Lapse arusaam surmast (0)

Laste arusaam surmast
Lapse arusaamist surmast mõjutab oluliselt nii tema iga kui ka küpsus. Mida vanem ja küpsem on laps, seda rohkem ta teadvustab oma tundeid ning oskab neid kontrollida.
Alla viieaastased lapsed ei mõista veel sageli, et surmaga lõppeb elutegevus ning seetõttu küsitakse sageli näiteks „kes annab beebile taevas süüa“ vms. Tihti ei saa laps aru, et surm on lõplik („millal ema tagasi tuleb?“) ning et see puudutab kõiki („kas ka poisid surevad ära?).
Ka surmapõhjustest on väikelastel täiskasvanute omast erinev arusaamine. Enesesüüdistamine ja häbitunne saavad alguse lapse maagilisest minakesksest mõtlemisest, mistõttu nad peavad oma mõtteid, tundeid ja tegusid toimunu põhjustajateks. Lapse fantaasiates seostub haigus tihti karistusega, seega peaks lapsele kinnitama , et tema pole haiguses süüdi. Samuti ei mõista väikelapsed täielikult asjadevahelisi seoseid ja saavad seetõttu vale ettekujutuse surmapõhjustest — näiteks: haiglasse minemine põhjustas haige surma. Siinkohal võib olla põhjuseks lapse mõistmisvõime alahindamine — lapsele polegi seoseid piisavalt selgitatud.
Kuuenda ja kümnenda eluaasta vahel hakkab laps mõistma surma pöördumatust ja elutegevuse lõppemist, samuti selle paratamatust ja et see puudutab kõiki. Sealjuures ei pruugi nad veel mõista iseenese surma võimalikkust. Sel perioodil võivad lapsed mõtiskleda sündmuste ebaõigluse üle — miks ”halvad” asjad juhtuvad ”heade” inimestega.
Pärast kümnendat eluaastat hakkab laps surma abstraktsemalt mõistma, juureldes sel ajal ikka veel õigluse, ebaõigluse ja saatuse üle. Kuna selleks ajaks on laps teadlik surma isiklikkusest, võib ta püüda surmale mõtlemist vältida . Hirmu tulemusena võib laps kasutada erinevaid kaitseviise — näiteks heita surma üle nalja. Leinava lapse meeleolud võivad vahelduda — see on normaalne ning seda tuleb aktsepteerida.
Murdeealine laps võib pereliikme surma puhul jumaldada lahkunut, ning oma viha suunata teiste inimeste vastu, mis suurendab konflikte — enamasti elab murdeealine laps oma leina väljapoole. Teisest küljest tuleb sageli ette ka tunnete varjamist või surma eitamist (laps häbeneb näidata oma nõrkust, erineda teistest), mispuhul tuleb leinatöö teha ära hilisemas elus.
Trauma ja leina erinevus lastel
Traumatöö ajal pole laps veel juhtunut mõistnud. Laps püüab juhtunuga seotud kujutlustega võidelda, püüdes vältida ka inimesi, asju ja olukordi, mis juhtunut meenutavad. Traumaga liituvad asjaolud tulevad esile nii unenägudes kui ka mängudes. Mäng on siis tihti raske, piiratud ja rõõmutu — see kordub muutusteta sisus või teostuses ja toimub sageli salaja . Last tuleks mängule julgustada ja lapse mänguviisi aktsepteerida — nii liigub laps juhtunu mõistmise suunas.
Leinamise ajal on laps juhtunut teadvustanud. Sel ajal on lapsel tihti vajadus püüda leida lohutavaid mälestusi lahkunust (näiteks fotod). Leinava lapse mäng on aktiivne. Siin võib laps muuta mängu, vahetada rolle ja mängida läbi erinevaid lahendusi.
Unehäired võivad tekkida eeskätt neil lastel, kes aktiivselt surmaga seotud mõtteid kõrvale tõrjuvad või kes on päevasel ajal liiga hõivatud muude asjadega ning pole leidnud võimalust oma trauma käsitlemiseks.
Tähelepanu- ja keskendumisraskused võivad leinavatel lastel ilmneda koolitöös, sellest tulenevalt halveneb ka õppimis- ning meelespidamisvõime. Raskused koolis edasijõudmisel on leinasümptomitest ühed püsivaimad ning võivad jätkuda veel aastaid pärast lähedase kaotust. Lisaks võivad laste koolitöödes läbi elatud sündmused esile tulla (joonistused, kirjandid).
Regressiivne käitumine võib ilmneda igas vanuses lastel. Laps muutub käitumiselt oma vanusest lapselikumaks (kõne, takerdumine vanemate külge), nooremad lapsed võivad hakata uuesti alla tegema.
Vältimiskäitumine tuleneb lapse maagilisest mõtlemisest. Laps väldib mõtteid, kohti või olukordi, mis toimunut meenutavad, kuna kardab seda esile kutsuvat uut õnnetust.
Kõrvalehoidmine teistest inimestest tuleneb leinava lapse suuremast tundikkusest teiste tehtud märkuste suhtes. Lapsed ei tea leinaga seotud olukorras tihti, kuidas käituda ja valdivad kohtumisi.
Samastumine lahkunuga võib olla kas teadlik või teadvustamata — see on lahkunu käitumisse sisseelamine — tema rolli võtmine. Ainult sellisel juhul, kui samastumises kujutleb laps nagu oleks surnu hing temasse asunud , on eraldi põhjust pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole.
Masendus, kurbus ja igatsus võivad leinavatel lastel tulla esile erineval viisil. Väiksematel lastel võib see avalduda nutuhoogudes, kuid täiskasvanud ei pruugi lapse nuttu alati näha — seda juhul, kui laps oma leina varjab, et vanemaid mitte kurvastada (lapsed võivad ka ütelda, et nutavad millegi muu pärast).
Hirm väljendub väiksematel lastel enamasti suuremas soovis viibida vanemate lähedal, nad pelgavad lahusolekut olles mures, et vanemaga võiks midagi juhtuda — seda eriti vanema haigestumise puhul, kui vanema vaevused meenutavad lahkunu omi. Sellisel juhul võivad lapsed ka keelduda kooli minemast. Samas võivad lapsed karta ka oma surma — soovida, et tuled põleksid ja uksed oleks lahti, soovida magada vanemate voodis .
Lisaks esinevad lastel sarnaselt vanematele ka teised tavalisemad leinareaktsioonid.
Lein koolis
Leinavat last tuleks toetada tema leinatöös, mille edukal läbimisel lahenevad ka leinaga kaasnevad probleemid. Läbi töötamata leinast põhjustatud probleemid võivad mõjutada lapse toimetulekut koolis pikkade aastate jooksul.
Kui sureb klassikaaslane või õpetaja, võiks surnut mälestada ühiste rituaalidega (mälestuslaud, küünalde süütamine). Samas on tulnud tagasisidet, et mälestuslaud ei peaks olema liiga käidavas kohas. Mälestamiseks peaks olema paik, millest kõigil oleks teadmine ja kõigile oleks tagatud ligipääs, kuid mis võimaldaks ka rahu.
Allikas: www.leinaleht.info

Elu eelduseks on kasvamine, arenemine ja muutumine. Muutused toovad endaga alati kaasa ka kaotusi. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning osa elust. Leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda. Toetuses on olulised sõbrad ja lähedased, mõnikord võib osutuda vajalikuks professionaalide abi.
Lapsed on sageli unustatud leinajad . Täiskasvanutel on tihtipeale puudulikud teadmised ja ekslikud arusaamad laste olukorrast keeruliste sündmuste ajal ja pärast neid. Lapsed, kelle perekonnas keegi sureb, või lapsed, kes satuvad suurde õnnetusse või katstroofi, reageerivad nendele sündmustele jõulisemalt ja kauem kui lapsevanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud oskavad arvata.
Tihti ei mõisteta laste valu sügavust ja lapsed ei räägi oma kogemustest täiskasvanutele.
Raamat «Kaevame vanaema üles» (ilmunud 2000. aastal - toim) annab ülevaate sellest, millises võtmes lapsed lähedase inimese surma ja sellega seotud täiskasvanute muretsemist näha võivad.
Malva ja Putte vanemad püüavad lapsi leinast ja sellega kaasnevast kurbusest säästa. Võimalik, et vanemad ise on suures leinas ja neil lihtsalt puudub energia lastega rääkimiseks ja nende toetamiseks.
Nad ei võta neid kaasa matustele, mis mõjub lastele traumeerivalt, ega räägi täpsemalt vanaema surmast. Nii jääbki lastele arusaamatuks, mida tähendab, et vanaema on surnud ja mulla all. Nende mõttemaailmas vanaema elab.
Kui minu isa suri, siis sain sellest teada alles oma vanaema käest. Küsisin, miks onu nutab , ja vanaema vastas selle peale, et tal vennas suri ära. Mina ei saanud ikka täpselt aru, et mida see siis tähendab. Ma ei saanud aru, et minu isa on surnud. Minu jaoks oli tema ikka veel elus.
Kui vanemad ei seleta lastele, mis on surm ja mida see endaga kaasa toob, siis lapsed elavad teadmatuses ja täidavad tekkinud tühimiku oma fantaasiatega. Niisamuti on selles raamatus - lapsed ei saa aru, miks vanaema on surnud. Nende arvates on vaja vanaema taas ellu äratada. Selle jaoks mõtlevad nad välja oma plaani: tuleb minna surnuaiale, vanaema üles kaevata ning talle anda eluks vajalikke asju. Siis vanaema ärkabki üles ja ongi jälle koos Malva ja Puttega.
Mina ei tahtnud oma isa ellu äratada, see ei tulnud mulle mõttessegi. Minu jaoks oli see segane aeg, raske oli leppida olukorraga, et nüüd äkki enam isa ei ole. Üks päev oli kõik ilus ja kõik oli hästi ja siis ühel saatuslikul ööl muutus kõik. Isa sai infarkti ja suri poolel teel haiglasse.
Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks. Vanemad peaksid leevendama lapse mahajäetustunnet ning andma talle infot toimuva kohta. Lapsed tuleb teha kurva sündmuse osaliseks, mitte jätta neid kõrvale. Samuti peaksid vanemad aitama lapsel väljendada oma mõtteid ja tundeid.
Raamatus aitab Malval ja Puttel olukorda mõista politseinik Kajsa. Politseinikud tabavad lapsed surnuaialt vanaema hauda kaevamas. Lapsed üritavad esiti küll põgeneda, kuid tulutult, ja õde-venda viiakse politseijaoskonda. Kajsa on nõus lapsed koju viima ja hakkab uurima, miks nad tahtsid vanaema hauast välja kaevata.
Malva ja Putte jutustavad talle kogu loo. Seepeale keerab politseinik auto ümber ja nad sõidavad tagasi surnuaiale. Kajsa seletab lastele, et vanaema on surnud, ta ei tule enam tagasi ja ka eluks vajalikud asjad ei aita enam.
Surnuaiaskäik on vajalik selleks, et lapsed saaksid vanaemaga hüvasti jätta. Pärast surnuaias käimist lähevad kõik koos suure tamme juurde. Seal süüakse koos vanaemale mõeldud eluks vajalikku kraami ja Kajsa vastab lahkesti Malva ja Putte küsimustele elust ja surmast.
Kui minu isa suri, siis keegi ei rääkinud sellest, kõik leinasid vaikselt ja üksinda, kaasa arvatud mina. Keegi ei pidanud vajalikuks mulle ja õele midagi seletada, meile öeldi ainult, et isa on surnud ja kõik. Ema ja perekonna lähituttavad olid nii hõivatud matuste korraldamisega, et lapsed jäid üldse tagaplaanile. Kuid minu mõtetes isa ikka veel elas.
Laste leina juures on kõige tähtsam avatud ja aus suhtlemine . Vanemad peaksid vältima segadust , mitte valetama ega vältima tõde, püüdes nii last säästa. Lapsel tuleb aidata mõista.
Minule ei teinud keegi seletustööd. Uskusin kuni viimse hetkeni, et isa on elus ja ta on kusagil. Mäletan, et kui kirst koju toodi, siis ma ikka veel ei uskunud, et surnud on mu isa. Ma arvasin, et seal on keegi võõras mees.
Mingil hetkel tuli mulle meelde, et mu isa käel oli isetehtud tätoveering. Siis tekkis kohe ka mõte, et sellel mehel, kes on kirstus, seda kindlasti pole. Alles siis, kui ma olin läinud kirstu juurde ja nägin sedasama tätoveeringut, sain ma aru, et tõesti on surnud minu isa, ja mees, kes kirstus on, ei olegi keegi võõras. See oli suur löök minu jaoks, nagu oleks puuga pähe saanud, ja siis hakkasid pisarad ohtralt voolama.
Lähedase kaotus on kõigile raske, nii vanematele, lastele kui lähedastele. Kõik elavad sel hetkel leinas ja leinas olijat peab alati toetama , andma talle lootust ja tuge. Ja kindlasti ei tohiks unustada, et lapsed on samasugused leinajad nagu täiskasvanudki.
 
Keegi ei saa kaitsta last elu valude ja kannatuste eest. Elu on selline, nagu ta on. Oleks hea, kui lapsel oleks ka väljaspool kodu täiskasvanuid, kes veidi kaugemalt saaksid last jälgida ning võtta vastu lapse selliseid tundeid ja kogemusi, mida ta ei soovi oma kõige lähedasematele täiskasvanutele väljendada.
Sügisel mõtleme rohkem ka neile, kes meie hulgast ajast igavikku on kutsutud. Rahvausu järgi tulevad lahkunud hingedeajal jälle koju vaatama neid, kes veel siin elavad. Kirikukalendris on novembrikuus kolm tähtpäeva, mis juhivad meie mõtted surmale ja surnutele: hingedepäev, pühakutepäev ja igavikupühapäev, mida paljud ikka veel surnutepüha nime all tunnevad .
Arvatavasti kutsub ka looduses toimuv - nähtavad märgid elu lakkamisest, pimeda aja pikenemine ja lindude lahkumine - meid tavalisest enam mõtlema neile, keda meie juures enam ei ole. Kolmes järgnevas kirjutises tahan ma lisaks surnutele pöörata tähelepanu leinajaile ning leinas toimuvale. Loodan, et sellest on abi ka neile, kes on kedagi kaotanud.
Kõigepealt püüan käsitleda üldlevinud väärarvamusi surmast ja leinast. 
Esimene vale: surm katkestab kõik sidemed lahkunuga.
Meie suhted ei lõpe, vaid teisenevad. Kui meie lähedal olnud inimene lahkub , tunneme end kui sügava ja pimeda kuristiku serval olevat. Otsime silda, mis viiks teisele kaldale, kuhu lahkunu läks. Me ei leia ühtki teed, ei kuule ega näe, mis teisel pool toimub.
See ei tähenda, et meil pole enam mingit suhet. Armastus pole kuhugi kadunud. Meie vahekord pole nüüd enam nagu kahekõne, vaid pigem otsekui raamatu kirjutamine lahkunust. Meile tuleb meelde, mis ta on teinud ja öelnud. Me tahame talletada kõik mälestused temast ning avastame seda tehes, kuidas ta meie elus edasi elab selle läbi, mida ta meie jaoks tähendab, kuidas ta meie elu on muutnud ja veel praegugi seda mõjutab. 
Teine vale: aeg parandab kõik haavad. 
Aeg ise ei paranda mitte midagi. Tervenemine saab tulla vaid sellest, mida me aja jooksul teeme. Esiteks on vaja endale tunnistada, mis meie elus on toimunud ja mida me tunneme. Mistahes tunded meid ka ei valdaks, ükski neist pole vale ega kohatu . Paraneda aitab ka võimalus vähemalt ühe inimesega siiralt jagada seda, mis meie hinges toimub.
Kaotusevalust kõnelemine ei ole nõrkuse tunnus.
Tihti soovitatakse leinajal olla tugev ja vastu pidada. Kui sellega mõeldakse surma läbi inimeses toimunud muutustest vaikimist, siis ei aita see soovitus leinajat, vaid pigem soovitajat, kes ei julge või ei jõua ligimese valu vaadata. Kui vaikime oma tunnetest, siis salgame ennast ja lahkunut - tema elu ja kaotuse mõju ning tähendust meie jaoks. 
Kolmas vale: valu läheb kord üle.
Kui me kedagi armastame, ei unusta me teda ilmaski. Me lepime küll kaotusega, me võime sellest isegi midagi õppida, kuid me oleme selle läbi täielikult muutunud ja kogu meie elu on saanud teistsuguseks. Aastate möödudeski aga võime igatseda lahkunut täpselt samamoodi ja sama palju kui päeval, mil ta meilt võeti.
Lein ei kulge kindlat rada pidi vaikselt vähenedes. Tavaline on, et aja jooksul meenub midagi, millele me varem ei ole jõudnud mõelda. Need mälestused, olgu siis head või halvad, võivad ka uusi valupuhanguid esile kutsuda. Eriti raske võib olla pühade ja perekondlike tähtpäevade aegu. 
Neljas vale: kõik inimesed leinavad ühtviisi.
Nii nagu pole kaht täiesti sarnaste näojoonte ja kehakujuga inimest, pole ühesugune ka meie hinges toimuv. Pole haruldane , et leinajate vahel tekivad lahkhelid selle tõttu, et kellelegi heidetakse ette liigset leinamist või leina puudumist. Kui hinges toimuvat üksteisega ausalt jagatakse, selgub aga, et inimesed väljendavad oma tundeid sootuks erinevalt, ka ei pruugi tunded kulgeda sama rada pidi ja ühtlases tempos .
Millest ühele on abi ja lohtu, võib teisele olla samal ajal talumatult raske. Sageli kuuleme lohutajate suust , et nad teavad, mis teine tunneb. Need sõnad tulevad siirast südamest, kui ollakse pealtnäha sarnast kaotust kandnud. See ei tähenda siiski, et üks lesk tunneb sama, mis teine.
Kes on kaotanud lapse, ei pruugi taibata, mida kogeb teine vanem. Nii nagu kõigil on elus üksteisega erinevad suhted, nii me ka leiname erinevalt. Palju kasu võib olla küsimusest, mida leinaja läbi elab. 
Viies vale: usk aitab alati kaotusvalu vähendada.
Usk on suureks toeks, kuid rohkesti on neid, kelle jaoks lein on tõsine vaimulik kriis. Lähedase surm on lootuste purunemine, mis võib teha küsitavaks osa meie veendumustest ja usust. Jutt Jumala tahtest võib teha haiget. Palvetamine võib tunduda üle jõu käivalt raske. Kirikuskäik võib olla vastumeelne nagu igasugune inimeste hulka minek. Seda juhtub üsna tihti. 
Rõõmsalt tänamise asemel tahaks Jumala peale vihaselt karjuda - niivõrd ebaõiglane tundub juhtunu. Kui niisugune tahtmine tekib, siis peakski kisendama. Pole oluline, kui kõva hääle või millise tooniga palvetame - peamine on, et Jumalaga kõnelemist ei katkestataks. Jumal ei ole öelnud, et Ta siis meid ei kuule. 
Lein paiskab meie elu täielikku segadusse ja jätab meid üksi. Jumal on siiski lubanud olla alati meie juures. Leinas tahab Ta meid aidata oma elus tekkinud kaosesse korda luua. Ta näitab meile, millele tugineb tõeline lootus ja mis on vaid üldlevinud valearvamustele rajatud petlikud ootused. 
Päevad pärast matuseid. 
Kui keegi meilt surma läbi võetakse, ei suuda me esialgu seda uskuda. Varsti saab selgeks, et tegemist ei ole halva unenäoga - tuleb hakata matuseid korraldama. See tähendab paljude praktiliste ülesannete kiiret lahendamist. Mõne päevaga tuleb palju toimetada, et lahkunu väärikalt viimsele teele saata, ja see hõivab leinajate meeled.
Matusepäev toob kohale palju pereliikmeid, sugulasi, sõpru ja töökaaslasi, kes väljendavad oma tulekuga armastust ja lugupidamist nii lahkunu kui ka leinajate vastu, ning kes toetavad nõnda neid, kelle jaoks kaotus on olnud kõige rängem. Kui peielauast lahkutakse, ei ole aga leinajate raskused lõppenud. 
Järgnevalt käsitlen mõningaid tahke sellest keerulisest ja valulisest seisundist, mida lühidalt nimetame leinaks. Keskendun eelkõige sellele, mida leinajad kogevad vahetult matustele järgneval ajal. 
Segadus.
Kui keegi sureb, kogeme korraga erinevaid ja tohutult tugevaid tundeid. Kergendustunne sellest, et lahkunu pääses piinavast haigusest, võib olla segatud süüga selle tunde pärast. Rõõm paljude kaastundlike inimeste ja ilusate matuste üle ei lase hetkekski unustada kaotusevalu.
Kaotus võib olla nii suur ja raske, et korraga pole võimalik teadvustada kõike sellega kaasnevat. Tuleb ette hetki, mil oleme lausa tuimad, suutmata midagi tunda.
Me saame näha maailma ainult selle koha pealt, kus parasjagu seisame. Uus olukord on vahel nagu kaaluta olek või vaakum, milles varasematest kogemustest pole kasu, kus ükski varem kehtinud seadus ei tundu toimivat.
Me kõik oleme inimestena erinevad ja erinevad on meie suhted, seetõttu on iga lein ainulaadne. Teiste kogemused aitavad meil siiski teha komistuskividest trepiastmed, mis võivad aidata välja sügavikust, kuhu lähedase lahkumine on meid paisanud. 
Üksindus.
Kodus on tühi tool, tuba ja voodi. Keegi ei vaja enam asju, mida lahkunu iga päev tarvitas. Neid on valus vaadata - need tuletavad meelde teda, keda ei ole. Üksindusetunnet, mida tekitab tühi kodu, suurendab veelgi suhetesse tekkinud tühjus.
Märkame, et ühtäkki pole meil enam asja paljude inimeste juurde, kellega seni sageli suhtlesime. Pole põhjust minna haiglasse või vanadekodusse, kus viimasel ajal oleme igal võimalusel käinud ja kus töötajad on lausa nagu pereliikmeteks saanud. Ei ole enam asja abikaasa töökohta ega töökaaslaste juurde. Pole midagi teha koolis, kus laps käis ega kuigi palju rääkida tema eakaaslastest sõpradega.
Lisaks sellele kogeme, et paljud inimesed väldivad meid. Nad võivad arvata, et leinajal on vaja üksi olla, või kardavad, et ei oska kohtudes midagi mõistlikku teha või öelda. Tõsi on aga see, et leinajal on vaja kellegagi jagada endaga toimunut ja inimeste asemel, keda nende elus enam ei ole, on vaja palju teisi, et tekkinud tühjust täita ning üksindusest üle saada. 
Kurnatus.
Esimestel leinapäevadel oleme kõige suuremas segaduses ega hooli asjadest, mis varem olid olulised. Iga päev on vaja pingutada, et päev õhtusse saada. Mõnikord võib kogu allesjäänud jõud kuluda sellele, et voodist välja tulla.
Igapäevased toimetused tunduvad nüüd teistsugused. Iga pisiasi võib meelde tuletada lahkunut ja esile kutsuda valusööstu. Just siis, kui mõtleme, et kõik on juba kuulnud meie kaotusest, võib tulla keegi, kes tema järele küsib, või saabuda talle postiga kutse kuhugi minna. Valusad mälestused on nagu külma- ja kuumalained, mis käivad üle keha ja pidurdavad mõttetegevust.
Esimestest leinapäevadest läbisaamine on tohutu töö. Lisaks kaotusevalule on palju kiiresti lahendust vajavaid toimetusi, mida ei saa edasi lükata ja mis raskeim - mille üle pole enam kellegagi nõu pidada ning ülesandeid jagada.
Üsna sageli esineb sel ajal unehäireid ja isutust, vaeva võivad teha kõrgenenud vererõhk ja pinged lihastes. Nõrgeneda võib keha immuunsüsteem, mis aitab vastu panna haigustele. Tööle või kooli minnes ei pruugi enam olla endist kindlust, keskendumisvõimet ja mõtteteravust. Igasugune praktiline abi leinajale on igati vajalik. Abi on sellestki, kui küsida, kuidas aidata. 
Kahetsus.
Enamasti jääb lahkunuga midagi lõpetamata. Võib-olla ei olnud võimalik hüvasti jätta, andeks paluda või anda. Mõni lahkheli võis jääda lahendamata. Kõik taoline põhjustab kahetsust. Võime kahetseda, et tegime midagi valesti või midagi jäi tegemata. Võime arvata, et teisiti tehes oleksime suutnud lähedase surma vältida või edasi lükata.
Kõigest, mida lahkunuga enam arutada ei saa, on siiski hea nüüd rääkida nendega, kes on nõus kuulama. Endamisi kellegi või iseenda süüdistamise asemel on hea teise inimesega arutada, kas peame kelleltki andeks paluma ning kas võime endale või teistele andeks anda. Kui me ka lahkunu heaks midagi teha ei saa, võib ometi olla meie võimuses aidata neid, kes on siin elus temaga sarnases olukorras. 
Kahtlus.
Kaotus paneb meid esitama küsimusi kõige kohta, mida oleme pidanud kestvaks ja kindlaks. Usk võib olla suureks toeks, kuid seegi võib saada kahtluste kasvupinnaks, kui tunneme, et meile on tehtud ränka ülekohut ning meil on raske leida ühendust Jumala ja teiste inimestega.
Kuigi me võime leinas tunda end lõpmata üksi, on kusagil siiski inimesed, kes vähemalt midagi sarnast on läbi elanud. Nende ülesotsimisest ja nendega oma kahtluste jagamisest on palju kasu. Koguduse või kellegi teise korraldatud leinarühmas võib üheskoos leida vastuseid ka niisugustele küsimustele, millele üksi võib olla võimatu vastata.
Leinates võib tekkida tahtmine olla üksi või kogu aeg millegagi hõivatud, et vältida valusate tunnete esiletulekut. Mõistlikum on siiski teadvustada kõike, mida kaotus on kaasa toonud ja tegeleda tunnetega, mis ei tundu olevat kerged.
Iga asja jaoks on antud aeg. Ka leinates on vaja aega võtta küsimuste, kahtluste, kahetsuste ja mälestuste üle mõtlemiseks ning nende jagamiseks. Samavõrd on vaja tasakaalustada kõike rõhuvat tegevustega, mida me naudime ja mis meid rõõmustavad, mis annavad meile võimaluse puhata kurnavatest kogemustest ja uut jõudu edasiminekuks.
Leinaaja alguse tõsiseks väljakutseks on õppida elama uues olukorras, uute ülesannetega ja uutes suhetes, oma minevikku unustamata. Mineviku kaotuse kogemuse saab põimida tuleviku tähendusrikkaks osaks. Et nõnda toimida, eeldab see teadlikku otsust inimeselt, kes sellist tulevikku varem ei ole kavandanud. 
Vanemate lein. 
Me elame maailmas, mis toimib oma kindlate reeglite järgi. Nimetame neid loodusseadusteks. Pole mõtet arutada selle üle, kas need on head või halvad. Need toimivad meie tahtest ja isegi palvetest sõltumata. Ilma selliste seaduspärasusteta nagu raskusjõud, aastaaegade vaheldumine ja elusolendite vananemine, sünd ja surm, poleks meie elu maailmas võimalik.
Loodusseadused ei tunne halastust ega avalda armastust, need pole ei mõistlikud ega arutud. Meil tuleb nendele lihtsalt alluda ja piirides, mis need meile annavad, oma elu korraldada. Vahel juhtub aga midagi sellist, mis tundub olevat karjuvas vastuolus ajast aega kehtinud inimliku elukorraldusega.
Lapse surm on ilmselt kõige rängem taoliste reeglite rikkumine, mida üks inimene oma elus võib kogeda. See kaotus lööb haava, mis jääb kogu eluks. Mida vanemaks laps on saanud enne seda, kui ta elu traagiliselt katkeb, seda rängem on vanemate kaotusvalu. Järgnevate ridadega pole võimalik seda valu ära võtta ega isegi mitte leevendada. Tahan vaid juhtida tähelepanu lapse kaotanud vanemate vajadustele ja seeläbi aidata neid oma valuga elada. 
Miks mitte mina?
Vanemate üks esimesi soove on sarnane Taaveti poolt esitatuga pärast tema poja surma: «Oleksin mina surnud sinu asemel!» (2Sm 19:1). Valu kõige sügavamad juured ulatuvad veendumusse, et vanemad peaksid surema enne kui lapsed.
Olenemata sellest, kas lapse võttis haigus, õnnetusjuhtum, kurjategija käsi, sõjategevus, terroriakt või tagakiusamine, ülemeelikusest johtuv hooletus, soov elust lahkuda oma käe läbi (mille põhjuseks peaaegu alati on teiste jaoks varjatud tõsine haigus) või mistahes muu põhjus, vanemaid painab ikka seesama küsimus, miks just tema ja mitte mina?
Me kõik usume, et lapsed peaksid matma oma vanemaid, mitte vastupidi. Vanemad sünnitavad ja kasvatavad oma lapsi selleks, et nad elaksid ka siis, kui vanemad ise vanaks jäävad ja lõpuks siit elust lahkuvad. Seista oma lapse puusärgi juures tundub kujuteldamatult loomuvastane, ebaõiglane ja kirjeldamatult valus.
Lapse surm lööb kõige sügavama mõra meie arusaamadesse maailmas kehtivast korrast ja seega meie turvatundesse.
Igasugune sunnitud eraldatus või üksindus tekitab süütunnet. Arvates, et laps pidi oma vanamate pattude eest karistust kandma, ollakse aga kindlasti eksiteel. Jumal on oma Poja elu meie eest andes maksnud kõik, mis meil eales oli temaga võlgu. Sellele lunahinnale ei ole kellelgi vaja enam midagi lisada. 
Lootuste purunemine on teine tahk lapse kaotanud vanemate valust. Sünnist saati on igale lapsele palju ohverdatud eelkõige tema tuleviku nimel. Iga lapse saavutus esimestest naeratustest, sammudest ja sõnadest alates innustab vanemaid pühenduma talle rohkem ja lootma veelgi enam.
Kõik see on nüüd otsekui maha visatud, sest surma mõttetu julmus on teinud tühjaks kõik pingutused. Lootused, mille nimel vaeva nähti ja ohvreid toodi, on rusudeks langenud. Laps on vanemale osa temast endast, nii ihust kui ka hingest. Lapsed on lootuste kandjad.
Tundes oma võimete piiratust, taibates, et kõike igatsetut me oma elu jooksul kindlasti kätte ei saa, loodame, et vähemalt meie järeltulevad põlved võivad saavutada ja nautida seda, mis meil jäi tegemata või nägemata. Lootuseta ei ole võimalik inimesel elus püsida. Lootuste purunemine on nagu vigaseks jäämine. Sellest ei ole võimalik kiiresti üle saada. 
Mis kaua on kasvanud ja äkki kaotatud, muudab meie elu - see on nagu käe või jala kaotamine. See ei unune kunagi, see on muutnud meid alatiseks. Me oleme siiski ka pärast seda elus ja peame toime tulema sellistena, nagu oleme. Aegamööda aitab meil seda õppida lootus, mis meile on alles jäänud ja mida veel edaspidi avastame.
Surmast tugevam on armastus, mis kestab edasi ka siis, kui me ei näe ega kuule ning ei saa enam käega katsuda armastatut. Isegi kui sõbrad, kes olid suureks toeks matusepäeval, enam leinajaid ise üles ei otsi või muutuvad kohmetuks, kui lahkunu nime mainitakse, ei kustu ometi isa- ja emaarmastus.
Teame, et isad ja emad armastavad lapsi erinevalt, nii nagu ka lapsed oma isa ja ema. Need erinevused ei lõpe leinaks teisenenud tunnetes, neist võib kergesti tekkida tüli leinajate vahel. Ohtlikust pingest saab ühendav side seeläbi, et üksteisega oma armastust jagatakse.
Hea on rääkida sellest, mida lahkunu kunagi ütles ja tegi - kõigest sellest, kuidas tema oma eluajal armastas ja seda armastust väljendas. Nii võib kuulda palju, millest varem ei olnud aimugi. Keegi meist ei räägi lapsepõlves ja nooruses vanematele kõike, mida me teeme ja mõtleme. 
Aastate möödudes ei tundu kunagi ebalust sisendanud seikades enam olevat midagi, miks peaksime neist vaikima. Kui tegija ise ei saa enam kõigest kõnelda, on talle lähedal olnute ülesandeks üksteist meenutustega tema elust vastastikku rikastada.
Vanemad tahavad anda oma lastele endast parima ja loodavad, et lapsed nende unistusi teostavad. Ka lapsed jätavad lahkudes oma vanematele väga palju ning nende igatsusi saavad täita isad või emad, kes neist kauem elavad.
Isa, ema, õed ja vennad omavahel on esimene ring, kes üksteist toetavad. Tasub kindlasti hoida ning süvendada sidemeid ka lapse sõprade, koolikaaslaste ja kolleegidega. Täiesti asendamatud on vanavanemate lood lastelastele nende varalahkunud ema või isa noorusest. 
Usume, et surm ei ole lõpp, vaid teisenemine. Me ei kao, vaid muutume. Alles ülestõusmises saame lõpliku vastuse kõigile küsimustele, mida siin elades esitame. Surm ei muuda mitte ainult inimese ihulikku olemist, vaid muutuvad ka suhted temaga, muutuvad suhted leinajate vahel, muutuvad nende veendumused ja lootused, muutuvad inimesed ise.
Lõpetan need read meenutades, et kindluse neist muutustest läbi minna saame lootusest Temale, kelle armastus meie vastu on muutumatu, kes on lubanud olla meiega igal pool kuni aegade lõpuni ja kes jätkuvalt ning väsimatult kõikjal kaosest korda loob.
 
Heino Nurk  (ilmunud ajalehes EESTI KIRIK )
 
                            
 
 
 
 
 
Elitec
Kindel sündmus, millega iga inimene elu jooksul kokku puutub, on surm. Meie ühiskonnas tavapäraselt surmale ei taheta mõelda, seda kardetakse ja lähedase kaotanud inimest sageli välditakse, sest temaga ei osata käituda. /Pärnu Postimees , 05.oktoober 2008/
Loe tervet artiklit :
  Elu eelduseks on kasvamine, arenemine ja muutumine. Muutused toovad endaga alati kaasa ka kaotusi. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning osa elust. Leina on raske kanda , seda tuleb teha üksinda. Toetuses on olulised sõbrad ja lähedased. Mõnikord on vajalik professionaalide abi.
Inimesed leinavad kõik erinevalt sõltuvalt kaotuse iseloomust ning suhetest lahkunuga, kaotuse ajalistest kriteeriumitest ja põhjustest, varasematest sarnastest kogemustest ning oskusest olukorraga leppida, samuti sõltub lein kättesaadavast toetussüsteemist.
 
Lapsed on sageli unustatud leinajad. Sageli on täiskasvanutel puudulikud teadmised ja ekslikud arusaamad laste olukorrast keeruliste sündmuste ajal ja pärast neid. Lapsed, kelle perekonnas keegi sureb või lapsed, kes satuvad suurde õnnetusse või katstroofi, reageerivad nendele sündmustele jõulisemalt ja kauem, kui lapsevanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud teavad. Tihti ei mõisteta laste valu sügavust ja lapsed sageli ei räägi oma kogemustest täiskasvanutele. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid:

• täiskasvanud pereliikmed on ise leinas ja neil puudub energia lapsega rääkimiseks ja teda toetamiseks;
  
• lapse lein avaldub erinevalt täiskasvanu omast, mistõttu tema seisundist ei osata aru saada;
  
• lapsed soovivad täiskasvanuid säästa, mistõttu ei räägi ja püüavad üksi toime tulla. Nad õpivad kiiresti hoolitsema inimeste eest, kes peaks tagama nende põhilise turvatunde.
  

 
Mida laps vajab, et end hästi tunda?

• järjepidevust – laps tahab, et kõik asjad oleks endised ;
  
• selgust – laps tahab aru saada, mis tema ümber toimub;
  
• iseenda mõistmist – arusaamist oma tunnetest;
  
• järelemõtlemise ja valjusti väljendamise võimalust.
  

Surma puhul saab see kõik rikutud.

• Leinavas perekonnas on lapse kindlustunne kadunud. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks.
  
• Lapsed jäävad sageli omapead. Nendega räägitakse vähe, neile ei selgitata toimuvat. Tühimikud täidavad nad oma fantaasiatega.
  
• Lastel võib esineda tugevaid tundeid, mis neid hirmutavad.
  
• Lapsed võivad esmakordselt kohtuda abstraktsete mõistete ja raskete selgitustega.
  
• Laste ellu tuleb mitmeid muudatusi.
  

Ainuüksi aeg leina puhul ei tervenda. Worden’i arvates on leina neli ülesannet järgnevad:

Mõista ja aktsepteerida, et kaotus on tõsiasi

Kogeda leinaga seotud emotsioone, elada läbi leinavalu, anda voli oma tunnetele

Kohaneda eluga ilma lahkunud isikuta, taluda tühjust

Leida uus suhe lahkunu ja enda vahel ning elu edasi elada
Neid ülesandeid täidetakse paralleelselt, tulles ühe juurest teise juurde tagasi. Nad võtavad palju aega ja on rasked. Lapsed vajavad kõiges selles täiskasvanute abi. Lapsed leinavad palju sügavamalt ja kauem kui täiskasvanud oskavad arvata. Laps arendab leina faaside kaupa kuni täiskavanuks saamiseni . See kogemus mõjutab tema isiksuse arengut, partneri ja elukutse valikut.
 
Lapse lein oleneb:

• vanusest, seoses sellega ka erinevast arusaamisest surmast;
  
• küpsusest;
  
• soost – tüdrukud väljendavad rohkem kurbust , on rohkem hirmul ja ängistatud, tahavad rääkida,et mäletada, otsivad abi, poisid tõmbuvad enam endasse, rohkem esineb neil vihareaktsioone ja käitumisprobleeme, nad püüavad vältida, lahendusi leiavad tegevuses;
  
• varasematest kogemustest;
  
• isiksusest, võimest kogemust läbi töötada;
  
• lahkunust ja lapse suhtest temaga : soe, harmooniline; komplitseeritud, ambivalentne - sel puhul on lapsel raske vihata lahkunut, kuid viha on leinas kaasas;
  
• suhetest ümbritsevate inimestega, võimalusest tuge saada.
  

Lapsed leinavad ebareeglipärasemalt kui täiskasvanud. Öeldakse, et lapse lein on “triibuline”, s.t. leinaperioodid vahelduvad mängu- ja rõõmuperioodidega. Sellega kaitseb laps oma psüühikat. See on terve.
 
Milles laste lein avaldub? Laste leina- ja kriisireaktsioonid on järgnevad:

• ängistus ja haavatavus – pimeduse-, üksinduse-, suletud uste hirm, hirm kaotada teist vanemat;
  
• elavad mälestused – kriitilistes olukordades salvestuvad mälestused ja aistingud võivad muutuda piinavateks mälupiltideks, mis ilmnevad enam õhtuti ;
  
• lein, kurbus ja igatsus – mõttetuse ja tühjuse tunne;
  
• unehäired – uinumisraskused, hirmuunenäod, pidev väsimus;
  
• ärrituvus, raev – võib avalduda näiteks vahetundides;
  
• võlatunne, enesesüüdistused, häbi;
  
• probleemid koolis – tulenevad kontsentratsiooniraskustest või motivatsiooni-langusest (“Milleks õppida, kui nagunii tuleb surm?”);
  
• kehalised sümptomid – mitmesugused valud : pea- kõhu-, südamepiirkonna ja muud valud, iiveldus, oksendamine , öine voodimärgamine jm.;
  
• probleemid kaaslastega suhtlemisel – üksindustunne, teised näivad lapsikud, kergesti ärrituvus ja vihastumine;
  
• muutused iseloomus – enesessetõmbumine või väljaelamine;
  
• pessimism tuleviku suhtes – tulevik muutub lühikeseks;
  
• väärkäsitlused.
  

Vaatleme leinaprotsessi ja abistamise iseärasusi erinevas eas lastel.
Väikelastel on olulisim hirm saada mahajäetud, seetõttu on abis tähtis füüsiline ja psüühiline kohalolek . Ei tohiks teha elumuutusi, nt. kolida uude elukohta. Säilitada tuleks igapäevaelu rutiinid, nt. jätkata lasteaias- või kooliskäimist nii ruttu kui võimalik. Tuleb teada, et väikelastel esineb suhteliselt sagedamini kehalisi sümptomeid. Nad võivad emotsionaalsele pingele reageerida isegi palaviku või krambiseisunditega. Tuleks võtta ära süütunded (nt. võib laps mõelda, et ema suri sellepärast, et ta ei kuulanud sõna või tegi pahandust). Ei tohiks kasutada metafoore või luua illusioone, sest laps võtab neid sõna-sõnalt, tal võivad tekkida hirmud või ebareaalsed lootused. Lapsel tekib palju küsimusi, kui ta tajub , et tal on lubatud küsida. Tuleb anda lühikesed tõesed vastused kõigile tema küsimustele.
5-9 aastased lapsed näevad tihti surma vägivaldsena, karistusena. Sageli nad ka personifitseerivad surma. Neil võivad esineda hirmud seoses kujutlusega,et surm on isik, kes tuleb ja võtab kellegi kaasa. Sellele eale on iseloomulik maagiline mõtlemine, mis põhjustab palju süütundeid. Näiteks võib laps mõelda, et kuna ta oli teda karistanud isale soovinud halba, oligi tema soov täide läinud ja isa suri tema pärast. Need on põhilised asjad, milles tuleb aidata lapsel selgusele jõuda ja teda toetada.
9-10 aastased lapsed tajuvad surma kui midagi väga kohutavat, sellega kaasneb ängistus. Surm seostub haigusega, arusaam sellest on täielikum ja abstraktsem. Neil tekib palju eksistentsiaalseid mõtteid, mida nad turvalise täiskasvanuga jagada tahavad. Võib kaasneda suur üksindustunne.
Kuna puberteediiga on niigi kaoseperiood, siis lähedase surmajuhtum on suureks ohuks. Reaktsioone võib olla väga erinevaid. Selles eas lapsed võivad ka leina tgaplaanile suruda kuna neis ei ole selleks “ruumi” ning hakata leina läbi töötama alles 20-ndatel eluaastatel.
 
Nagu öeldud, leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.
Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?
Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

• leevenda laste mahajäetusetunnet
  

• leevenda abitustunnet
  
• anna lapsele infot
  
• tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  
• aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  
• aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  
• aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  
• aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  
• aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteid, leida lootust
  

 
Mõned nõuanded lapsevanematele:

• oluline on avatud ja aus suhtlemine
  
• vältige segadust - ärge valetage, ärge vältige tõde, püüdes nii last säästa. Laps võib sel moel veelgi enam haiget saada
  
• aidake lapsel mõista
  
• muutke tema kaotus tõeliseks
  
• säilitage igapäevane rutiin, see aitab hoida korrapära surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas
  
• leevendage lapse hirme oma või vanemate võimaliku surma pärast
  
• leevendage lapse süütundeid
  

Leinas last aidates rääkige palju, püüdke ka laps saada rääkima. Kui te ei oska vastata tema küsimusele, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega töötlemaks surmajuhtumit ja kaotust. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne tuleks lapselt küsida, mida ta teab või arvab . Hea on selle juures vaadata perekonnaalbumit.
Lapsed, mida väiksemad, seda enam, väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võivad need hirmutada, kuid neid tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.
Võtke lapsed kaasa hauale või mälestuskivi juurde, kuid neid ei tohi selleks sundida.
Väga olulised on rituaalid, mis aitavad reaalsust omaks võtta ja raskusi üle elada. Ka pooleaastasel lapsel on õigus olla lähedase inimese matustel, sest 15-aastaselt on sellel tema jaoks sümboolne tähendus. Mõistagi peab laps selleks ettevalmistatud olema. Traditsioonid on vajalikud seetõttu, et nad võimaldavad leppida juhtunu kui reaalsusega, seega vähenevad fantaasiad. Traditsioonid soodustavad tunnete väljaelamist ja annavad lastele ja täikasvanutele sama kogemuse, mis loob suurema läheduse.
 
Kuidas peaks käituma õpetaja, kelle õpilane on kaotanud lähedase inimese?

• Öeldakse,et surma “uks” tuleb avada ettevaatlikult, s.t. olge osavõtlik, ärge suruge end peale. Uurige välja, millised on õpilase soovid. Vältige järsku avalikustamist. Halvasti mõjub kui öeldakse “vaeseke” või “ma tean, mis tunne sul on”.
  
• Mõned õpilased ei soovi, et juhtunust räägitakse. Sel juhul laske lapsel valida jutukaaslased ise. Vaadake, ehk saab mõni teine õpetaja aidata. Olge kannatlik, leidke õige ajahetk.
  
• Ergutage sõprade toetust. Selgitage lastele tavalisi leinareaktsioone, lubage neil rääkida, kuidas nad saaksid toetada, andke nõu, kuidas nad saaksid aidata.
  
• Planeerige olukorda koolis, püüdke sobitada lapsele õppekava, andke eksamiteks lisaaega. Lapsel võib kontsentratsiooniraskusi olla kuni 2 aastat, ärge unustage seda paari kuu pärast.
  

Leinavatele lastele toimuvad ka toetusgrupid, mille eesmärk on:

• Julgustada lapsi väljendama oma tundeid ja mõtteid.
  
• Võimalus kuulata ka teiste laste mõtteid ning tunda end samasugusena, normaalsena. Laps saab aru, et tema tunded, mõtted on normaalsed ebanormaalses olukorras.
  
• Anda tuge ja lootust.
  

Eestis on kolme aasta jooksul toimunud laagrid leinas lastele. Seal tehakse igapäevaselt grupitööd kindla ja tulemuslikuks osutunud metoodika kohaselt. Sugugi vähem tähtis ei ole kogu laagri terapeutiline ja toetav atmosfäär. Laagrit to