Laps lahutus- ja leinaprotsessis (0)

SISSEJUHATUS
Üksikvanemad on tänapäeval üsna tavaline nähtus ning olen kindel, et iga inimene on sellega ise või läbi tuttavate kokku puutunud. Sellel, miks elab laps ainult ühe bioloogilise vanemaga , on mitmeid põhjuseid, kuid antud referaadis toon välja neist kaks. Nimelt räägin ma lahutus - ja leinaprotsessidest ning nende mõjust lastele. Töösse on lisatud ka mõned näpunäited selle kohta, kuidas täiskasvanu last sellistes olukordades toetama peaks.
Need protsessid on oma olemuselt üsna sarnased, sest mõlemas tunneb laps kaotusevalu, võib tunda kurbust, hirmu, viha, süütunnet, segadust ning vajab täiskasvanu ausust, toetust ja seltskonda, et juhtunu ei põhjustaks ohtu lapse vaimsele tervisele.
Antud teema valisingi selle aktuaalsuse tõttu tänases maailmas. Ise ma sellega lapseeas kokku küll ei puutunud, ent tööd tehes oli äratundmist küll, kuigi minu vanemad lahutasid alles siis, kui olin juba nn „oma elu“ alustanud.
1. LAHUTUS
Lahutus on mitmete sündmuste kogum, mis toob kaasa palju muutusi nii lapse kui ka tema vanemate elus. Lahkuminek pole kellelegi kerge kanda. Peale selle, et nüüdsest muutub pere koosseis ja ühe inimese koht jääb tühjaks, toob lahutus kaasa ka ümberkorraldusi pere ja laste igapäevaelus. Vanemate lahutuse järel muutuvad pereliikmete omavahelised suhted, muutub elustandard, võib muutuda elukoht ja kool või lasteaed. Iga lahutus on kaotus, kaotusega kaasneb leinaprotsess, mis toob kaasa palju valu ja viha. ( Vaher , 2008, 40,41)
Pärast lahutust võib lapsevanemate suhe muutuda mõnikord väga pikka aega kestvaks ja inetuks teineteise süüdistamiseks, kus mõlemad vanemad on liiga hõivatud oma probleemide ja emotsioonidega, ega märka oma lapse tundeid. Mitte hoolimatusest, vaid kurnavate tunnete tõttu enda sees ei pruugi vanemad tulla selle pealegi, et anda ka lapsele selgitusi selle kohta, mis peres toimub ja toimuma hakkab. Teadmatus võib lapsele kaasa tuua enda ja ühe või teise vanema süüdistamise, hülgamishirmu või ühe vanema kaotuse hirmu, hirmu tuleviku ees ja täieliku segaduse lapse tunnetes. (Vaher, 2008, 41)
On arusaadav, et lapsel ei ole kerge rääkida oma vanematega nende lahutusest. Laps tajub , et see teema ei ole emale ega isale kerge ja nad kas ei taha või ei oska talle asju selgitada. Mõlemad vanemad on lapsele ühtemoodi kallid. Rääkimise teeb keerulisemaks asjaolu, et lahutuse ajal valitsevad nii last kui tema vanemaid tugevad emotsioonid, millest nad ise ei pruugi teadlikud olla.
Vanemad ei mõista seda, et lapsed ei ootagi neilt kõiki üksikasju lahkumineku kohta. Laps vajab seda, et vanemad julgeksid selgelt ja ausalt oma suhetest rääkida. Laps vajab kinnitust, et ta ei kaota kumbagi vanemat, olgugi et nad nüüdsest enam ühes kohas ei ela. (Vaher, 2008, 41)

LAHUTUSE MÕJU LAPSELE
1.1.1Lahutuse puhul lapsi peamiselt mõjutavad tegurid.

• Pidevad tülid ja pinged vanemate vahel, sissetulekute vähenemine;
  
• Elukoha ja kooli või lasteaia vahetus, sõprade kaotus;
  
• Kontakti puudumine või vähenemine teise vanemaga;
  
• Suhete muutumine hooldajast vanemaga.
  

Lahutuse mõju lastele sõltub sellest, kes ja kuidas lapsele lahutusest räägib, lapse vanusest lahutuse ajal, toimuvatest muutustest lapse elus. Tähtis on vanemate oskus säilitada edaspidi hea omavaheline suhe ja rääkida rahulikult läbi kõik lapsesse puutuvad küsimused. Ei tohiks mingil juhul lõhkuda lapse ümber välja kujunenud tugisüsteemi, kuhu kuuluvad mõlemad vanavanemad, teised lähedased sugulased ja sõbrad. (Vaher, 2008, 42)
1.1.2 Lahutuse põhjustatud tunded
Iga laps reageerib vanemate lahutusele oma unikaalsel moel, kuid on välja toodud tunded, mis esinevad lahutusprotsessis osalevatel lastel kõige sagedamini:

• Kurbus ja viha
  
• Ärevus, rahutus ja segadus
  
• Süütunne, häbi, piinlikkustunne
  
• Hirm tuleviku ees ja hirm teistest erineda
  
• Igatsemine teise vanema järele ja hirm olla vanematest eraldatud
  
• Üllatus
  
• Ebakindlus
  
• Kergendus
  
• Üksildus, abitus, tõrjutus
  
• Hüljatus, kaotusetunne
  
• Ärevus, puutudes kokku armastuse, seotuse või abieluteemadega
  
• Usaldamatus (Vaher, 2008, 43,44)
  

1.1.3Laste mõtted, uskumused ja käitumuslikud reaktsioonid seoses lahutusega
Lapsed võivad olla arvamusel, et teine vanem on ta hüljanud. Mõnikord aitab seda arvamust süvendada solvunud ja haiget saanud lapsevanem , kelle juurdest mindi ära, kui näiteks isal või emal tekkis uus suhe ja uus armastus. Mahajäetud vanema toetuseks hakkab laps teist vanemat süüdistama ja temast eemale hoidma, sest lapsed asuvad sageli nende arvates nõrgemat poolt kaitsma. Samuti võib lapsel olla arvamus, et ta peab valima vanemate vahel, ja polegi võimalik, et talle jääksid alles mõlemad vanemad. Lapse arusaamad elust on veel väga must-valged – üks välistab teise. (Vaher, 2008, 44)
Kui vanemad on enne lahkuminekut sageli tülitsenud lapse kasvupõhimõtete pärast, siis võib laps jääda vaikselt ennast süüdistama ja uskuma, et tema on lahutuse põhjustanud. (Vaher, 2008, 44)
Enamik lastest usub ja loodab peale lahutust veel pikka aega, et tema vanemad hakkavad jälle koos elama ja kõik on siis nagu ennegi. (Vaher, 2008, 44)
Mõnes olukorras võib laps reageerida põhjuseta või rõhutatult agressiivselt või impulsiivselt. Laps võib olla kõigi ja kõige peale vihane ja allumatu. Võib ette tulla sedagi, et lapsel tekivad uneprobleemid (õudusunenäod, uinumisraskused, unetus), psühhosomaatilised häired ( enurees , kõhuvalu, peavali jms), klammerdumine oma isiklike asjade või vanemate külge, keskendumisraskused ja õpiraskused. (Vaher, 2008, 44)
Mõned lapsed tõmbuvad endasse, hakkavad kodust eemale hoidma ja hulkuma. Siis on suur oht sattuda mõnda halba kampa, kus suitsetatakse, tarbitakse alkoholi ja narkootikume. See toob omakorda kaasa pahandusi kodus ja koolis. (Vaher, 2008, 44)
Tähelepanelik tuleks olla igasuguste muutuste suhtes lapse käitumises, et ennetada tõsisemaid probleeme ja aidata last. Hea oleks, kui lapse klassijuhataja koolis või lasteaiaõpetaja oleks kodusest olukorrast teadlik ja annaks vanematele pidevat tagasisidet lapse käitumise kohta. (Vaher, 2008, 44,45)
On juhtumeid, kus vanemate lahutusprotsessi ajal saavad lapsed hakkama mõne vargusega.
Üks võimalik hüpotees selliste tekkinud käitumisprobleemide seletuseks on järgmine: lapsed üritavad vanemate tähelepanu omavahelistelt suhetelt eemale tõmmata, püüdes oma vahenditega vanemaid uuesti liita (tegelege minuga, mitte teineteisega, ma vajan teid mõlemaid). (Vaher, 2008, 45)
1.1.4Lahutuse mõju lapse enesekindlusele ja enesehinnangule.
Kui vanemad on lahutanud, tiirleb lapse peas palju küsimusi. „Mis nüüd saab?“ „Miks see juhtus?“ „Kelle süü see on – kas see juhtus minu pärast?“ Isegi kui laps teab, et juhtunu ei ole tema süü, on selliseid mõtteid raske vältida. Vanemad ei tohi lahutust õigustada, öeldes: „Me tegime seda laste heaolu pärast“. Siis on oht, et lapsed arvavad , et nemad ongi midagi valesti teinud, teadmata samas, mida. Nad on väga õnnetud ja mures ja arvavad, et kui nad oleksid teistmoodi käitunud, oleksid ema ja isa endiselt koos. Vanemad ei tohi seetõttu mingil tingimusel öelda, et nad lahutavad laste pärast, vaid peavad ütlema, et nad lahutavad, sest tahavad seda teha. (Hansson, Oscarsson, 2006, 230)
Mis puutub lahutuse läbi elanud laste enesekindlusse ja enesehinnangusse, sõltub see muidugi isikust ja ei saa üldistades öelda, kuidas lapsed reageerivad. Ka siis, kui vanem ise üritab raskest perioodist üle saada, peab ta oma lapse ütluste suhtes olema tähelepanelik. Laps võib küsida: „Kuidas teised lapsed nüüd koolis minu peale vaatavad?“, „Mida õpetaja minust nüüd arvab?“ Sarnased küsimused võivad tekkida ka täiskasvanutel, eriti mahajäetud osapoolel , näiteks: „Mida mu sugulased ja sõbrad nüüd ütlevad?“ (Hansson, Oscarsson, 2006, 230)
1.2 Mõju lapse tulevikule
Lapse kujunemisel täiskasvanuks, kes on võimeline õnnelikult elama paarisuhtes ja tulevikus oma lapsi kasvatama, on määrava tähtusega asjaolu, et tema suhe mõlemast soost vanemaga on olnud lähedane. (Vaher, 2008, 46)
Tüdrukul kujuneb ettekujutus mehest ja tema rollist perekonnas just oma isa eeskujul ning poisil ettekujutus naisest ja tema rollist perekonnas tänu oma emale. „Pühapäevaisa“ ja „pühapäevaema“ kujundavad lapsele tema rollist peresuhetes pooliku ettekujutuse. On äärmiselt vajalik, et laps oleks koos mõlema vanemaga ka argipäevadel ja teeks nendega koos erinevaid igapäevaseid toimetusi (erimeelsused pisiasjade pärast ja nende lahendamine, toidu valmistamine, koristamine, poes käimine, igapäevane kohustuste jaotamine jne). Need on asjad, mida ei saa õppida raamatu järgi ega ka ilusaid perefilme vaadates. (Vaher, 2008, 46,47)
Erandiks on asjaolu, kui üks või teine vanematest on sellise puudega, mis takistab lapse arengut, või oma käitumise ja eluviisiga mõjutab lapse arengut kahjulikult. (Vaher, 2008, 47)
Kui lahutusprotsess on olnud pikk ja keeruline, siis võivad lahutatud peredest pärit noored hakata kartma intiimsust ja seotust. Lähedus tähendab nende jaoks haiget saamist. Sellisest sageli alateadliikust hirmust lähtuvalt võib niisugustel noortel olla rohkesti probleeme lähisuhetes ja mõningad neist arvavad, et õnnelik abielu on lihtsalt üks ilus muinasjutt. Samas võib neil noortel olla abielust ka idealiseeritud ettekujutus ja arvamus, et kõik läheb hästi siis, kui ta leiab endale õige partneri. Kuna keegi meist ei ole ideaalne, siis tavaelus sellised illusioonid hiljem purunevad. (Vaher, 2008, 47)
1.2.1 Uurimus: Vanemate lahutuse mõju lähisuhetele
Mahl (2000) uuris tudengite vanemate lahutuse mõju lähisuhetele ning leidis, et nad jagunesid võrdselt kolme gruppi:

• Mudeldajad (modeler) – kaldusid kopeerima oma vanemate abielus nähtud käitumismustreid, põhjustades oma suhetes konflikte, ja neil oli piiratud arusaam probleemidest, mida vanemad olid läbi elanud;
  
• Heitlejad (struggler) – olid ettevaatlikud teiste usaldamisel ja ebakindlad oma ootustes partneri suhtes, nad võõrandusid vanematest peale lahutust, said neilt vähe emotsionaalset toetust ning kogesid ambivalentset suhtumist;
  
• Lepitajad (reconciler) – õppisid aktiivselt oma vanemate probleemidest, seega olid nende suhted edukamad ja nad jäid lähedasteks oma vanematega. (Vaher, 2008, 47)
  

1.3 Kas vanemate lahutuses võib olla lastele ka midagi head?
Jah, võib küll. Kui lahutuse põhjustas ühe vanema alkoholism, põhjusetu armukadedus ja kui kodus olid sageli suured tülid või pidev pinge, siis on pärast lahutust lapse elu palju rahulikum. Need lapsed tunnevad suurt kergendust, aga siiski on nende jaoks oluline, et nad ei kaotaks kontakti lahus elava vanemaga. Igal lapsel on ainult üks isa ja ema – need inimesed on tema jaoks alati tähtsad. (Vaher, 2008, 47,48)
Nendes peredes, kus vannemate vahel erilisi konflikte ei olnud ja lahutus tuli laste jaoks ootamatult, võivad lapsed tunda suurt kaotust, sotsiaalset ja psühholoogilist lõhestumist. Nad ei tea enam, kes nad on ja kuhu kuuluvad. Vanemad võivad neile tunduda reeturitena. (Vaher, 2008, 48)
Hea oleks, kui sellised lapsed saavad tuge mõnelt lähedaselt täiskasvanud inimeselt, kes aitab neil vähehaaval taastada usalduse oma vanemate ja kogu maailma vastu. (Vaher, 2008, 48)
Lapsed armastavad ja vajavad nii ema kui isa. Pärast lahutust on sellel vanemal, kelle juurde laps jääb elama, kohustus kindlustada oma lapsele suhtlemine teise vanemaga (välja arvatud juhul, kui teise vanemaga suhtlemine kahjustab last). (Vaher, 2008, 48)
Psühholoogide hinnangul ei kipugi laps tüüpiliste peretülide puhul tavaliselt ühte vanemat teisele eelistama, välja arvatud harvad juhud , kui laps võib sõtta kaitsja rolli ja asuda selle poolele, kes tema arvates on nõrgem. Kuid tavaliselt laps ise ilma kolmanda poole mõjutuseta poolt ei vali, sest tal on võrdne vajadus armastada mõlemat vanemat. (Vaher, 2008, 48)
1.4 Teadmiseks lahutavale lapsevanemale :

• Lapsel on kergem asjaga harjuda, kui ta näeb, et vanemad tunnevad end hästi.
  
• Laps ei taha kuulata süüdistusi teise vanema aadressil.
  
• Laps ei taha olla sõnumikandja vanemate vahel
  
• Kui vanemad on emotsionaalselt katki, võivad lapsega sellel ajal tegeleda sõbrad-tuttavad.
  
• Lapsel on raske kameeleoni kombel oma isiksust muuta, et sobituda nii ema kui isa keskkonda. (Hiiemäe, Kivisaar, 2011, 188,189)
  

1.5 Soovitusi lahutavale lapsevanemale:

• Kuula last ja aita tal oma tunnetega toime tulla.
  
• Ära karda lapse küsimusi, vaid selgita ausalt.
  
• Püüa leida kompromisse teise lapsevanemaga ja ära tülitse lapse kuuldes kasvatuspõhimõtete pärast.
  
• Kinnita lapsele, et mis ka ei juhtuks, armastavad mõlemad vanemad teda ikkagi tingimusteta. (Hiiemäe, Kivisaar, 2011, 188,189)
  

2. LEIN
Lapsevanema surm mõjutab lapsi väga, sest nad ei kaota mitte ainult inimest, kes neid armastab ja nende eest hoolitseb, vaid surma tõttu toimuvad suured muutused ka nende igapäevases elus. Suurem osa lastest eitab vanemate surmaga seotud lõplikkust. Lapsevanema surm on nii põhjapanev sündmus, et laps hakkab tegelikkusest kaugenema. Ta ei katkesta siiski oma sidemeid tegelikkusega, vaid võtab selle omaks vähehaaval. (Forlag, 1989, 33)
2.1 Leina mõju lapsele
Emotsionaalse kaitse tugevnemine on sageli otseselt märgatav. Üpriski paljud ei nuta, mõned võivad naerda, paljud esitavad praktilisi ja otsekoheseid küsimusi. (Forlag, 1989, 33)
Lastel on jõuline vajadus tõrjuda sündmust oma mõtetest eemale, et nad võiksid selle vähehaaval oma kogemustega ühendada. Kuna teadvus ei talu tugevaid tundeid, surub see kõik sündmusega seotud mõtted kõrvale. Selle tõttu ei ole lastes märgata mitte mingisugust välist muutust. Nad maandavad oma tugevaid tundeid teistes olukordades, näiteks lugedes, filmi vaadates või kuulates, kui teised räägivad oma valusatest kogemustest Siis võivad tunded näida olukorra kohta ülearu intensiivsed, kuid nii näitavad lapsed oma tundeid surmajuhtumeist eraldi. (Forlag, 1989, 33)
Kujutlused lahkunu tagasitulekust rajavad silla kaotatud inimese juurde. Samuti võivad lapsed oma sisimas sündmusi uuesti läbi elada või neile mängudes õnneliku lõpu luua, nagu midagi ei oleks juhtunudki. Surnu tagasipöördumisega seotud fantaasiad on üpris tavalised , lapsed võivad ka soovida iseenda surma, et lahkunuga kontakti saada. (Forlag, 1989, 33)
Viimane kohtumine vanematega saab paljude laste jaoks suure tähenduse. Mõnikord omandavad veidi enne surma juhtunud asjad üleloomuliku tähenduse, neid peetakse näiteks enneteks. Nii näiteks saab mõni tulevaste valikutega seostuv tegur erilise sisu. Ka võivad lapsed püüda viha ja raevu abil vanemaid ellu äratada. (Forlag, 1989, 33,34)
2.1.1 Leinav laps ja psüühilised probleemid
Vanema kaotanud lapsed näivad olevat altimad psüühiliste probleemide tekkimisele hilisemas elus. Selle ala uurimused käsitlevad siiski metodoloogilisi probleeme. Uurimustes osutatakse ennekõike depressioonide ja enesetapukalduvuste lisandumisele. Nende probleemide tekkimise oht on suurem, kui ( Parker ja Manicavasagar 1986):

• surm on ootamatu ,
  
• lapsed on suured,
  
• perekonda ei abistata,
  
• lastel ei ole tugiisikut. (Forlag, 1989, 34)
  

Enamikus uurimustest on siiski tegeldud täiskasvanutega, kes on kaotanud oma vanemad mitu aastat tagasi, palju varem, kui teadvustati, kui tähtis on laste eest hoolitsemine niisugustes olukordades. Need uurimused ei anna selle tõttu palju teavet, kuidas asjakohane hoolitsus pärast surmajuhtumit lastele mõjub. (Forlag, 1989, 34)
Uuemad uurimused, milles lapsi on jälgitud pärast vanemate surma mitme aasta vältel, viitavad sellele, et oma vanemad kaotanud lapsed moodustavad psüühiliste probleemide seisukohast riskigrupi. Black ja Urbanowicz (1987) on näidanud, aasta pärast lapsevanema surma oli 50%l ühe lasterühma lastest üha häirivaid sümptomeid, kahe aasta pärast kannatas nende all 30%. Lahkunu võib laste meeles püsida tugevamini ja kauem kui paljude täiskasvanute mõtetes. (Forlag, 1989, 34)
Kaffmann ja Elizur (1979) ja (1983) on näidanud, et paljud isa kaotanud lapsed „lähevad lukku“ oma kurbuses, nende lein muutub patoloogiliseks. Nimetatud uurimuste andmeil oli 40%l lastest mitmesuguseid patoloogilisi leinareageeringuid 6, 18 ja 42 kuud pärast juhtunut . Reageeringuid oli kahte liiki: esimesse rühma kuulusid nutt, juhtunu eitamine, igatsus ja mure, teise käitumisprobleemid ning tugev ängistus või asotsiaalsus või agressiivsus . (Forlag, 1989, 34)
Adami ja teiste (1982) tähelepanekute järgi oli üle pooltel sajast üliõpilasest, kes olid kaotanud oma vanemad alla 16-aastaselt, tõsiseid enesetapukavatsusi, kui neid oli vaid 10%l kontrollgruppi kuulunutest. Ka teised uurimused on näidanud, et paljudel lastel, kes on oma vanemad kaotanud, on veel pikka aega psüühilisi probleeme. Need tulemused kinnitavad, et elus olev lapsevanem peav saama nõu ja abi, et ta suudaks laste vajaduste rahuldamise eest asjakohaselt hoolitseda. (Forlag, 1989, 34,35)
2.1.2 Lein ja eelkooliealised
Laps on oma esimestel eluaastatel täielikult sõltuv vanemate hoolitsusest. Kui väike laps kaotab ema või isa, kaotab ta inimese, kes rahuldab tema põhivajadused. Sellele reageerimine on loomulik. Eelkooliealiste maagiline mõtlemisviis muudab lapsed altiks enesesüüdistustele ja süümepiinadele. (Forlag, 1989, 35)
Surnud lapsevanema idealiseerimine võib kujuneda lastele problemaatiliseks muuhulgas selle tõttu, et nad varjavad viha lahkunu vastu. Kui lastel lubatakse rääkida ainult positiivsetest asjadest ning nad ei tohi väljendada viha, et isa või ema on nad maha jätnud, suunavad nad oma viha ümbruskonnale. Need reageeringud valmistavad raskusi, kui elus olev lapsevanem sõlmib uue suhte. Raskusi tekitab ka see, et lapsed nõuavad pereelu rutiini, tingimuste ja reeglite säilitamist muutumatutena. (Forlag, 1989, 35)
2.1.3 Vägivaldselt surnud vanema laps
Kui vanemad on surnud vägivaldselt, võivad sõprade ringis lõkkele puhutud ängistus ja hirm saada lapse mõtted liiga tugevasse haardesse. Kui mõni perekonnaliige on vägivaldse surma põhjustaja, on kujutelmi ja hirmusid veel rohkem. Vägivaldsest surmast tingitud traumat käsitlevad lapsed sageli isegi oma mängudes. Veidi suuremad lapsed võivad hakata kohe pärast juhtunud kavandama, kuidas ellu jäänud vanemat ohu eest kaitsta. (Forlag, 1989, 35)
Lisaks paneb vägivaldne surm lapsed samastuma abistavate või heade inimestega. Nad soovivad olla meditsiiniõed, arstid või politseinikud. See peegeldab selgesti vajadust kontrollida tulevasi sündmusi ja tegutseda rollides, mis puutuvad kokku „elu ja surmaga“. (Forlag, 1989, 36)
2.2 Kuidas toetada last leinaprotsessis?
Lapsele tuleb anda aus ja avameelne info selle kohta, mis juhtus – lastel on õigus teada tõde ja see tuleb neile anda vormis, mis vastab nende vanusele ja arengutasemele. Vältima peaks hirmu tekitavaid kirjeldusi ja üksikasju, kuid haigusest ja surmast tuleb rääkida otsekoheselt ja tõepäraselt. Kui pere tõekspidamiste juurde ei kuulu religioon , tuleks vältida sõnade „Jumal“, „Jeesus“, „taevas“ või „uni“ kasutamist, sest need võivad tekitada lapses segadust. Lapse võimet tõde taluda ei tohi alahinnata, sellega välditakse olukorda, et laps kuuleb juhtunu kohta teistelt, mis omakorda võib kahjustada lapse ja vanema omavahelist suhtlemist. Teatamise ei tohiks jätte kellegi teise ülesandeks ja info tuleb edastada tervikuna . (Hiiemäe, Kivisaar, 2011, 207)
Last peab hoidma asjade kulgemisega kursis – pereliikme haigestumisel ei tohi unustada, et ka laps vajab pidevat teavet, kuidas haigus kulgeb ja millised on lootused ja ootused. Lapsele peab andma võimaluse alustada leinaga, kui on teada, et lähedane sureb . (Hiiemäe, Kivisaar, 2011, 208)
Kaotus tuleb teha tõeliseks – lahkunu ärasaatmisega seotud tseremooniad aitavad lapsel aru saada, et see on tõepoolest juhtunud ja aitavad ka kaotust taluda, olles tähtsad tugipunktid leinaprotsessis. Samas tuleks vältida lapse sundimist matustel osaleda, usaldades ja arvestades lapse soovi. Täiskasvanud ei tohiks varjata oa tundeid, arvates, et kaitsevad sellega last, kui teesklevad reipust. Seda peab vältima, sest sellega õpetatakse ka lapsele tunnete peitmist. (Hiiemäe, Kivisaar, 2011, 208)
Lapsele tuleb anda aega ja võimalust mõistmiseks – lapsed panevad küsimuste abil juhtunust pildi kokku, püüdes seda ka mõista. Kui täiskasvanud ei ole vaimselt võimeline lapse küsimustele vastama, siis tuleb seda ausalt öelda. Ka last ei tohi rääkima sundida, kui ta seda ise ei taha, vaid püüda leida võimalusi ja vahendeid, et hiljem teemat käsitleda. Tuleb märgata, kui laps joonistuste ja mängude kaudu mõista annab, et juhtunu talle muret teeb, sellele reageerida temaga rääkides. Kui lapse mängud on muutunud korduvaks ja kurvaks, peaks pöörduma spetsialisti poole. (Hiiemäe, Kivisaar, 2011, 208)
Tunnetest peab vestlema avameelselt – kõnelema toimunust üheskoos kõigi pereliikmetega ja püüdma tagada, et ei tekiks elukorralduse muutusi, sest vanad rutiinsed tegevused loovad turvatunde keset hirmu ja kaost. Aktsepteerides lapse vajadusi ja soove seoses turvalisusega , möödub see etapp leinaperioodist kiiremini. (Hiiemäe, Kivisaar, 2011, 208,209)
Vanemate ja teiste surmast tulenev lein tuleb tagasi mälestuspäevadel, nagu surma-aastapäeval või kadunu sünnipäeval, jõuludel ja uusaasta ajal. Täiskasvanud peavad nendeks päevadeks valmistuma ega tohi neist vaikides mööda minna. Avalik, rituaalilaadne mälestamine on omal kohal. See aitab lastel nendes situatsioonides oma tundeid korrektselt väljendada. (Forlag, 1989, 36)
KOKKUVÕTE
Lahutus ja lein on protsessid, mis mõjutavad last igati. Lisaks suurtele emotsioonidele, muutub sellistel juhtudel igapäevane elukorraldus isegi siis, kui seda püütakse muutumatuna hoida. Täiskasvanu ülesandeks on olla lapsele igakülgselt toeks , temaga rääkida ning teda kõigega ausalt kursis hoida, et laps ei tunneks ennast kõrvalejäetuna.
Mida selgemalt ja vähesemate pingeteta mööduvad need protsessid, seda väiksem on nende mõju tulevikule. Last ja tema käitumist tuleb jälgida, märgata muutumist temas ning vajadusel pakkuda tuge või küsida abi väljastpoolt. Vastasel juhul võib lapsel olla vaimseid häireid kogu elu. Kergemal juhul on probleeme inimeste usaldamisega, kuid rasketel juhtudel võivad näiteks leinavat last piinata suitsiidimõtted isegi täiskasvanu eas.
Referaati koostades tutvusin kuue raamatuga ning sain korraliku ülevaate lahutus- ja leinaprotsessidest. Töös kasutasin siiski vaid nelja teost, sest materjali kogunes tõesti palju. Usun, et sellest on kasu minu tulevases töös lasteaiaõpetajana, sest tänapäeval leidub kindlasti igas rühmas vähemalt üks üksikvanema laps.
Kasutatud kirjandus
Vaher, A. (2008). Tagasivaade tulevikku. Tallinna Laste Tugikeskus
Hansson, J. Oscarsson, C. (2006). Õnnelikud lapsed. Tallinn: Kirjastus Varrak
Hiiemäe, E. Kivisaar, K. (2011). Mõista ja toeta oma last. Kirjastus: Agitaator
Dyregrov, A. (1989) – Tõlkinud Laur , H. (1996). Lapse lein. Jyväskylä: Kirjastus Gummerus Kirjapaino Oy