Ohualtid loomad (0)

Ohualtid loomad Punane nimestik ehk punane nimistu (inglise keeles Red List), trükitud kujul ka punane  raamat (inglise Red Data Book, lühend RDB) on andmestik, mis annab hinnangu looduslike  liikide ohustatusele. Punaseid raamatuid või nimestikke peavad erinevad riigid ja  organisatsioonid kas vastava riigi või geograafilise piirkonna kohta. Ülemaailmselt ohustatud  liikide andmebaasi haldab Maailma Looduskaitseliit (IUCN) põhjaliku loeteluna maailma  taime-, looma- ja seeneliikide (sh mõnede liigisiseste taksonite) globaalsest kaitseseisundist.  Lisaks kaitseseisundi määratlusele on mõnede liikide puhul lisatud ka andmed taksoni leviku,  bioloogia jne kohta. Esimene Eesti Punane Raamat sai valmis 1979 ja oli ametlikuks kasutamiseks mõeldud  andmebaas (neljas eksemplaris koostatud lahtistele värvilistele lehtedele kirjutatud andmestik).  Sellest anti 1982 välja illustreeritud raamat. Tahaksin kirjeldada kolm selgroogset, kes on kantud Eesti punasesse raamatusse kui ohualdis  liik.  Viigerhüljes Viigerhüljes ehk viiger (Pusa hispida, varasem nimi Phoca hispida) on suhteliselt väike ja  jässakas lühikese koonuga hüljes. Üks kolmest Läänemeres elavast hülgeliigist hallhülge ja  randali kõrval. Meie rannikute viiger ehk nn Läänemere viigerhüljes on üks viiest viigerhülge alamliigist. Elupaigaks Eestis on meri ja rannikulähedased laiud. Erinevalt mitmetest teistest liikidest pole  nad otseselt seotud madalaveelise merega, kuid eelistavad siiski saarterikka ja lahtedega  liigestatud ranniku lähedust. Viimasel ajal on viigerhülged meil haruldaseks jäänud, hiljutistel loendustel (2010) on isendite  arvuks saadud ligi 1500, kokku elab Läänemeres 7000–8000 viigrit, peamiselt Botnia lahes ja  Ahvenamaa vetes. Nende arvukuse vähenemise üheks põhjuseks on järjest sagenevad jäävaesed  talved, mis kahandavad paljunemiseks sobilikke võimalusi. Globaalselt on viiger üks arvukamaid ja laiemalt levinud hülgeliike üldse. Ta asustab kõiki  arktilisi meresid ning ka Atlandi ja Vaikse ookeani põhjapoolseid rannikuid, mis talvel jäätuvad.  Viigri kaks mageveelist alamliiki elavad ka Saimaa järves  ja Laadogas. Viigrid on hästi kohastunud eluks jäätunud merel ja hoiavad lahti hingamisauke. Poegivad ainult  jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses.


Viigrid toituvad kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest. Eluiga võib vabas looduses ulatuda  35 aastani.  Must-toonekurg Must-toonekurg (Ciconia nigra) on toonekurglaste sugukonda toonekure perekonda kuuluv lind. Must-toonekurg on samasse perekonda kuuluvast valge-toonekurest pisut väiksem: ta kaalub  umbes 3 kg ja tiib on keskmiselt 54 cm pikk. Tema sulestik on valdavalt must roheka ja vaskpunase metallihelgiga. Kere kõhupool on valge,  aga jalad, nokk, kurgualune ning sulistumata kohad valjasribal ja silma ääres erepunased. Must-toonekurg kasutab tihti purilendu. Lennul paistavad välja iseloomulikud laiad tiivad,  väljasirutatud kael ja pikad taha sirutatud punased jalad. Must-toonekure levila on laialdane. Tema pesitsusala hõlmab suurema osa Euraasia  metsavöötmest, isegi 60. põhjalaiuskraadist põhja poole. Stepis ja kõrbes ta ei pesitse, kuid  pesitsusalasse kuulub lai riba Hiina ja Kesk-Aasia piiril Põhja-Iraani ja Taga-Kaukaasia kaudu  Põhja-Türgisse. Must-toonekurg on Eestis harv haudelind, kelle arvukust hinnatakse 75 paarile. Must-toonekure  arvukus langeb: "Loomade elu" hindas tema arvukust 120–150 haudepaarile. Must-toonekurg eelistab loomset toitu. Põhiliselt sööb ta kalu pikkusega kuni 25 cm, konni ja  veeputukaid, harva sisalikke ja veetaimi. Toituma lennatakse kuni 5 km, erandjuhtudel kuni 10  km kaugusele pesast.  Juttselg-kärnkonn Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Epidalea calamita, endise ladinakeelse nimega Bufo calamita) on  kärnkonlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt  rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret Pärnu lahe rannikul  ning üksikutel väikestel meresaartel - Kihnul, Ruhnul ja Manilaiul. Üks elujõuline asurkond on  teada ka Tallinna ümbrusest. Kõre lemmikelupaikadeks on liivaste muldadega mererannad ja  liivadüünid. Kõre võib joosta kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt, mistõttu esmasel kohtumisel võib  tunduda, et tegu on hoopis hiirega. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end  niiskesse pinnasesse või kivide alla.


Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on  võimendada konna krooksumist. Kõrekontsertide tipphetked on mais, kui isasloomad võimsa  lauluga emasloomi meelitavad. Nad koevad madalates, ajutistes veekogudes või merelahtedes,  kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb 1,5…1,8 m pikkuse kudunööri, milles on 3000…4000  muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale. 3…7 päeva pärast kooruvad 7…8,5 mm pikkused  vastsed, kelle areng noore konnani kestab 45…55 päeva. Vahetult enne moonet on kullesed  2,5…2,8 cm pikkused ning erinevalt teistest meie kärnkonnadest võib nende areng toimuda ka  riimvees. Kõred saavad suguküpseks 3…4 aasta vanuselt. Kõre kuulub looduskaitse alla ning tegemist on haruldase ja kaitset vajava liigiga, kelle arvukus  on viimastel aastatel järjest langenud. Selle põhjuseks on rannikualade saastamine  kemikaalidega, mille tagajärjel kasvavad kinni konnadele sobivad kudemispaigad. Samuti häirib  kärnkonni igasugune inimtegevus nende elupaikades. Seetõttu on kõre looduskaitse all. Jekaterina Bavõkina 12.kl