kehaline ettevalmistus kaitseteenistusse
minekuks, mitterahuldavaks hindas seda 13% ja rahuldavaks 73% uuringus osalenud
läänemaalastest. Kehalisest kasvatusest puudumise põhjuste kohta oli huvipakkuv Läänemaa
õpetajate arvamus, mille kohaselt on 65% õpilastel selleks tervislikud põhjused, mida on üle
kahe korra rohkem kui Põlva-, Järva- ja Hiiumaal ning üle 20% enam Eesti keskmisest
(Kehalise kasvatuse õpetamine ja olukord Eestimaa koolides 2008: 55).
Legaalsete ja illegaalsete uimastite tarbimise kohta kooliõpilaste seas ning sellega seotud
asjaolude kohta on läbi viidud mitmeid uuringuid. Neist järeldub, et uimastite tarbimine
noorte, eriti tütarlaste seas, on viimase kümne aasta jooksul plahvatuslikult suurenenud.
Küsitlusandmete põhjal on pealinnas õppivate 15–16-aastaste õpilaste suitsu proovijate ja
järjepidevate suitsetajate osakaal kasvanud kümne aastaga üle 10 korra (Suurorg, Tur 2008:
46). Uuringud on näidanud, et mida nooremalt alustatakse suitsetamisega, seda tõenäolisem
on täiskasvanuna saada regulaarseks suitsetajaks. Suitsetamine on aga üks peamisi
haigestumuse ja suremusega seotud riskitegureid maailmas. Euroopa võrdluses on Eesti
kooliõpilased väga noored suitsu proovijad. 11-aastaste hulgas on ligi pooled õpilased
suitsetanud, neist 35% tüdrukud ja 51% poisid. Vanuse kasvades sageneb sigarettide
kasutamise sagedus, mis on ilmselt tingitud nikotiini sõltuvusest. Igapäevaste suitsetajate
osakaal on 15-aastaste tüdrukute seas 12% ja poiste seas 21%. Igapäevasuitsetajaid on
rohkem linnades kui maal, piirkondlikult kõige enam Ida- ja Lääne-Virumaal.
Depressiivsusele kalduvate õpilaste hulgas täheldati kaks korda enam suitsetajaid (Aasvee jt
2009: 41-43).
Eesti elanike hinnangul on kõige tõsisem alkoholist tulenev probleem alkoholijoobes
sõidukijuhtimise (98% vastanutest) järel laste ja noorte alkoholi tarbimine (96%
9
vastanutest) (Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis 2008: 3). Kooliõpilaste
tervisekäitumise uuringu kohaselt joob 11-, 13- ja 15-aastastest koolilastest vähemalt kord
nädalas 13%. Vanusega suurenevad alkoholi kogused, kangus ja joomise sagedus ning
vähemalt kord nädalas purjutab juba veerand 15-aastastest noortest (Aasvee jt 2009: 43-44).
Võrreldes teiste piirkondade Eesti noortega on Tallinna poisid-tüdrukud olnud rohkem purjus
ning 1996.–2003. aastani suurenes hüppeliselt noorte purjujoomise sagedus. 2007. a
noormeeste purjujoomise sagedus aeglustus, kuid tütarlaste osas toimus endiselt tõus
(Suurorg, Tur 2008: 49-50). Noorte alkoholi tarbimise kasvu toetab uuringu järeldus, et
õpilaste arvates on alkoholi kerge kätte saada ning see pole viimaste aastatega keerulisemaks
muutunud. Võrreldes teiste Euroopa noortega, kes tarvitavad lahjemaid alkohoolseid jooke,
paistavad Eesti lapsed silma kangete alkohoolsete jookide tarbimisega (Aasvee jt 2009: 45).
Kui 2005. a sattus alkoholimürgistuse tõttu haiglasse ligi 100 peamiselt 13-17-aastast poissi-
tüdrukut, siis 2008. a oli haiglasse sattujate arv juba peaaegu kaks korda suurem, kusjuures
poiste ja tüdrukute suhe ei erinenud. Alkoholisisaldus veres kõikus 0,9–3,4 promillini (Nurm
2009: 54–55).
Illegaalsetest uimastitest on kooliõpilastele kanep esimene narkootiline aine, mida
proovitakse. Eesti 13–15-aastaste seas on kanepi proovijaid kokku 13%. Nii nagu muude
uimastite puhul kasvab ka kanepi tarvitamise sagedus vanusega ning veerand (25%) 15-
aastastest õpilastest on seda uimastit tarvitanud. Võrreldes teiste riskikäitumistega on kanepi
tarvitajate osakaal seitse korda suurem nende 15-aastaste osas, kes tarvitavad tubakatooteid, ja
30 korda suurem nende seas, kes end purju joovad (Aasvee jt 2009: 47). Uimastitega
katsetava noore inimese saatuse kujunemist mõjutab sõpruskonna ja uimastitarvitajate
kultuuri kõrval ka tema sotsiaal-majanduslik taust ja ühiskondlik staatus (Allaste jt 2005: 87).
Eriti keeruline on puberteediaeg, kus eneseteostus on sageli seotud riskikäitumisega. Teistega
võrdlemine ja soov olla „normaalne“ kuulub küpsemise protsessi.
Koolitervishoid esmatasandi tervishoiusüsteemis
Tänased tulemused koolitervishoius toetuvad mitme sajandi kogemustele. Juba 19. sajandi
lõpus alustasid tööd esimesed kooliarstid ning alates 1917. a rakendati koolides ühtne
tervishoiukorraldus. Kooliarsti ülesanne oli kooliruumide, sisustuse ja koolikorra sanitaarne
kontroll, õpilaste tervisliku seisukorra jälgimine ja epideemiatõrje koolides. Oma töö kohta
10
esitati kord aastas aruanne (Gustavson 1979: 74-77). Liikudes meditsiiniliselt mudelilt
sotsiaalse mudeli poole, toetub koolitervishoid muutunud paradigmale, kus on kindla koha
omandanud haiguste ennetus ja tervise edendamine. Ka Eesti tervisesüsteemide arengus on
varajase sekkumise käsitluses tekkinud vajadus tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna
paindlikuks koostööks. Koolitervishoius tähendab see õpilastele toimetulekuks võimaluste ja
eeltingimuste loomist. Esmatasandisüsteemi osana pakub koolitervishoid kõikehõlmavat
teenust: tervise edendamist, haiguste ennetamist, õpilaste ja nendega seotud täiskasvanute
nõustamist, esmaabi õpetust ja selle osutamist, vajadusel ravi ja sotsiaalset tuge. Koostöös
kooli tervisemeeskonnaga on oluline hinnata õpilase psühhosotsiaalseid parameetreid,
avastada riskigruppi kuuluvad või erivajadusega õpilased ning nõustada neid oma
kompetentsi piires. Siiski ei ole paljud laste terviseprobleemid tervisesüsteemide mõjualas.
Just vanemad on need võtmeisikud, kes peaksid lapse kasvamist ja arenemist toetama.
Kuna koolilaps veedab õppeaasta kestel keskmiselt 5-8 tundi päevas koolis, siis peab talle sel
perioodil olema kättesaadav vajadusest tulenev tervishoiuteenus. Koolipõhine
tervishoiuteenus tähendab võrdsete võimaluste pakkumist kõikidele lastele, mis on
patsiendikeskne ja järjepidev. Samas aga koordineeritud ning töötama koos teiste sektorite ja
tervishoiutasanditega. Lapse probleemidele saab koolitervishoiu olemasolul koheselt
reageerida ning teda jälgitakse samas keskkonnas. Toimetulek krooniliste haiguste, puuete,
psühhosomaatiliste ja vaimsete häiretega on oluliselt tõhusam, kui meditsiiniabi on
kombineeritud psühholoogilise, haridus- ja sotsiaalteenuste ja tegevustega (WHO 1999: 27 ).
Esmasel sekkumisel on enim probleeme sotsiaalselt tundlikest rühmadest pärit laste ja
noortega, mistõttu on võrgustikutöö tervishoiusüsteemi, lasteasutuse ja pere vahel ülioluline.
Vajadusel on soovitav rakendada juhtumikorralduslikku süsteemi (Euroopa EAA 2005).
2007. a anketeeriti koolilaste tervise ja käitumise väljaselgitamiseks esmakordselt ka Tallinna
koolide vanemaid. Koolimeedikute töö osas esitati 691 ettepanekut, kus olulisemad soovid
olid, et laste tervist kontrollitaks igal aastal ning paraneks koolimeedikute kättesaadavus kogu
koolipäeva kestel. Vanemate rahulolu koolitervishoiuga oli üldiselt kõrge, 88% vastanud
vanematest (859) oli väga või pigem rahul (Suurorg, Tur 2008: 57). Need on olulised
argumendid selleks, et pakkuda koolitervishoiuteenust paigas, kus laps õpib, ja teha seda
võimalikult laialt. Perearstide ja -õdede tööülesanded on liialt laiad, et keskenduda
kooliõpilase kasvamist ja arengut takistavatele sotsiaalsetele probleemidele, teha koostööd
erinevate tugiisikutega koolis ja väljaspool õppetööd. Pealegi on perearstide pakutav teenus
ebaühtlaselt kättesaadav, ravijärjekorrad eriarstidele pikad (RTA 2009-2020). Samas viitavad
11
Eesti ja rahvusvahelised uuringud asjaolule, et Eesti tervishoiusüsteemi tõhusus ja
kulutõhusus on head (Euro Health Consumer Index 2007). Tegelikult on koolipõhise
tervishoiuteenuse rakendamisega võimalik hoopis tervishoiukulusid kokku hoida. See
võimaldab kasutada antud ajahetkel ja ka tulevikus vähem vältimatu abi ja kiirabi teenust, mis
kuluks õigeaegselt avastamata mittenakkuslike haiguste raviks (Adams, Johnson 2000: 105 ).
Lastele ja noortele suunatud ennetustegevus on ennetava tervishoiumeetmena tõhus ning
võimaldab vähendada umbes 15% võrra sihtgrupi haigestumusi, mis omakorda hoiab kokku
tervishoiukulutusi.
Riskirühma kuuluvate (diagnoositud krooniline haigus, esineb kroonilise haiguse riskitegur,
või puue, riskiv tervisekäitumine) ja hariduslike erivajadustega õpilaste järjest suurenev arv
tavakoolides nõuab tugisüsteemide (sh koolitervishoiuteenus) läbimõeldud ümberkorraldust,
et luua võrdsed võimalused kõikidele koolilastele ja vähendada koolist väljalangevust.
Riskirühmade ja hariduslike erivajadustega õpilaste täpne arv pole teada, nii näiteks on
koolitervishoiutöötajad täheldanud erinevatel aastatel keskmiselt poolte või enamate õpilaste
kohta, et nad kuuluvad riskirühma. Dr Lagle Suuroru ja Inna Turi läbi viidud 15-aastaste
kooliõpilaste mittenakkuslike haiguste riskitegurite uuringus on arvesse võetud nelja
riskitegurit: kõrgenenud vererõhk, ülekaalulisus, väheliikuv eluviis ja suitsetamine.
Sellekohaselt esineb rohkem kui pooltel (55,6%) õpilastel ilma soolise erinevuseta nimetatud
riskitegureid (Suurorg, Tur 2008: 25).
Koolitervishoiuteenuse osutamiseks on Eesti Haigekassal 2008. a seisuga 242
lepingupartnerit, kes erinevates vormides osutavad teenust rohkem kui 170 000 õpilasele.
Kõige suurem teenuse osutaja on SA Tallinna Koolitervishoid, kes koordineerib kõikide
Tallinna munitsipaal-, era- ja riigikoolide (kokku 83 kooli) tervishoiuteenust ligi 43 000
õpilasele. Teine suurem ettevõte on OÜ Tartu Koolitervishoid (12 000 õpilast). Teenuse
pakkujatest ligi 200 on perearstiabi osutavad ettevõtted, lisaks 10 haiglat, füüsilisest isikust
ettevõtjad (8 kooliõde ja 4 pediaater-kooliarsti) ja iseseisva õendusabiteenuse osutajad.
Läänemaal on suuremad koolitervishoiuteenuse osutajad SA Läänemaa Haigla (üle 2000
õpilase) ja OÜ Taebla Perearst (üle 200 õpilase). Kahetsusväärselt pole rohkem kui 2000
koolilapsele 17 Eesti koolis kooliõde või -arsti leitud. Ka Haapsalu Sanatoorses
Internaatkoolis puudub koolitervishoiuteenus ning erivajadustega õpilasi teenindatakse
meditsiiniliselt vaid hariduslikest vahenditest (EHK 2010). Koolitervishoiuteenust osutatakse
2004. a tegevusjuhendi (Koolitervishoiuteenuse tegevusjuhend 2004) alusel. Kuna
kavandatud reformi kohaselt on koolitervishoiuteenus muutumas õenduspõhiseks tegevuseks,
12
siis koolilaste profülaktilised läbivaatused II, V ja IX klassis on määratud perearstide
ülesandeks (RTL 2010). Kuivõrd efektiivne saab olema perearstide koostöö koolipersonali ja
lapsevanematega, näitab aeg. Otsuste tegemise eel pole võimalike tagajärgede kohta vastavaid
analüüse koostatud. Teadmata on, missugust mõju võivad tehtud muudatused kaugemas
tulevikus tervisele osutada. Kui me ei taha sellist kooli, kus kooli sekretär jagab ravimeid ja
plaastreid, kus pole võimalik hoida õpilase astmat kontrolli all, kus raskes depressioonis
õpilane ei saa koolipäeval abi, kus tervisekontrollid jäävad tegemata või nende tõttu lähevad
kaotsi mitmed olulised koolitunnid, kus kiirabi peatub regulaarselt kooli ees, et anda abi või
viia kaasa mõni laps, siis tuleb arendada koolipõhist esmatasandi tervishoiuteenust.
Koolitervishoiuteenuse jätkumise vajalikkus pole arutelu küsimus. Pigem tuleks leida
võimalusi selle efektiivsemaks toimimiseks ja arendamiseks. Võrdne kättesaadavus,
koolipõhisus või -lähedus, interdistsiplinaarsus on põhimõtted, millest tuleb lähtuda.
Kõikidele lastele peab olema kätte saadav võrdse kvaliteediga teenus, olenemata
geograafilisest asukohast, sest ka väikeste maapiirkondade koolide lapsed vajavad oma
koolimeedikut. Seadusega tuleks kehtestada ühtsed nõuded ja luua nende täitmist kontrolliv
süsteem. Koolitervishoid tegutseb ühtses koolitervise ja tervishoiusüsteemis, kus on toimiv
infovahetus, rollide jaotus, koostöö ja kooskõlastamine ning loomulikult ühtne õigusruum.
Tervisedendus ja -kasvatus koolis
Terminit "tervisedendus" hakati kasutama 1980. aastatel seoses järjest laiema arusaamisega,
et suures osas on haiguste põhjustajateks keskkonna ja sotsiaal-majanduslikud tingimused.
Levis teadmine, et elanike tervise parandamiseks ei piisa üksnes inimese eluviisi muutmisest,
vaid on vaja süsteemseid ümberkorraldusi. Tervisekasvatus on üks osa tervisedendusest, mis
on erinevate kontseptsioonide alusel olnud aastakümnete vältel osa kooliprogrammist.
Varasemad kooli tervisekasvatuse programmid olid üles ehitatud enamasti teatud haiguste
etioloogia tundmaõppimisele. Et tänapäeval ohustavad laste tervist enam sotsiaalsed ja
käitumuslikud determinandid, on kooli tervisekasvatuse ülesanne mõjutada eelkõige õpilaste
väärtushinnanguid ja hoiakuid. Tervisedenduse all koolis mõistetakse mistahes tegevust, mis
viiakse läbi koolipere tervise kaitseks või edendamiseks. Koolides läbiviidava tervise
edendamise tegevussuunad on tervisekasvatus, terviseteabe levitamine, eluviisi mõjutamine ja
käitumisriski vähendamine, tervist soodustava õpikeskkonna kujundamine. Õpilaste
terviseprobleemid ja nende tekkimise riskifaktorid on laiaulatuslikud ning nõuavad
13
interdistsiplinaarset lähenemist. Seetõttu on parim viis tegutseda meeskonnas, kuhu kooli
personali esindajate kõrval peavad kindlasti kuuluma ka kooliõde, lapsevanem ning
ilmtingimata mõned õpilased. Sellised tervisenõukogud on moodustatud kõikides Tallinna ja
rohkem kui kolmandikus Eesti koolides. Tervisenõukogude liikmete võimestamine ja
suutlikkuse arendamine toimub riiklike ja kohalike omavalitsuste vahenditest ja tahtest.
Lahendamata probleeme on palju. Alljärgnevas loetelus on kokkuvõte mõnest eelpool
kirjeldatud laste ja noorte valdkonna probleemist:
• laste tervise valdkond pole riiklikul tasandil prioriteetne, plaanid on suuresti vaid
paberil;
• terviskäitumise trendid on negatiivsed;
• Eesti alkoholipoliitika on liberaalne;
• suureneb krooniliste haiguste ja riskitegurite esinemissagedus;
• puudub laste tervise andmete seire ja monitooringusüsteem;
• esmatasandi tervishoiuteenuse ja eriarstiabi ebaühtlane kättesaadavus;
• sotsiaaltöötajate, lastepsühholoogide, logopeedide, lastepsühhiaatrite vähesus;
• erivajadustega laste õppimis- ja ravivõimalused on praktikas lahendamata;
• ebavõrdsus rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuses ja pakkumises;
• esmatasandi tervishoiuteenuse osutajate vahel puudub infosüsteem;
• võrgustikutöö sageli ei toimi.
Tervist edendav kool
Heast koolist rääkides rõhutatakse sageli vaid õpitulemusi. Samas on aga tervis ja haridus
lahutamatult seotud. Kõige lihtsamad näited selle kohta on järgmised:
• terved lapsed ja noored õpivad tõenäoliselt paremini;
14
• tervisedendus on abiks hariduslike ja kooli üldiste eesmärkide saavutamisel;
• need õpilased, kes on oma kooliga rahul ja kel on õpetajate ning vanematega head
suhted, harrastavad tõenäoliselt harvem riskikäitumist ja saavad õppimisega paremini
hakkama;
• koolid on töökeskkond personalile ning töökoha tervisedendus toob kasu õpetajatele,
lõppkokkuvõttes ka õpilastele.
Juba eelmise sajandi lõpus töötati Maailma Terviseorganisatsiooni ja Euroopa Komisjoni
juhtimisel välja tervist edendavate koolide põhimõtted. Selle kontseptsiooni kohaselt on
parema tervise saavutamiseks vajalik ühtne kooli tervisepoliitika, mis mõjutaks psühho-
sotsiaalset ja füüsilist keskkonda, ning õppekava, kus tehakse koostööd paikkonnaga ja
pakutakse vajalikke terviseteenuseid. Selline kool annab õpilasele emotsionaalset ja
sotsiaalset tuge, aitab leida kindlustunnet, suurendab aktiivsust koolielus osalemiseks — on
hea kool.
Koolide tervisealase tegevuse edukuse võti on õpilaste, õpetajate ja spetsialistide kaasamine.
Õpilastega partnerlussuhte loomine suurendab nende aktiivsust teha ise valikuid, võtta vastu
otsuseid ja nende eest ka vastutada. Pedagoogide ülesanne on olla oma teadmiste ja
kogemustega toeks ning vajadusel juhendada. Koolitervishoiuteenuse osutaja (arst või õde)
teab kõige paremini, missugune on antud kooli laste tervis, missugused on peamised
riskifaktorid, mida on koolikeskkonnas vaja muuta, mida tugevdada. Seetõttu on ta oluline
inimene, keda kaasata tegevuste planeerimisse ja elluviimisse (Lepp, Hansen 2006: 16-18).
Oskused ja võimed tegutseda üheskoos loovad eelduse kontrolli saavutamiseks
tervisemõjurite üle, mis on tervisedenduse peamine eesmärk.
Eesti Tervist Edendava Kooli võrgustikku kuulub 2009. a septembri seisuga 146 liiget üle
Eesti. Läänemaa koolidest on teadliku tervisedenduse arengusuuna valinud 8 kooli: Haapsalu
Sanatoorne Internaatkool, Haapsalu Gümnaasium, Haapsalu Linna Algkool, Haapsalu Nikolai
Kool, Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium, Kullamaa Keskkool, Palivere Põhikool, Ridala
Põhikool (Terviseinfo...2010). Kõikides neis koolides on tervisealase tegevuse eesotsas grupp
pühendunud inimesi, kes tegutsevad oma parima teadmise ja kogemuse baasil ühise eesmärgi
saavutamiseks. Kuigi soovitud tulemused pole alati kiiresti saavutatavad ja mõnes valdkonnas
võib tunduda, et tegutseme tühja, näitavad arvukad tervist edendavate koolide uuringud
efektiivsust laste kasvamise, arengu ja heaolu toetamisel.
15
Kokkuvõte
Inimese elukvaliteet oleneb tema tervisest, tervis aga tema eluviisist, käitumisest ja
ümbritsevast keskkonnast. Tervise edendamises pole ühtset ja universaalset mudelit, kuidas
tegutseda. Samas teame, et teadliku sekkumiseta halveneksid tervisenäitajad, suureneks
riskikäitumine, kannataks õppeedukus. Teadaolevalt kontrolli saavutamisel peamiste
riskifaktorite üle (inaktiivsus, ebatervislik toitumine, suitsetamine ja alkoholi tarvitamine,
riskiv seksuaalkäitumine, autoga kihutamine) võib ennetada 40–70% enneaegsetest
surmadest. Tulemuste saavutamise võtmesõnad on tahe, teadmised ja koostöö. Just sellised
teadmised, mis võimaldavad teha õigeid valikuid ning need koostöös ellu viia. Kui me ei
investeeri laste tervisesse, näitab see hoolimatust oma rahvasse ja tulevikku.
Kirjandus:
Aasvee, K.; Poolakese, A.; Minossenko, A.; Kurbatova, A. (2009). Eesti kooliõpilaste
tervisekäitumise uuring. 2005/2006 õppeaasta. Tervise Arengu Instituut. Tallinn.
http://www2.tai.ee/Terviseinfo/Trykised/PROOF_HBSC_raport_01.10.2009_F6_grayscale_F
OLD.pdf
Adams, E. K.; Johnson, V. (2000). An Elementary School-Based Health Clinic: Can It
Reduce Medicaid Costs? – Pediatrics, 105(4): 780-788.
Allaste, A-A; Kurbatova, A.; Lagerspetz, M. (2005). Uimastid ja uimastitarvitajad Eesti
ühiskonnas. Tallinn: Valgus.
Armstrong, N.; van Mechelen, W. (2000). Pediatric Exercise Science and Medicine. Oxford:
Oxford University Press.
Aro, I., Tõemets, T., Oolo, T. (2004). Koolitervishoiuteenuse tegevusjuhend. Tartumaa
Trükikoda.
Currie, C. (2006). The scientific context: what is HBSC telling us? Socioeconomic
determinants of healthy eating habits and physical activity levels among adolescents,
WHO/HBC FORUM 2006. Firenze 10-11 March 2006. Report of Forum proceeding.
16
Eesti Konjunktuuriinstituut. (2009). Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis 2008..
Aastaraamat 2008. Tallinn.
EHK 2009 = Eesti Haigekassa kodulehekülg. URL (kasutatud 2010). Haiguste ennetamise ja
tervise edendamise projektide 2008. aasta tulemused.
http://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/Kokkuvõte%20haiguste%20ennetamise%20proje
ktide%20tegevustest%20ja%20tulemustest%202008%20aastal.doc
EHK 2009 = Eesti Haigekassa kodulehekülg. URL (kasutatud 2010). Koolitervishoiunäitajad
2009. http://www.haigekassa.ee/raviasutusele/tervisedendus/kool
Euro Health Consumer Index (2007). Stockholm: Health Consumer Powerhouse.
http://www.healthpowerhouse.com/media/Rapport_EHCI_2007.pdf
Euroopa EAA 2005 = Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri analüüs 2005.
Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Koole käsitlev Euroopa koostöökava. Brüssel,
2008. http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2008:0425:FIN:ET:PDF
http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2008:0425:FIN:ET:PDF Haug,
E.; Torseim, T; Samdal, O. (2009). Local school policies increase physical activity in
Norwegian secondary schools. — Health Promotion International, 25 (1), 63–71.
Heidmets, L.; Samm, A.; Sisask, M.; Kõlves, K.; Visnapuu, P.; Aasvee, K.; Värnik, A.
(2009). Depressiivsete ja suitsidaalsete kooliõpilaste seksuaalkäitumine. – Eesti Arst, 3, 156–
162.
Jamie Oliveri koolilõunad 2010. ETV saade, 4/4, 28.02. Inglismaa 2005.
Jürgenson, M. (2008, aprill 05). Pikapeale närtsitav energiajook Pärnu
Postimees.http://www.parnupostimees.ee/070408/tarbija/10084275.php
Gustavson, H. (1979). Tallinna meditsiin XIX sajandist kuni 1917. a. Tallinn: Valgus.
Kruusvall, J.; Tomson, L. (2004). Tallinna kuue linnaosa koolide 8. klasside õpilaste
turvalisuse ja riskikäitumise uuringu tulemused. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet,
Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsioloogia osakond. Tallinn.
17
Lepp, K.; Hansen, S. (2006). Tervisedendus koolis. Juhendmaterjal tervisenõukogudele. –
Tallinn: Tervise Arengu Instituut.
Nurm, H. (2009). Ägedad mürgistused lastel Tallinna lastehaigla näitel. Eesti Arst, 88, 53-58.
RTA 2008 = Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020.
http://www.valitsus.ee/failid/Rahvastiku_tervise_AK_2009_2020.pdf
RTL 2008 = Elektrooniline Riigi Teataja Lisa. Tervisekaitsenõuded toitlustamisele
koolieelses lasteasutuses ja koolis. Sotsiaalministri 15. jaanuari 2008. a määrus nr 8 (RTL
2008, 7, 81)
RTA 2010 = Elektrooniline Riigi Teataja. Perearsti ja temaga koos töötavate
tervishoiutöötajate tööjuhend. Sotsiaalministri 6. jaanuari 2010. a määrus nr 2.
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13263878
Spordikoolituse ja Teabe Sihtasutus. (2009) Kehalise kasvatuse õpetamine ja olukord
Eestimaa koolides 2008. Tallinn. http://www.kul.ee/webeditor/files/KK_aruanne_2008.pdf
Suurorg, L.; Tur, I 2008. Tallinna 9. klassi kooliõpilaste tervise ja käitumise uuring. Eesti
laste CINDI programm. Tallinn. http://www.lastekaitseliit.ee/public/g21s278.pdf
Terviseinfo kodulehekülg, URL (kasutatud 2010) www.terviseinfo.ee
Tervislik koolipuhvet 2008. Terviseamet.
http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Keskkonnatervis/haridus_ja_sotsiaal/tervislik_kooli
puhvet.pdf
Toitlustamise korraldamine 2008. Terviseamet.
http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Keskkonnatervis/haridus_ja_sotsiaal/Toitlustamise_
korraldamine_2008.pdf
World Health Organization (WHO). Health 21, 1999.
18