Lapse lein (0)

Referaat

Lein

(Lapsed)
Tallinn 2006

Sisukord

Mida endast kujutab leinamine ?
Leinamine on psühholoogiline vastus ükskõik millisele kaotusele või muutusele mis meie elus aset on leidnud. Leinamise ajal toimuvad meie sisemaailmas kõnelused ja läbirääkimised, et kohaneda muutunud reaalsusega.
Leinata aitavad meid meie lähedased, kellega saame rääkida, kellele saame avada oma valu sügavuse ning kellelt saame jõudu edaspidiseks. Lihtne on end kõikide eest sulgeda ja jääda üksinda, kuid palju raskem on püüda end aidata ning üritada olla avatud abipakkumistele. Olles läbinud leina, saame me end avada uutele kogemustele ja võimalustele

• Elu eelduseks on kasvamine, arenemine ja muutumine. Muutused toovad endaga alati kaasa ka kaotusi. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning osa elust. Leina on raske kanda, seda tuleb teha üksinda. Toetuses on olulised sõbrad ja lähedased. Mõnikord on vajalik professionaalide abi.
  

Laste lein

Lapsed on sageli unustatud leinajad. Sageli on täiskasvanutel puudulikud teadmised ja ekslikud arusaamad laste olukorrast keeruliste sündmuste ajal ja pärast neid. Lapsed, kelle perekonnas keegi sureb või lapsed, kes satuvad suurde õnnetusse või katstroofi, reageerivad nendele sündmustele jõulisemalt ja kauem, kui lapsevanemad ja teised täiskasvanud. Tihti ei mõisteta laste valu sügavust ja lapsed sageli ei räägi oma kogemustest täiskasvanutele.
Põhjuseid selleks võib olla mitmeid:

• täiskasvanud pereliikmed on ise leinas ja neil puudub energia lapsega rääkimiseks ja teda toetamiseks.
  

• lapse lein avaldub erinevalt täiskasvanu omast, mistõttu tema seisundist ei osata aru saada.
  

• lapsed soovivad täiskasvanuid säästa, mistõttu ei räägi ja püüavad üksi toime tulla. Nad õpivad kiiresti hoolitsema inimeste eest, kes peaks tagama nende põhilise turvatunde.
  

Mida laps vajab, et end hästi tunda?

• järjepidevust – laps tahab, et kõik asjad oleks endised ;
  
• selgust – laps tahab aru saada, mis tema ümber toimub;
  
• iseenda mõistmist – arusaamist oma tunnetest;
  
• järelemõtlemise ja valjusti väljendamise võimalust
  

Surma puhul saab see kõik rikutud!

• Leinavas perekonnas on lapse kindlustunne kadunud. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks.
  
• Lapsed jäävad sageli omapead. Nendega räägitakse vähe, neile ei selgitata toimuvat. Tühimikud täidavad nad oma fantaasiatega.
  
• Lastel võib esineda tugevaid tundeid, mis neid hirmutavad.
  
• Lapsed võivad esmakordselt kohtuda abstraktsete mõistete ja raskete selgitustega.
  
• Laste ellu tuleb mitmeid muudatusi.
  

Lapse lein oleneb:

• vanusest , seoses sellega ka erinevast arusaamisest surmast;
  
• küpsusest;
  
• soost – tüdrukud väljendavad rohkem kurbust, on rohkem hirmul ja ängistatud, tahavad rääkida,et mäletada, otsivad abi, poisid tõmbuvad enam endasse, rohkem esineb neil vihareaktsioone ja käitumisprobleeme, nad püüavad vältida, lahendusi leiavad tegevuses;
  
• varasematest kogemustest;
  
• isiksusest, võimest kogemust läbi töötada;
  
• lahkunust ja lapse suhtest temaga : soe, harmooniline; komplitseeritud, ambivalentne - sel puhul on lapsel raske vihata lahkunut, kuid viha on leinas kaasas;
  
• suhetest ümbritsevate inimestega, võimalusest tuge saada.
  

Lapsed leinavad ebareeglipärasemalt kui täiskasvanud. Leinaperioodid vahelduvad mängu- ja rõõmuperioodidega. Sellega kaitseb laps oma psüühikat. See on terve.

Milles laste lein avaldub?
Laste leina- ja kriisireaktsioonid on järgnevad:

• ängistus ja haavatavus – pimeduse-, üksinduse-, suletud uste hirm, hirm kaotada teist vanemat;
  
• elavad mälestused – kriitilistes olukordades salvestuvad mälestused ja aistingud võivad muutuda piinavateks mälupiltideks, mis ilmnevad enam õhtuti;
  
• lein, kurbus ja igatsus – mõttetuse ja tühjuse tunne;
  
• unehäired – uinumisraskused, hirmuunenäod, pidev väsimus;
  
• ärrituvus, raev – võib avalduda näiteks vahetundides;
  
• võlatunne, enesesüüdistused, häbi;
  
• probleemid koolis – tulenevad kontsentratsiooniraskustest või motivatsiooni-langusest (“Milleks õppida, kui nagunii tuleb surm?”);
  
• kehalised sümptomid – mitmesugused valud : pea- kõhu-, südamepiirkonna ja muud valud, iiveldus, oksendamine , öine voodimärgamine jm.;
  
• probleemid kaaslastega suhtlemisel – üksindustunne, teised näivad lapsikud, kergesti ärrituvus ja vihastumine;
  
• muutused iseloomus – enesessetõmbumine või väljaelamine;
  
• pessimism tuleviku suhtes – tulevik muutub lühikeseks;
  
• väärkäsitlused.
  
• Lapsed hakkavad tihtilugu pärima ja uurima , et mis ja kuidas täpselt juhtus. Osasid lapsi vaevab teadmatus , et miks nii juhtus ja seepärast ka võib ette tulla, et nad küsivad juhtunut pisidetailideni.
  

Kuidas erinevas vanuses lapsed näevad leina?

Väikelastel on olulisim hirm saada mahajäetud, seetõttu on abis tähtis füüsiline ja psüühiline kohalolek . Ei tohiks teha elumuutusi, nt. kolida uude elukohta. Säilitada tuleks igapäevaelu rutiinid, nt. jätkata lasteaias- või kooliskäimist nii ruttu kui võimalik. Tuleb teada, et väikelastel esineb suhteliselt sagedamini kehalisi sümptomeid. Nad võivad emotsionaalsele pingele reageerida isegi palaviku või krambiseisunditega. Tuleks võtta ära süütunded (nt. võib laps mõelda, et ema suri sellepärast, et ta ei kuulanud sõna või tegi pahandust). Ei tohiks kasutada metafoore või luua illusioone, sest laps võtab neid sõna-sõnalt, tal võivad tekkida hirmud või ebareaalsed lootused. Lapsel tekib palju küsimusi, kui ta tajub , et tal on lubatud küsida. Tuleb anda lühikesed tõesed vastused kõigile tema küsimustele.
5-9 aastased lapsed näevad tihti surma vägivaldsena, karistusena. Sageli nad ka personifitseerivad surma. Neil võivad esineda hirmud seoses kujutlusega,et surm on isik, kes tuleb ja võtab kellegi kaasa. Sellele eale on iseloomulik maagiline mõtlemine, mis põhjustab palju süütundeid. Näiteks võib laps mõelda, et kuna ta oli teda karistanud isale soovinud halba, oligi tema soov täide läinud ja isa suri tema pärast. Need on põhilised asjad, milles tuleb aidata lapsel selgusele jõuda ja teda toetada.
9-10 aastased lapsed tajuvad surma kui midagi väga kohutavat, sellega kaasneb ängistus. Surm seostub haigusega, arusaam sellest on täielikum ja abstraktsem. Neil tekib palju eksistentsiaalseid mõtteid, mida nad turvalise täiskasvanuga jagada tahavad. Võib kaasneda suur üksindustunne.
Kuna puberteediiga on niigi kaoseperiood, siis lähedase surmajuhtum on suureks ohuks. Reaktsioone võib olla väga erinevaid. Selles eas lapsed võivad ka leina tgaplaanile suruda kuna neis ei ole selleks “ruumi” ning hakata leina läbi töötama alles 20-ndatel eluaastatel

Mida saame teha leinas lapse abistamiseks ?

Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

• leevenda laste mahajäetusetunnet
  
• leevenda abitustunnet
  
• anna lapsele infot
  
• tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  
• aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  
• aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  
• aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  
• aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  
• aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteid, leida lootust
  

Leinas last aidates rää kige palju, püüdke ka laps saada rääkima. Kui te ei oska vastata tema küsimusele, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega töötlemaks surmajuhtumit ja kaotust. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne tuleks lapselt küsida, mida ta teab või arvab . Hea on selle juures vaadata perekonnaalbumit. Kaas aitab kui laps joonistama panna oma perepilte (või mida ta ise meenutada soovib).
Lapsed, mida väiksemad, seda enam, väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võivad need hirmutada, kuid neid tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.
Võtke lapsed kaasa hauale või mälestuskivi juurde, kuid neid ei tohi selleks sundida.
Väga olulised on rituaalid, mis aitavad reaalsust omaks võtta ja raskusi üle elada. Ka pooleaastasel lapsel on õigus olla lähedase inimese matustel, sest 15-aastaselt on sellel tema jaoks sümboolne tähendus. Mõistagi peab laps selleks ettevalmistatud olema. Traditsioonid on vajalikud seetõttu, et nad võimaldavad leppida juhtunu kui reaalsusega, seega vähenevad fantaasiad. Traditsioonid soodustavad tunnete väljaelamist ja annavad lastele ja täikasvanutele sama kogemuse, mis loob suurema läheduse.

Räägi lapsega surmast

• Kasuta lapsega suhtlemises lihtsat ja õiget keelt. Surma mõiste puhul tuleb vältida fantastilisi, sentimentaalseid ja sümboolseid väljamõeldisi. Sageli peavad täiskasvanud lastele jutlusi, mis on üle külvatud sõnade ja kontseptsioonidega, mis aga lastele väga vähe tähendavad (väljendid, nagu "me kaotasime ta", "ta kõndis varjuderiiki" ei ole lastele mõistetavad). Katsuge anda lastele täpsemat infot (surnud, südameatakk). Kontrollige, kas laps sai aru, mida te talle ütlesite ja selgitage välja, kas see on ainuke probleem, millele laps lahendust otsib.
  

• Ole lastele kättesaadav. Laste turvalisuse taju saab kindlust juurde, kui nad teavad, et on keegi, kellega nad võivad vabalt rääkida kõigest, ka surmast. Kõik tunded, mida on antud situatsioonis loomulik väljendada (kurbus, kahjutunne, mure jne) ei avalda lapsele halba mõju, vaid võib-olla aitavad tal endal kunagi omi tundeid väljendada.
  

• Ära planeeri või oota ühtegi tähtsat jutuajamist. Jätka seda dialoogi, mille lapsed ise juhuslikult üles võtavad. Lemmiklooma surm, stseenid filmides , ajaleheartiklid või televisioonisaated - kõik need pakuvad võimalusi diskussiooniks. See ei tähenda seda, et vanem peaks pidevalt olema valmis surmateemaliseks dialoogiks. Kuid on loomulik, et surma teema kuulub lapse ja vanema vaheliste kõneainete hulka.
  

Kasutatud materjal

• http://tnk.tartu.ee
  
• www. terviseleht .ee
  
• http://www.who.int/mental_health/media/en/649.pdf
  
• http://www.parnu.ee/raulpage/lein/
  
• (Dyregrov, A. Lapse lein )