Lapsevanema surma mõju (0)

Lapsevanema surma mõju.

Üks raskemaid lävepakke perekonna jaoks ongi ilmselt pere liikme kaotus, eriti just lapsevanema surm. Sellel on väga erinevaid effekte inimestele, kuid alati kaasneb lein . Endiselt pööratakse vähe tähelepanu sellest üle saamisele ning selle mõjule laste ja teiste psüühikale.

On mitmeid erinevaid aspekte , millest sõltub vanema surma mõju lapsele. Väga olulist rolli mängivad lapse arengu staadiumid ning hoolitsus, mida ta saab pärast surma ning leinaga leppimiseks.

Kui laps on juba eas, kus ta mõitsab, et surm on igavene , siis on tal selle võrra raskem. Ta ei kujuta ette elu ilma vanemata omas rollis ja kindlate seostega lapse jaoks. Täiskasvanul on lihtsam oma vanema surmaga leppida, sest neid ei seo harilikult nii palju igapäevaseid tegevusi (magama panemine, söötmine jne) kui väikelast.

Lisaks võib lapsel tekkida hirm enda surma pärast. Laps arvab , et kui ta vanem võib ära kaduda, ka ilma põhjuseta, siis võib ka laps ise. Lapse jaoks on vanem kõike-teadev ja -oskav eeskuju. Kui vanem sureb , arvab laps, et vanem siiski ei olnud piisavalt tark ja tugev, et ellu jääda. Seda suuremana leiab ta tõenäosuse, et võib ka ise surma saada.

Väga sagedane reaktsioon on ka süütunne. Laps teab, et vihastas vanemat enne surma ning arvab, et ongi selle põhjustaja. Laps võib jällegi hakata avama, et oma vanema vihastamise tagajärjel võib ta ka ise surma saada.

Paljude arvates on usaldus lapsepõlve emotsionaalse arengu aluseks. Usaldus seisneb peamiselt selles, et laps on kindel, et nälja korral teda söödetakse; vajadusel vahetatakse mähkmed jne. Vanema ootamatu surma korral võib selle usalduse purustada, sest ei pruugita sama võrra tähele panna lapse vajadusi.
Kui lapse vanem sureb, võib laps tunda end emotsionaalselt hüljatuna. Hoolimata sellest, et ta ei pruugi ise surma kontsepti väga hästi mõista, tunneb ta, et teda ümbritsevad inimesed on nõrgad ja oma tegevustes ebakindlad.
On lausa esmatähtis, kuigi keeruline, et turvaline ja etteaimatav hoolitsemise süsteem rakendataks kiiresti vanema kaotanud lapse puhul. Kuid kui laps on kindel, et tal on kedagi usaldada end riietama, toitma, armastama jne., siis saab ka tema perega ühtselt leinata. Vastasel juhul on esmaseks hirmud füüsilise püsivuse pärast ning emotsioonidest on valdavaks viha ja võõrastumine.
Peale hoolitsuse on sama oluline lapsele vanema surma põhjuse seletamine. Kui surma põhjus on teada, siis tuleks sellest avatult, ausalt ja lihtsalt lapsele, vastavalt tema arengustaadiumile, rääkida. Lapse eest hoolitsev inimene peaks rääkima tõde ning vastama lapse küsimustele. Kui ilmneb, et laps tunneb end süüdlasena või eriti hirmunult ning ärevalt, tuleks hirmust vabaneda (küsimuste esitamisega jne). Laps peaks aru saama, et vanema surm polnud tema süü ning, et lapse endaga ei juhtu seda sama.
Neis teemades valesti aru saamine võib põhjustada seda, et laps on hirmul ja vihane, sest ta elu on kontrolli alt väljas. Kui aga laps tunneb, et tema eest hoolitsetakse, surm polnud tema süü ning ta ei sure nii pea, lepib ta ilmselt ning areneb normaalselt.
On oluline meeles pidada, et lapse vanemaks saades , leinab ta oma kadunud vanemat uuesti ja uuesti, vastavalt arengukohastele arusaamistele. Tavalised stressirohked elumuutused, on vanema kaotanud lapse jaoks eriti rasked. Täiskasvanuks saamine, elus oleva vanema uuesti abiellumine , kodust lahkumine ja teiste lähedaste inimeste surm – can be tumultuous.
Pole ebatavaline , kui täiskasvanu vanem sureb. Enamik vanemaid sureb enne oma lapsi. Täiskasvanud lapsed aga mõtlevad sellele, kuidas ja millal nende vanemad surevad. Nende jaoks on väga kurb näha oma vanemaid muutumas aeglasemaks, hajameelsemaks ja feeling frail.
Väga vähesed täiskasvanud lapsed aga mõtlevad oma vanemate ootamatule surmale . Sel ajal, kui nad mõtlevad selle üle, mida nad oma vanematele võiks öelda, enamik neist „lülitab” vanemad välja. Parimal juhul saadetakse tähtpäevadel kaart. Igatahes on nad kindlad, et mingi hetk tulevikus on õige, mil oma vahematele öelda kui kui väga lapsed neid hindavad ja armastavad eluaegse toe ja julgustuse eest. Vanema ootamatu surma puhul ei tundu miski õige. Isegi kui ta on 85. aasta vms. vanune, kaasneb sellest üle saamisega alati raskusi. Mida kauem vanem elab, seda rohkem on mälestusi, mida meenutada. Samuti on rohkem kahetsusi nende asjade pärast, mida laps tegi või mitte.
Paljud inimesed taanduvad oma vanemaid külastades lapse rolli, isegi olles 30-, 40- or 50-vanune. Enamik meist tahavad jagada oma elu tõuse ja mõõne vanematega. Isegi täiskasvanuna on oluline, et vanemad saaksid uhkust tunda.
Väga suur osa üles kasvamisest on iseseisvaks saamisel ja ise enda eluga hakkama saamisel. Kuid ka need, kes sellega väga hästi hakkama saavad, teavad alati, et nad jäävad alatiseks oma vanemate lasteks.
Seetõttu, kui vanem ootamatult sure, võib täiskasvanud laps äkitselt tunda hoolitsuse ja nõuandmise puudust. Kuigi abikaasa ja lapsed armastavad ja hoolivad seda täiskasvanut eriliselt, tunneb ta siiski vanema ootamatu surma puhul, et temast hooliti rohkem, kui ta mõistis. Vanema surma järgselt võib täiskasvanud laps tunda end ebakindlalt.
Kui täiskasvanud lapse vanem tapeti, siis kaasneb leinaga väärikuse probleem. See tähendab, et iga laps loodab, et ta vanem on elanud täisväärtuslikku elu ning sureb väärikalt ja kergelt pere läheduses. Need komponendid tunduvad olulised, sest need oleks tasuna selle eest, mida vanem oma lastele ja teistele elus andunud on.

Vanema ootamatu surmaga kaasneb rolli muutus. Enne vanema surma, oli täiskasvanud laps „keskmine generatsioon”, ta oli vanema vanem. Täiskasvanud lapsel kas on olemas või plaanis lapsed. Ootamatult saab sellest täiskasvanud lapsest „vanem” generatsioon. Esmakordselt nähakse oma lapsi järeltulijantena, kuna ise ollakse sunnitud olema järeltulija. On rahutuks tegev mõelda end uues rollis, ei tunta veel piisavalt kogemustega. Sellse surmaga kaasneb täiskasvanuks lapse jaoks ka süütuse ja sõltuvuse kaotamine. Enam ei ole vanemat, kellele toetuda. Täiskasvanud laps võib tunda, et ta on sunnitud küpsuseks enne, kui valmis oldaks.
Nagu kõiksuguste surmajuhtumite puhul, sõltub reaktsioon paljudest asjadest – kuidas eelnevalt on kaotustega hakkama saadud, kui palju emotsionaalset tuge leina-ajal on, kuidas saadakse hakkama kindlustuse , testamendi ja teiste asja-ajamistega. Kui täiskasvanud lapse surnud vanemal ei ole abikaasat ega jätnud testamenti, võib kaasneda stressirohke situatsioon koos õdede-vendadega vanema omandite jagamisel.
Lein sõltub suhtest vanemaga . Mida parem oli suhe, seda vähem kahetsust ja süütunnet. Kui täiskasvanud laps oli väga sõltuv vanemast, on ta veel enam emotsionaalselt laastatud. Ta võib tunda suurt, lõputut igatsust. Teatud mõttes võib tunda nõrkust jätkamaks ilma vanemata.
Suuremad raskused leinaga võivad esineda juhul kui lapsel oli vanemaga kehv suhe. Paljud lapsed, hoolimata sellest kas nad on noored või täiskasvanud, tunnevad , et prooblemid vanematega on nende süü. Isegi väärkoheldud lapsed üritavad vahel terve eluaeg oma vanemate ootusi täita. Nad usuvad, et üks päev mõtlevad nad välja, mida teha või öelda, et nende vanem saaks olla rahul ja uhkust tunda.
Kui täiskasvanud laps ei saanud oma vanemaga läbi, siis tunneb ta end süüdi liiga vähese pingutamise pärast. Seetõttu kaasneb leinaga raevu-tunne, sest kadus võimalus asju paremaks muuta.
Enamik täiskasvanuid, kes ootamatult vanema kaotasid, tunnevad end tühjalt, süüdlaslikult jne. On väga oluline silmitsi seista kõigi tunnetega, mis esile kerkivad, kaotust leinata ja mäletada positiivseid seiku . Eelnevast ainult ühele keskendudest, surutakse osa leinast maha.
Ühiskond võib leinamise muuta väga raskeks. Teistest vanusegruppidest enam, on täisealiste puhul ootatud kiiresti eluga edasi minemine. Seda seetõttu, et peetakse loomulikuks täiskasvanute puhul vanemate kaotust.
Täiskasvanud laps võib märgata, et isegi tema parim sõber on vastumeelne küsima, kuidas ta leinaga hakkama saab. Noore lapse puhul saaks temast orb, kelle pärast mureteksid kõik rohkem ja vähem tuttavad. Abikaasa puhul saaks temast lesk, kes võib soovi korral loota nii sõprade kui naabrite abile. Aga ei ole mingit nimetust täiskasvanu kohta, kelle vanem on surnud. Ühiskond tahab kiiresti unustada.
On mõningaid soovitusi täiskasvanud lastele, kelle vanemad ootamatult surevad. Esmalt tuleb end kohandada mõttega, et vähesed, kui üldse keegi, mõistavad traumat, mida läbi eltakse. Tuleks leida moodus , kuidas väärikalt austada oma vanemat.
Kui täiskasvanu tunneb, et tal oli surma saanud vanemaga kehv läbisaamine, on üheks soovituseks kirjutada vanemale kiri, milles tundeid väljendada. Seejärel tuleks ise ka vastus kirjutada, st. kiri surnud vanemalt lapsele, milles kirjeldab, kuidas tema arvates vanem nägi probleemi. Sellised kirjad aitavad leinaga kohaneda ja sellest üle saada. Samuti aitab selline tegevus mõista, kui väga üldse süüd on vaja tunda. Kui täiskasvanud laps ka pärast sellist „kirjavahetust” ei suuda leida seletust suhtele surnud vanemaga, soovitatakse pöörduda nõustaja poole.
Ka lesel või teistel surnud inimese laste hooldajatel on raske leinaga hakkama saada. Oluline on lapsele säilitada võimalikult püsiv ja stabiilne rutiin.
Kui ellu jäänud vanem on ise leinamisega nii hõivatud, et laps ja tema vajadused hakkavad ärritama, on soovitatav kutsuda keegi mõneks ajaks (mõni nädal või kuu) vanemakohustustele abiks. Seda varianti soovitatakse eelistada lapse kodunt ära saatmisele kellegi hoole alla, sest siis tunneb laps end veel rohkem hirmul ja hüljatud.
Leinav vanem ei tohiks sattuda sõltuvusse lapse hoolitsusest. Ühelt poolt võib leinamine last ja vanemat lähendada, teisalt võib laps tunnetada vanema liigset vajadust ja sõltuvust temast. Sellisel juhul lasub lapse õlule liiga suur emotsionaalne koorem seoses teise vanema surmaga. Tuleks olla tähelepanelik pigem lapse hirmude, ärevuse, süü või viha pärast kui pöörata tähelepanu lapse kooli- ja kodutöödel osa võtmisele. Sest hoopis need võivad olla abipalvete väljenduseks. Soovitatakse ka vajadusel mõelda lapsele nõustaja abi pakkumisele.
Erinevad inimesed reageerivad sellisele kaotusele erinevalt, sest nad on erinevates positsioonides surnud inimese suhtes. Seetõttu on vaja ka kaotuse üle elanud erinevat tuge. Põhiline on siiski, et õigel ajal õigete inimeste poolt infot ja tuge saaks ning rääkimise võimaluse pakkumine on samuti oluline.
Koostanud
Anni Haasma
Perekonnapsühholoogia SOSS .04.131
Kasutatud kirjandus
Janice Harris Lord ” No Time for Goodbyes” ( http://www.supportofficer.org/grief/parent.ht m)