LASTE TOIMETULEK LÄHEDASE SURMAGA JA TEMA ABISTAMISE VÕIMALUSED NÕUKOGUDE AJAL (0)

Tallinna Ülikool
Loodus- ja terviseteaduste instituut
Organistasioonikäitumine
Anžela Kaminskas
Kriisiabi
LASTE TOIMETULEK LÄHEDASE SURMAGA JA TEMA ABISTAMISE VÕIMALUSED NÕUKOGUDE AJAL
Õppejõud: Tiiu Meres
Tallinn 2018
Kõige enam mõjutab last lapsevanema surm, sest sellega koos kaotatakse emotsionaalne ja psühholoogiline tugi ja armastatud inimene ning samas kogetakse igapäevases elus toimuvaid suuri muutusi.
Intervjueeriti keskealise 2 lapse naist.
Mäletan isa matuseid kui olin 13 aastane. Erinevatest linnadest tulid lähedased ja sugulased. Minu vennal lubati armeele nädalas lahkuda. Mul oli hea meel näha neid kõiki ja ei tundnud leinat üldse. Matused toimusid jaanuaris külmal ajal ja kuigi isa oli mulle väga kallis, ei tulnud mul pisaraid. Lihtsalt ei tulnud- ei teadnud, et nii peab ja võibolla ka ei suutnud ega osanud. Lõpuks, peale täiskasvanute korduvaid küsimusi ja viltuseid pilke määrisin õues salaja nägu lumega et pisaraid imiteerida. Täiskasvanute jaoks oli vaid nutmine leina väljendus ja püüdsin neile seda anda, kuigi tegelikult oli hinges kordades suurem valu igavese kaotuse teadmisest. Ma ka ei saanud aru, miks ma peaksin oma surnu isa suudlema, kui ma ei tahtnud, mul oli hirm , aga sellised olid traditsioonid. Suurim trauma ei olnud matused ise, vaid asjaolu, et mu isa oli paralüüsitud, kui olin üksi kodus, töötas mu ema haiglas ja minu vend oli armees . Mulle ei meeldinud seda matuset pühade ajal, inimesed rääkisid rõõmsalt ja ei tunne mingit kahju.
Kõige raske oli aeg, kui kõik lahkusid, ja mu ema ja mina jäime üksi. Ma ei käinud koolis, kellega ei suheldanud ja mui oli ükskõik , mis minu ümber toimus. Olin vanematel viimane laps. Isa, kes mind väga armastas ja andis mulle palju asju ,ühel hetkel oli ta kadunud. Kõige ebameeldivam asi oli see, et mu juustele pandi mustad leina lint , mis mulle ei meeldinud. Ma ei käinud koolis, olin vihane ema peale ja tahtsin, et kõik juba läksid minema. Mõni aja härast mind viidi psühhiaatri vastuvõtule.
Seoses isa surmaga, mind vabastati eksamitest ja see meeldis mulle. Alati olin pinges , et koolis saavad teada isa surmast ja minu autoriteet langeb. Vaatamata raske perioodile minu elus, ma siiski lõpetasin kooli .
Millised mälestused jäid tänaseni. Mulle ei meeldi matustel ja kalmistul . Ma lähen isegi isale väga harva. Ma ei vaata kunagi pilte matustelt. Mäletan mõned hetked , mis on seotud isa surmaga üksikasjalikult ja minutiga nagu eile, kuigi enam kui 40 aastat on möödas.
Mälestusest selgub, et konkreetse noorukite reaktsioon kriisile ja kaotusele surma läbi väljendnud: meelepahas, vihas ja negatiivne suhtumine. Selline käitumine põhjustab kergesti konflikte lähedaste, sõprade, õpetajatega. Kuna noorukil puudub oskus kriisidega toimetulekuks, siis vajavad nad kindlasti vanemate inimeste abi
Milles laste lein avaldub?
Laste leina- ja kriisireaktsioonid on järgnevad:

• ängistus ja haavatavus – pimeduse -, üksinduse-, suletud uste hirm, hirm kaotada teist vanemat;
  
• elavad mälestused – kriitilistes olukordades salvestuvad mälestused ja aistingud võivad muutuda piinavateks mälupiltideks, mis ilmnevad enam õhtuti;
  
• lein, kurbus ja igatsus – mõttetuse ja tühjuse tunne;
  
• unehäired – uinumisraskused, hirmuunenäod, pidev väsimus;
  
• ärrituvus, raev – võib avalduda näiteks vahetundides;
  
• võlatunne, enesesüüdistused, häbi;
  
• probleemid koolis – tulenevad kontsentratsiooniraskustest või motivatsiooni-langusest (“Milleks õppida, kui nagunii tuleb surm?”);
  
• kehalised sümptomid – mitmesugused valud : pea- kõhu-, südamepiirkonna ja muud valud, iiveldus, oksendamine , öine voodimärgamine jm.;
  
• probleemid kaaslastega suhtlemisel – üksindustunne, teised näivad lapsikud, kergesti ärrituvus ja vihastumine;
  
• muutused iseloomus – enesessetõmbumine või väljaelamine;
  
• pessimism tuleviku suhtes – tulevik muutub lühikeseks;
  
• Väärkäsitlused.
  

Leinaga toimetulemusel on neli peamist ülesannet:

Mõista ja aktsepteerida, et kaotus on tõsiasi

Kogeda leinaga seotud emotsioone, elada läbi leinavalu, anda voli oma tunnetele

Kohaneda eluga ilma lahkunud isikuta, taluda tühjust

Leida uus suhe lahkunu ja enda vahel ning elu edasi elada
Mida teha leinas laste abistamiseks ?
Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

• leevenda laste mahajäetusetunnet
  
• leevenda abitustunnet
  
• anna lapsele infot
  
• tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  
• aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  
• aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  
• aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  
• aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  
• aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteid, leida lootust
  

Lapse õiguste kaitse Nõukogude Eestis
Nõukogude Liidus kehtis ühtne riiklik sotsiaalkindlustussüsteem, mille reguleerijaks ja finantseerijaks oli riik.
Lastekaitse seadus Nõukogude Eestis puudus. Laste hoolekannet reguleerivad õigusaktid oli suhteliselt killustatud erinevate seaduste, määruste ja juhendite vahel.
Laste eestkoste- ja hooldusorganiks oli täitevkomiteede haridusosakond, mille tegevus oli reguleeritud ENSV Abielu ja Perekonnakoodeksiga 1970 aastast (edaspidi APK) ja Eestkoste- ja hooldusorganite põhimäärusega, mis oli kinnitatud ENSV MN poolt 1974. aastal.
Vastavate määrustega olid loodud ka alaealiste asjade komisjonid ja alaealiste asjade inspektsioonid. Alaealiste asjade inspektsioonid tegelesid otseselt laste õiguserikkumiste ennetamisega, selgitasid välja vanemaid, kes ei täitnud oma vanemakohuseid, suunasid äraeksinud ja mahajäetud lapsi turvalisemasse keskkonda.
Nõukogude Eestis eelistati praegu propageeritavale avahooldusele institutsionaalset hoolekannet. Laste hoolekande peamised lülid olid väikelastekodud, koolieelsete laste-, kooliealiste laste- ja sega lastekodud.
Kuni 1980nda aastani oli riigi perepoliitika hoolekandelise, selektiivse iseloomuga . Toetused olid määratud üksikutele perede kategooriatele - toetused rasedatele , lasterikastele ja vallasemadele, toitjakaotuspension; toetused sõjaväelastele ja sõjas langenute peredele. Igakuist lapsetoetust maksti 1974. aastani vaid paljulapselistele, 1974ndast aastast maksti lapsetoetusi ka väikesepalgalistele. Alates 1984.a muutusid lapsetoetused universaalseks. Kuigi nimetatud täiendused aitasid kaasa lastega perede heaolu kasvule ja lisaks üleriigilistele perekonna toetamise võtetele kasutati Eestis mitmeid kohaliike abinõusid laste kasvatamiseks soodsamate tingimuste loomisel, näiteks kohaliku lastekaupade turu kaitse, perede varustamine imikutoiduga, ei vastanud süsteem kaugelt enam ühiskonna vajadustele. Nii sai peale 1988.a Loominguliste Liitude pleenumi eesmärgiks oma rahvuslikest huvidest lähtuvate rahvastikupoliitika võtete väljatöötamine.
Lapsed matustel
Oma näite varal öelda just seda et laps oskab otsustada, kas ta tahab matustel olla või mitte ja kui ta seal ka osaleb siis ärge oodake või sundige teda täitma täiskasvanute rituaale- kui ta ka ei nuta ei tähenda see, et ta ei leina.
Surmaga seotud rituaalid varieeruvad oma pisiasjades isegi Eesti eri piirkondades. Veelgi suurem on rituaalide omavaheline erinevus eesti ja venekultuuris. 20. sajandil oli tekkinud ja püsinud kujutlus , et lapsi ei tohiks väga surmaga kokku lasta ning samuti matustele võtta.
Lapsed võivad karta täiskasvanute ägedaid reaktsioone matustel, eriti siis, kui lastele ei ole seletatud, miks see nii võib olla. Matuste käigus soovitatakse võimaluse korral kirst avada, kuna isiklik nägemine aitab mõista surma reaalsust ja lõplikkust. Seega on väga oluline, et last valmistaks surnu nägemiseks ette: jutustada , millises ruumis ta on, milline kirst välja näeb, kindlasti peaks rääkima, et surnu näeb oluliselt teistsugune välja. Samuti on levinud rituaalid, mida viiakse läbi mõne aja möödudes või aasta hiljem. Nendel tavadel on väga oluline roll inimestele teadvustamisel , et lein kestab kaua ega lõppe mõnede nädalala järel. Hilisemad külastused hauale, lahkunu asjade sorteerimine ja äraviskamine aitavad palju efektiivsemalt leinajat kuni matuse ajal toimivad riitused.
Kindlasti ei tohi ka last sundida matusest osa võtma, kui laps sellest keeldub, kuitahes head terapeutilist mõju see ka ei omaks.
Psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi saamise võimalused Eestis
Meditsiinisüsteemis võib esmalt pöörduda lastepsühollogi juurde , perearsti poole, kes oskab abivajadust hinnata ja edasisi abisaamisvõimalusi selgitada. Samuti on võimalik pöörduda otse psühhiaatri poole.
Kuidas on kaitstud eraelu saladused ?
Kõik see, millest psühhiaatri, psühholoogi või nõustajaga räägitud, jääb vestluses osalenud inimeste vahele.
Eraelu puudutavate ja ka muude isikuandmete saladust kaitseb isikuandmete kaitse seadus. Psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutava teabe saladust kaitseb lisaks veel ka psühhiaatrilise abi seadus. Nimetatud seadused näevad ette, et spetsialist, kellele sai räägitud oma probleemidest, ei tohi usaldatud informatsiooni ilma nõusolekuta avaldada kolmandatele isikutele, välja arvatud seaduses ettenähtud erandlikel juhtudel (nt politsei, prokuratuuri või kohtu seadusest tuleneva nõude alusel). Isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõuetest peavad kinni pidama ka koolitöötajad, perearst, kohaliku omavalitsuse ametnikud jt.
Kokkuvõtte
Nagu öeldakse, siis lapse lein on triibuline. Ta ei pruugi välja näidata oma emotsioone, vb tal ei tule matustel pisaraid, käib koolis ja suhtleb oma sõpradega ning tema käitumisest ei pruugi aru saada, et ta on kogenud lähedase inimese surma. See kõik ei pruugi tähendada, et ta ei ela leina läbi. Lapses võivad emotsioonid ja lein välja luua ka nt aasta pärast surma. Kindlasti palju sõltub ka lapse vanusest ja emotsionaalse sideme tugevusest lahkunuga.
Kui võrrelda nüüd laste toimetulekut lähedase surmaga Nõukogude Eestis ning tänapäeval, siis kindlasti tänapäeval me oskame rohkem lapses toimuvaid muutusi näha ning teda abistada. Nõukogude ajal ei olnud tugiteenused ja lastekaitse veel arenenud. Tänapäeval meditsiiniline abi on parimal tasemel, sügavas leinas last me saame viia spetsialisti juurde. Tänapäeval on olemas mitmeid tõhusaid tehnikaid traumatiiliste sündmuste läbitöötamiseks, üks nendest on nt liivateraapia. Noorukid võivad saada lisatuge ka sotsiaalvõrgustikes suhtlemisest, kuna suur osa nende igapäevasest elust on kolinud suhtluskanalitesse ning sõpradega toimuva arutamine ilma silmast-silma suhtlemiseta on omamoodi vabastav. Leinalaagrid on samuti mõeldud lähedase kaotanud lastele, kus pakutakse tuge ja teineteise mõistmist. Neid on korraldatud juba ligi 20aastat.