Kaevame vanaema üles (0)

LÄÄNE-VIRU RAKEMDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST12 KÕ2
Piret Sarv
KAEVAME VANAEMA ÜLES
Essee
Õppejõud: Anu Varep, MA
Mõdriku
2013
„ Kaevame vanaema üles“, milline tore pealkiri, selles väikeses raamatus kirjutatakse suurest leinast, mis on käsikäes nutu ja naeruga. Kahe väikese lapse läbielmistest, ebaõiglusest ja vihast , mille põhjuseks oli vanemate keeld minna koos nendega vanaema matusele. Oli ju vanaema Puttele ja Malvale väga tähtis, kuna ta oli neile ainuke vanaema. Ja nüüd teda enam pole! Lapse ei saanud aru, kuidas saab kedagi enam mitte olla, kui keegi pole teda tulistanu, et ta on surnud. Ema seletus: „Ta jäi lihtsalt magama“ (Gahrton M.,2000,8) Kuidas see on võimalik, et keegi läheb magama ja jääbki magama.
Selline seletus, et „jäi lihtsalt magama“ ei ole sobilik lapsele, selle tagajärjel võib tekkida lapsel hirm ja ta ei julgegi enam magama minna, mine tea, võib-olla jääb temagi magama ja ei tõuse enam. Ema ja isa oleksid pidanud lapsed haiglasse kaasa võtma ja lastele ausalt ära seletama . Esimene asi, mida perekond saab lapse heaks teha, on anda talle ausat informatsiooni , mitte varjata tõde või rääkida poolikut tõde. Seda peavad tegema vanemad turvatunnet pakkuval viisil, nende seletused peavad olema kergesti mõistetavad ja lapse küsimustest lähtuvalt. Samuti võib poolik tõde kahjustada lapse ja täiskasvanu vahelist suhet. See, et Puttet ja Malvat ei võetud matusele kaasa oli samuti vale, väga tähtis on, et laps ei jääks matusetalitusest kõrvale. Matusetalitusest osavõtuga saab laps väljendada oma armastust lahkunu vastu ja kurbust tema lahkumise pärast. Arvatakse, et laps ei saa aru ja , et matus võib traumeerida last, kuid ma arvan, et see otsus tuleb siiski jätta lapsele/lastele. Loomulikult tuleb neile selgitada, mis hakkab matusel toimuma. Samuti ei tohiks last sundida matusetalitusest osa võtma. Lapsele tuleb selgitada, miks inimesed nutavad, kuna see on normaalne. Vahel juhtub, et laps hakkab talituse ajal naerma, siis ei tohiks last keelata, võib-olla talle just meenus mõni tore ja naljakas seik , lahkunuga koosveedetud ajast. Mõistlik oleks ka kirst avada, kindlsti tuleks eelnevalt seletada , samas lähedase nägemine isiklikult aitab lapsel mõista reaalsust.
Kui vanemad oleksid Putte ja Malva võtnud matusetalitusele kaasa, ei oleks juhtunud seda hirmsat seika, et nad läksid öösel surnuaeda, et vanaema välja kaevata. Oli hea, et neile sattusid peale politseinikud, sest mine tea mida kõike oleks võinud seal veel juhtuda. Politseinik Kasja oli see, kes teadis mida lastega peale hakata, et leevendada nende kaotusvalu. Ta viis lapased vanaema puu juurde, et seal nad saaksid vanaemaga hüvasti jätta. Ta proovis leevendada seda tühimikku, mis oli lastel tekkinud vanaema kaotusega.
Surma mõistega puutuvad lapsed kokku juba üpris varajases eas. Näiteks, paljudes muinasjuttudes esineb ju surm, kuid muinasjuttudes pöördub tavaliselt kõik jälle heaks ja nii ei olegi muinasjutud koledad. Freudi teooria kohaselt erineb laste arusaam surmast täiskasvanute omast. Lapsed ei oska seostada surma hirmu ja hülgamisega, mida seostavad täiskasvanud. Surm seostub lastele eelkõige eraldatusega.
Kui mõelda enda leina kogemustele, siis üldiselt on minu elus vähe leina olnud ning lapseeas oli ainult paar matust. Minu esimene kogemus oli kui ma olin viie aastane. Minu vana-vanaema ehk „mamma“ suri talvel, sellel aastal oli talv hästi küla ja lumerohke. Meid lapsi, kõik kes me olime tulnud „mamma“ matusele , ei võetud surnuaeda kaasa, lihtsal põhjusel, et väljas on väga külm. Kuid „mammaga“ saime me hüvasti jätta küll, kuna tema kirstu hoiti oma kodus, suures toas lavatsil. Ma eriti hästi ei mäleta, kas meile keegi üldse seletas, miks ta suri! Kuid seda ma mäletan hästi, et ta oli kodus oma voodis hästi pikalt haige, loomulikult oli ta ka juba vana, ta oli 85 aastane. Siis ma veel päris hästi ei saanudki aru, mis see lein on. Lastele öeldi ainult, et joosta ja kilgata ei tohi, et peab olema niikaua tasa, kui kirst ära viiakse. Järgmine surmaga kokkupuude oli siis, kui olin 11.aastane. Minu isa suri ootamatult, ta oli veel noor mees, kõigest 42-ne, kaheteistkümne päeva pärast oleks ta saanud 43. Ma mäletan, et nutsin väga palju ja mitte keegi ei vaevunud mulle seletama, miks ta suri nii varakult. Hiljem sain teada, et ta olevat tuttavate pool vanni uppunud. Sellest kaotusvalust ei ole ma tänini üle saanud, olin ma ju oma isa „kallis tütreke“. See kõik toimus sügaval „nõuka“ ajal, siis tollal ei huvitanud see kedagi, kuidas sa oma leinaga hakkama saad. Tõenäoliselt oleks ma samuti vajanud ühte toredat politseinikku, kes oleks minu leina leevendanud ja minuga sellel teemal pikemalt rääkinud, siis oleksin ma arvatavasti saanud oma leinaga paremini hakkama, ja ei oleks palju aastaid öösiti patja nutnud. Kuid nii oli see siis, nüüd on ka tavainimesed palju targemaks saanud ja teavad, et nõustamine ei ole häbiasi, see on meie tervise huvides kasulik. Tänapäeval on ju võimalik pakkuda lastele erinevaid teraapiad, üks soovituslik teraalia viis oleks loov tegevus, näiteks maalimine ja joonistamine. Sellega saab laps väljendada oma leina ja ka hüvasti jätta kadunaga. On olemas leinavate laste tugigrupid ja veel palju muud , millega on võimalik lapsi aidata.