Läänemeri ja Läänemere kalad (0)

1 Hindamata

Eesti Mereakadeemia
LÄÄNEMERI JA LÄÄNEMERE KALAD
KILU , RÄIM, TURSK , LEST , LÕHE
Referaat
Juhendaja:
Õppeaine: Avamerekalur
Tallinn 2014

Läänemere iseloomustus
Läänemerd (koordinaadid: 59° N, 21° E) tuntakse ka kui Limneamerd ning rahvakeeli kui Balti merd. See on Atlandi ookeani sisemeri , mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Lisaks Eestile on Läänemere äärsed riigid veel ka Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ning Venemaa. Läänemerd ühendavad Põhjamerega Taani kitsad väinad.
Läänemeri on maakera üks suurimaid sisemeresid, mille kogupindala on 373 000 km² ning keskmine sügavus ulatub 52 meetrini. Kuna Läänemeri on suhteliselt madala soolasisaldusega (8-10%), siis seetõttu on tegemist ka võrdlemisi liigivaese merega. Samas on aga Läänemere kalapopulatsioonid küllaltki arvukad. Seda tõestab ka fakt, et sellest merest püütakse ca. 1% kogu maailmamere kalasaagist. (Keskkonnaministeerium 2014)
Kokku elab Läänemeres ligikaudu 100 erinevat kalaliiki. Osaliselt pärinevad kalad ka jõgedest ja järvedest, kuid tänu madalale soolasisaldusele on need liigid võimelised ka meres elutsema. Läänemeres eksisteerib ka Atlandi ookeani päritolu liike, kuid erinevalt sealses meres elavatest kaladest on siinsed kalad madala soolasisalduse tõttu palju väiksema paljunemisvõimega ning seetõttu varieerub ka nende suurus. Sellisteks kaladeks on näiteks kilu, räim, lest ning tursk, kes on ühtlasi ka kõige enam püütavad kalaliigid . (ibid.,)
Läänemerre suubub ka arvukalt jõgesid millest suurim on Neeva , vooluhulgaga 2500 m³ sekundis. Tänu niiskele kliimale sajab Läänemerre ka rohkem vett kui sellest ära jõuab aurata. Antud vahet hinnatakse 2000 m³ sekundis. Läänemere üldine tase on püsiv. Selle äravool on umbes 16 000 m³ sekundis ehk 500 km³ aastas. Antud protsess toimub läbi Taani väina – läbi selle voolab aastas välja umbes 1000 km³ Läänemere riimvett.
Mere hoovused aga olenevad tuule suunast ja tugevusest. Kõige sagedamini esineb veevoolu pikki Eesti ranniku ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled ning seda alandavad idakaarte tuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini.
Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on kokku määratletud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). See võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit. Õistaimedest leidub Läänemere Eesti rannikualal karakteerse meriheina perekonna liike.
Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage . Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp (Mytilus edulis), liiva-uurikkarp (Mya arenaria) jpt. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.

Läänemere kalad

Läänemere Kilu
Läänemere kilu ehk teisisõnu tuntud ka kui balti kilu (Sprattus sprattus balticus või Clupea sprattus balticus) on väike, saleda kehakujuga, sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu pikkus ulatub kuni 17 cm-ni ja mass kuni 28 grammini. Ühtlasi liigitatakse kilu Euroopa rannikumere heeringlaste alla. Antud kalaliiki leidub peamiselt Atlandi ookeani kirdeosas ning ka suuremas osas Läänemerest. Liik ei levi vaid Põhjalahes ja Soome lahe idaosas. Kilu on ka Eesti merevetes laialdaselt levinud. Kala ise ei elutse kunagi kallaste lähedal.
Kogu oma elu veedab liik avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille kogupikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kala leviku määravad talvitumistingimused ja üldine soolsus , kuna viimasest sõltub kudemise edukus. Seda seetõttu, et liiga madala soolsuse tagajärjel võib mari hukkuda. Marja areng aga saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsuse korral vajub aga mari põhja.
Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3-e kuni 4-a päeva pärast ning olles 2,5 kuni 4a cm pikkused teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised . Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse , hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.
Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10-18 %) ning temast toodetakse sprotte ja vürtsikilu.

Räim
Räim on olnud peamiseks kalaks eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, tema pikkus võib ulatuda kuni 23-e cm-ni ning röövtoidulistel hiidräimedel kuni 40 cm-ni. Välimuselt on ta hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte . Räim on avaveelise eluviisiga ning talvel laskub kala 70-100 meetri sügavusele soojematesse veekihtidesse. Toitub planktonitest ja koorikloomadest. Suguküpseks saab 2-4 aastaselt. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid.
Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune , kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.
Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4-12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast.
Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla.

Tursk
Tursk on kala, kellesse meie suhtumine on viimaste inimpõlvede jooksul teinud läbi suuri muutumisi. 19. sajandil oli tursapüük (nagu ka angerjapüük) üsna juhuslik, kuna rannarahvas põlgas seda kala välimuse pärast: „suur pea, kõhn keha, tursunud kurgualune , pungis silmad, sarved peas, habe lõua all, alati suu lahti“. Turska seostati vanakuradi ja/või surmaga — tursad olla söönud vanakuradi rasva ja sellepärast ongi nende silmad pungis ja jalad paistes; kõva tursasaagi puhul üteldi, et jälle on tulemas maailmasõda ( Valjala ); Pärnumaal ja Hiiumaal visati võrkusattunud tursad merre tagasi, kuna nende söömisest kardeti haigust tulevat; hästi püüdvat tursaõnge ei tulnud teha lihtsalt metallist, vaid Saaremaal tehti see hõbehelmest, surnuristi naelast või lausa surnuluust; tursaõngi tuli paremaks kalaõnneks suitsutada surnuaialt toodud ja värskelt haualt võetud mullaga (Mustjala).
Säärase suhtumise põhjuseks võis olla osalt see, et Läänemere turskade hulgas on esinenud massiliselt anomaaliaid, värdkalu. Oma algupäralt on tursk süvamere kala (suure mere põrsas), kellele Läänemere soolsus, temperatuur ja hapnikuolud kudemiseks või noorkalade arenguks tihtipeale ei sobi, millest võibki areneda rohkelt kokkusurutud selgrooga ja kurtunud „juppturskasid“ või üheainsa silmaga kalu. Püüdjais tekitavad nad õõva ja mine tea, võib-olla sünnib värdkalade söömisest tõesti haigusi.
Üldjoontes on tursk omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Pea ja suu on suhteliselt suured. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Ta on suhteliselt suur kala, kelle keskmine pikkus täiskasvanult on 40...60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg. Tursk on kala, kes asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe.
Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud , muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi. Et avavees piiritähised puuduvad, siis kujutab see lihtsalt teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber. Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga.
Viljastatud marjaterad arenevad vabalt vees hõljudes ning vastsed kooruvad 2...4 nädala pärast. Esialgu kerkivad vastsed vee ülakihtidesse, kus nad planktonist toitudes hõljuvad, hiljem aga laskuvad merepõhja. Suguküpseks saavad tursad 4...5 aasta vanuselt. Looduses elab tursk tavaliselt 9...10 aastat vanaks. Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas. Eriti väärtuslikuks peetakse tema A- ja D-vitamiini rikast maksa, millest toodetakse kalamaksaõli. Tursa liha on rasvavaene, kuid maitsev ja sobib hästi dieettoiduks. Looduskaitse alla ei kuulu.

Lest
Lest on laia ja lapiku, veidi pikliku kehakujuga, mis on suurepärases vastavuses tema eluviisiga. Lest on põhjakala, kes ujub ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes. Tema keha ülemine poole on tumedam, liivapruun kuni kollakashall, sageli punakate või kollakate laikudega. Kõhtmine ehk alumine pool on kahvatu ja valkjas. Tema keskmine kehapikkus on 10-30 cm. Suurim Eestis püütud lest oli 51 cm pikkune. Rootsis aga seevastu püüdis 2013. aastal 100 kilose lestakala.
Lest on merekala, keda võib leida kogu Eesti rannikuvetest. Lest elutseb kuni 40 m sügavuses, liivasel või savisel põhjal. Mõnikord harva võib ta tungida ka jõgede suudmealadele. Lest elab üksikult ning on küllaltki liikuva eluviisiga. Kudemispaiga otsinguil võib ta läbida pikki vahemaid.
Vastavalt erinevatele kudemispaikadele, jaotatakse meie lestad 2 rassi – süvikukudulestad ja rannikukudulestad. Esimesed siirduvad kudema Gotlandi süviku piirkonda, teised koevad aga madalatel rannikualadel, 4...22 m sügavusel. Erinevused ilmnevad ka kudemisajas ja marja arengus. Süvikusse rändajad koevad aprillis -mais ning nende mari on vabalt vees hõljuv, rannikul kudejad koevad mais-juunis, nende mari on väiksem ja kandub kivide alla ning areneb seal. Lesta marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5...10 päeva. Vastse areng on omapärane. Vaatamata oma lapikule kehale täiskasvanueas, näevad lesta vastsed välja nagu teistelgi kaladel ning nad ei sarnane sugugi oma vanematega. ~ 1 cm pikkuselt toimub vastse elus moone: nimelt rändab ta üks silm keha pealmisele poolele teise silma kõrvale, mille tulemusena asuvadki lesta silmad keha ülemisel küljel. Kuni moondeni hõljuvad vastsed vees ringi, peale moonet laskuvad aga merepõhja nagu täiskasvanud lestale kohane. Maimu ülemine, silmadega pool tumeneb, alumine jääb heledaks.
Noored lestad toituvad surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistest. Alates 7...8 eluaastast toiduvalik muutub. Nüüd saavad eelistatuks limused ja väikesed kalad. Lesta eluiga võib küündida 16 eluaastani. Lest on rannarahva toidus olnud üks tähtsamaid kalu juba kaua aega ja on seda ka praegu. Lesta liha on väga maitsev ning seda suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse.

Lõhe
Lõhe ehk teisisõnu ka lõhi (Salmo salar) on suur ja tugev kala. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass on 10 kg. Maksimaalne pikkus võib ületada 1,5 m ja mass võib ulatuda 46 kg-ni. Noored lõhed elavad algul jões, siis meres ja suguküpsuse saabumisel suunduvad tagasi oma sünnijõgedesse. Eestis on lõhejõed Vasalemma , Pirita, Rutja, Keila, Loobu, Kunda ja Pärnu jõgi ning Valgejõgi. Alates juulikuust suunduvad suguküpsed kalad merest jõgedesse.
Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris. Kudemiseks valivad kalad kiirevoolulise kärestikulise koha. Emane kaevab sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga. Osa isendeid sureb pärast kudemist, kuna nad on nälginud ning kurnatud . Osa läheb merre, kuid väga vähesed koevad kaks või kolm korda.
Marja areng kestab ligikaudu viis kuud. Paari sentimeetri pikkused vastsed kooruvad varakevadel. Nad lahkuvad pesast alles kuu aja pärast. Noored lõhed on erksat värvi. Nad veedavad jões enamasti kaks aastat. Noorkalade toiduks on jões putukavastsed. Nad kasvavad selle ajaga kuni kahekümne sentimeetri pikkuseks. Merre minekul eredad vöödid ning tähnid kaovad ja keha muutub hõbedaseks.
Meres kasvavad lõhed kiiresti. Toiduks on peamiselt kilu ja räim. Nad saavad suguküpseks tavaliselt mereelu kolmandal aastal. Siis rändavad nad oma sünnijõgedesse tagasi. Pulmarüüs lõhe keha tumeneb ning külgedele ja pähe ilmuvad punased ja oranzid tähnid. Lõhe on väga väärtusliku lihaga. Seetõttu on tema arvukus tugevasti vähenenud. Looduskaitse alla ei kuulu.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemer i
http://www.envir.ee/2104
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SPRSPR2.ht m
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kilu2
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CLUHAR2.ht m
http://opikook.ee/artikkel56.html
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/GADMOR2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/PLAFLE2.ht m
http://menu.err.ee/uudised/elu/192c896c-ec35-4146-9475-7b1d067d6fdc
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SALSAL2.ht m

.DOCX Laadi alla originaalfail 13 lk · .docx · 15 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-05-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

15 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ANETU Õppematerjali autor

KILU, RÄIM, TURSK, LEST, LÕHE

läänemeri kalad KILU RÄIM TURSK LEST LÕHE

Kasutatud allikad

https://menu.err.ee/uudised/elu/192c896c-ec35-4146-9475-7b1d067d6fdc

Sarnased õppematerjalid

odt

Läänemere iseloomustus ja kalad

Eesti Merekool Läänemere iseloomustus ja kalad referaat Koostaja: Rainer Roosileht Juhendaja: Lembit Liimand TALLINN 2014 SISUKORD Sissejuhatus..........................................................................................................................................2 1. RÄIM........................................................................................................................................... 3-4 2. KILU...................

Loodus

doc

Läänemere iseloomustus

Eesti Merekool LÄÄNEMERE ISELOOMUSTUS Referaat Koostaja: Riho Maidla 15VTS Juhendaja: Õp. Lembit Liimand Tallinn 2014 Sisukord 3. Sissejuhatus 5. Kalad Läänemeres 5. Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu 5. Räim ehk läänemere heeringas 7. Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo 8. Lest ehk jõelest 9. Lõhe ehk lõhi 11. Kokkuvõte 12. Kasutatud kirjandus 2 Sissejuhatus Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa

Merendus

docx

Läänemeri

............................................ 3 2.1Pildid..............................................................................................................................................4 2.Läänemere iseloomustus................................................................................................................. 5 2.2Läänemere kujunemine..................................................................................................................6 3.Läänemere kalad ................................................................................................... 7 3.1. Kilud .............................................................................................................. 8 3.2.Räim............................................................................................................................................. 9 3.3.Tursk ............................................................................................................

Kohuseteadliku kalapüügi korraldamine

doc

Läänemere kalad

Põhjalahes on suur majanduslik tähtsus ka mageveekaladel. Nüüdisaegsete püünistega saavad kalurid Läänemeres kalasaagi hõlpsasti kätte. Kalapüüki reguleeritakse mitmete riikide vaheliste lepingutega, mille eesmärgiks on säilitada kalade elujõulisust ja võimalus kalavarusid pika aja jooksul kasutada. Kalavarude eest hoolitsemiseks lastakse merre kalakasvandustes kasvatatud kalamaime. Soome rannikul kasvatatakse vikerforelli toidukalaks suurtes sumpades. Räim on Läänemere tähtsaim kala. Läänmeres elab ligi sada kalaliiki, ¾ neist on merekalad. Enamiku merekalade marjaterad hõljuvad vees. Liiga madala soolsusega vees langevad nad põhja ja hukkuvad. Seepärast ei saa mitmed Läänemeres elunevad kalad paljuneda mere madala soolsusega osades. Merekaladest püütakse kõige rohkem räime ning samasse sugukonda kuuluvat kilu, samuti turska ja lesta. Räim on riimveega kõige paremnimi kohastunud ning elab kogu

Bioloogia

docx

Läänemere kalad

Läänemere kalad Merekalad · Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) · Läänemere kilu balti kilu ehk kilu (Sprattus sprattus balticus või Clupea sprattus balticus) · Lest ehk jõelest (Platichthys flesus) · Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo (Gadus morhua) Mageveekalad · Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius) · Ahven ehk harilik ahven (Perca fluviatilis) Siirdekalad · Angerjas ehk harilik angerjas (ka jõeangerjas ja euroopa angerjas) (Anguilla anguilla) · Lõhe ehk lõhi (Salmo salar)

Eesti kalad

doc

Kalade referaat

Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides. Millised on kodu maised kalad? Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri

Bioloogia

odt

Eesti Kalad

moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul kanduvad need sageli tervelt või tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele.

Loodusõpetus

doc

Referaat Räim

REFERAAT Räim Sisukord Üldine 3 Eluviis 4 Parasvöötme mered 5 Kokkuvõte 5 Pildid 6 Kasutatud kirjandus 7 2 Üldine Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) on heeringa alamliik.22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.Läänemeres elav räim on oma sugulasest atlandi heeringasast väiksem, kuid suguküpseks saab varem. Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räimepopulatsiooni: Liivi lahe räim, Läänemere kirdeosa avamereräim ja Soome lahe räim. Kuna teatud populatsioonid koevad varasuvel (mais-juunis) ja teised sügisel, siis mõnikord on eristatud ka kevadräime ja

Bioloogia

Rohkem sarnaseid