LAPSE LEIN (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST12KÕ1
LAPSE LEIN
Essee
Juhendaja :
Mõdriku
2013
„Kallis, kas Sa oled nüüd haldjas
Või tähetäpike taevas?
Oled hoopis meie kaitseingel,
Jah, ikkagi ingel, see on kindel!“
( kelleegi vanaema luuletus).
M.Garthoni raamat „Kaevame vanaema üles“ annab ülevaade sellest, kuidas lapsed vanaema surma ja sellega seotud oma ema/isa muretsemist näha võivad. Malva ja Putte vanemad püüavad lapsi leinast ja sellega kaasnevast kurbusest säästa. Võib arvata, et vanemad ise on suures leinas ja neil lihtsalt puudub energia lastega rääkimiseks ja nende toetamiseks või nad arvavad , et lapsed on väiksed ja nad nagunii aru ei saa mis tähendab surm. Võib-olla selle pärast ei võta nad neid kaasa matustele, sest see võib neid traumeerida ja ei räägi täpsemalt vanaema surmast. Nii jääbki lastele arusaamatuks, mida tähendab, et vanaema on surnud ja mulla all. Nende mõttemaailmas tema elab ja nad korraldavad päästeoperatsiooni, et vanaema mulla alt välja kaevata. Nad ostavad toidumoona, sest nende arvates vanaema tahab süüa. Siis vanaema ärkab ellu ja ongi jälle koos Malva ja Puttega.
Kui vanemad ei seleta lastele, mis on surm ja mida see endaga kaasa toob, siis lapsed elavad teadmatuses ja täidavad tekkinud tühimikku oma fantaasiaga.
Lähedase kaotus on kõigile raske, nii vanematele, lastele kui lähedastele. Kõik elavad sel hetkel leinas.
Kui ma olin üheksa aastane, meie peres elas saksalamba koer nimega Lord . Ta oli suur, ilus ja väga tark. Kogu meie pere teda armastas. Minu jaoks oli ta alati olemas olnud, tema najal sai käima õpitud ja temaga oma võileibu jagatud. Ma mäletan seda kui ta saatis mind kooli ja mõnda aega oodates lahkus. Kui minu kooli tunnid lõppesid ( ma ei tea kuidas ta küll aru sai), siis juba ootas ta mind koolimaja ees ja me läksime koos koju. See koer hoidis mind üliväga. Ühel kevadisel päeval tulles koolimajast välja, avastasin, et ta ei ootagi mind. Mõtlesin, et äkki ta tuleb mulle vastu tee peal koju. Ei tulnudki. Lohutasin ennast sellega, et võib-olla ta läks isaga jalutama . Nemad mõlemad nautisid koos olemist. Kui ma olin juba maja juures, nägin isa. Ta oli kuidagi kohmetu, imelik ja tema silmades oli meeletu kurbus . Ma küsisin:“ Isa, kus Lord?“ Isa vastus oli: „Lord läks üle vikerkaaresilla, kus kõik loomad on õnnelikud, haigusteta ja rõõmsad“. Mina sain pahaseks nii isa kui koera peale ja muudkui küsisin ja küsisin: „miks ta pidi minema? ja kus see sild asub? miks isa lubas tal sinna minna? miks ta jättis meid maha?“ Isa ei tahtnud mulle haiget teha ja jättis tõde välja ütlemata. Praegugi tuleb nutt peale, kui sellele mõtlen. Sest mina käisin koera otsimas iga päev, igal pool ja ootasin- ootasin tema tulekut koju. Nutsin ennast magama, sest tundsin tast nii puudust. See oli minu jaoks väga raske aeg. Mäletan, et ei suutnud üldse õppida, ei tahtnud koolis käia, ei tahtnud suhelda. Siiani on raske meelde tuletada. Minu koer ei olnud lihtsalt loom, vaid ta oli minu parim sõber ja pereliige. Ma ei mäleta kui kaua aega läks, vist isa oli juba ise šokist üle saanud ja oli valmis mulle sellest rääkima: „Lord jäi auto alla ja ta on maetud“. Parem oleks kui ta ütleks mulle kohe, sest mina pidin kaotuse läbi elama kaks korda. Selle meeletu valu on raske kirjeldada. Issand, kuidas hing võib valutada. Ja selle valu eest ei ole kuhugi põgeneda. Ma ei unusta teda kunagi ning ta alatiseks jääb minu südamesse. See on suur kaotus, kui oled loomaga koos kasvanud ja elanud üheksa aastat, siis on väga kurb, kui ta peaks surema. Looma surm on midagi, mis jääb hinge kõpitsema. Võttis 8 (!?) aastat, et tema surmast üle saada. Elasin seda ikka väga raskelt , sest ta oli parim. Lihtsalt aeg tegi oma töö. Mulle aitas kaasa koera haual nutmas käimine. Kui isa ootaks mind ja me kogu perega mataksime oma lemmikut, see oleks andnud jääjatele (minule, emale, vennale, õele) paremini leinaga toime tulla, s.t. hüvasti jätta. Kindlasti ta tahtis meid valust säästa. Lihtsalt, ta ei teadnud ise kuidas õieti teha.
Kõige olulisem on lastele surmast rääkides olla aus ja väljenduda ühemõtteliselt. Kuigi lapsed leinavad tavaliselt lühemat aega kui täiskasvanud, pole nende lein vähem intensiivne. Lapsed kipuvad surma temaatika juurde korduvalt tagasi pöörduma, mis eeldab vanematelt omakorda suurt kannatlikkust. 5- 9 aastaseid lapsi iseloomustab fantaseeriv, müstiline mõtlemine. Nemad hakkavad mõistma surma pöördumatust, kuid usuvad, et eksistents jätkub mingis muus vormis ja mujal (nt maa-alune või taevane elu). Nad võivad tunda ennast lemmiku surma eest vastutavana. Nad võivad reaktsioonina tunda segadust, hirmu, ärritatavust, ärevust ning kogeda une- ja söömishäireid. Selles vanuses lapsi tuleks julgustada oma tunnetest rääkima ning selgitada neile elu ja surma seoseid ning looduse ringkäiku. Lisaks ühemõttelisele väljendamisele tuleb selgitada lastele ka surma lõplikkust ja pöördumatust. Et aidata lastel lein läbi elada, tuleb neil võimaldada leinata, lasta neil näha vanemate leina, julgustada neid oma mõtteid ja tundeid jagama , arutleda avameelselt surma, suremise ja leina teemadel , kaasata nad lemmiku ärasaatmise korraldamisse ning jagada neile piisavalt toetust ja armastust. Kuigi inimestel on oma lemmikloomadega väga intensiivne lähedane suhe, hämmastab neid siiski kui väga lemmiku surm neile haiget teeb ning paneb neid kõhklema oma läbielamiste normaalsuses. Kasulik kadunud lemmikloom ära saata ja teda mälestada kas matuste , mälestusteenistuse, laulu või luuletuse kirjutamise, puu istutamise või mõnel muul moel. See aitab oma tundeid väljendada, sotsiaalset tuge leida. Kõik sellega kaasnevad mõtted ja tunded tuleks hoolimata valust läbi elada. Hea oleks ka leinaprotsessist ettekujutust omada, et mõista oma läbielamiste normaalsust ning aktsepteerida oma tundeid.
KASUTATUD KIRJANDUS
M. Garthon ( 2000). Kaevame vanaema üles
J. Gilbert (2010.) Suurest leinast
V. Kast (1998). Lein
m. tallinn.ee haridus / kriisiabi - info