Eesti kunst keskajast klassitsimini (1)

Eesti kunsti ajalugu keskajast klassitsismini:
Saare –Lääne kirikud:
Juba enne 14.sajandit olid seal püstitatud kõik tähtsamad kirikud. Teisest Eestist suhteliselt erineva majandusliku-poliitilise olukorra pärast arenes siin ehituskunst omalaadselt. Ehitust soodustas ka dolomiidi olemasolu. Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskop võitlesid omavahel ka ehitustegevuses ning see stimuleeris ehitustegevuse arengut. Vahel kasutati isegi samu ehitusmeistreid. Peaaegu kõik Saaremaa vanemad kirikud on ehitatud kaitsekirikutena (kindlustatud, linnuseid peaaegu pole). Läänemaal kaitsekirikud peaaegu puuduvad (arvukalt linnuseid – kaitsefunktsioon). Kirikud on ühelöövilised, tornid puuduvad. Nad vastasid dominiiklaste ja tsistertslaste ehituskunstilistele nõudmistele. Kirikud on suhteliselt väikesed, proportsioonid on hästivalitud ja mõõtmeilt tagasihoidlikud. Ruumipilt on lihtne ja selge, olulised on kuplitaolised domikaalvõlvid, meisterlik raiddekoor.
Valjala kirik :
Rajatud saare mõjukamasse keskusesse. Romaani stiilile iseloomulik poolümar apsiid ja väike ruudukujuine pearuumiga kabelitaoline ehitis. Lõunaküljel liitus hoonega väiksem nelinurkne ruum, millele arvatavasti 17. sajandil ehitati torn. 13. sajandi esimesel poolel alustati uue kolmetraveelise pikihoone ehitamist, kusjuures algkirik muutus kooriruumiks. Lääneseis on kujundatud peafassaadiks ja seda kroonib petikniššidega viil. Akendekompositsiooni all asub vimpergiga kroonitud ümarkaarne peaportaal. Portaali suurejoonelisus ja dekoormotiivide rikkalikus on omapärased ja ei ole sarnased kirikus esineva raidmotiividega. Üle fassaadi akende ulatub nurgakonsoolidega kaar pärineb ilmselt hilisemast ajast ning kuulus kilpkaarena kas kunagi ehitada kavatsetud (või ehitatud ja hiljem likvideeritud) eeskojale. Pärast seinamüüride valmimist alustati kiriku võlvimisega. Sellele osutavad läänevõlviku konsoolid, mis tunduvalt erinevad idapoolsetest. 13 saj. teisel poolel muudeti kirik kaitsekirikuks. Hiljem müüriti ka akende alumised osad ja ehitati nende ettepuidust kaitsekäik. Ehituse juhtivat osa etendab arvatavasti Vestfaali päritoluga ehitusmeister. Hilisromaanika meisterliku teosena on säilinud suur ristimiskivi , mille vormid on tuletatud ehituskunstist.
Haapsalu piiskoplinnuse toomkirik :
Saare-Lääne piiskopkonna üks vanimaid ja suurimaid sakraalehitisi. Valmis arvatavasti üheaegselt Valjala kirikuga . Toomkirik hõlmab täielikult linnuse lõunatiiva. Ta on ühelööviline ja iseseisva kooriruumita. Kõrged kuplitaolised domikaalvõlvid, teravselgsed mõigasroided ja vööndkaare ning akende terevaks tõmbunud tipid kuuluvad varagootiliste vormide hulka. Ümarkaarne peaportaal ja hilisromaani ajast pärinev kapiteelkujutis loovad nn. üleminekustiilile omase vastuolulise üldmulje. Kapiteelide väänla- ja lehemotiivid viitavad anonüümse Kõlni meistri kunstiringile. Kirikust mõnevõrra hiljem püstitati selle lõunaküljele ringikujulise põhiplaaniga kabel , mille kuppelvõlvi omapärased, mördi abil vormitud lamedad mõigasroided toetuvad pikkadele ümaratele rippsammastele. Üldkujult on Haaosalu kabel, mida kasutati baptisteeriumi funktsioone, harva esinevaks näitek Itaaliasse ulatuvate traditsioonidega hoonetüübist.
Kesk-Eesti kodakirikud:
Kujunemine toimus 13. sajandi poolel ja 14. saj. algupoolel peamiselt endisel Järvamaal. Pärast 1238. a loovutas Taani kuningas Järvamaa Saksa ordule, kuid tingimusel, mis keelas linnuste ehitamise. Arvatavasti see stimuleeris ordut aktiivsele kirikute püstitamisele. Kivikirikuid kasutati keskajal teatud määral ka kaitseehitistena. Lühikese ajaga püstitati sarnaseid kirikuid. 2-3 ümarsammaste paari jaotavad avarate ja valgusküllaste kirikute pikihoone kolmelööviliseks kodakirikuks. Ruudukujuliste võlvikutega kesklööv on tunduvalt laiem kui pikkade kitsaste võlvikutega külglöövid. Kooriruum on eranditult neljanurkne ja kesklöövist mõnevõrra laiem. Domineeriv võlvitüüp – kuplitaoline domikaalvõlv, mis on laotud ilma roieteta. Nelinurkse kujuga vööndkaared toetuvad seintel konsoolidele, millel on tavaliselt kolmnurkselt ahenev üldkuju. Kohati asendavad konsoole rippsambad. Väliselt on Järvamaa kirikud lihtsad ning asjalikud. Seinapinda liigendavad kõrgel paiknevad kitsad pikad aknad. Raidportaalid esinevad vaid mõnel kirikul. Kirikurühma üldomaseks jooneks on läänetorn, mida oli võimalik kasutada kaitsetornina.
Ambla kirik:
Valmis 13. sajandi kolmandal veerandil esimesena ja oli kogu Kesk-Eesti arhitektuurile määravaks eeskujuks. Esmakordselt Eesti kirikuarhitektuuris esineb siin monumentaalne läänetorn. Tornialune võlvitud ruum on kesklööviga kaare abil kompositsiooniliselt seotud. See aitas suurendada pikitelje mõjuvust, mida veelgi rõhutab roosaken torni fassaadiseinas. Ümarsammaste plokikujulise ülaosaga kapiteelid on kaunistatud madalate reljeefidega: ornamentaalsed palmetipõimingud ja – kimbud ning looklevad väänlad.
Koeru kirik:
Ruumimõjult sarnane Ambla kirikuga, kuid ümarpiilarite kapiteelkoor ja konsoolireljeefid on mõneti teist laadi ja viitavad mõningale kompositsioonisisesele sarnasusele vaatamata uuele, kuid raiddekoori alal mitte vilunud meistrile. Ambla kiriku kapiteele võeti eeskujuks ja püüti neid varieerida kasutades uusi motiive . Need pärinevad gooti taimornamentikast, kuis stiliseeritud romaanipäraseks. Kapiteelid paigutati Tallinna Mihkli kloostri sarnaselt. Kiriku ühel kapiteelil esinev munga kuju ja dekoorireljeefides kohati väljenduv ikonograafiale viitav sümboolika viib arvamisele, et kiriku ehitamises osalesid Kärkna kloostri tsistertslased.
Türi:
Kolmelööviline. algselt tornita kirik. Läänefassaadi iseloomustavad teravkaarne portaal , portaali kohal paiknev kolmikkaarne aken ja suur valge süvendrist. Kooriviilu kaunistab omapärane petikniššide kompositsioon . Esineb ka raiddekoori. Kooriruumi nurkades ja pikihoone idapoolses travees köidavad tähelepanu maskkonsoolid, mida teistes Järvamaa kirikutes ei esine. Tüvesvõrudega lõunaportaali paksuleheline talumidekoor ja pikihoone idapoolse sambapaari kapiteelide lapiklehed lähenevad vormilt Viljandi ordulinnuse raidkunstile.
Järva-Peetri:
Järvamaa noorim kolmelööviline kodakirik oli rahvapärimuse kohaselt püstitatud Koeru meistri poja poolt.
See rahvapärimus lubab oletada, et juba 14. saj. oli ka siinse päritoluga võimekaid meistreid. Kaudselt tõendavad seda ka Järvamaal traditsioonilisteks kujunenud arhitektuurivormid. Uued vormid: varem domineerinud lai kesklööv mõjub mahukate võlvitugede tõttu kitsamana ja külglöövid suhteliselt avaramatena. Raiddekooris on abstraktselt üldistatud vormid, mis väljenduvad ümarsammaste kapiteelides ja külgseintel vööndkaari toetavates pikkased rippkonsoolides.
Põhja-Eesti:
Sakraalarhitektuur Harju-ja Virumaal arenes enne 14. saj. keskpaika Lääne-ja Kest-Eesti omast erinevalt. Poliitilise olukorra pärast tuli leppida vähenõudlike puitkirikute ehitamisega. Virumaal ei ehitatud sel perioodil arvatavasti ühtegi suuremat kivikirikut. Erandiks on varemetes Maarja kabel Viru-Nigulas. Põhiplaan on tsentreeritud ristikujuliseks. Harjumaal ei olnud ehitustegevus märgatavalt elavam kui Virus . Arvatavasti alles 14 saj. algupoolel ehitati Rapla ja Juuru ühelööviline kirik (algkujul säilinud ainult Juuru kiriku koor). Mõlemad kirikud olid tornita ja nende silmapaistevaim asi oli idaseinas paiknev kolmikaken, mis on Eestis võrdlemisi erandlik motiiv ning esineb veel ainult 2-s kirikus.
Lõuna-Eesti telliskirikud:
See piirkond jagunes kahe mõjuka ehitusisanda maavalduseks: idapoolne osa kuulus Tartu piiskopile ja läänepoolne ordule. Peale vallutussõja lõppu kujunes Lõuna-Eesti tugevamaks keskuseks Tartu, kuhu oli rajatud piiskopi kindlustatud residents, mille kaitse all kasvas kiirelt linna elanikkond ja arenes kaubandus. Juba 13 saj. lõpul oli Tartu kindlustatud ringmüüriga jõukas linn, kuhu kutsuti tööle ka välismaiseid ehitusmeistreid.
Toomkirik:
Juba 13. saj lõpuveerandil valmis Tartu esimene toomkiriku seinamüüristik Toomemäel. 15saj. paigutati kirik ümber, mis oli selleks ajaks juba ümberehitatud ja ulatuslikult täiendatud. Algselt suhteliselt väikese kooriruumiga, kuid mahuka kolmelöövilise pikihoonega basiilika . Põhjaküljel lisati pikale 8-traveelisele pikihoonele veel neljas lööv, mis koosnes tugipiilarite vahele ehitatud kabelitest. Läänefassaadi iseloomustasid kõrge aken, suur sügavale asetatud peaportaal ja neli tugevat tugipiilarit, mille vastu toetusid 2 väiksemat poolümarat trepitorni . Kitsad trepitornid paiknesid ka pikihoone idapoolses otsas kahel pool koori. Seal lisandus neile veel teine trepitornide paarik , mis asus kõrgemal, kesklöövi viilumüüritistes. Romaanipärase pikihoone võlvimise ja selleks vajalike kõrgseinte ehitamine toimus mõnevõrra hiljem, sellele viitavad kõrggooti naturalistlikult käsitletud lehtkapiteelid, pseudotrifooriumi meenutav kõrgseinte liigendus ja ümarturpadega servistatud kõrged 8-tahulised piilarid.
Jaanikirik:
Kiriku pikas ja kitsas 3-löövilises pikihoones valitseb terrakotaskulptuuriga esile tõstetud lai kesklööv, mille basilikaalsed kõrgseinas toetavad 4-tahulistele piilaritele. Peaportaalist ja tornialusest võlviruumist edasi asub püham paik - pikk ning hästi valgustatud ühelööviline koor. Polügonaalselt lõppev koor on kesklööviga ühelaiune ja moodustab sellega ühtse kõrggooti ruumiterviku. Koori põhjaküljel asub 2-võlvikuline käärkamber, lõunalöövi välisküljel Lüübeki kabelina tuntud (hiljem ümberehitatud) suurem ruum ja pikihoone läänefassaadis kogu hoonet kompositsiooniliselt valitsev tüse 4-tahuline torn, mis on jõukate hansalinnade arhitektuuriline sümbol. Torn on poolenisti kesklöövi sisse ehitatud ja alumises osas ühendatud kaaravade abil nii kesklöövi kui ka kitsaste külglöövidega. Jaani kiriku skulpturaalsed kaunistused on rikkalikud ja omapärased. Välisküljel ümbritseb kirikut ja torni eenduvat osa neliksiiude friis. 4-nishides paiknevad pika reana terrakotapead. Interjöör on veelgi ainulaadsem. Algselt krohvimata ja seetõttu loomulikust tellisevärvist kumava basilikaalse võlvruumi kunagisse kaunistussüsteemi kuulusid sajad terrakotapead, - figuurid , ja –reljeefid. Need paiknesid konsoolidel, kapiteelidel, talumliistudel ja päiskividel, mis olid seotud ristroidvõlvide piltlikult väljendatud tugisüsteemiga. Nad esinesid ka suureformaadiliste terrakotafiguuridena kiriku piilaritel ja seintel, mis Eesti keskaegses kirikuarhitektuuris olid üldreeglina jäetud puhasteks, plastiliselt kaunistamata ja liigendamata pindadeks. Kiriku kompositsioonis ja ehitusvormides esineb kõrggootikale omaseid iseloomujooned.
Nõo kirik:
3-lööviline võlvitud kodakirik tavalisest suurema 4- nurkse kooriruumiga. Ruumipilti valitseb suhteliselt lai ja kõrge kesklööv, mida katavad 8-roidelised domikaalvõlvid. 2 paari saledaid ristikujulise lõikega piilareid eraldavad kesklöövi kitsastest külglöövidest ning määravad selle võlvikute ruudukujulise põhiplaani. Interjööri vormirangust ja kõrgusesse pürgivat üldmuljet suurendavad vertikaalselt astendatud seinaliseenid ja nurgaturbad on asendatud seinapinda vabaks jätvate konsoolidega. Kõrge kitsavõitu võidukaar jätab suure ja valge kooriruumi suhteliselt eraldatuks. Väliskujunduses domineerivad tellisgootikale omased viilukaunistused, mis viilu külgedel friisina kulgedes koosnevad astmetena tõusvatest petiknishidest ja –kaartest. Kiriku lääneseinas on suur tellisportaal, teine lõuna seinas on dolomiidist . Nõo kirik on kaitseehitis . Lõunaportaali kaitseks oli konsoolkividele ehitatud piginukitaoline ärkel, mis oli ühendatud kirikus asunud kaitsekäiguga. See kirik on ainuke põhiosas säilinud keskaegne sakraalehitis. Mahult tagasihoidlik, kuid meisterlikult komponeeritud arhitektuuriteos.
14. – 16 sajand: Hilisgooti periood
Arhitektuuri arengus tõusis esile Põhja-Eesti, mille määravaks keskuseks oli endiselt Tallinn, kui 15. saj tekkis omapärane ja iseseisev ehituskunst. Eestimaa muudes osades, ka Tartus, ei saavutanud sakraalehituskunst sel perioodil enam endist ulatust ega kunstilist mõjuvust. Ei ole seal ka kabalinnale omast mõjuka elulaadile omaseid hooneid ja elamuid. Tallinnas moodustavad hilisgootikast pärinevad ühiskondlikud hooned ja elamud aga suure ja hästi säilinud ehitise rühma, mille arh. õitseng algas raekoja ehitamisega ja lõppes suurte kunstinõudlike elamute püstitamisega 15-16 sajandil
Pühavaimu kirik: (torniga)
Alumises osas 4- nurkne , ülemises 2-tahulineon sarnane samal sajandiveerandil Alam-Reinimaalt pärit meistrite poolt Toompea ordulinnuse kagunurka püstitatud Stür den Kerliga . Pikihoone sai võlvid.
Tallinna Toomkirik:
Pikihoone oli sajandi esimesel poolel võlvimata. Pikihoone kaeti servjoonvõlvidega, mis kujunes valitsevaks võlvitüübiks Põhja-Eesti hilisgooti võlvruumides. Võlvikud on seotud tugevate profileeritud vööndkaartega, mis annavad laele selge liigenduse ja elustavad suhteliselt sügavate traveede tõttu tagasihoidlikuks jäänus lääne-ida suunalist ruumirütmi. Vööndkaarte silmapaistev osatähtsus võlvlae üldises kompositsioonis muutus peatselt Tallinna suuremate võlvruumide oluliseks iseloomujooneks. Külglöövides on vööndkaared moodustatud kahest pirnvööditaolisest mõikast ning mõigaste vahel olevast tasapinnalisest vöötmest. Kesklöövi kaared on valminud hiljem ja on erinevad. Nende profiilid on kujundatud kas paarismõika või jõuliste süvarihvade abil ja esinevad analoogilisel kujul ka Padise kloostril. Tööde lõpetamisel ehitati kesklöövis selle idaviilule väike 8-tahuline konsooltorn, mis oli juba tollal muutunud Tallinnale omaseks tornitüübiks. 8-tahuliseks kujunes ka suurem kellatorn , mis ehit . lõunalöövi ja kooriruumi välisnurka. Nende tööde lõpetamine ulatus 15. sajandisse.
Oleviste kirik:
Ehitustööd lõppesid 15. sajandi esimesel poolel. Arvestamata vana kõrgendatud kesklööviga pikihoone ruumikompositsiooni, ehitati uus koor siinses arhitekt . ajaloos varem täiesti tundmatu ehitusplaani kohaselt polügonaalselt lõppeva kolmelöövilise avara kodakirikuna. Külglöövide pikendused moodustavad omapärase ümbriskäigu, kus võlvistik koosneb põhikujult 3-nurksetest ja trapetsitaolistest üksikvõlvikutest. 8-tahuliste piilarite talumaid kroonivas suured vööndkaarte ja väikesed roiete konsoolid. Ruumile erakordset ilu ning köitvust andes tõusevad tallinliku kujuga seinakonsoolidelt ja pikkadelt piilaritelt tiheda joontevihuna kõrgete tähtvõlvide kolmikkiirroided. Oleviste koor oma monumentaalse selguse ja dekoratiivvormide graafilise teravusega on Tallinna hilisgooti ehituskunsti üks stiilipuhtamaid ja meisterlikumaid teoseid.
Katariina kloostrikirik:
Oli Tallinna kõige pikem kirik. Juba 13. saj lõpul rajatud ehitis, mille idapoolse osa all oli mahukas krüptitaoline võlvkelder. Ehitamine lõp. 15. saj. alguses, oli iseseisva kooriehitiseta pikk kodakirik. 7 paari 4-tahulisi piilareid jaotasid ruumi 3-ksavaraks ristvõlvidega lööviks. Kiriku aknaavad ehitati hilisgootikale omaselt kõrged ning laiad , mistõttu suur ruum kujunes valgeks ja rahulikuks. Nagu tavaliselt dominiiklaste kirikus, nii puudus ka siin läänetorn. Osaliselt seda asendas hoone kaugnurgas kerkiv 4-tahuline väike trepi - ja kellatorn.
Niguliste:
13.saj püstitatud lai madal kodakirik rekonstrueeriti matkides suuri katedraale kõrgeks basiilikaks. 4-nurkne koor, mis oli jäänud väikeseks ning maitselt aegunud, lammutati ja asendati uuega. Vastavalt hilisgooti ühtse tervikliku ruumimõju taotlusele ei ehitatud uut koori enam iseseisva hooneosana, vaid basiilikaks muudetud pikihoone otsese pikendusena. Koori idasein kujundati polügonaalsena. 2 viimast piilarit, mis teistest erinevalt olid 8-tahulised, paigutati teineteisele lähemale ja lõpetati nendega kõrge kesklööv. Mainitud piilaripaariku taga mõlemad madalad külglöövid ühinevad ja moodustavad avara kooriümbriskäigu. Tornialune kõrge võlvruum ühendati nagu Olevisteski kaare abil pikihoonega, et selle suundruumilist iseloomu koos torni suure lääneaknaga paremini rõhutada. Uus Niguliste on proportsioonidelt ning ruumipildi ühtsuselt Tallinna hilisgootika täiuslikem basiilika. Interjööris valitsevad suured puhtad seinapinnad ja servjoonvõlvide lakooniline lihtsus. Uude, ümberehitatud kirikusse on püsima jäänud mitmeid vanemaid arhitekt. raidehitisi: ümberehitatut torni külgseintes säilinud raidportaalid. Peaportaali ees olevas kabelis säilib omapärane altariniši raamistus, kujutades baldahhiinitaolist kraidega kaunistatud ehisseina.
Lääne ja Põhja-Eesti kirikud:
Hilisgooti arhitektuuri areng sellel alal (Narvast Saaremaani) kulges otsestest välismõjudest suhteliselt vaba teed.
Ehitusmeistrite pool kasutatud plaanilahendusideed ja raidkunstimotiivid on valdavas osas tuletatud eelnenud perioodil juurdunud eeskujudest. Kirikute põhikarakteris kohtab peaaegu eranditult Järvamaa, Saare-Lääne või Tallinna ehituskunstiust pärinevaid jooni. Uudne on seejuures ruumipildi avarus raiddetailide nappus ja sellest tingitult kujunduse vähenõudlikkus ja lihtsus. Peale 14. saj. sündmusi hakati rajama rohkem kaitseehitisi ja kirikute ehitamiseni eriti ei jõutud. Tähelepandav elavnemine algas alles 15. saj. Saare-Läänemaal ehitati ka hilisgooti perioodil tähelepanuväärseid, mõneti erakordseid kirikuhooneid. Virumaal oli kirikuehitamise õitseng 15. saj. teisel poolel ja langes kokku mõisamajanduse tõusuga.
Kaarma kirik:
Juba sajandi algul püstitati seal tugev läänetorn, mille fassaadi omapärasel viisil kaunistab ristide vahele asetatud krutsifiks. Sajandi teisel veerandil võlvisid Tallinna meistrid uuesti pikihoone. Ühelööviline pikihoone muudeti nüüd 2-lööviliseks. Vööndkaarte profiil ja 8-tahulised piilarid matkivad Tallinna 15 saj. alguskümnendil kujunenud eeskujusid. Piilarireljeefid, kus naiivse saamatusega on kujutatud inimest ähvardava nn. metsiku jahi motiivistik ja selle skolastilise vastandina paradiisilikku rahu sümboliseeriv tuvipaar viinapuulehestikus.
Keila kirik:
Ehitati 14 saj. teisel poolel Tallinna-Haapsalu vana maantee tähtsamal ristil. See on praegusest pikihoonest koosnev lihtne 4-nurkne ehitis, millel puudusid võlvid ja ilmselt ka kooriruum. Ta oli kaitseehitis ning seetõttu puudusid põhiseinas aknad. ja lääneportaali kaitseks oli 4-tahuline viilutorn, mis toetub fassaadist eenduvaile konsoolidele. 15. ja 16 saj ehitati kirikule avar polügonaalselt lõppev kooriruum ja pikihoone kindlustati sisemiste tugipiilaritega, võlviti 2-lööviliseks. Lääneküljele püstitati tugev 4-tahuline torn. Uue torni varju jäi vana konsoolidele toetuv torn – omapärane Harjumaa kirikutele, vb. on see kirik selle traditsiooni algatajaks .
Kose kirik:
Ühelööviline kaitsekirik. Keila kirikuga analoogne konsooltorn ehitati samal ajal püstitatud lääneviilule. Ka siin on viilutorn jäänud 15 saj lõpul ehitatud uue 4-tahulise ning raidportaaliga läänetorni varju. Uus torn oli varustatud kaminaga, see andis talle kaitseehitise iseloomu, meenutades nt. Püha kiriku läänetorni.
Lüganuse kirik:
Oli kavandatud nelinurkse pikavõitu ehitisena, mis moodustab praeguse pikihoone. Õhukesed seinamüürid viitavad sellele, et võlve ei nähtud ette. Puudusid torn ja iseseisev kooriruum. Lüganuse kiriku mõlemad viilufassaadid on Põhja-Eestis ainulaadsed: suur dekoratiivne rist ja viilivälja läbib horisontaalselt gooti minuskeltekst. Ilmselt püstitati kirik kohaliku vasalli ülesandel ühtlasi perekondliku matmispaigana. Juba kiriku rajamisel olid täiesti erakordse nähtusena valmis ehitatud võlvitud hauakambrid , mis külgseinte jäetud avauste kaudu olid pidevalt ventileeritavad. Alles 15. saj. võlviti kirik 2-lööviliseks, täiendati 4-nurkse koori ja käärkambriga ning ümara läänetorniga.
Jõhvi kirik: Mõneti erandliku kaitsesüsteemiga. Ehitati 14. saj. keskpaiku.
Ühelööviline võlvideta ning tornita kindluskirik . Kiriku ainsat ust lääneseinas kaitses rinnatistega võitlusplatvorm, mis oli ehitatud läänemüürile, kus kõrge viilusein oli taandatud ruumilisele laiale kandekaarele.16. saj kaeti kirik sisemistele tugipiilaritele toetuvate servjoonvõlvidega. Kiriku idapoolsesse otsa altaritravee alla ehitati sõjalise funktsiooniga võlvkelder ja läänefassaad täiendati kõrge valve -kaitse torniga. Kiriku ümber sügav vallikraav . Ta oli osa Narvast tuleva tee kaitseehitiste rühmast.
Narva linnakirik:
Jätkas 3-löövilise kodakiriku traditsiooni ja kajastas Tallinna meistrite poole ehitatuna nii ruumi üldpildis kui ka raiddetailides 15.saj arhitektuuristiili. Algselt ilma koorita, 4-nurkset kirikut kattis võlvistik, kus vööndkaare profiil ja 8-tahuliste piilarite talumikujundus järgisid Oleviste kiriku kooriruumi eeskujusid.
Viru-Jaagupi kodakirik:
15. saj ehitatud 3-lööviline kodakirik. Hiljem lääne suunas pikendatud pikihoone algses ruumiosas oli nagu kõigil Virumaa maakirikutel ainult 2 paari piilareid ja läänefassaadil tüse 4-tahuline torn. Ida lõpeb kirik traditsiooniliselt 4-nukrse kooriga. Tallinna ehituskunsti eeskuju, mis väljendub konsoolide, 8-tahuliste piilarite, vööndkaarte a kooris erandlikult kasutatud võlvroiete profiili- ja vormikujunduses.
Haljala :
15. sajandi teisel poolel. Esimesena valmis ruudukujuline kooriruum, millele ehitati kolmelööviline kodakiriku ehitusplaaniga pikihoone. Üldine ruumivorm, lihtsad servjoonvõlvid, 8-tahulised saledad piilarid ning nende redutseerunud talumikonsoolid pärinevad Tallinna hilisgootikast. Ordu juhtimisel tugeva kaitseehitisena püstitatud kirikus on seinte alumises osas tulirelvade jaoks ehitatud arvukad laskeavad. 16 saj. lisati pikihoonele erakordselt kõrge 8-tahuline läänetorn. Torn oli kohandatud tulirelvadele ja täitis sõjalise valvepunkti ülesandeid.
Väike-Maarja_
sarnane Haljala kirikuga, rajati 15 saj lõpul. Avaralt mõjuv 3-lööviline kodakirik. Kirikul on idas ruudukujuline koor ja läänes tallinlik 4-nurkselt alusmüüritiselt tõusev 3-tahuline sihvakas torn. 2-l pool torni on pikihoone lääneseinas sissekäigu kaitseks avarad laskekambrid. Seinakonsoolid viitavad tallinna ja järvamaa mõjule.
Lõuna-Eesti hilisgooti kirikud:
Arengu üldpilt on monotoonsem ja tagasihoidlikum kui P.E.-s. Tartu osatähtsus jäi nüüd tagasihoidlikumaks. Kirikud olid kas ümberehitatud või varemeis. Maakirikute arengus juhtivat positsiooni ei saavutatud. Tartu märkimisväärseks saavutuseks on toomkiriku juures tehtud ümberehitused. Pikihoone lõunaküljele lisandus uus, arvult 5-s lööv, mis ehitati kabellöövina tugipiilarite vahele; vastu pikihoone külgseinu ehitati uusi kabeleid, väike romaanipärane koor asendati suure 3-löövilise kooriga ja kiriku lääneseina ette ehitati uus2 torniga peafassaad. Ümberehitatud toomkirik kujunes Eesti kõige pikemaks ja pindalalt suurimaks sakraalhooneks. Kõrged laiad aknad paiskasid kooriruumi valgust ja muutsid ta poolhämara pikihoone kõrval pidulikult kirkaks. Tehti ka uus koor – eesti hilisgootika suurejooneline ehitis.
Lõuna-Eestis muutus sel perioodil domineerivaks omapärane kirikutüüp, mis oli territoriaalselt seotud Tartu piiskopkonnaga ega ulatunud selles kaugemale. Ordule kuulunud aladel ei ole selles perioodist säilinus ühtegi silmapaistvamat sakraalhoonet. Vanemate kohalike 3-lööviliste kodakirikute eeskuju järgides on nad säilitanud suhteliselt suure. ruudule läheneva põhiplaaniga kooriruumi, mida üksikutes kirikutes mõjukalt rõhutas tähekujuliselt paigutatud roietega ristvõlvik. Ka pikihoone plaan moodustab peaaegu ruudu. Suhteliselt lai võidukaar ühendab koori ja pikihoone rahulikuks tervikuks. Valitsesid suhteliselt laiad ja madalal paigutatud võlvid. Eriti tüüpiline on kesklöövi silmapaistev laius, mille kõrval mõjuvad külglöövid kitsaste võlvkäikudena. Üldreeglina puudub suur läänetorn.
Linnused :
Vallutustest rüüstatud maal oli feodaalide esimeseks ülesandeks taastada purustatud linnused, nende tugevdamine. Esimeses järjekorras püüti taastada või ümber ehitada eestlaste linnuseid. Neid täiendati, parandati või ehitati põhjalikult ümber. Tüpoloogiliselt vanem aja arenguliselt kõige otsesemalt eestlaste kindlusehitisega seotud linnuserühma moodustasid need linnused, mille ehitamisel lähtuti esmajoones looduslikest kaitsetingimustest. Nende põhiplaan on tavaliselt korrapäratu, sest kaitses etendas peaosas tugev ringmüür, mis jälgis looduslikku nõlvaku kuju ja moodustas koos sellega kõrge sujuva kurvilise kaitseseina. Kui ringmüür oli püstitatud, ehitati vastu selle sisekülge vajalikud hoones, mis sageli olid tornitaolisel kõrged ja kujutasid endast iseseisvaid kaitseüksusi. Ringmüür jäi ühtlasi nende hoonete välimiseks seinaks ja moodustas kogu linnust mantlina hõlmavat müüri nn. mantelmüüri.
Peale konservatiivsete mantelmüüride püstitati ka mitmeid tornilinnuseid. Ringmüüril oli siin üldises kaitsesüsteemis teisejärguline tähtsus, kuna peaosa etendas tugev kõrge torn. Paide linnus: sai eeskuju Loode-Saksamaalt – linnusemäele kavandatud 8-tahuline ja erakordselt mahukas ja kõrge torn Paides oli ehitatud kohalikust valkjast peast . Nagu tavaliselt keksaegsetes kindlustornides, täitis ka siin sügav pime alumine korrus kas laoruumi või vangla ülesandeid. Teine korrus oli kujundatud eluruumiks, kuhu pääses umbes 10m kõrgusel paikneva ja raskesti rünnatava ukse kaudu. Mantelmüürilinnustega võrreldes oli tornilinnus ehituslikult tunduvalt vähenõudlikum ja soodsam. Väikeste ehituskuludega võimaldas kiiresti püstitada tõhus kindlusehitis, mida hiljem võidi ümbritseda tugevama müüriga, täiendada kõrvalehitistega jne.
Kolmanda osa moodustasid kastell-linnused. Needki pärinesid vana- rooma ehituskunstist. Tavaliselt nende ehitamine polnud aeganõudev. Esmakordselt rakendati see tüüp Põhja-Eestis Tallinna Toompea kiireloomulisel kindlustamisel. Toompae esimene kivilinnus, pikaks venitatud ristkülikuna püstitati praeguse T. lossi kohale väljapoole taanlaste poolt rekonstrueeritud endist eestlaste puitlinnust. 14. saj ehitati põhjalikult ümber. Suurendati kaitsevõimet sügavate kraavide ja tornide abil.
Konvendihoone kujunemist ajendas ordu range sisekord. Koosolekute saal, kabel, ühine söögisaal ja magamissaal. Kõik põhiruumid paiknesid võrdlemisi reeglipäraselt hoone teisel korrusel. Majapidamis - ja laoruumid alumisel , poolkeldrikorrusel. Kolmas korrus moodustas tavaliselt kaitsekorruse. Püüdes neid arvukaid hooneid ühendada jõuti 4-st korrapärasest hoonetiivast koosneva konvendihooneni. Vanim ja meisterlikum näide on 14 saj. ümberehitatud Viljandi ordulinnus . 55-meetrise küljepikkusega 4-nurkne konvendihoone oli punasest tellisest ja dolomiidist. Sisehoovi viiva peavärava põhjatiivas asusid linnuse tähtsamad ruumid: 2-lööviline ja kabel ja kapiitlisaal . Idatiivas oli dormitoorium , komtuuri eluruumid , lõunaosas pidulik söögisaal. Läänetiivas olid abiruumid . Loodenurgas seisis iseseisvana ehitatud torn Pikk Hermann . Ordulinnusel esineb ka mitmeid dekoormotiive: suurte saalide võlvtoestik, pidulikus portaalide ning akende kujunduses ja linnuse sisehoovi avaneva ristkäigu kaaristu sammastel. Saaremaa dolomiidi pehme toon mõjus punase tellise foonil uudsena. Viljandi linnuses väljendusid esmakordselt Eesti konvendihoone tüüpilisemad põhijooned.
Hilisgooti linnused:
Põhja-Eestis võttis eelmisel perioodil klassikaliseks saanud konvendihoone tüüp domineeriva positsiooni, kuid omandas pidevalt uusi jooni, mis muutis range hoone vabamaks.
Rakvere linnus:
Rekonstrueeriti 14 saj. Ordulinnus. Konvendihoone ja kastelli seostamine üheks kindluseks. Lõunaküljele jäeti avar eeshoov. 4-tahulised tornid, mis paiknesid konvendihoone nurkades, kus nad annavad linnusele tugevamalt kontsentreeritud mulje.
Saare-Läänemaal valitses kuni 14 saj kirikuehitus. Hiljem hakati ehitama kindluseid. Saaremaal valitses puhaste seinapindade ja massiivsete hooneplokkide suletus ja lakoonilisus. Suurtest dolomiitplokkidest müüriladu oli selle ehituslaadi oluliseks esteetiliseks mõjuteguriks.
Kuressaare:
rakendati puhtakujulise konvendihoone põhiskeemi. 4 võrdse suurusega hoonetiiba on kontsentreeritud ühtseks kuubina mõjuvaks tervikuks. Kindluseväravaga fassaaditiiba kaitsevad mõlemal pool nurkadel 4-tahulised tornid. Keldrikorrusel olid avarad ruumid ja 2-löövilised saalid lao- ja majapidamiseks. Samuti mahukad kuumõhukütte seadmeid, mis soojendasid peakorrust. Peakorrusel on pikad 2-löövilides saalid ja väiksemad vahe- ning nurgaruumid. Lõunanurgas paikneb läbi 2 korruse ulatuv kabel. Kabeli kõrval edelatiivas asub remter. Ehitusmeistrid tõid siia range ja raskepärase ehituslaadi.