Erivajadusega laps (1)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Erivajadustega laps
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2011
Sisukord
Kes on erivajadustega laps? 2
Varajane sekkumine 3
Laste arengu hindamine ja eripärade märkamine 4
Erivajadustega laste arendamise põhimõtted 5
Erivajadustega laste arengu toetamine 6
Erivajadustega laste õpetamise võimalused 7
Kasutatud kirjandus 8
Kes on erivajadustega laps?
Erivajadustega lapsed on need, kes erinevad teistest eakaaslastest vaimsete, neuromuskulaarsete või kehaliste omaduste, sensoorsete või kommunikatsioonivõimete, sotsiaalse või emotsionaalse käitumise või liitpuuete poolest sedavõrd, et vajavad eripedagoogilist abi, millega luuakse tingimused nende maksimaalseks arenguks. Nad erinevad eakaaslastest oma võimetelt, kultuuriliselt või sotsiaalselt taustalt või isiksuseomadustelt nii palju, et vajavad oma arengupotensiaali realiseerimiseks kohandatud õpikeskkonda.
Erivajadusega lapsi on 10-14% laste üldarvust. Nendele antava abi ulatus ja eripära varieeruvad sõltuvalt puuete raskusest. Kui eivajadused ilmnevad enne kooliiga , siis nimetatakse neid pikemalt arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Erivajaduste tekkepõhjustes kombineeruvad pärilikud eeldused keskkonna mõjudega, põimumine võib toimuda soodsas või ebasoodsas mõttes. Sõltuvalt tekkepõhjustest ja eripärast on laste arenguliste erivajaduse määratlemise aluseks kuulmis-, nägemis-, kõne-, keha- ja intellektipuuded, spetsiifilised arenguhäired, emotsionaalsed ja käitumishäired ning andekus . Üksnes andekuse puhul on tegemist arengut soodustava kombinatsiooniga: soodsad pärilikud eeldused arenevad arengut stimuleerivas keskkonnas edasi. Ülejäänud erivajadustega laste puhul on tegemist arengukahjustustega, millele võib lisanduda nii keskkonna ebasoodne kui ka soodne mõju.
Erivajaduste ühe alusena tuuakse tänapäeval välja ka pervasiivsed arenguhäired. Kui korraga esineb organismi mitme funktsiooni kahjustus, räägitakse liitpuudest. Eesti keelest erineva emakeelega lapsi võib samuti käsitleda kui erivajadustega lapsi, sel juhul ei tulene erinevad vajadused mitte lapse pärilikest eeldustest ega organismi funktsionaalsetest kahjustustest, vaid keelekeskkonna erinevustest kodus ja lasteaias. Samas võib ka muukeelne laps olla andekas või vähemvõimekas eakaaslastega võrreldes.
Seega on lapse erivajadusi võimalik määratleda üksnes tema arengu põhjaliku tundmaõppimise järel ja konkreetset kasvukeskkonda arvestades. Lapse abistamiseks ja arendamiseks ei piisa tema puuete või häirete diagnoosimisest arstide poolt, suuremat tähelepanu tuleb pöörata lapse olemasolevate oskuste hindamisele, keskkonna võimaluste arvestamisele ja koostööle täiskasvanute vahel. Sarnaselt muule maailmale on Eestiski üha enam liigutud põhjuskeskselt käsitluselt sekkumiskesksele käsitluse poole. Tuleb kindlustada lapse eripära võimalikult varajane märkamine ja adekvaatne kirjeldamine, töötada välja erivajadustega lapse arengu toetamise plaan ja see ellu viia, hinnata perioodiliselt tegevuste efektiivsust . Suurema tähelepanu pööramine ei taga veel erivajadusega lapsele vajalikku abi. Tihti vajavad need lapsed konkreetse spetsialisti abi – sageli on selleks logopeed , vahel füsioterapeut, kõige laiemalt aga eripedagoog , kelle märgata ja abistada on kõik erivajadusega lapsed.

Varajane sekkumine

Varajane sekkumine on mõeldud kaitsmaks laste tervist ja heaolu, minimaliseerimaks arengu hilistumist, ennetamaks funktsionaalseid häireid, aitamaks kaasa perekonna adapteerumisele ja võimalikult efektiivsele toimimisele. Varajane sekkumine kujutab endast abi, teenuste ja kogemuste võrgustikku, ennetamaks pikaajalisi probleeme nii vara kui võimalik. Selle all mõistetakse lapse eakohast arengut takistavate probleemide väljaselgitamist ja talle soodsa arengukeskkonna loomist, mille saavutamiseks tuleb toetada tervet perekonda, kes sageli ei oska ega suuda erivajadusega lapsele piisavalt abi osutada. Varajase sekkumise olulisi põhimõtteid on, et lapse arengu kõrvalekaldeid tuleb võimalikult varases eas ära tunda. Võimalikult varajane märkamine ja sekkumine on tähtis nii hariduspoliitiliselt kui ka hariduslike erivajadustega lastega tehtavas töös. Tänapäeva varajase sekkumise käsitlus ühendab tervishoiu-, haridus - ja sotsiaalvaldkonna. Tõhustatakse lapse personaalset arengut, toetatakse perekonda ja lapse sotsiaalset kaasatust ning tugevdatakse perekonna pädevust.. Last saab tõhusalt aidata vaid siis, kui teda ja ta vajadusi hästi tuntakse ja ta arengut järjekindlalt hinnatakse. Eesmärgiks on kaasa aidata erivajadustega lapse võimetekohasele arengule ja toetada lapse perekonda
Kõigepealt hindavad lapse võimeid ja vajadusi tema lähedased, need, kes lapsega kõige enam aega koos veedavad. On vaja märgata, et lapse areng kulgeb eakaaslaste omast veidi erinevalt. Kui tarvis, tuleb sekkuda arengusse, mida varem, seda parem lapsele, sest laps peab kokkuvõttes iseseisvalt endaga tulevikus hakkama saama. Vajadusel tuleb luua lapsele sobiv keskkond, õppimistingimused, -õppevahendid jm vajalik, mis toetaks ja suunaks õppimist, kasvamist ja arenemist . Kui lapsevanem ise ei märka või ei soovi märgata lapse erisusi, siis peaksid sellele tähelepanu juhtima perearst või lasteaia õpetaja.
Riigi tasandil puutuvad erivajadustega laste arengu toetamisel enam kokku sotsiaalministeeriumi ning haridus - ja teadusministeeriumi haldusalad. Tänapäev sotsiaal- ja meditsiinisüsteem on teenustepõhine, kuid areneb üha suurema indiviidikeskuse suunas. Nii koostavad rehabilitatsioonimeeskonnad üle Eesti erivajadustega lastele isiklikke rehabilitatsiooniplaane. Protsessi algatajaks on perearst, lapse arengu mitmekülgse hindamise viivad läbi spetsialistid . Hindamise tulemusena määratakse lapse puude raskusaste vastavalt sellele, kui sageli laps lisaabi vajab. Puude raskusastme alusel makstakse perele rahalist toetust. Samuti koostatakse ülevaade lapse arenguks vajalikest teenustest ning kasvukeskkonna tingimustest. Rehabilitatsioonimeeskonna soovitustest on muuhulgas abi arendustegevuste planeerimisel, kui esitatud on lapse arengutaseme põhjalik kirjeldus ning antakse soovitusi õppe- ja kasvatustegevuste korraldamiseks. Isiklik rehabilitatsiooniplaan koostatakse kuni kolmeks aastaks ning selle täitmise eest vastutab enamasti lapsevanem .

Laste arengu hindamine ja eripärade märkamine

Juba enne või vahetult pärast lapse sündi märkavad raskemaid puudeid kõigepealt arstid ja lapsevanemad. Perekonna juhendamist ja vajalikke lisateenuseid koordineerivad esialgu meditsiiniasutuse spetsialistid ja kohaliku omavalitsuse esindaja (sotsiaaltöötaja). Lapse erivajadusi võidakse märgata ka alles lasteada tulekul, koolieelsete aastate jooksul. Tavarühmades saab varajane sekkumine alguse erivajadustega lapse märkamisest teiste laste hulgas, sobitus- ja erirühmades keskendutakse iga erivajadustega lapse arengu toetamisele.
Et lasteaia pedagoog saaks varakult märgata lapse arengu mahajäämust, eripärasid või andekust, on oluline kõigi rühma laste arengutaseme järjepidev hindamine, laste arengu perioodiline analüüsimine. Lasteaedades on saanud tavaks kirjeldada kõikide laste arengut vähemalt üks kord aastas, üldiselt sügisel. Õpetaja kogub lapse arengu kohta teavet nii igapäevaste tegevuste käigus, laste käeliste tööde analüüsi kui ka mängu vaatluse kaudu. Kasulik on küsitleda lapsevanemaid ja teisi lapsega tegelevaid täiskasvanuid, jälgida õppeülesannete sooritust ning tulemusi. Oluline on arengu hindamisel arvesse võtta erinevaid valdkondi ning anda hinnang lapse teadmiste ja oskuste eale vastavuse kohta. Õpetajate orientiiriks on õppekavas pakutud lapse eeldatavad arengutulemused.
Pedagoogil tuleb arvestada, et tema poolt kasutatavad lapse arengu hindamise vahendid ei anna lapse arengust väga põhjalikku ülevaadet, pigem võimaldavad saada esialgse pildi lapse arengu tugevatest ja nõrkadest valdkondadest. Kui aga leitakse, et mõne lapse senine areng ei ole kulgenud eakohaselt, selgitatakse lapsevanemale vajadust täiendavate uuringute järele erispetsialistide juures. Seejuures on väga tähtis, millist teavet ja kuidas õpetaja lapsevanematele edastab. Võib olla, et arengu eripärad, näiteks probleemne käitumine, on kergesti mööduvad, tingitud lapse üleelamistest või ajutistest pereprobleemidest. Kuid sama eripära võib olla ka arenguliste erivajaduste väljenduseks, probleemne käitumine võib viidata näiteks spetsiifilisele arenguhäirele, pervasiivsele arenguhäirele, kõnepuudele, ka andekusele. Ebasobiva käitumisega väljendab laps alati mingeid sisemisi ebakõlasid või raskusi, põhjuste väljaselgitamisel on kõige pädevam spetsialist lapsepsühholoog. Õpetajal tuleb lapsevanemale järjekindlalt selgitada, et lisauuringute tulemused aitavad leida tema lapse probleemile sobivaima lahenduse.
Kui erivajadustega last on märgatud ja tema arengutaset ning vajadusi täpsemalt hinnatud, tuleb teha vahekokkuvõte ja lapse hetketaset analüüsida. Nõustamine toimub arenguvestluse vormis perele ja teistele, kes lapsega tegelevad. Arenguvestluse käigus on vajalik lapsevanemale tutvustada lapse jaoks kõige otstarbekamat arendustegevuse kohta ja selle eripära. Kui erivajadusega laps jätkab tavarühmas, tuleb täpsustada, kuidas toimub tema jaoks kasvukeskkonna kohandamine . Sobitus- ja erirühma tingimustega võib lapsevanem minna kohapeale tutvuma .

Erivajadustega laste arendamise põhimõtted

Lapse kasvatamine ja arendamine enne kooli toimub põhiliselt kodus ning selle eest vastutavad lapsevanemad või neid asendavad isikud. Lapse kodusel kasvatamisel ja arendamisel on neile toeks alushariduse raamõppekava. Perekondliku kasvatust toetavad ja täiendavad koolieelsed lasteasutused . Koolieelse lasteasutuse seaduse põhjal on lapsevanematel õigus nõuda vajalike tingimuste loomist laste mitmekülgseks arenguks ja kasvamiseks, aidates ise kaasa nende tingimuste kujunemisele.
Erivajadustega lapse üldised iseärasused mõjutavad vähemal või rohkemal määral arengu põhivaldkondade toimimist. Kuivõrd põhivaldkondades eakohasest erinevaid ilminguid esineb, sõltub puudest ja selle sügavusastmest ning lapse kasvukeskkonnast. Ka andekuse puhul saab alati välja tuua arengu tugevamad ja nõrgemad valdkonnad. Seega tuleb erivajadustega laste arendustegevust planeerides ja läbi viies arvestada nii üldiste, spetsiifiliste, kui ka individuaalsete iseärasustega ja tema lähema kasvukeskkonnaga.
Lapse areng on tervik, kuid õpetamisel on mõttekas keskenduda selle eri osadele. Eesti lasteaiad liiguvad kõigi laste koosõpetamise suunas. Siiski ei tohiks erivajadustega laste kaasamine muutuda omaette eesmärgiks. Kaasava hariduse ja eraldatud hariduse hea-halb-vastandamine pole õige. Nii võib tekkida olukord, et laps ei saa parimat abi, sest see ei sobi kokku kaasamise põhimõttega. Samuti jääb alati teatud hulk harvaesineva ja sügava või raske puudega lapsi, kellele ei sobi lasteaia tavakeskkond oluliselt erineva arengutaseme või käitumise eripärade tõttu. Eeskätt vajavad ka erivajadustega lapsed kvaliteetset ning sobivat õppe- ja kasvatustegevust, mida tuleks pakkuda võimalikult kaasaval viisil.
Lapse heaolu rühmas oleneb suuresti õpetajate ja abipersonali suhtumisest lapse erivajadustesse. Kui õpetaja ise aktsepteerib teistest erinevat last, on tema kõne ja käitumine eeskujuks ka rühma lastele ning lastevanematele. Õpetaja positiivse suhtumise aluseks on aga ettevalmistus, mis annab kindlustunde tööks erivajatustega lastega. Koolieelse lasteasutuse personali ettevalmistus peaks hõlmama erinevaid valdkondi- eakohane ja ebatüüpiline areng, perekonna roll ja suhted perekonnas, õppemeetodid ja nende valik, individuaalse arenduskava rakendamine, meeskonnatöö põhimõtted, eetilised printsiibid ja professionaalsus.

Erivajadustega laste arengu toetamine

Erivajadustega laste arendustegevuses on kõige olulisem tugineda lapse arengulisele vanusele ja seada lapsele jõukohased eesmärgid. Seejärel tuleb konkretiseerida arendustegevused , luua koos spetsialistidega õpetamise süsteem, valida õpetamise meetodid ja vahendid. Läbi tuleb mõelda ka iga tegevuse raskusaste. Arendustegevustes kasutatakse üldtunnustatud õppemeetodeid ja -võtteid- sõnaline meetod, näitlik meetod ja praktiline meetod.
Laste arendamisel ei kasutata meetodeid ja nende üksikuid võtteid isoleeritult. Eri võtete domineerimine ja kombineerimine sõltub lapse arengutasemest ning esitatud ülesande raskusastmest. Nii ei ole kõnearengu probleemidega laste arengutegevuses otstarbeks kasutada valdavalt sõnalise meetodi võtteid. Samas ei tohi neid kindlasti ka välistada. Sõnaliste võtete kasutamine on põhjendatud ja vajalik laste tähelepanu köitmiseks, tegevuste korraldamisel, eesmärgi püstitamisel ja laste tegevuse kommenteerimisel ning selle tulemuse fikseerimisel.
Õpetamise algetapil, vaimupuude korral ka kauem, on tulemuslik rakendada jäljendamisel põhinevat õppeviisi. Sel juhul näeb laps täiskasvanu poolt sooritatud tegevuse etappe ja jäljendab neid kohe. Kui lapsel esineb raskusi, võetakse kasutusele esimene abistav võte- osutav viibe . Kui lapsel esineb ka siis probleeme, võetakse tema käed ja sooritatakse nendega vajalik toiming.
Kui ülesannete lahendamine jäljendamise teel on muutunud lapsele jõukohaseks, tõstetakse nende raskusastet ja antakse lapsele ülesande lahendamiseks näidis. Võimalikud on kaks varianti. Esimesel juhul esitatakse lapsele näidis, mille valmimise käiku pole laps vaadelnud, ja palutakse teha samasugune . Teise variandina kasutatakse valikut näidise järgi. Sellisel juhul on tegemist esemete või nende kujutiste rühmitamisega etteantud näidise järgi. Lapse ette asetatakse kaks või enam etaloni ning palutakse ülejäänud esemed jaotada nii, et iga näidise alla saaksid näidisele teatud mõttes vastavad esemed. Valiku printsiipi lastele ei selgitata.
Ühtegi etappi ei tohiks jääda liiga kauaks . Kui laps suudab antud tüüpi ülesannet lahendada mistahes vahenditega, on aeg liikuda edasi. Samas, kui lapsel esinevad raskused, rakendatakse esialgu kasutatud võtte asemel senisest madalama sooritustasemega võtet. Erivajadustega lastele on iseloomulik, et nad võivad ülesandeid lahendada erineval tasemel. See sõltub ülesande raskustasemest, tuttavusest lapsele ning varasemate isiklike kogemuste olemasolust.
Erivajadustega lapse õpetamine eeldab õpetajalt lapse õpitegevuse raskusastme reguleerimise oskust. Õpetaja peaks suutma arvestada spetsialistide juhiseid ja lapsevanemate soovitusi. Kujundama keskkond lapse võimetele vastavaks ja motiveerivaks. Kujundama oskust otsustamiseks mida, kuidas ja mis järjekorras õpetada. Suutma vähendada sõnalise materjali keerukust, et selle mõistmine oleks lapsele kerge. Korraldama teadlikult lapse tegevust ja osalema lapse tegevustes.

Erivajadustega laste õpetamise võimalused

Juba esimeste erikoolide asutamise ajal vaimupuudega laste jaoks seati hariduslikuks esmaülesandeks integratsioon. Selle taga seisis idee, et vastavalt laste vajadustele ja võimetele tuleb neid säästvas keskkonnas teatud metoodilis-didaktilisi põhimõtteis kasutades selliselt arendada, et see lihtsustaks nende ühiskonda lülitumist või teeks selle üldse võimalikuks. Pedagoogilisel eesmärgipüstitusel lähtuti sellest, et vaimupuudega lapsed peavad õppima ümbritsevas keskkonnas iseseisvalt toimima, orienteeruma ja suhtlema.
Eesti haridusseadustiku kohaselt on kõigile lastele tagatud võimetekohane haridus, õpetust varieeritakse õpilaste erinevatest võimetest ja haridusvajadustest lähtuvalt. On loodud erinevaid õpikeskkondi, mis võimaldavad omandada ka mittestandardset haridust. Erivajadustega laste kaasamine tavaõppesse oleks justkui prioriteediks paljudele haridusasutustele.
Lasteaia õppe- ja kasvatustegevuse üldeesmärk on toetada laste kehalist , vaimset ja sotsiaalset, sealhulgas kõlbelist ja esteetilist arengut, et kujuneksid eeldused igapäevaeluga toimetulekuks ja koolis õppimiseks. Koolivalmidus on lapse arengu seisukohalt esiteks, valmisolek minna põhiliselt mänguliselt tegevuselt üle õppimisele ning teiseks, valmisolek õppida kooli ja klassitingimustes.
Koolieelsed lasteasutused tegutsevad selles suunas, et igal lapsel oleks juba enne kooliiga võimetele vastavat arendavat tegevust. Lapsevanemate nõustamisel seoses lapse üleminekuga lasteaiast kooli arvestatakse eelkõige lapse koolivalmiduse taset ning vajalike tugiteenuste kättesaadavust.
Lasteaiaõpetajal on üsna harva võimalus ühendust võtta lapse 1. klassi õpetajaga, kogu teave antakse edasi lapsevanema vahendusel. Tihti jõuab klassiõpetajani vaid lapsevanemale meeldiv teave- mis oli hästi enne kooli- või ei edastata sedagi. Erivajadustega lapsele tuleb kindlasti tagada vajalike tugiteenuste järjepidevus, seega tuleks klassiõpetajal lapse varasema arenguetapi kohta huvi üles näidata.
Sageli pole integreeritud õppetöö läbiviimine vaimupuudega lastega sugugi lihtne. Enamasti just sellistel juhtudel, kus individuaalne arendus nõuab suurt aja- ja personalikulu. Siiski tuleb alati osata leida võimalusi osaliseks integreerimiseks.

Kasutatud kirjandus

• Lilian Kivi, Helgi Sarapuu. Laps ja lasteaed . Tartu: AS Atlex , 2005
  
• Wolf -Rüdiger Walburg . Vaimupuudepedagoogika alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998
  
• Luule Tiirmaa. Erivajadutega lapse ja noore toetamise võimalusi hariduse omandamisel. Tallinn: Argo , 2007
  
• Ene Kulderknup . Lapse arengu hindamine ja toetamine. Tartu: Studium, 2008
  
• Eripedagoogika . Tartu: OÜ Tartumaa Trükikoda, 2006
  
• Inger Kraav , Mare Liiger, Margit Pärn, Ülle Kruuda , Ann Oder , Kristin Sooaru, Astrid Allese, Siiri-Liis Läänesaar. Lapsehoidja käsiraamat. Tallinn 2007
  
• Viivi Neare. Erivajadustega laste integreeritud õpetamise võimalused Eestis. // Aegade dialoog kasvatuses, 2004, lk 58-59
  

Kallid lapsed, lapsevanemad ja kolleegid.
Tervitan teid selle sügise esimese lasteaiapäeva puhul. Tänane päev on teile, lapsed, eriline. Kel algab lihtsalt uus lasteaia-aasta, kellel aga on see täiesti esimene.
Meeldejääv peaks olema see aga kõigi jaoks. Iga uus algus on raske, kuid kogu kollektiiviga üritame lasteaia-aja teha teile kõigile mälestusterohkeks ja ka harivaks.
Lasteaiast saate te enda esmased teadmised ja tahtmise aina rohkem ja rohkem uusi teadmisi saada. Siin tekivad ka uued sõbrad, kellega koos ehk ka kooliteed jätkate.
Kuid selleks, et kõik nii läheks, tuleb igalühel endal olla tubli ja sõbralik nii teiste laste kui ka õpetajate suhtes. Arvan, et teekond meie lasteaias saab olema
igati positiivne ning seda teekonda toetab ka meie sõbralik kollektiiv . Loodan ka igakülgset koostööd lasteaia ja lastevanemate vahel.
Praeguseks aga minu poolt kõik. Jõudu ja jaksu algavaks lasteaia-aastaks!