Eesti keskaegne kunst ja arhitektuur (1)

Eesti keskaegses sakraalarhitektuuris võib eristada nelja piirkonda: 1)Lääne-Eesti ja Saaremaa 2) Kesk-Eesti 3) Tallinna ja Põhja-Eesti 4) Tartu ja Lõuna-Eesti. Jagunes ka materjali järgi: 1) Paas , dolomiit 2)Punane tellis 3) põllukivi.
Saaremaa kirikute näited: Valjala Martini, Kihelkonna Miikaeli , Kaarma Peetri, Püha Jaakobi , Muhu Katariina, Karja Katariina, Pöide Maarja kirik .
Lääne-Eesti ja Saaremaa olid muinasaja lõpul suhteliselt tihedalt asustatud; seetõttu kerkisid kirikud üksteisele lähedamale kui mujal Eestis. Siin oli rohkesti head loodusliku ehitusmaterjali – paasi ja dolomiiti.
Tallinna kolme suurema kiriki – Toomkiriku , Niguliste ja Oleviste ehituslik areng on olnud ühesugune. Esialgu väike ja madal hoone on asendatud aja jooksul suure ja kõrgega. 15. Sajandil muudeti nad kõik basiilikaks.
1500 aastatel oli Oleviste torni pikkuseks 159m, kuid 1625. Aastal süütas pikne kiriku torni. Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus . Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti, ning jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast. Uus torn valmis 1651 . aastal, kuid see ehitati endisest madalam – 135 meetri kõrgune. Tänapäeval on torni tipp 123m kõrgune.
14.sajandi ilme on säilitanud ainult Pühavaimu kirik, mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega. Tüübilt on see kodakirik . Säilinud on kõik v.a torni esialgne kuju.
Tallinnas ja selle lähedal oli mitu kloostrit, kuid need on varemetes või kaotanud oma esialgse kuju
Kloostrite näited: Saha kabel, Püha Miikaeli klooster , Püha Katariina klooster, Püha Birgitta ehk Pirita klooster
Tartu keskaegsest sakraal arhitektuurist on järel toomkiriku ja Jaani kiriku varemed.
Toomkirik , piiskopkonna peakirik , ehitati 13.-16. Sajandi vahel. See oli basiilika , kodakiriku süsteemis koori ja kahe võimsa läänetorniga, mille säilinud alumine osa mõjub praegugi monumentaalselt. Keskajal oli see suurim kirik Läänemere idakaldal ja ainuke, millel 2 torni. Kirik põles 17.saj ja 19.saj ehitati varemetesse ülikooli raamatukogu.
Tartu kõige vääruslikum ehitis oli Jaani kirik, kolmelööviline basiilika, mis põhiosas valmis 14. Sajandil. Selle hoone teeb eriliseks ülirikkalik terrakotast ehitusplastika, mis on ainulaadne Põhja-Euroopas.
Nõo Püha Laurentsiuse kirik on kirik Tartu maakonnas Nõo vallas Nõos. Kirik ehitati 13. sajandi lõpul kaitseehitusliku kolmelöövilise kodakirikuna.
Linnused saab eraldada kolme põhitüüpi: 1) neemiklinnus - Müür ehitati piki mäeharja või eraldati müüri ja kraaviga mõni osa suuremast künkast. Mäenõlva järgiv müür kulgeb enamasti korrapäratult looklevana Näiteks: Kaeva linnus, Rõuge linnamägi 2) tornlinnus - Sobis eriti väiksemale kaitsemeeskonnale. Külmrelvade ajastul oli soodsaim kaitsesuund ülevalt alla ja kivist torn võis kaitsta edukalt suure hulga vaenlaste vastu. Näiteks Vao tornlinnus ja Kiiu torn.
3) kastell-linnus – Oli nelinurkse müüriga piiratud ala. Selline oli esialgne, mõõgavendade ehitatud linnus Tallinnas, samuti Narva, Rakvere ja Põltsamaa linnuse algvorm .
4) konvendihoone – 14. Saj valitsevaks saanud korrapärane linnusetüüp. Ordurüütlid pidid elama munkade kombel üheskoos ja neile sobis elupaigaks kindlustatud klooster. Konvendihoone on nelinurkse sisehooviga, mida ümbritsevad neli hoonetiiba. Tavaliselt kolme korruselised. All majapidamisruumid ja üleval kaitsekorrus. Teisel korrusel paiknevad kirik, Kapiitlisaal- rüütelvendade koosoleku ruum, Refektoorium- söögisaal, Dormitoorium- magamissaal, Komtuuri (- linnusepealik) eluruumid. Tihti ümbritseb siin siseõue ristikäik nagu kloostris .
Näited:
Talinna linnusesse hakati 1347. Aastal konvendihoonet ehitama, kasutades selleks osalt vana kastelli müüre. Eeslinnuse nurkadesse püstitati tornid, millest kuulsaim on edelasse püstitatud Pikk Hermann , mis on ka osaliselt säilinud tänaseni. 1684 suur Toompea tulekahju hävitas ülalinna kaasaegsed hooned.
Võimas ordulinnus oli Viljandis . Hakati ehitama 1224. Aastal ja 14. Sajandi alguseks oli valmis Eesti ala esimene ja suurim konvendihoone. Pealinnust kaitsesid eeslinnused, mille müürid järgisid mäeharja. Lõuna suunas oli mägi väga järsk ja sealt poolt ründamine oli praktiliselt võimatu. Lõplikult hävis Põhjasõjas ja konvendihoonest on püsti vaid läänesein. Siiski on linnuse põhiplaan veel looduses jälgitav.
Ainsana on oma põhilised keskaegsed vormid säilitanud konvendihoone Kuressaares ja pärast restaureerimist on see täiuslik näide keskaegsest kindlusearhitektuurist. Linnus ehitati saarlaste vaoshoidmiseks pärast Jüriöö ülestõusu.
Eesti linnakindlustused on tänapäeval vaadeldavad eelkõige Tallinnas, kus keskaja lõpul olnud ligi 50 tornist säilinud 26 ja 2,35km pikkusest ringmüürist umbes 2/3. Tallinna kindlustamine algas 13. Sajandil ning Toompea ja all-linn moodustasid ühtse kaitsesüsteemi. Siiski olid need rahu ajal seisuslikel põhjustel suhteliselt omaette . Tallinna kaitsesüsteemis omandasid erilise tähenduse võimsad suurtükitornid Kiek in de Kök ja Paks Margareeta.
Diele oli elamu tähtsaim ruum. Oli võõrastetoaks ja tööruumiks kaupmehele, kes seal kliente vastu võttis, aga ka köögiks ja söögitoaks. Koja nurgas oli lahtine kolle ja selle kohal kõrge mantelkorsten .
Dornse oli kojatagune tuba ja ainuke köetav ruum. Ahi asus keldris ja soe õhk pääses tuppa põrandas olevate avade kaudu.
Petik- Kõrge teravkaarne nišš
Etikukivid - Kandsid maja omaniku nime, vappi, majamärki või mõnda sümboolset teksti või kujutist.
Vanalinnas on ka säilinud mitu keskaegset ühiskondlikku hoonet ning nende hulgas on kauneim raekoda, mis kehastas jõuka linna enesekindlust ja väärikust. Raekoda hakati ehitama juba 13. Sajandi lõpus, kuid praeguse kuju sai alles 15. Sajandi alguses. Siis ehitati idaviilule 8-tahuline torn ja II korruse laiendamisel toetati uus välissein lahtisele võlvkaaristule, mis teeb raekoja väga eriliseks ja pisut lõunamaiseks.
1410 (15. Sajandi alguses) ehitati ka suurkaupmeeste ühingu Suurgildi hoone. Selle kõrget viilu kaunistavad teravkaarelised petikud ja neliksiirud. Praegu teravkaarelised aknad said oma kuju 19.sajandil. Tähelepanu väärivad gildihoone tammepuust ja sepanaeltega üle löödud uksed, millel on lõvimaskiga pronksist uksekoputid. Hoone esimesel korrusel on kahelööviline eeskoda ja suur võlvitud saal.
Eestis valmistatud teoste kõrval levis siin ka sissetoodud kujutatavat kunsti, mille osatähtsus on kunstiliigiti erinev. Seinapindu peeti õigeks kaunistada õpetlike maalingutega. Ka vööndkaared, võlviroided, päiskivid, konsoolid jms maaliti tihti värviliseks. Seinamaalid on muidugi loodud kohapeal, samuti ehitistega seotud kivist ja terrakotast skulptuurid . Kivist teoseid imporditi ja eksporditi paekivist ehitusdetaile ja hauakive. 15. Sajandil levima hakkanud tahvelmaalidest moodustasid sisseveetud teosed väga suure osa. Omal ajal rikkalikust kujutavast kunstist on paraku säilinud ainult riismed, sest kunsti on hävitatud sõdade käigus, aga ka luterliku reformatsiooni alguses. Vanimad skulptuuri- ja maaliteosed pärinevad 13.sajandist ja on veel romaanipärased. Valjala kiriku ümarkaarelist, rikkaliku profiiliga lääneportaali kaunistab veel romaanlik lame ja abstraktne raidkivist ornamentika. Romaaniline on ka sama kiriku ristimiskivi. Madal ja skemaatiline on taimornamentika ja Haapsalu toomkiriku ja Ambla kiriku kapiteelidel. Saaremaalt Valjala ja Kaarma kirikust on seinu katnud lubjakihtide alt leitud ka 13. Sajandi maalingute fragmente. Valjala kiriku maalingutel leidub koguni inimfiguure.
Kullassepa kunst

• Ryssenberchi monstrants
  
• Seitsmeharuline põrandalühter
  
• Gildide hõbe pokaalid , peekrid ja vaagnad
  

Hermen Rode tiibaltar hiljaaegu ümber ehitatud Niguliste kirikusse.
Bernt Nodke Pühavaimu altar ja lõik hiigelmaalist „ Surmatants “