Laiatarbe näokreemid ja kasutajate teadlikkus (0)

Eesti Esimene Erakosmeetikakool
Rahvusvaheline CIDESCO-kool
Kristiina Meentalo
Laiatarbe näokreemid ja kasutaja teadlikkus
Kursusetöö
Juhendaja :
Sirje Tammeoks
Tallinn 2015

SISUKORD

SUMMARY 3
SISSEJUHATUS 5
1NÕUDED KOSMEETIKATOODETELE 7
2KREEMI KOOSTIS 9
2.1Päevakreem, niisutav kreem , aluskreem, öökreem 10
2.1.1Päevakreem 10
2.1.2Niisutav kreem 11
2.1.3Aluskreem e foundation cream 11
2.1.4Öökreem 11
2.2Kreemides olevad kahjulikud ained ja meedia 12
2.2.1Parabeenid 12
2.2.2Petrokemikaalid 13
2.2.3Silikoonid 14
2.2.4Ftalaadid 14
2.2.5Sulfaadid 15
2.2.6Formaldehüüd 16
3UURIMUSTÖÖ 17
3.1Kahjulikud ained supermaketite kreemides 18
3.1.1Parabeenid toodetes 18
3.1.2Petrokemikaalid toodetes 19
3.1.3Silikoonid toodetes 19
3.2Tarbija ostuharjumused ja teadlikkus 19
3.3 Analüüsi kokkuvõte 21
KOKKUVÕTE 24
KASUTATUD ALLIKAD 25
LISAD 28
Lisa 1 Küsimustik 28
Lisa 2 Kreemid ja kahjulikud ained 39

SUMMARY

The objective of this thesis is to introduce basic legislation applied to the information on face cream packages and various types of face creams. The thesis also describes substances that are advertised the most and that should be omitted from face creams, and examines the concentration of such substances in the corresponding product range of supermarkets. The results of the questionnaire that explored the purchase habits of users and their awareness of harmful substances have also been presented.
The thesis has been prepared in Estonian and it consists of 44 pages, 16 of which include tables drawn up for the analysis and the results of the questionnaire. Most of the material originates from the Internet . A major part of the information on legislation comes from the website of the Consumer Protection Board that includes an abundant selection of links. The information on emulsions and cream types mostly originates from the “ Kosmeetiline keemia” electronic textbook prepared by L. Simisker for beauticians. Information on harmful substances originates from various blogs and websites devoted to natural cosmetics. The surveymonkey.com website has been used to conduct the questionnaire and the selection of creams is based on the face creams sold at the Selver , Maxima and Rimi supermarkets.
The research has revealed that the percentage of daily users of face cream is quite high – 62%. However, most of the users do not examine the ingredients, but rather trust the recognition of the brand. At the same time, 84.38% of the users have found that they choose a product with natural ingredients with a higher probability than five years ago and exactly 50% have responded that the marketing statement “natural composition ” or “eco-product” rather affects their choice of the cream. Since people’s interest in natural products has increased, users also have to be informed more thoroughly of different certificates related to natural cosmetics.
According to the questionnaire, 17.19% of the respondents purchase their face cream from supermarkets. On the basis of the analysis taken from 131 face creams sold at supermarkets, 45.80% contain parabens, 34.35% petrochemicals and 55.73% silicones. Only one-fourth of the creams are free of such substances. The questionnaire has also indicated that the awareness of respondents of the harmfulness of parabens and sulphates is high. More than half of the respondents have classified methylparaben as a harmful substance and over 40% have done the same for laureth sulphate. Over one-half of the respondents have found that they know too little about harmful substances, which refers to the fact that raising awareness is very much expected and must definitely continue.

SISSEJUHATUS

Tänapäevane kosmeetikatööstus on muutunud väga teaduspõhiseks ja keskendub üha uuemate lahenduste ja tehnoloogiate pakkumisele, mis tõstavad toote efektiivsust , aga samas toetavad ka tootjate majanduslike huve - näiteks asendatakse looduslik toimeaine odavama analoogiga. Üha enam kaasatakse kemikaale toodete koostisesse ja kuna enamus inimesi puutub nendega igapäevaselt kokku, siis paljud on hakanud rohkem tähelepanu pöörama tarbitavate hügieeni-, toidu- ja laiatarbekaupade looduslikkusele. Peamise põhjusena võib esile tuua tunnetust, et liiga paljud tuttavad on kimpus erinevate ärritajate, allergiatega, millega nende vanemad kokku ei puutunud. Olukorda seostatakse sageli igapäevaste tarbevahendite muutunud koostisega. Samas pole minevikus olnud aega, kus info kättesaadavus oleks olnud nii vaba, tooteid nii palju ja vähemalt näiline toodete koostise reguleeritus nii tugev. Tundub, et informeeritud otsus kosmeetikumide valikul on tarbija enda kätes.
Olles kokku puutunud mitmete klientidega, kes soetavad oma kosmeetikumid supermarketitest sai minu huviks analüüsida sealset tootevalikut näokreemide osas. Seepärast on minu lõputöö teema „Laiatarbe näokreemid ja kasutaja teadlikkus“.
Antud töö eesmärk on kaardistada tänast regulatsiooni, leida toodetest need enimlevinud kahjulikud ained, millest on tarbijaid kõige rohkem informeeritud ja selgitada välja kasutajate teadlikkus ja selle mõju kreemide ostul.
Eesmärgi täitmiseks on püstitatud järgnevad ülesanded:

• Tutvuda tootevaldkonda reguleerivate määrustega ja nende rakendamise alustega, sh EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1223 /2009, - klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise määrusega CLP ja GHS ning - CE märgisega
  
• Uurida ja anda ülevaade kreemide olemusest, tüüpidest ja koostistest
  
• Välja selgitada erinevate kodumaiste allikate alusel enimlevinud kahjulikud ained, nende kasutusvaldkonnad kreemides ja võimalik mõju
  
• Püstitada eeltoodu alusel hüpoteesid uuringuks küsimustiku koostamisel
  
• Viia läbi internetipõhine uuring, et kaardistada kasutajate teadlikkust kahjulikest ainetest, analüüsida nende mõju ostuotsusele
  

Lähteandmeteks kasutasin Terviseameti kodulehte, kus on palju viiteid kosmeetikatooteid puudutavatele määrustele. Tutvusin EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUSega (EÜ) nr 1223/2009 ja IUPAC ’i kodulehel oleva infoga, samuti uurisin CE märgist puudutavat infot ohutus.ee lehel. 15. oktoober 2014 osalesin ühepäevasel seminaril Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Keemiatööstuse Liidu, ning Terviseameti poolt korraldatud kosmeetika teabepäeval. Teabepäeva eesmärk oli tuletada meelde kosmeetikamäärusest tulenevaid nõudeid ja kohustusi ning tutvustas looduskosmeetika kohta käivaid nõudeid. Väga põhjaliku materjali emulsioonide ja kreemide kohta sain Leelo Simiskeri „Kosmeetiline Keemia“ kosmeetikutele mõeldud õppematerjalist. Ka paljude kahjulike ainete kohta kaasasin info sealt. Valiku meedias kajastatud kahjulikest ainetest tegin ajakirjade Eesti Naine, Sensa, Anne ja Stiil, Mari põhjal. Küsitluseks kasutasin surveymonkey.com portaali.
Töö esimene osa käsitleb kosmeetikume puudutavaid regulatsioone, millega tarbija kõigepealt kokku puutub ehk info koostisainete ja säilivuse kohta. Neist seadustest olulisemad lõigud on töös välja toodud.
Teises osas kirjeldan mis on kreem ja milliseid komponente kreemi valmistamiseks vaja läheb. Loetletud saavad enim levinud kreemi tüübid ning neid iseloomustavate komponentide erinevused tüübiti.
Kolmandas osas uurisin laiatarbe kauplustes müüdavaid kreeme, nende koostisaineid ja tarbijate valikuid - eesmärgiga mõista turu olukorda, tarbijate käitumist ja teadlikkust tegelikkuses.
Küsimustiku tulemusena kaardistasin ja analüüsisin tarbija harjumusi, eelistusi ning teadlikkust ohtlikena mõjuda võivate ainete suhtes.
Kursusetöö valmimisele aitasid kaasa: Sirje Tammemägi ja Ando Meentalo

NÕUDED KOSMEETIKATOODETELE

„Kosmeetikatoode” on aine või segu, mis on ette nähtud kokkupuuteks inimese keha välispinna osadega (nahk, juuksed, näo- ja ihukarvad, küüned, huuled ja välised suguelundid) või hammaste ja suuõõne limaskestadega ainult või peamiselt nende puhastamiseks , lõhnastamiseks, nende välimuse muutmiseks, nende kaitsmiseks, heas seisundis hoidmiseks või ihulõhnade parandamiseks.[5]
Eestis jõuab aastas turule suur hulk erinevaid kosmeetikatooteid. Kosmeetikatoodete terviseohutuse eest vastutavateks on nii tootja kui importija. Riskide maandamiseks soovitab Terviseamet siiski ka tarbijal endal, enne ostu, tootega põhjalikult tutvuda.[4]
Alates 11. juulist 2013 reguleerib kosmeetikatoodete valdkonda Euroopa Ühenduses Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 1223/2009/EÜ, kus käsitletakse toodete ohutust ja märgistamist. [5]
Kosmeetika ja parfümeeriatööstuses kasutatavatest üle 10 000 keemilisest ja looduslikust ainest on üle 500 allergeenid. Seetõttu on kehtestatud rahvusvaheline nõue, et tootja peab pakendile trükkima kõigi koostisosade täieliku loetelu . Toote- või ümbrispakendile peavad olema märgitud kosmeetikatoote koostises olevad ained, mille sisaldus on suurem kui 1%. Koostisaineid, mille sisaldus tootes on väiksem kui 1%, võib loetleda vabas järjestuses pärast teisi koostisaineid.[4];[25]
Kasutusel on olnud ja on praegu mitmeid erinevaid nomenklatuurisüsteeme. Enim levinud on rahvusvaheline kosmeetikavahendite koostisainete nomenklatuur INCI ja ka Rahvusvaheline Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liit (IUPAC) on olnud pikka aega tunnustatud ülemaailmne autoriteet keemiliste ainete nomenklatuuri ja terminoloogia alal. [19]
Paljude kemikaalide ja tehislike lõhnainete nimetused meie igapäevaste nahahooldustoodete pakenditel on aga tavakasutajale sageli arusaamatud, sest sealsest keemilisest terminoloogiast arusaamine eeldab enamat, kui keskkooli keemiatase. Oluline on meeles pidada, et meie nahk on võimeline erinevate uuringute kohaselt neid aineid kuni 60% ulatuses imama ja nii mõnigi aine võib olla potentsiaalselt kahjulik. [3]
Siit tuleneb tõenäoliselt tarbija kasvav huvi „loodustoodete vastu. Üha rohkem tuleb tooteid turule, mida esitletakse kui looduslikke (natural) või mahepõllumajanduslikust tootmisest pärinevaid loodustooteid. Sageli sisendatakse tarbijale, et kõik looduslik on juba oma koostise poolest iseenesest ohutu. Euroopas puuduvad senini aga ühtsed ametlikud normid, mis reguleeriksid, millal võib väita, et tegemist on loodustootega ehk seadus ei keela nimetada looduskosmeetikaks toodet, mis sisaldab taimseid osi vaid imepisikeses koguses ja ülejäänud koostisained on sünteetilised.[5]
Euroopas reguleerib keemiliste ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist CLP-määrus, mis põhineb ÜRO üldisel ühtlustatud süsteemil. [5]
Lisaks koostisainetele tuleb jälgida pakendile märgitud säilivuse aega. Kosmeetikatoote minimaalne säilimisaeg on ajavahemik , mille jooksul toode säilitab talle omistatud toime ja on tarbimisel ohutu, juhul kui toodet hoitakse avamata tootepakendis ja tootja ettenähtud tingimuste juures. Kui kosmeetikatoote minimaalne säilimisaeg on 30 kuud või lühem, esitatakse lõpptähtaeg märgistusel pärast sõnu „parim enne“, märkides kuu ja aasta või päeva, kuu ja aasta nimetatud järjekorras.[7]
Alates 11. märtsist 2005. a kosmeetikatoote minimaalse säilimisaja lõpptähtaega ei märgita, kui minimaalne säilimisaeg on pikem kui 30 kuud. Sel juhul peab pakendil olema märgitud periood, mille jooksul võib tarbija kosmeetikatoodet pärast pakendi avamist ohutult kasutada. Nimetatud teave esitatakse avatud kreemipurgi sümboli abil, mille sisse või mille vahetusse lähedusse kantakse ohutu kasutamise periood kuudes. Kuude arv kirjutatakse numbritega, mille järele märgitakse täht „M“.[7]
Sümboliga märgistamise eesmärgiks on paremini informeerida tarbijaid, kuna mõnede kosmeetikatoodete kvaliteet võib peale avamist halveneda ning tänu „Avatud kreemipurgi sümbolile” on tarbijad informeeritud ajaperioodist, mille jooksul nad võivad toodet ohutult kasutada. Sümboli ja selle juurde kuuluva teksti suurus ei ole määratud, kuid need peavad olema selgelt nähtavad.[7]
„Avatud kreemipurgi sümboli” märgistus ei hõlma tooteid:

• millel ei ole riknemise ohtu;
  
• millel on suletud tootepakend, mida ei ole võimalik avada (pihustid) ning ühekordseks kasutamiseks mõeldud tooted.[7]
  

KREEMI KOOSTIS

Kreemid kuuluvad koos losjoonidega emulsioonide hulka. Emulsioonid on kõige tavalisem vorm kosmeetikatoodete hulgas, mis võimaldavad nahale ja juustele mugavalt ning kiiresti levitada suurel hulgal erinevaid aineid. [1]
Emulsiooni definitsioon: emulsioon on kahest (või enamast) segunematust materjalist (tavaliselt vedelikust) koosnev süsteem, milles üks materjal (pihustatud/sisemine faas) on pihustatud eraldi piisakestena ühtlaselt teise (pideva/välise faasi) sisse. [1]
Teisiti sõnastades on emulsioonid heterogeenne süsteem, milles on ühe lahustumatu aine väga väikeseks pihustatud (disperseeritud) tilgad teises aines, nt vette pihustatud õli. Emulsioonides võivad sageli sisalduda ka pindaktiivsed ained ja/või muud stabiliseerivad koostisained, mis võimaldavad kahel vedelikul moodustada püsiva süsteemi. Emulsiooni moodustumisele ja püsimisele kaasa aitavaid aineid nimetatakse emulgaatoriteks.[1]
Emulsioonitüübid, mida kosmeetikatoodetena kasutatakse, on tüüpiliselt pooltahked ained, mis sisaldavad vee (hüdrofiilset) osa ja õli (hüdrofoobset) osa. Need kaks moodustavad emulsiooni sisemised ja välimised faasid. Sisemine faas koosneb tillukestest laialipihustatud (dispersse) aine piiskadest ning väline faas kõigist ülejäänud ainetest. Tavaliselt on väline faas oluliselt suurem kui sisemine. Kaks peamist emulsioonitüüpi on õ/v (õli vees) ja v/õ (vesi õlis) emulsioonid. [1]
Aineosakesed, mis moodustavad emulsiooni sisemise faasi, on polüdisperssed (st neid on erinevas suuruses) ja nende keskmist suurust kasutatakse sageli emulsiooni klassifitseerimisel. Näiteks kui keskmine diameeter on alla 100 Å (mõõtühik ongström), siis viidatakse sellele kui mitselli-emulsioonile. Osakeste läbimõõtu 100―2000 Å tuntakse mikroemulsioonina.[1]
Üldiselt on kõik emulsioonid oma olemuselt ebastabiilsed, ainsaks erandiks selles „reeglis” on äärmiselt väikeste aineosakestega mikroemulsioonid, mis formeeruvad spontaanselt ning on termodünaamiliselt stabiilsed. [1]
Kreemid on emulsioonid ja neid saab jagada koostise järgi nelja rühma:

• Lipiididerikkad (rasvased) kreemid. Need tooted sisaldavad ainult rasvu või rasvalaadseid aineid. Sellised tooted on nt puhastusõlid ja -kreemid, kaitsekreemid, massaažikreemid ja -õlid, päikesekreemid ja -õlid , juukseõlid jne.
  
• Emulgeeritavad kreemid on veevabad ja sisaldavad eelkõige rasvataolisi aineid. Erinevus eelmise rühmaga on selles, et nad sisaldavad palju emulgeerivaid aineid või emulgaatoreid. Emulgaatorite rohkus aitab kokkupuutel veega moodustada emulsioone. Emulgeeritavaid kreeme on kerge nahalt või juustelt maha pesta. Koostises sisaldub veel alkohole, vahasid, polüoole (hea emulgeerumisvõime). Emulgeeritavaid kreeme kasutatakse põhimõtteliselt samade toodetena kui rasvaseid kreeme. Hea emulgeeritavus ja kerge pesemine soosib nende kasutamist juuste ja peanaha hooldustoodetena.
  
• Emulsioonkreemid ja – piimad . Emulsioone kasutatakse igat tüüpi nahahooldustoodetes. Kergema koostisega kreemid ja kõik piimad on tavaliselt õli-vees emulsioonid. Lipiididerikkamad öö- ja hoolduskreemid on enamasti vesi-õlis-tüüpi tooted.
  
• Lipiididevabad (rasvatud) kreemid tooted baseeruvad eelkõige veel, alkoholil, glütseroolil jne. Kreemjas želee saavutatakse agar -agari, pektiini, karboksimetüültselluloosi või muu pakse kolloidseid lahuseid moodustava aine abil. Selliseid tooteid nimetatakse geelideks ja neid kasutatakse sageli. [1]
  

Päevakreem, niisutav kreem, aluskreem, öökreem

Näole õige kreemipõhja valimine on väga oluline. Kuivale nahale kasutatakse tavaliselt rasvasemat tüüpi tooteid kui rasusele nahale. Kui tootele lisatakse aktiivaineid, on väga oluline, et need lahustuksid vee- või õlifaasis. Kreemipõhja koostisest sõltub ka see, kas soovitud ained imenduvad naha sisse. [1]
Peamised näokreemi tüübid on:

Päevakreem

Päevakreemid on tavaliselt vesi-õlis emulsioonid, mis annavad nahale mati läiketa pinna, seega kasutatakse neid kreeme meigi alla.
Klassikalise päevakreemi koostises on:

• 10—20% steariinhapet (annab nahale mati pinna)
  
• 5% naatriumhüdroksiidi (leelis)
  
• 1—2,5% glütserooli
  
• 1% trietanoolamiini ( emulgaator )
  
• 60—80% vett
  
• lõhnaained
  
• säilitusained
  

Kandes sellist kreemi nahale haihtub kreemis olev vesi kiiresti ja järele jääb õhuke, nahapinda kattev , peamiselt steariinhappest moodustunud läiketa kelme. [1]

Niisutav kreem

Niisutavates kreemides leidub 70—90% vett. Õlifaas koosneb peamiselt rasvhapete, vahade jm segust. Humektante on tavaliselt 5—10%, vahel lisatakse ka lanoliini või selle derivaate, õlisid vms.[1]

Aluskreem e foundation cream

Aluskreem on päevakreemi tüüp, mille vee sisaldus on väiksem, 50—70%. Vähema vee hulga tõttu on nahale jääv kelme paksem ja toode sobib paremini tugevama meigi alla aluskreemiks. Sageli sisaldavad need kreemid ka vähesel määral (3—5%) pigmenti, toonides sel viisil veidi nahka.[1]

Öökreem

Öökreemid on tavaliselt rasvarikkamad kui päevakreemid. Tüüpilise öökreemi põhja moodustab klassikaline cold cream. Klassikalise cold cream’i koostis:

• 14% mesilasvaha (tänapäeval sageli sünteetilised/poolsünteetilised vahad, alkoholid);
  
• 50% mineraalõli (tänapäeval asendatud taimse (või loomse, mis küll varsti keelatakse) õli või rasvaga );
  
• 1% booraksit;
  
• 35% vett;
  
• erinevaid aktiivained;
  
• lõhna- ja säilitusaineid.
  

Selline kreem on vesi-õlis-tüüpi emulsioon, mis tundub nahal rasvasena. Kasutatakse ka rasvavabu öökreeme, mille koostis meenutab niisutavaid kreeme.[1]

Kreemides olevad kahjulikud ained ja meedia

Uurides naistele suunatud ajakirju, peab tõdema, et „selgitustöö“ kosmeetikumides leiduvate kahjulike ainete kohta on oma õlule võtnud kosmeetikumide tootjate reklaamid . Tavapärane on lugeda, et toode ei sisalda: parabeene, petrokemikaale, silikoone, ftalaate, sulfaate, formaldehüüdi, PEG-e, säilitus- ja lõhnaaineid, sünteetilisi – värvi ja lõhnaineid.
Regulaarsemalt saab kosmeetikumides leiduvate kahjulike ainete kohta lugeda ajakirjas IG ja välja tooksin sellised nimed nagu Reet Härmat, Triin Jõgi , Kadi Koemets , kelle tekste kosmeetikumides leiduvatest kahjulikest ainetest kõige sagedamini leida võis.
Kuna aineid, mis võivad põhjustada ärritust nahal on palju, siis lühiülevaateks kirjeldan lahti enim mainitud kahjulikud ainerühmad. Nendeks olid: parabeenid , petrokemikaalid, silikoonid, ftalaadid ja formaldehüüd .

Parabeenid

Parabeenid on keemilised ühendid – orgaanilised estrid, mida kasutatakse laialdaselt kosmeetikumides säilitusainetena, kuna neil on hea antibakteriaalne ja seenevastane toime. Levinuimad parabeenid on: butüül-, etüül-, metüül-, isobutüül- ja propüülparabeen.[10]
Parabeenid on küll sünteetilist päritolu, kuid analooge on leitud ka loodusest. Taimede maailmas tuntakse parabeene kui 4-hüdroksübensoehappeid ning nende derivaate võib leida erinevates puuviljades, köögiviljades, samuti ka odras, maasikates, mustades sõstardes, virsikutes, porgandites, sibulas, kakaoubades, vaniljes, viinamarjades, pärmiekstraktis, veiniäädikas ja juustus. [10]
Tõhusalt funktsioneerivad parabeenid toodetes, mis on valmistatud vee baasil. Õlidel baseeruvate toodete puhul ei ole parabeenid nii efektiivsed (taimsetes õlides siiski efektiivsemad). Seega, parabeenid on pH tundlikud ja toimivad paremini happelises keskkonnas. Parabeenid inaktiveeritakse osaliselt või täielikult tselluloosi derivaatide, proteiinide ja letsitiini poolt. [10]
Negatiivne pool nende puhul on see, et nad põhjustavad allergiat ning kogunevad organismi, mõjutades inimese hormoonsüsteemi ning soodustades vähki. Parabeenid võivad avaldada ka östrogeenset mõju ning tekitada tundlikkust. Koostisainete nimekirjas märgitakse neid nimetusega, mille lõpus on “parabeen“. [12]
ELi kosmeetikatoodete direktiivi kohaselt on parabeene lubatud kasutada säilitusainena, kuid sisaldus ei tohi ületada üksikainena 0,4% ja estrite seguna 0,8%. [11]

Petrokemikaalid

Fossiilsete kütuste tootmisel tekkivaid mineraalõlisid kasutatakse kosmeetikatööstuses laialdaselt, sest nad on odavad, värvitud, lõhnatud ning erinevalt looduslikest taimeõlidest peaaegu ei tekita allergilisi reaktsioone, moodustavad nahal kaitsva kihi ja tekitavad tunde, nagu oleks nahk pehme ja niisutatud.[13]
Petrokemikaalide nime all peetakse enamasti silmas mineraalõlisid, mida kasutatakse nahahooldustoodetes ja sertifitseeritakse USP (United States Pharmacopeia) või BP( British Pharmacopeia) tüübiga. Mineraalõlisid on mitmeid erinevaid. Põhiliselt saab neid eristada viskoossuse ja puhtuse järgi. Mineraalõli tähistavad nimetused pakendil on: mineral oil, petrolatum, paraffinum liquidum, paraffin oil, paraffin wax, vaseline, ozokerite, cera microcristallina, hydrogenated polyisobutene, cyclomethicone (silikoonõli), steariin jne.[14]
Negatiivseks mineraalõlide juures peetakse seda, et nahka kattev kiht takistab hooldavate komponentide imendumist ja jääkainete eraldumist. Selliste õlide molekulid ummistavad oma suuruse tõttu poorid, laskmata nahal hingata . Naharasu pinnale tungimise protsess saab häiritud ning see võib põhjustada vistrike teket. Teatud mineraalõlid on isegi kantserogeensed , võides ärritada nahka ja silma limaskesta. Kuna mineraalõlid takistavad naha normaalset ainevahetust ning pikaajalisel kasutamisel hoopis kuivatavad nahka, ei tohiks kuiva või tundliku näonaha hooldamiseks valida kreeme, mille peamine koostisaine on mineraalõli. Meeles tuleks pidada, et mineraalõlid raskendavad naha loomulikke funktsioone. Nahk võib muutuda õlist sõltuvaks ja õlide kasutamist on raske lõpetada.[14],[13]

Silikoonid

Termin „ silikoon “ laieneb väga suurele materjalide ringile, mis ulatuvad nii vees- ja õlis lahustuvatest kuni vees- ja õlis mittelahustuvate materjalideni. Polümeeri molekulaarkaal määrab ära selle, kas saadav toode on niisutaja või konditsioneeri/kummi/kile moodustaja.[1]
Silikoone on väga palju erinevaid vorme, neid ühendeid on sadu. Ära võib neid tunda nime järgi:
-"siloxane" lõpuga näiteks: cyclopentasiloxane, cyclohexasiloxane
-"methicone" lõpuga näiteks dimethicone, phenyl trimethicone [1]
Vesilahustuvad silikoonid märgistatakse lühendiga PEG, mis on lühend polüetüleenglükoolist ja sellel järel olev number näitab keskmist etüleenglükooli ühikute ehk monomeeride arvu.[15]
Silikoone on emulsioonides kasutatud kaua, kuid viimaste aastate jooksul on nende kasutamine järsult tõusnud. Tüüpiliselt kasutatakse silikoone kreemide viskoossuse tõstmiseks. Samuti jätavad need nahale pehme tunde nagu parabeenidki. Just selles silikoonide oht peitubki – selle siidpehme tunde taga on tihke kiht silikoone naha pinnal. [15]
Enamus kosmeetika teemadel blogijaid usuvad, et silikoonid ei pruugi olla kantserogeensed, kuid kuna toimelt on kreemides sageli kasutatav dimethicone väga sarnane mineraalõlidele, siis kasutades päeval silikoone sisaldavat kreemi, soovitatakse öösel lasta nahal loomulikult funktsioneerida. [24]
Silikoonikiht kulub nahalt maha väga vaevaliselt. Keskmiselt 2-3 nädalaga hakkab silikoonikiht lagunema. Säilivusaeg on silikoonidel väga pikk ja näiteks dimethicone puhul võib lagunemisele looduses kuluda sadu aastaid. Siinkohal tuleks mõelda, mida see meid ümbritseva keskkonna jaoks tähendab.[1]

Ftalaadid

Ftalaadid on meie igapäevakeskkonnas ühed kõige levinumad ained. Ftalaate kasutatakse peamiselt plastiku pehmendajatena (plastifikaatorina), aga ka mitmete lubrikantide ja lahustite tootmisel. Painduvas plastis on neid näiteks umbes 30%. Neid leidub nt kosmeetikavahendites, mänguasjades, värvides, liimides, pakendites, pestitsiidides ja põrandakatetes.[21]
Ftalaadid on tuntud kui hormonaalsüsteemi talitust kahjustavad ained, nad võivad põhjustada sünnidefekte ning tekitada allergilisi haigusi, näiteks astmat. DBP (dibutyl phthalate), DEHP (di(2-ethylhexyl) phthalate) ja BBP (butyl benzyl phthalate) on tuntud kui tõsiste arengudefektide põhjustajad katseloomadel, neil on seos enneaegse rindade arenguga tütarlastel. DBP puhul on arvamusi , et ta võib põhjustada vähki ja sugurakkude paljunemishäireid. [20] Need kolm ftalaati on keelatud kõikides laste mänguasjades ja – hooldusvahendites.[21]
Tähelepanelik tuleks olla sellise termini suhtes nagu „fragrance“: need tooted võivad sisaldada ftalaate. [21]
2015. aastast keelustatakse ftalaadid Euroopa Liidus enamikes toodetes. [21]

Sulfaadid

Sulfaadid on väävelhappe soolad. Kui räägitakse nende ohtlikkusest kosmeetikatoodetes, siis peetakse tavaliselt silmas selliseid lühendeid nagu SLS ( Sodium Lauryl Sulphate) ja ALS ( Ammonium Lauryl Sulfate). Neid aineid kasutatakse 90% toodetes, mis vahutavad. Loomadel, kes katsetes on kokku puutunud SLS’i või ALS’ga, esines silma-kahjustusi, depressiooni, rasket hingamist, kõhulahtisust, tõsiseid naha-kahjustusi ja isegi surma. [14]
Noorte laste silmad, mis puutuvad kokku SLS’i või ALS’ga ei pruugi areneda õigesti, sest need ained lahustavad valke. SLS ja ALS võivad kahjustada ka naha immuunsüsteemi, põhjustades nahakihtide eraldumist ja põletikulisi protsesse. [14]
SLS, eesti keeles naatriumlaurüülsulfaat, mida kasutatakse šampoonides ja hambapastades selleks, et toode vahutaks on nahka ärritav . Ta imendub läbi naha ning ladestub organismi pikaks ajaks. Võib kahjustada seeläbi südant, maksa, aju, kuid ka tekitada kahjustusi silmadele (läbi naha imendudes, mitte otse silma sattudes). Põhjustada kurguärritust ja köha ("kuiv kurk"), peavalu, iiveldust ja oksendamist. [14]
SLS alternatiivina kasutatakse sageli ALS’i. ALS on oluliselt leebem võrreldes SLS’ga, kuid võib siiski ärritada silmi ja nahka. Väga vähesel määral on lubatud ALS’i kasutada loodustoodetes "vahu tugevdamiseks“.[14]
Segadust tekitab sageli Sodium Lauryl Sulphoacetate ( SLSA ), mis kõlab SLS'ile väga sarnaselt ja sageli aetakse neid kahte segi, kuid tegemist on siiski hoopis teise ühendiga. SLSA on väga nõrk ja pehme vahuaine, mida valmistatakse kookose - ja palmiõlist, see ei imendu organismi ja on väga kergesti maha pestav. Tegemist on ohutu ja kahjutu ühendiga, mille molekuli suurus on oluliselt suurem, kui SLS'il ja seega ei imendu ta läbi naha organismi. Teda kasutatakse nii loodus-, bio-, kui ka orgaanilistes toodetes. [15]

Formaldehüüd

Euroopa Liidus on formaldehüüd lubatud maksimaalselt 0,2%-lise vaba formaldehüüdina. Kui formaldehüüdi sisaldus valmistootes on suurem kui 0,05%, peab kõigi formaldehüüdi või formaldehüüti eraldavaid aineid sisaldavate valmistoodete märgistusel olema vastav teave, mis teavitab, et see toode sisaldab formaldehüüdi. [1]
Formaldehüüd on väga aktiivne hallituste ja bakterite vastu, kuid on nahka ärritava toimega. Formaldehüüdi vabastavad säilitusained on koostisained, mille efektiivsus toodete turvalisuse säilitamisel ja nende mikroorganismidega saastumise eest kaitsmisel on äärmiselt kõrge. Formaldehüüdi vabastavate säilitusainete kasutamine kindlustab, et vaba formaldehüüdi tegelik tase tootes on kogu aeg väga madal, kuid samal ajal piisav selleks, et takistada tootes igasugust mikrobioloogilist kasvu. Et tagada puhta formaldehüüdi kasutamisel toote säilimine kogu kasutamise ajal, tuleks seda lisada alguses palju, sest formaldehüüd saab aja jooksul aeglaselt otsa. Just seepärast kasutatakse tänapäeval kosmeetikatoodete säilitamiseks vaid formaldehüüdi vabastavaid säilitusaineid, mitte puhast formaldehüüdi. [1] Mõned formaldehüüdi eritavad ained:

• Bronidox ehk enamasti kasutatud nimega 5-bromo-5- nitro -1,3-dioxane on aine, mis on ettenähtud kasutamiseks ainult mahapestavates kosmeetikumides. Sisaldus kosmeetilises valmistootes võib olla kuni 0,1% [22]
  
• Methenamine – kasutatakse laialdaselt. Katlakivieemaldajates, põranda ja vaipade puhastustoodetes, ravimitööstuses. Imendub väga kergesti organismi. Võib põhjustada dermatiiti. Kosmeetilistes tootes võib sisaldus olla kuni 0,15% [23]
  

• Metüülkloroisothiazolinoon on laialt kasutatav säilitusaine , mis võib tekitada allergilisi reaktsioone. Kosmeetikatoodetes toimib see aine antibakteriaalse ja seentevastase säilitusainena. Tihti kasutatakse kombineerituna veepõhistes naha- ja juuksehooldusvahendites: šampoonides ja seepides. Leidub peamiselt mahapestavates toodetes, sest on nahka ärritava toimega. [1]
  
• Quaternium-15 ehk hexamethylenetetramine chloroallyl chloride on kosmeetikatööstuses aktiivselt kasutatav aine. Kõrvaltoimetena võib põhjustada kontakt dermatiiti ja allergilisi reaktsioone. Sisaldus tootes võib regulatsioonide järgi olla kuni 0,2%.[15]
  

• DMDM hüdantoiin ehk Dmdm hydantoin on mikroobidevastane formaldehüüdi vabastav säilitusaine. Hävitab baktereid, kuid ühtlasi ärritab nahka, silmi ja kopse. Selliste formaldehüüdi vabastavate toimeainetega kokkupuutes olevatel inimestel võib välja kujuneda formaldehüüdi allergia või allergia toimeaine enese ja selle lagunemisproduktide vastu. Ameerikas sisaldavad formaldehüüdi vabastavat toimeainet umbes 20% kõigist kosmeetika ja isikliku hügieeni toodetest, seega on Euroopaga võrreldes USA-s kontaktallergia esinemissagedus neile koostisainetele oluliselt kõrgem. [1]
  
• Imidazolidinüül karbamiid INCI: IMIDAZOLIDINYL UREA ja Diazolidinüül karbamiid INCI: DIAZOLIDINYL UREA Imidazolidinüül-karbamiid ja diazolidinüül-karbamiid lagunevad vesilahustes formaldehüüdiks ja mõneks identifitseerimata aineks. Formaldehüüdi vabanemine imidazolidinüül-karbamiidist sõltub temperatuurist, pH-st ja lahuse säilivusajast.[1]
  

Enamusel neist ainetest on mitmeid nimetusi, millena neid võib pakendile märkida.

UURIMUSTÖÖ

Uurimustöö koosneb kahest osast. Esimene osa uurib enim reklaamitud kahjulikke aineid Supermarketites saada olevates kreemides. Teise osa moodustab küsitlus, mille eesmärgiks on kaardistada klientide käitumisharjumused kosmeetika valimisel ja teadlikkus kahjulikest ainetest.

Kahjulikud ained supermaketite kreemides

Kreemide valiku aluseks on Selveri, Rimi, ja Maxima tootevaliki. Kuna nende kettide osakaal Eesti jaemüügiturul on üle 50% (aastal 2013) on tõenäosus sealt kreem soetada üsnagi arvestatav. Kreemide hulk kettide peale ületas arvu 130.
Teistest kettidest selgelt eristus Selver. Selveri lettidel oli kreemitootjate esindatus laiem ja ka sortiment suurem. Uurimustöös on analüüsitud 18-ne tootja kreeme. Kaasatud on sellised brändid nagu: Nivea , Orto , Olay, Tšistaja Linija, Alkmene , Mediterraneo, Joik , Loreal, Ingli Pai, Lumene, Neutral , Natura Siberica, Larel, Belle Jardine, Eveline, Ziaja, Lirene, Garnier . Koostisainete nimekirjast otsisin parabeene, mineraalõlisid ja silikoone. Ftalaadid jäid välja, kuna nende kasutamine antud aastast keelatud. Soovituslik on siiski vältida kreeme, kus toimeainete all on kirjas „faragrance“ ja pooldada klaasi pakendatud toodet. Ka sulfaadid jäid uurimise alt välja, sest neid kasutatakse peamiselt pesemiseks mõeldud toodetes nagu šampoonid, hambapastad ja dušhigeelid.
Analüüsitud kreemide hulk on 131.

Parabeenid toodetes

Parabeene leidus 45,80% kreemides. Kõige sagedamini sisaldas toode methylparabeeni.
Parabeenide vabad olid selliste tootjate tooted nagu Natura Siberica, Joik, Neutral, Mediterraneo. Kõigi tootjate puhul, kelle toodetes polnud parabeene oli esindatud sortiment väike. Neutral ja Mediterraneo olid näiteks esindatud ainult ühe kreemiga. Vähem oli parabeene kasutatud selliste tootjate kreemides nagu Garnier ja Orto. Garnier puhul 17% kreemidest sisaldasid parabeene. Orto puhul 20%.

Petrokemikaalid toodetes

Petrokemikaale sisaldasid 34,35% kreemidest. Väga paljude tootjate kreemid olid mineraalõlide vabad: Joik, Ziaja, Natura Siberica, Neutral, Ingli Pai, Mediterraneo, Alkmene, Tsistaja Linija, Orto. Lumenel oli ühes tootes mineraalõli kasutatud ehk 4% toodetest sisaldasid mineraalõli ja Niveal oli kahes tootes ehk 10% toodetest sisaldasid mineraalõli. Ülejäänute puhul oli mineraalõlide esinemise protsent kõrgem: Belle Jardine (100%), Larel (100%), Loreal (74%), Lirene (67%), Eveline (63%), Garnier (50%).

Silikoonid toodetes

Silikoone kasutati väga sageli. Enamasti figureerisid nad esimese viie koostisaine hulgas. 55,73% kreemidest sisaldasid erinevaid silikoone. Kõige levinum oli dimethicone, cyclopentasiloxane, cyclohexasiloxane ja cyclomethicone kasutamine. Silikoonid puudusid selliste brändide nagu Natura Siberica, Neutral, Ingli Pai, Joik, Alkmene ja Orto toodetest. Lumene ja Nivea puhul oli silikoonide kasutamise protsent vastavalt 30% ja 55% toodetest, ülejäänud brändide puhul lähenes silikoonide kasutamise protsent sajale.

Tarbija ostuharjumused ja teadlikkus

Küsimustiku eesmärgiks oli uurida inimeste harjumusi näokreemi valiku tegemisel ja leida suurimad mõjutajad otsuse langetamisel, lisaks saada teada, kuidas kasutajad hindavad oma teadlikkust kahjulike ainete suhtes.
Küsimustik on tehtud e-uuringute portaalis www.surveymonkey.com. Portaali eeliseks paberküsimustike ees on kiirem ja efektiivsem andmekogumine ning -töötlus. Vastata sai perioodil 15.05-19.05.2015 ning seda oli võimalik teha ühest arvutist üks kord.
Küsimustik (Lisa 1) koosnes 15 küsimusest (sh vanuse ja soo kohta). Valikvastustega küsimusi oli 15, millest 1 puhul sai valida mitu vastust. Hierarhilist ja tabelmaatriksiga küsimusi oli kasutatud ühel ning vabatekstiga küsimusi viiel korral.
Küsimustikule vastas 64 inimest vanusevahemikus 21-60 aastat. Vastanutest 25 olid mehed (39,06%) ja 39 naised (60,94%). Enamuse vastanutest moodustasid isikud vanuses 31-50 aastat.
Küsimustiku tulemustest selgus, et 62,50% kasutab kreemi igapäevaselt. Naistest 84,62% ja meestest 28%. Enamus mehi ei kasutanud kreemi üldse või tegid seda väga harva. Naiste hulgas harvem kui kord nädalas kreemi kasutajad puudusid.
Naised ostavad kreeme peamiselt (43,59%) kosmeetikumide müümisele spetsialiseerunud poodidest ja ostud supermarketist on väikseima osakaaluga (7,69%). Nende vahele mahtusid võrreldavate osakaaludega ostukohtadena ökopoed, kosmeetiku käest soetamine ja apteegid. Kusjuures apteegid ostukohana tulenevad küsitletute võimalusest ise ostukohta täpsustada. Meeste puhul oli trend vastupidine ja valdav ostukoht oli „ supermarket “ (32%), millele järgnesid spetsialiseerunud kosmeetikapoed (28%) ning ostud kosmeetikute käest (20%). Ökopood, kreemi soetamise kohana, puudus meeste valikust täielikult.
Peamine mõjutaja kreemi soetamisel nii meeste kui naiste hulgas on kaubamärgi tuntus ja usaldusväärsus, ning arsti-, spetsialisti-, kosmeetiku soovitus.
Küsimusele, kas ollakse kursis kahjulikest ainetest kreemides/ kosmeetikas , vastas 56% mehi ja -naisi, et teab neist vähe. Samas, naistest 38,46% uskus, et teab piisavalt, kui meeste puhul jagas seda arvamust 12%. Siit võib järeldada, et naiste huvi ja teadlikkus teemast või enesehinnang on oluliselt kõrgemad.
Koostisaineid kreemil ei uurinud ligi 46,15% naistest ja 76% meestest. Arvestatav protsent naisi siiski (38,46%) uuris koostisainete nimekirja ja väitis, et jätab kahjulike ainete ilmnemisel toote ostmata. Meeste puhul oli see protsent 20% ehk pea poole väiksem. Järelikult on valdav enamus „pime-ostud“.
46,15% vastanud naistest oli kreem põhjustanud ärritust. Meeste puhul oli vastav protsent 20, mis võrdus igapäevaste kreemitarbijate protsendiga.
Ligi 84% küsitletutest arvasid, et valivad suurema tõenäosusega loodusliku koostisega kreemi võrreldes 5 aasta taguse ajaga. Ilmselt see viitab , et kasutajate teadlikkus meid ümbritsevates kunstlikest ainetest kasvab ajas. Üle poolte kasutajate puhul mõjutas toote ostuvalikut märksõna „öko“ või „looduslik“.
Peamiseks looduslikkuse näitajaks peeti kaubamärgi imagot ja vaid kolmandik tegi otsuse koostisainete loetelu põhjal (meeste puhul oli näitaja 20%). Loodusliku toote miinuseks peeti kallidust. Naiste puhul domineeris veel arvamus, et looduslik toode pole nii efektiivne. Siinkohal rõhutaks, et turunduslikule väitele „looduslik kosmeetika“ pole eraldi regulatsiooni. Seepärast peaks kasutaja väga hästi tundma ökomärgiseid, ning mõistma, et paljud keskkonna- ja mahemärgised keskenduvad ühele aspektile, arvestamata kogu toote elutsüklit. Selles vallas teavitustöö on aga olnud väga puudulik.
Veidike üle poole vastanutest tunnistas, et pigem ei olda rahul informeeritusega, mis puudutab ohtlikke aineid ja nende kõrvalmõjusid, mis näitab, et teema on aktuaalne ja seda võiks regulaarsemalt käsitleda. Siit lähtuvalt oleks vaja mõista, palju nad oleks valmis panustama ise info leidmisele ja selguse saamisesse.
Inimeste teadlikkuse kohta andis teatud ülevaate tabel, kus küsitletav pidi hindama aine kahjulikkust tervisele. Seitsmest ainest, mida võib kahjulikuks pidada, tunti ära kaks, mis pole just väga hea tulemus. Silma paistis Methylparaben, mille puhul 76,92% vastanuid pidasid seda kahjulikuks aineks. Teine aine, mis tundus küsitletutele tuttav, oli Ammonium Laureth Sulfaat . Meestest ei osanud valdav enamus toodud ainete kahjulikkuse suhtes seisukohta võtta.
Parabeenide ja sulfaatide tuntust võib seletada sellega, et paljudes reklaamides esitatakse tooteid nende ainete vabadena. Näiteks pooltel Nivea kreemidel on paksus kirjas märgitud koostisainete ette „parabeenide vaba“.

Analüüsi kokkuvõte

Küsitluses oli näha, et igapäevaste näokreemi kasutajate protsent on 62%. Selgelt eristusid mehed, kellest igapäevaselt kasutas kreemi 28%. Eravestluses tunnistasid mehed, et ei pea kreemitamist vajalikuks ja leidsid , et kreemitamine pole mehelik. Sageli usuti , et hooldamist vajab vaid habeme alune nahk ja habemeajamise vaht on selleks otstarbeks piisav vahend.
Kuigi nii meeste kui ka naiste puhul oli tähtsaim kriteerium kreemi valikul brändi tuntus, erinesid selle soetamise kohad oluliselt. Meeste puhul oli esimeseks eelistuseks supermarket ja naiste puhul kosmeetikale spetsialiseerunud poed. Tõenäoliselt on brändide eelistus sooti erinev ja naiste poolt eelistatud kreemide hind kõrgem.
Üle poole vastanutest tunnistasid, et teavad kahjulikest ainetest vähe. Meeste puhul julges 12% tunnistada, et teab kahjulikest ainetest piisavalt. Naiste puhul oli vastav protsent 38.46%, mis on ligi kolm korda kõrgem tulemus. Kuna valdav osa leidis, et ei tea kahjulikest ainetest piisavalt, siis tuleks tööd informeerimisega kindlasti jätkata ja seda eriti meestele suunatud meediates. Need protsendid seletavad ka seda, miks nii suur hulk tarbijaid 57.81% ei uuri ostetava toote koostisaineid.
Informeerimise poole pealt oli näiteks Ortol paljud kreemid trükitud kirjaga , et toode on parabeenide, mineraalõlide ja silikoonide vaba. Lumenel võis leida tooteid, kus oli lisaks parabeenidele ja mineraalõlile mainitud värvainetest- ja formaldehüüdi vabastavatest ainetest vaba olemist. Kui küsitluses tuvastas väga kõrge protsent vastajatest, et methylparabeen on kahjulik aine, siis üllataval kombel paraffinium liquidiumi ehk mineraalõli pidas kahjulikuks ainult 21,88%. Veel väiksema tuntuse osaliseks sai silikoon dimethicone. Ometigi silikoonide poolt tekitatud mõnusa siidpehme tunde pakkumisega on kaasa läinud väga paljud kosmeetikumide tootjad ja ligi 60% supermarketite kreemidest sisaldavad silikoone, ning väga sageli just dimethicone’.
Murettekitav oli, et 35.94% vastanutest oli kreem põhjustanud ärritust või ebamugavustunnet. Meeste puhul oli see protsent 20% ja naiste puhul 46,15%. Erinevus võib olla seletatav sellega, et naised kasutavad kreeme tihedamalt ja kreemi mõju on tugevam. Arvestades, et Euroopa Liidu kosmeetikadirektiiv sätestab nõude, et kosmeetikum ei tohi kogu oma eluea jooksul kahjustada inimese tervist (kui temaga toimitakse ettenähtud viisil ja tingimustel) on ärrituse saanute protsent väga kõrge. Vastanutel peamiselt esinenud ärritusnähud olid: punetus, lööve, sügelus, kuivad laigud nahal, vistrikud, suurenenud rasueritus, villid , silmade tundlikuks muutumine. Kindlasti tasub meeles pidada, et ohutum on kasutada kosmeetikume, mis koosnevad hästi talutavatest ainetest ja milles on vähem koostisaineid, sest seda väiksem on mittetaluvuse ning allergia tekkimise oht.
60% meestest tunnistasid, et väide looduslik või öko, pigem mõjutavad nende ostuvalikut. Naiste puhul oli see protsent mõnevõrra väiksem – 43,59%. 84% mehi ja naisi uskusid, et valivad loodusliku koostisega toote suurema tõenäosusega kui viis aastat tagasi. Samas ligi 40% nii mehi kui naisi kujundas arusaama toote looduslikkusest kaubamärgi imago alusel. Meeste puhul oli järgmiseks kriteeriumiks reklaam (32%) ja naiste puhul (33%) toote koostisained. Sellest võib järeldada, et brändide turundustöö mängib inimeste valikutes väga suurt rolli.
Kes teadsid kahjulikest ainetest vähe/ei tea üldse, nende ostuotsust mõjutas „looduslik koostis“ palju enam kui teadjate oma 69% vs 57%. Mis näitab, et lisaks enimlevinud toimeainete selgitamisele, oleks vaja teha tööd kindlasti looduskosmeetika sertifikaatide selgitamisel . Ning silmas tasub pidada, et looduslik ei tähenda alati keskkonnasõbralikku.
Looduskosmeetika miinusteks toodi naiste poolt, et need tooted pole nii efektiivsed (43,59%) ja on oluliselt kallimad (30,77%). Meeste puhul uskus isegi 52%, et loodustoode on oluliselt kallim. Taolise arusaama on pigem tekitanud olukord, et ökopoes tuleb ökobanaani eest maksta oluliselt kõrgemat hinda võrreldes supermarketi banaaniga. Pigem võib siiski just kosmeetikumidele mõeldud poodides leida kreeme, mille hinnad on mitmekordsed võrreldes loodustoodetega.

KOKKUVÕTE

Enamus meist tarbib mitmeid kosmeetikatooteid päevas. Käesolev kursusetöö uuris, millistest kahjulikest ainetest on viimase aasta jooksul meedias kliente kõige rohkem teavitatud, ning kui sageli neid leiab supermarketites müüdavates kreemides. Lisaks on analüüsitud tarbija harjumusi ja teadlikkust näokreemi soetamisel.
Raamatu „Mahekosmeetika“ autori Ene Lille väide, et praegune ajastu on inimkatsete ajastu, mil nõuks on võetud kahjustada loodusvõõraste ainetega ennast ja keskkonda, iseloomustab väga tabavalt tänast situatsiooni. Arvestades antud töös tehtud analüüside tulemusi, et 36% vastanutest olid kreemi kasutamisel kokku puutunud ärritusnähtudega, peaksid muudatused tarbija käitumises ja kreemide koostisainetes olema vältimatud. Lisaks toiduainete pakenditelt koostisainete uurimisele on aeg lugeda kosmeetikumide silte, millega igapäevaselt kokku puutume. Olgu see siis seep , hambapasta või kreem.
Paljud tarbijad on kuulnud kosmeetikumides olevatest kahjulikest ainetest, aga kuna nende ainete nimed on keerulised, ning neid on väga palju, ei pöörata koostisainetele piisavalt tähelepanu. Tundub, nagu nähtaks turvalise alternatiivina looduskosmeetikat ja apteegi tootevalikut. Eristamaks aga õiget loodustoodet sellisest tootest, mis sisaldab vaid vähesel määral looduslikke komponente, tuleks hästi tunda loodustoodetele kehtivaid erinevate sertifikaatide tingimusi. See teema vajaks kindlasti käsitlemist, et tarbija teadlikkus kasvaks. Igatahes nii apteegis müüdavate kosmeetikumide kui igasuguse looduskosmeetika suhtes tuleb säilitada kriitiline meel ja vaadata üle koostisainete loetelu. Kasvõi põhjusel , et näiteks järjest levinum on allergia kummeli ja saialille suhtes.
Arvestades, et 70% toodetavast looduskosmeetikast tuleb Euroopast, on tõenäoline, et informeeritus kahjulikest ainetest Euroopa tarbijal paraneb , ning tarbija lõpuks mõistab, et meie nahk ei vaja kemikaale, olemaks terve ja kaunis. Kauni naha saladuseks on see, et teda toidetakse nii väljastpoolt kui ka seestpoolt.
Abiks kõigile kosmeetikakasutajatele on väga levinud väljend , mis ütleb, et kõik, mis kõlbab suhu pista, kõlbab ka nahale määrida. Seega, kui asi süüa ei sünni, tasub enne hoolega järele mõelda.

KASUTATUD ALLIKAD

Simisker, L. Kosmeetiline keemia, Talinn 2012
http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/0/kosmeetilise_keemia_6ppematerjal_kosmeetikutele.pdf

Koe, J. Looduskosmeetika, OÜ Hea Lugu ja Jana Koel 2012

Looduslik kehahooldus, Tea Kirjastus 2011

Kosmeetikamäärusega sätestatud nõuded
http://www.terviseamet.ee/kemikaaliohutus/toodete-ohutus/kosmeetika.html (7.05.15)

Kosmeetikatoodete kasutajatele
http://www.terviseamet.ee/kemikaaliohutus/toodete-ohutus/kosmeetikatoodete-kasutajatele.html (9.05.15)

Lill, E. Mahekosmeetika, MTÜ Lillelapsed 2013

Kosmeetikatoodete säilivusaeg
http://www.terviseamet.ee/kemikaaliohutus/toodete-ohutus/kosmeetikatoodete kasutajatele/kosmeetikatoodete-saeilivusaeg.html (8.05.15)

Jõgi, T. Kui ohtlikud on kosmeetikas kasutatavad parabeenid?, Postimees (2010) 04.mai.

Koemets, K. Kuidas suhtuda parabeenidesse? http://www.iluguru.ee/kuidas-suhtuda-parabeenidesse/ (10.05.15)

ELi teaduskomitee: kosmeetikatoodetes kasutatavad parabeenid ei ole kahjulikud https://www.kliinik.ee/uudised/aid-29965/eli-teaduskomitee-kosmeetikatoodetes-kasutatavad-parabeenid-ei-ole-kahjulikud (10.05.15)

Säilitusaine http://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%A4ilitusaine#Parabeenid (10.05.15)

Kahjulikud ained kosmeetikas 6.06.10 http://puhaselu.blogspot.com/2010/06/kahjulikud-ained-kosmeetikas.html (10.05.15)

Keha salakaval „sõber“: mineraalõli meie kosmeetikas ja toidus 4.10.2013 http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/keha-salakaval-sober-mineraaloli-meie-kosmeetikas-ja-toidus#.VVSL6fntmko (11.05.15)

Kõige ohtlikumad ained kosmeetikatööstuses, Eveilujaterviseblogi https://eveilujaterviseblogi.wordpress.com/2010/10/31/koige-ohtlikumad-ained-kosmeetikatoostuses/ (11.05.15)

Koppel, E. Mürgised kemikaalid igapäevaelus (2013) 09.august. http://kehakeel.ee/2013/08/murgised-kemikaalid-igapaeva-elus/ (13.05.15)

Vahuaine SLS šampoonides ja hambapastades http://www.puhaselu.paabel.ee/blogi/blogi.php?categories=kosmeetika (13.05.15)

Odres, E. Kemikaalid kreemipurgil: mis peitub arusaamatute nimede taga,(2013) 25.jaanuar. http://www.ohtuleht.ee/507646/kemikaalid-kreemipurgil-mis-peitub-arusaamatute-nimetuste-taga (15.05.15)

Quaternium-15 http://en.wikipedia.org/wiki/Quaternium-15 (21.05.2015)

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus nr 1223/2009 http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CONSLEG:2009R1223:20130711:ET:PDF (7.05.15)

Mürgivaba tuleviku eest http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/saeaestev-areng/varasemad-tegevused/reach (23.05.15)

Miljon põhjust, miks teada ohtlike ainete kohta, Tallinn 2011 http://chemicals.befgroup.net/assets/public_est.pdf (24.05.15)

Bronidox, Labeling information http://www.bestchem.hu/bestchem/surplus/BRONIDOX%20L_TDS_En.pdf (20.05.15)

Risk Assessment Report on Methenamine http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scher/docs/scher_o_054.pdf (20.05.15)

Silicones in cosmetics: are they dangerous? http://thecosmetist.com/silicones-in-cosmetics-are-they-dangerous/ (17.05.15)

Allergaivaba kosmeetika http://www.terviseleht.ee/200114/14_allergiavaba.php (22.05.15)

LISAD

Lisa 1 Küsimustik

Lisa 2 Kreemid ja kahjulikud ained