Suitsupääsuke ja piiritaja (0)

SUITSUPÄÄSUKE
Suitsupääsuke on väike, sinakalt helkiva musta seljaga lind. Tal on roostepunane kurgualune, valge või kreemikas kõht ja väga pikk lõhkine, vimplitaoline saba. Lennates tundub ta tihti üleni must, olles äratuntav pika saba ja ülivilka lennu järgi. Noorlindudel on lühemad sabad. Suitsupääsukesed vestlevad omavahel sädistades, kui nad majakatusel või traatidel istuvad. Nad on levinud kogu Euroopas ning neid võib kohata ka Skandinaavias, Türgis ja Vahemere-ääres Aafrikas. Euroopas on nad ainult kevadel ja suvel. Sügisel alustavad nad rännakut lõunasse Aafrikasse, kus nad veedavad kogu talve. Nad lendavad kevadel taas põhja poole, et pesitseda ja pojad üles kasvatada . Eestis võib neid kohata aprillist oktoobrini. Suitsupääsuke sööb lendavaid putukaid. Ta on vilgas ning veedab enamuse ajast õhus putukajahil. Suitsupääsuke ehitab süljest, rohukõrtest ja mudast poolkera -kujulise pesa. Euroopas on suitsupääsuke arvukas lind, ohustab loomapidamise hääbumine ja pestitsiidide kasutamine põllumajanduses, mis hävitab suitsupääsukese toiudubaasi.
Suitsupääsuke tuleb Euroopasse aprilli keskel. Reis kestab umbes neli nädalat ja esimesena jõuavad kohale isalinnud. Mai teises pooles - juuni alguses on enamik suitsupääsukesi Eestis pesitsemist alustanud. Nad rajavad kodu külamaastikku, tihti veekogu lähedale, kus nad pesitsevad taluhoonetes. Emaslind muneb kolm kuni kuus muna. Juulikuuks on esimene pesakond juba pesast lahkunud. Septembri alguses hakkab enamus suitsupääsukesi äralennuks valmistuma. Eestist lahkuvad pääsukesed oktoobris , saates esimesena teele varem koorunud pesakonnad. Üksikuid isendeid võib kohata veel novembri alguseski.
PIIRITAJA
Piiritaja on üleni mustjaspruun ja taeva taustal näibki mustana. Tal on pikad, sirpjad tiivad ja lühike harksaba. Teda võib suitsupääsukesega segi ajada - aga piiritaja ei liigutab lennates vähem tiibu ning kasutab rohkem liuglendu. Samuti ei näe piiritajat kunagi maandumas – nende pesad on peidetud katusealustesse pragudesse või kõrgemal asuvatesse kuldnoka pesakastidesse ning nad lendavad pessa ja pesast välja väga kiiresti. Piiritaja istub pesale ainult munema ja hauduma, mis kokku kestab umbkaudu kolm nädalat. Lind toitub putukatest, mida ta püüab lennul pärani noka vahele. Piiritaja pojad on harjunud , et vanemad on toiduotsinguil kaua ära ja veedavad osa ajast omapärases tardunes. Selline omadus aitab linnukesel ebaharilikult raskeid tingimusi taluda ja kaua elada – mõned neist elavad kuni 21-aastaseks – ja see on sellise pisikese linnu jaoks väga pikk aeg.
Piiritaja on superlendaja. Ta veedab peaaegu kogu oma elu õhus. Ta maandub ainult pesitsema – ja isegi magab õhus! Nad teevad pesa sulgedest ja õhus hõljuvaist heinaebemetest ning taimeseemnetest, mida nad lennul koguvad.
Tema pisikesed jalad on liiga nõrgad ja tiivad liiga pikad, et maast hõlpsasti õhku tõusta. Noorlinnud saavad pesitsemisküpseks nelja-aastaselt. Vapustav , aga kuni selleni veedavad nad kogu aja õhus, kordagi maandumata või õrrele laskumata. Piiritajad vajavad sooja ilma, et hankida piisavalt lendavaid putukaid, nõnda veedavad nad Põhja-Euroopas ainult kolm kuud. Nad saabuvad maikuu alguses Kesk-Aafrikast ja ehitavad kirikutornidesse või kõrgematesse hoonetesse kõrtest ja süljest pesa. Noored piiritajad jäävad sõltuvalt ilmaoludest pessa 37-56 päevaks. Kui ilm on liiga külm, vajuvad nad tardunne – umbes talveunetaolisse seisundisse – mille ajal neil pole vaja süüa, kuni tingimused paranevad. Piiritajad alustavad tagasiteed juuli keskel, enne kui ööd liiga külmaks muutuvad.