Suitsupääsuke (0)

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

5

docx

Lühireferaat: Suitsupääsuke

Suitsupääsuke Liiginimi eesti keeles: Suitsupääsuke Liiginimi ladina keeles: Hirundo rustica Rahvapäraseid nimesid: Harkhänd, harkpääsuke, harkpäästlane, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumala kanake, kodu-, küla-, hoone-, laka-, pööningu-, katuse-, lauda-, hobu-, suigu-, vilu-, külma-, soojapääsuke, siidikeralooja. Suitsupääsuke kaalub umbes 20 grammi ja ta kehapikkus on 17,5 ­ 23 cm. Ta elab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Suitsupääsuke on Eestis tavaline inimkaasleja. Neid elab 100-200 tuhat paari, kahjuks on nende arvukus viimaste aastakümnetaga vähenenud. Elupaik ja Eluviis Looduslikes tingimustes elab ta kohtades, mis on seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail

Bioloogia

6

doc

Suitsupääsuke

Sisukord Lehekülg 2 Sissejuhatus Lehekülg 3 Elupaik ja viis Lehekülg 4 Ränne Lehekülg 4 Toitumine Lehekülg 4 Pesitsemine Lehekülg 4 Areng Lehekülg 4 Levik Lehekülg 4 Pilt Lehekülg 5 Kasutatud kirjanuds Lehekülg 6 2  Suitsupääsuke Sissejuhatus Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See

Bioloogia

64

ppt

Laululinnud

on isaslind, sest pikk saba on üks immuunsüsteemi tugevuse näitaja. Sulestik on ülapool läikivsinkjasmust ja alapool peamiselt kreemikasvalge. Sinkjasmust on ka puguvööt. Laup ja kurgualune on roostepunased. Noorlinnud on vähem harkis sabaga.  Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist on väga pesapaigatruu linnuga, tulles ikka oma vana pesapaiga juurde tagasi. Suitsupääsuke on väga kiire ja osav lendaja, kuna lõviosa toidust püüab ta õhust lennu pealt. Suudab lennata lausa kuni 120 km tunnis, olles sellega kiireim laululindude seas. Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal istudes kui ka lennates. Lauluks on üsna pikk vidin, mis lõpeb särinaga.  Pereelu. Pesitsemiseks eelistatakse võimaluse korral siseruume. Pooliku kausi kujuline pesa tehakse märjast

Bioloogia

2

doc

Suitsupääsuke ja piiritaja

Noorlindudel on lühemad sabad. Suitsupääsukesed vestlevad omavahel sädistades, kui nad majakatusel või traatidel istuvad. Nad on levinud kogu Euroopas ning neid võib kohata ka Skandinaavias, Türgis ja Vahemere-ääres Aafrikas. Euroopas on nad ainult kevadel ja suvel. Sügisel alustavad nad rännakut lõunasse Aafrikasse, kus nad veedavad kogu talve. Nad lendavad kevadel taas põhja poole, et pesitseda ja pojad üles kasvatada . Eestis võib neid kohata aprillist oktoobrini. Suitsupääsuke sööb lendavaid putukaid. Ta on vilgas ning veedab enamuse ajast õhus putukajahil. Suitsupääsuke ehitab süljest, rohukõrtest ja mudast poolkera-kujulise pesa. Euroopas on suitsupääsuke arvukas lind, ohustab loomapidamise hääbumine ja pestitsiidide kasutamine põllumajanduses, mis hävitab suitsupääsukese toiudubaasi. Suitsupääsuke tuleb Euroopasse aprilli keskel. Reis kestab umbes neli nädalat ja esimesena jõuavad kohale isalinnud. Mai teises pooles - juuni alguses on enamik

Bioloogia

1

odt

Suitsupääsuke - lühikirjeldus

Eesti rahvuslind on suitsupääsuke. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, kui suitsupääsuke maadligi lendab, on oodata vihma. Suitsupääsukesed peavad poegadele päevas 600 korda toitu viima. Suitsupääsuke on väike pikenenud kerega lind, pika kaheharulise sabaga ning pikkade teravate tiibadega. Tema jalad on nõrgad. Pesa ehtivad nad pööninutele, mudast, mille seovad rohukõrte ja karvadega ning niisutavad süljega. Valminud kausja ehitise vooderdavad nad seest pehmete rohuliblede ja sulgedega. Sageli võime näha teda istumas telefonitraatidel, katuseharjal ja raagus puuokstel, aga ööbib ta veekogude ääres roostikus. Suitsupääsuke toitub putukatest

Bioloogia

1

doc

Suitsupääsukesed

Suitsupääsukesed. Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See on igati loogiline, sest kui õhuniiskus suureneb, siis lähevad putukate tiivad niiskemaks ja nad ei saa kõrgel lennata. Pääsukegi peab niimoodi toitu püüdma päris madalal maaligidal. Poegadele toiduviimist ei või aga mingil juhul katkestada, sest ema-isa peavad seda päeva jooksul kokku 600 korda jõudma teha. Kui aga nälg ja külm liiga suureks lähevad, siis on neil olemas ka hädaabinõu: jäävad tardumusunne, kus nende kehatemperatuur

Bioloogia

9

docx

Värvulised

(Elphick, J. Et al 2006) Räästapääsuke Väike jässakas musta-valgekirju sulestiku ja kontrastselt valge päranipualaga räästapääsuke on paljudes Põhja-Euroopa linnades ja külades tavaline pesitseja. Toitub ainult väikestest kärbestest jm õhuputukatest, tiireldes kõrgel katuste kohal või madalal mageveekogude kohal. Maapinnale tuleb ainult, selleks et koguda oma iseloomuliku pesa esitamiseks muda ja savi. (Elphick, J. Et al 2006) Suitsupääsuke Eesti rahvuslind suitsupääsuke on harkis sabaga läikiv lind, kes on suvel Euroopa talude juures tavaline nähtus, sest ta eelistab pesitseda lautades ja küünides, mille lähedal on tagatud meelistoit ­ suured kärbsed. Püüab neid lennult, sööstes sageli sujuvalt ja nõtkelt madalal kariloomade vahel ning kasutades oma pikka saba küljelt- küljele käänates tüürina. Tema pikalt harkis saba ja sügavpunane kurgualune torkavad lennul tavaliselt hästi silma, aidates välistada segiajamise kõigi teiste

Bioloogia

11

doc

Soolinnud

SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata. Kui isalind on endale kaasa leidnud, si

Loodusõpetus

Meedia

Kommentaarid (0)