Õppevara analüüs "Keskaeg II. Ajalooõpik 7.klassile" Mait Kõiv, Priit Raudkivi Avita, 2004 "Keskaeg II. Töövihik 7.klassile" Eda Maripuu, Ivo Maripuu Avita, 2007 Teksti ülesehitus Selge Jaotatud mõõdukateks lõikudeks, millel on oma pealkiri Itaalia linnade õitseng Ellusuhtumine muutub jne Mis on renessanss? Uus mõtteviis levib väljaspoole Itaaliat Tekst neljal leheküljel lugemine ei muutu tüütuks Lauseehitus Kasutatud peamiselt rinnastuvaid liitlauseid Veneetsial ja Genoval oli rohkesti kaubapunkte Vahemere idaosas ning nende võimule allusid ka mitmed Vahemere saared. Renessanss ja humanism said alguse küll Itaalias, kuid peagi võeti uued ideed omaks ka mujal LääneEuroopas. Laused pikad Nad uskusid oma võimetesse, olid varjamatult uhked oma saavutuste üle ning soovisid tohtult rikkust ja võimu teistelegi näidata. // Varem oli tuntud huvi peamiselt Jumala ja selle...
Telesaade Välisilm Kersti Lõhmus 11.b Välisilm on ainus telesaade Eestis, mis järjepidevalt kajastab maailmas toimuvat ja meie oma riigi välispoliitikat. Nii pildi kui sisu poolest on Välisilm uudistesaadete laiendus, täpsemalt selle analüüsiv ja kommenteeriv osa. Saates kasutatakse rohkelt rahvusvahelist telepilti aga ka ETV enda kogutud materjale maailma eri paigust. Eesti välispoliitikat kommenteerivad meie välispoliitilisse eliiti kuuluvad diplomaadid ja riigiametnikud. Rezissöör on Krista Rannamäe Saatejuhid Aarne Rannamäe Astrid Kannel Peeter Kaldre Tarmo Maiberg Saade Põhisaade: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=146375
Kasvuperes üles kasvanud Needis eelmise kuninga mõrvarit, needes seeläbi iseennast Iokaste Teeba kuninganna Imeilus ja tark Oidipuse ema ja abikaasa Usub seda, mida peab õigeks ja enesele või teistele enam kasulikuks kui jumalik ettekuulutus Kreon Teeba kuninganna Iokaste vend Võimuahne, ent Oidipust-respekteeriv Tark Sihikindel Õiglane Küllaltki kõrges eas Koor Kommenteeriv Emotsionaalne Tegevustikku paremini lahtiseletav funktsioon Lüli legendi ja lavastuse vahel Juhib tegelaste mõttekäiku Suhtleb tegelase endiga kui nende sisemine südametunnistus või neutraalne kõrvaleksistents Saadik, Tark jm kõrvaltegelased Olemasolu eesmärk paljastada tõde aegade hämarusest Delfi oraakli ette määratud saatuse käekäigu rõhutamiseks Juhivad loo kulgu Teose mõte
kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja kohta; 2.slmitus sndmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, kivitab tegevustiku; 3. dispositsioon teema arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng; 4. kulminatsioon tegevuse pinge haripunkt; 5. pre sndmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lpplahenduseni; 6. konklusioon teose lpetus, mis sisaldab konfliktide ja probleemide lahenduse. Remark on draamateoses tegelasknet, lava-, heli-, valguskujundust vm kommenteeriv mrkus autorilt nitlejale, lavastajale vi lugejale.
silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 12. Sajandil ilmusid neumadele noodipead- kvadraatneumad- ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 13. Sajandil jäi kaunistusi vähemaks. 9.-12. Sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Tähtis muusikateoreetik oli Johannes de Muris ( u 1295-1351) Tema ja Vitry panid aluse uuele rütmisüsteemile, millest lähtus ars nova muusikaline stiil. Senises rütmisüsteemis erinevaid taktimõõte. Kolmeosaline jagunemine nim perfektseks- kaheosaline jagunemine nim imperfektseks. Ühe teoses sees võis taktimõõt suvaliselt muutuda- ja erinevad jagamised märgiti erinevate värvidega. Ars nova rütmika oli keeruline. Isorütmika- pikemate korduvate
), kelle seisukohavõtud kujundavad avalikku arvamust Nt. Toomas Hendrik Ilves • artikkel – ajakirjandusväljaandes ilmunud mitteilukirjanduslik arutlev kirjutis • arvamusartikkel – ajakirjandusväljaandes ilmunud mitteilukirjanduslik arutlev kirjutis, mis väljendab kellegi arvamust mingil kindlal teemal • reportaaž – sündmust, mida autor ise on vahetult näinud-kogenud, jutustav-kirjeldav ja kommenteeriv ajakirjandusžanr Nt. OM kettaheite spordireportaaž • intervjuu – ajakirjandusžanr, kus saab intervjueerija andmeid inimes(t)e arvamuse, mõtlemise ja tunnete kohta kindlatele küsimustele vastates. Intervjuul on alati kindel eesmärk. • uudis – täpne, objektiivne, tasakaalustatud, neutraalne artikkel, mis annab edasi infot mingi kindla sündmuse või teema kohta. Sisaldab juhtlõiku.
kohta;2.sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku;3. dispositsioon – teema arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng;4. kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt;5. pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni;6. konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konfliktide ja probleemide lahenduse.Remark on draamateoses tegelaskõnet, lava-, heli-, valguskujundust vm kommenteeriv märkus autorilt näitlejale, lavastajale või lugejale. Vaatlus jaguneb: a)tseenideks j b)piltideks Monoloog – ühekõne. Näidendis või kirjandusteoses pikem kõne iseendaga, või publiku poole pöördudes. Dialoog – kahekõne (kahe või enama isiku kõne)Remark – näidendi autori selgitav märkus, juhis lavastajale, näitlejale või lavakujundajale.Stseen – on vaatuse osa, mille jooksul tegelaste koosseis laval ei muutu.Rekvisiit – lavastuses kasutatav tarbeese, eriti
monoloog ,,Olla või mitte olla"). Moralitee keskaegne allegooriline moraliseeriv näidend, mille tegelasteks on isikustatud abstraktsed mõisted ning inimlikud voorused ja pahed. Müsteerium Performance 1970. aastail happening'ist võrsunud teatrikunstile lähedane kujutava kunsti liik. Projektiteater püsitrupita teater, kus repertuaar koosneb projektipõhistest lavastustest. Remark tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekijutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejale. Repertuaariteater täiemahulise loomingulise koosseisuga teater, mille repertuaari koostamisel peetakse silmas võimalikult erinevaid sihtrühmi ning korraga on mängukavas mitmeid lavastusi. Repliik ühe tegelase kõnevoor Situatsioonikoomika olukorrast tulenev koomika.
mõjutades neid ka ise. Nii võib rääkida Hiina budismist, Jaapani budismist, Tiibeti budismist, Tai budismist, Sri Lanka budismist jne. Seega Buddha õpetus on üks (mis on kirja pandud Tipitaka's) kuid Buddha õpetuse segunedes kohaliku kultuuriga on tekkinud paju erinevaid budismi koolkonde. Väljakujunenud ajaloolisest budismi traditsioonist võib rääkida paljudes Aasia maades, kus kujunes välja omanäoline kombestik, kommenteeriv kirjandus, kloostrihierarhia ja hulgaliselt erinevaid õpetusviise. Budism on alati olnud pluralistlik ning aktsepteerinud erinevaid vahendeid Buddha sõna edasi andmisel. Budism jõudis Sri Lankale ja Birmasse 2. sajandil e.m.a, kust juba levis edasi Kagu-Aasiasse. Hiinasse jõudis budism 1.-2. sajandil ja sealt edasi Koreasse ja Jaapanisse. Tiibetis on budismi alguseks 7. sajand, sealt levis budism Mongooliasse ja mongoli hõimude kaudu ka Venemaale
Sõrendust ei kasutata. Lõigud eraldatakse üksteisest kas esimese rea taandega 0,5 cm kauguselt või kasutatakse tühja vaherida. Viimasel juhul taandrida ei kasutata. 5. Viitamine ja kasutatud kirjandus Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile (aluseks võetakse teose viimane trükk). Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Refereering on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Eestis levinud tava järgi peavad kõik kasutatud allikad leiduma viidetes. Niisamuti peavad kõik kasutatud kirjanduse loetelus olevad allikad olema viidetes märgitud. Sel juhul pannakse loendile pealkirjad Kasutatud kirjandus. Viitamise põhireegel: viitamissüsteem peab kogu uurimustöö ulatuses olema ühtne.
Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost. 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr liturgiline draama. Sellest teatraalsest piibli teemalisest stseenist sai üks jumalateenistuse osa. Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev mitmehäälsuse tüüp on organum saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile. Noodikirja
buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu. Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Sakjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru. Eluratas Budismi kohaselt on maailmas kahesugust sõltuvust. Eluratas on sõltuvate tegurite suletud tsükkel, milles inimesed kamaloka tasandil viibivad seni, kuni nad pole sellest välja saanud. Kui valgustuse kaudu pääsetakse, siis liigutakse mööda vabanemise spiraali. Karma teo ja tagajärje üleüldine seadus Tegu võib olla mõtteline, sõnaline või füüsiline
virgunu ehk buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks (skr: araa) ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu. Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Skjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru. Kogudus Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (pali: sagha; sanskr: sagha). Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini. Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini
Dramaatika ehk näitekirjandus - üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Ood - pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms. Näiteks ood kangelasele või armastusele. Epigramm - värsivormis pealkiri hauakivil või mälestussambal. Karakter - iseloom, tegelaskuju. Süzee - sündmustik. Remark - draamateoses tegelaskõnet, lava-, heli-, valguskujundust vm kommenteeriv ääremärkus autorilt näitlejale, lavastajale või lugejale. Epiteet - taideline lisandsõna, mis tõstab põhisõna mõiste tunnusest esile autori arvates mõnd tähtsat joont. Metafoor - kõnekujund, ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste või tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda et põhikujutluse asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor. Personifikatsioon - isikustamine, kõnekujund, metafoori alaliik, kus elutule ja elus loodusesemetele
Kuidas tuleb talitada juhul, kui uurimistöö autor soovib tsitaati esitada modifitseeritud kujul (nt jättes ära mõne sõna või lõigu)? Tsitaat e osund on täpne täht-täheline väljavõte tekstist, mis kattub täielikult originaaliga nii lause enda kui kirjavahemärkide jms poolest. Märgitakse jutumärkidega. Refereerimine on samuti teise autori loomingu kasutamine tekstis, kuid seljuhul juba konspekteeriv või kommenteeriv edasiandmine. Erinevus tsitaadiga ongi see, et ta pole täpne väljavõte, vaid lihtsalt oma sõnadega kokkuvõtte mingist allikast. Kui autor soovib ära jätta sõna või lõigu, siis on see refereerimine 8. Millisel juhtudel kasutatakse ja millistel ei tohiks kasutada nö joonealust teksti? Kui tsitaat või refereering ning uurimistöö autori kommentaarid on mahukamad, st et ei sobi põhiteksti loogilisusega kokku, esitatakse need joonealuse tekstina
- Kasutatud materjalide loetelus esitatakse nii see allikas, mida uurija ise kasutas, kui ka selles viida- tud originaalallikas (viimasele lisatakse vahel tärn vm tähis). Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatide või refereeringutena. Refereering Refereering on kasutatud lause, lõigu, mõtte või idee edasiandmine oma sõnadega; teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitus. Jutumärke ei kasutata. Kindlasti viidatakse allikale. Refereerides teist uurijat, esitleb kirjutaja uurijat ja tema uurimisobjekti ning tulemusi, mida ta selgitab, hindab ja kommenteerib oma uurimuse seiskohast ja suhestab veel teistegi uurijate tulemus- tega. Kui tsiteeritakse või refereeritakse mingit konkreetset ideed, lauset või andmeid, tuleb viide anda lehe- külje täpsusega
punkt. Kui tähisele osutatakse tekstis, siis selle lõpus punkti ei ole (nt punkti 2.3.2 kohaselt) NB! Tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada viide (kirjanduslik allikas , kust see või teine mõte on võetud). Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Viitamine (e. allikate näitamine) ja bibliograafilised kirjed. Kõik töös esitatavad seisukohad ja andmed, mis pärinevad kasutatud materjalidest, tuleb siduda viidetega vastavatele allikatele(näidatakse koht, kust andmed pärinevad) e. teisisõnu- igal laenatud mõttel peab olema viide selle autorile
seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu. Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Skjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru. Shintoism Sintoism on Jaapani ajalooline rahvusreligioon, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli ka riigiusund. Kuigi sintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske peale "lihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu", öeldakse, et sintoistlik vaim näeb ette "neli kinnitust": Esiteks traditsioon ja perekond
Viitamise põhireegel: viitamissüsteem peab kogu uurimistöö ulatuses olema ühtne. Töö põhiosas tuuakse teema loogilise arenduse seisukohalt olulised materjalid, siia hulka kuuluvad ka tsitaadid ja refereeringud ning töö autori kommentaarid nende juurde. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). Kasutatud kirjanduse loetelusse märgitakse ainult need allikad, millele on uurimistöös viidatud. Viidatud allikad esitatakse kasutatud kirjanduse loetelus alfabeedilises järjekorras järgnevalt esitatud gruppides: kirjanduse loetelu, internetimaterjalide loetelu, arhiivimaterjalide loetelu
Erinevalt Kreeka teatrist pruugiti eesriiet, kuid ei kasutatud maske, mistõttu vaatajad said hästi jälgida näitlejate miimikat. Eelistati kergeid komöödiaid, mille jälgimine ei nõudnud mõttepingutust. Väga populaarsed olid põnevad ja tegevusrohked röövlilood. See oli meelepärane keisritele, kes püüdsid etendustega juhtida rahva tähelepanu kõrvale poliitilistelt probleemidelt. Meelsasti jälgiti ka pantomiime, mida saatis flöödimäng ja tantsijate tegevust kommenteeriv koorilaul. Lihtrahvale olid kättesaadavad miimide lihtsad ja hoogsad etendused väljakutel ning tänavatel või kõrtsides ja eramajades. Need olid lühikesed rahvalikud lood, mille tegevustik rääkis linlaste elust. Miimide eesmärgiks oli vaatajaid lõbustada, neid naerma ajada vahendeid valimata. Nende saabumist tervitas lihtrahvas soojalt etendused olid huvitavad ning tasu vaatamise eest õige mõõdukas. Päevakajalised dialoogid, tabavad repliigid,
Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost. 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr liturgiline draama. Sellest teatraalsest piibli teemalisest stseenist sai üks jumalateenistuse osa. Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev mitmehäälsuse tüüp on organum saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile. Noodikirja
millest juttu tuleb ning kes on lõigu autor. Seejärel kasutatakse lühikest beezi taustaga Välisilma klippi. 8. Eesmärgi sõnastus, sihtgrupp, storyline Välisilma eesmärk on kajastada maailmas toimuvat ning Eesti välispoliitikat. Sihtgrupp on eesti keelt valdav, vähemal või suuremal määral välispoliitikast huvitatud inimesed. Formaadil puudub turunduslause ehk slogan. Nii pildi kui sisu poolest on Välisilm uudistesaadete laiendus, täpsemalt selle analüüsiv ja kommenteeriv osa, seega pole selles saates oodata suurt uudispommi. Pigem võetakse juba kuuldud uudis tükkideks lahti ning analüüsitakse neid ning asetatakse suuremasse konteksti. Atraktiivseks teeb ta näiteks see, et saadet teevad oma ala spetsialistid, samas pole ta liiga spetsiifiline ning iga klipi alguses seletatakse tavaliselt antud teema lahti. Saade annab kiire ülevaate kõige olulistemast välispoliitilistest teemadest.
või teemast. Suura koosneb salmidest (ayat) Koraan on Allahi enda kõne ja seetõttu tuleb teda lugeda araabia keeles ja olla moslem (uskmatu ei tohi Koraani puudutada), sest see on väga püha. Sõnade mitmetähenduslikkust ei ole võimalik araabia keelest tema omapärade tõttu edastada. Väga palju võib tõlkides n.ö "kaduma minna". Liberaalsemad moslemid ei pane pahaks tõlkida Koraani või katkeid temast muus keeles kui see on selgitav või kommenteeriv teos, kuid ta ei saa olla Koraan nt. Suurbritannias tõlgitud inglisekeelne Koraani tõlge on pealkirjastatud " The meaning of Quran" Koraani kantakse ette kindlal helikõrgusel lauluna ja seda hakatakse hea häälega ja andekatele poistele õpetama juba väga noorelt. Moslemi kodus on Koraani asukoht teiste raamatutega võrreldes kõige kõrgemal ehk tavaliselt on ta raamaturiiulis kõige üleval muude raamatute peal.
virgunu ehk buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks (skr: araa) ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu. Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Skjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru. Meeleharjutused "Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha budismi ehk tuntuimas tekstis "Dhammapada". Seetõttu on just meele muutmine oluline teel virgumisele. Meetodeid meele muutmiseks on aga loendamatult. Neid on aja jooksul kadunud ning neid tekib pidevalt ka juurde
atraktiivsus - külgetõmbavus direktor - asutuse juht astronoom - täheteadlane dirigent - orkestri- või koorijuht atmosfäär õhkkond; taevakeha ümbritsev disain - kujunduskunst gaasikiht disainer - kunstnik, kes kujundab tooteid autogramm - allkiri diskor - diskojuht, diskot juhtiv ning autoportree - kunstniku tehtud pilt iseendast muusikat kommenteeriv meelelahutaja autoriteet - lugupeetavus; lugupeetud isik distsipliin - kord, korrale allumine dobermann - koeratõug B dokument - ametlik paber bakter - pisik dollar - rahaühik baleriin - balletitantsija domineerima - valitsema, ülekaalus olema ballett - muusika saatel etendatav dramatiseerima - näidendivormi seadma
Barokiaegse oratootiumi tekst oli tavaliselt kas ladina- või itaaliakeelne (erandiks Händeli oratooriumid). Keskseks tegelaseks on jutustaja, kes annabe dasi põhilise osa sisust. Teised solistid kehastavad loo tegelasi ja esitavad lugu saatvaid lüürilisi mõtisklusi (aariaid). Koor on kommenteeriv ja sündmustes vahetult osalev rahvas. Tuntuim looja on G eorg Friedrich Händel. Saksamaa kirikliku oratooriumi ja ka passiooni alusepanijaks oli Heinrich Schütz (1585-1672), keda peeti 17. saj suurimaks saksa muusikuks.
olukordi. Tegelaskujudena esinesid rumalad ja ihned vanamehed, kergemeelsed noorukid, prostituudid, hooplevad sõjamehed, orjad ja teised, kes kõnelesid igapäevasest elust, kus sageli tuli ette ebaviisakaid väljendeid. Väga populaarsed olid põnevad ja tegevusrohked röövlilood. See oli meelepärane keisritele, kes püüdsid etendustega juhtida rahva tähelepanu kõrvale poliitilistelt probleemidelt. Meelsasti jälgiti ka pantomiime, mida saatis flöödimäng ja tantsijate tegevust kommenteeriv koorilaul. Lihtrahvale olid kättesaadavad miimide lihtsad ja hoogsad etendused väljakutel ning tänavatel või kõrtsides ja eramajades. Need olid lühikesed rahvalikud lood, mille tegevustik rääkis linlaste elust. Miimide eesmärgiks oli vaatajaid lõbustada, neid naerma ajada vahendeid valimata. Kuna neil etendustel öeldi pahatihti tõtt valitsejate ja võimumeeste kohta, siis olid miimid võimudega alatasa pahuksis. Suurematest ebameeldivustest päästis
Barokiaegse oratootiumi tekst oli tavaliselt kas ladina- või itaaliakeelne (erandiks Händeli oratooriumid). Keskseks tegelaseks on jutustaja, kes annabe dasi põhilise osa sisust. Teised solistid kehastavad loo tegelasi ja esitavad lugu saatvaid lüürilisi mõtisklusi (aariaid). Koor on kommenteeriv ja sündmustes vahetult osalev rahvas. Tuntuim looja on G eorg Friedrich Händel. Saksamaa kirikliku oratooriumi ja ka passiooni alusepanijaks oli Heinrich Schütz (1585-1672), keda peeti 17. saj suurimaks saksa muusikuks.
Puskinit huvitavad Shakespeare, Boriss Godunov, Peeter I, Napoleon, dekabristide liikumine, Euroopa vallutamine Napoleoni poolt Nii ,,Jevgeni Oneginis" kui ka ,,Valges vareses" Kirjandusteose vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkti abil püütakse määratleda jutustamise kohta kas aegruumilises või ideoloogilises plaanis. N. Friedmani vaatepunktide liigitus: 1.Kõiketeadev subjektiivne (kommenteeriv) jutustaja. 2.Kõiketeadev objektiivne jutustaja. 3.Mina kui tunnistaja. 4.Mina kui peategelane. 5.Valiv vaatepunkt:lugeja tajub jutustust mitme tegelase kaudu. 6.Puhtakujuline valiv vaatepunkt:lugeja tajub jutustust ühe tegelase kaudu. 7.Kaameravaatepunkt: lugejale esitatakse elupilte nii, nagu fikseerija ees mööda kulgevad. M. Lermontov Lermontovi kodumaad on Venemaa ja Kaukaasia. Vaimseks kodumaaks peab Sotimaad ja eelkõige Kaukaasiat.
4 VIITAMINE JA KASUTATUD ALLIKAD 4.1 Viitamine Teiste autorite töödest pärit infot viidatakse tsitaadi või refereeringuna. Tsitaat on originaalteksti esitamine oma töös. Tsitaat peab olema täpne ja originaalile vastav ning esitatakse tavaliselt jutumärkides. Viide tsitaadile tuuakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, olenemata, kas tsitaat asub lause keskel või lõpus. Refereering on teist autorit konspekteeriv või kommenteeriv vabas vormis esitus. Refereerimise korral jutumärke ei panda. Refereering tuleb sõnastada selliselt, et oleks arusaadav, millised on refereeritava autori mõtted ja kust algavad refereerija tõlgendused ja kommentaarid. Refereeringu viide võib olla teksti sees või lõigu järel. Kui pole viiteid algallikatele, siis on töö plagiaat ehk loomevargus – teise autori teksti, mõtete, uurimistulemuste esitamine oma nime all. Internetist võetud tekstide kokkukleepimine on samuti plagiaat.
teema ühiskonna jaoks Kohusetundlikkus Hoolikus Jaan Sootak’i raamat „Üliõpilastööde vormistamise juhend“ 17. Mis on tsiteerimine ja mis refereerimine? Tsiteerimine – täht- täheline väljavõte tekstist, mis peab vastama originaalile mitte ainult sõnastuse, ortograafia ja kirjavahemärkide, vaid ka rõhutuste poolest. Refereerimine – on teise teose või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv edasiandmine. 18. Mis on eetika? See filosoofia osa, mis tegeleb küsimustega moraalist. Millised on peamised teadustöö eetika printsiibid? Austus isikute vastu – vastajate informeeritus, ei tohi manipuleerida vastajatega Filosoofia – tõe mõistmine, asjadest rääkimine nii nagu nad on Aus tõetaotlus – enese taandamine, pürgimine tõe poole Hoidumine kahjutekitamisest – väljavaadete hinnang riski võtmisele 19
selgesti välja toodud õpilase isiklik panus ja käsitletud autorite seisukohad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). 2.4.1. Teksti liigendamine Loovtöö iseseisvad osad (tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, peatükk, kokkuvõte, kasutatud allikad, lisad) algavad eraldi lehelt. Pealkirjad on vasaku serva joondusega. Pealkirja ja sisu vahele jäetakse Enteriga tühi rida
selgesti välja toodud õpilase isiklik panus ja käsitletud autorite seisukohad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). 2.4.1. Teksti liigendamine Loovtöö iseseisvad osad (tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, peatükk, kokkuvõte, kasutatud allikad, lisad) algavad eraldi lehelt. Pealkirjad on vasaku serva joondusega. Pealkirja ja sisu vahele jäetakse Enteriga tühi rida
vormistatud kirjalikud uurimistööd? Raamatu „Üliõpilastööde vormistamise juhend“ Koostaja Jaan Sootak 17. Mis on tsiteerimine ja mis refereerimine? Tsiteerimine on täht- täheline väljavõte tekstist, mis peab vastama originaalile mitte ainult sõnastuse, ortograafia ja kirjavahemärkide, vaid ka rõhutuste poolest. Refereerimine on teise teose või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv edasiandmine. 18. Mis on eetika? Millised on peamised teadustöö eetika printsiibid? EETIKA-praktiline moraalifilosoofia, kuidas peaks käituma, milline käitumine on õige Austus isikute vastu Tõetaotlus Kahju tekitamisest hoidumine 19. Millised on peamised akadeemilise väärkäitumise vormid ja milles need seisnevad? Fabritseerimine-sihilikult väära v eksitava teabe avaldamine
ehk buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu (1). Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Skjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru (1). 8. Meeleharjutused "Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha budismi ehk tuntuimas tekstis "Dhammapada". Seetõttu on just meele muutmine oluline teel virgumisele. Meetodeid meele muutmiseks on aga loendamatult. Neid on aja jooksul kadunud ning neid tekib pidevalt ka juurde. Buddha
Probleemile vastuse otsimise käigus tuleb püstitada uurimiskõlbulikud hüpoteesid, mille mõisted on üheselt tõlgendatavad ja mõistetavad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). Põhiosa tekstis on põhijaotised (peatükk või paragrahv) ja alljaotised (punkt, alapunkt, lõige). Peatükkide pealkirjad kirjutatakse tavaliselt suurte tähtedega. Põhijaotised nummerdatakse araabia numbritega ühest alates. Iga põhijaotise sees nummerdatakse
Mõeldud laval esitamiseks. Sellest tuleneb dialoogivorm, olevikus esitatav tegevus, mahupiirang, spetsiifiline ruum, vahendaja puudumine jne. Draama kui ühiskondlik zanr. Oluline on publik. 41.Kuidas jaotub näidendi tekst, milliseid osi saab eristada? Näidend ise jaotub vaatusteks, stseenideks jne, tekst jaotub pea- ja kõrvaltekstiks. 42.Defineerige mõisted remark, ekspositsioon, nimetage ekspositsiooni funktsioonid. Remark on draamateoses tegelaskõnet, lava-, heli-, valguskujundust vm kommenteeriv märkus autorilt näitlejale, lavastajale või lugejale. Remarktekst on draamateoses tekst, mis ei ole tegelaskõne: autori nimi, pealkiri, zanrimääratlus, tegelaste loetelu, tegevusaeg ja -koht, ees- või järelsõna. Näidend algab ekspositsiooniga, et me oskaks näidendis orienteeruda. Funktsioonid: 1) juhatada sisse praegusse olukorda 2) tegevus käima lükata 3) anda infot eelloo kohta. 43.Võrrelge klassikalise vormiga draamat avatud vormiga draamaga. Klassikalise vormi
pinge ning lugeja/vaataja tähelepanu hajub. Peamiselt kasutatakse seda tegelase siseelu avamiseks, kuid ka lavale tehniliste või ajaliste piirangute tõttu sobimatute sündmuste edastamiseks. Näitekirjanduses esineb monodraamasid, mis koosnevad vaid ühe tegelase monoloogist. Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised tegelane vahetab vaatepunkte või kaalub poolt- ja vastuargumente. 13.Mis on remark, mis on repliik? Remark on tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekujutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejatele. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelase välimust ja käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta: tegelase intonatsiooni, pause, muusikat; kommenteerida tegelase käitumist ja siseelu või autori suhtumist. Repliik on ühe tegelase kõnevoor dialoogis
· esteetilisem -peegeldub autori stiil ja ajastu kõnekombed 50. Millised on näidendi tekstikihid? Näidendi tekst koosneb põhitekstist (dialoog/monoloog) ja sekundaartekstist (remargid). 51. Mis on dialoog, repliik, remark, polüloog, duoloog? Nimetage dialoogi analüüsimise võimalusi. Dialoog - ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus repliik - ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor remark - tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu polüloog - mitme tegelase vaheline kõnelus (dialoogi eriliik) douloog - kahe inimese vaheline kõnelus Dialoogi analüüsides tuleb silmas pidada kõnelejate arvu, repliikide pikkust, teksti jagunemist tegelaste vahel, repliikide sidusust. 52. Mis on monoloog? Milliseid monoloogikontseptsioone on võimalik eristada? Monoloog ehk üksikõne on üksi oleva inimese kõnelemine (soliloog) või ühe tegelase
pinge ning lugeja/vaataja tähelepanu hajub. Peamiselt kasutatakse seda tegelase siseelu avamiseks, kuid ka lavale tehniliste või ajaliste piirangute tõttu sobimatute sündmuste edastamiseks. Näitekirjanduses esineb monodraamasid, mis koosnevad vaid ühe tegelase monoloogist. Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised tegelane vahetab vaatepunkte või kaalub poolt- ja vastuargumente. 13.Mis on remark, mis on repliik? Remark on tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekujutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejatele. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelase välimust ja käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta: tegelase intonatsiooni, pause, muusikat; kommenteerida tegelase käitumist ja siseelu või autori suhtumist. Repliik on ühe tegelase kõnevoor dialoogis
Kõik kasutatud allikad peavad leiduma allikate loetelus. Kõikidele kasutatud kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab olema tekstis viidatud. Viitamissüsteem peab kogu uurimistöö ulatuses olema ühtne. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata. Nt: Kiskjad söövad liha. Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid tuleb esitada tekstis kas tsitaatide või refereeringutena. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Lausestusest peab olema selge, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaat esitatakse jutumärkides (vahel esitatakse eraldi lõiguna kursiivis, ilma jutumärkideta). Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke. 17
Probleemile vastuse otsimise käigus tuleb püstitada uurimiskõlbulikud hüpoteesid, mille mõisted on üheselt tõlgendatavad ja mõistetavad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). Põhiosa tekstis on põhijaotised (peatükk või paragrahv) ja alljaotised (punkt, alapunkt, lõige). Peatükkide pealkirjad kirjutatakse tavaliselt suurte tähtedega. Põhijaotised nummerdatakse araabia numbritega ühest alates. Iga põhijaotise sees nummerdatakse samal viisil, jättes tähise
vajadus kõnelemiseks. Repliik ühe inimese kõnevoor Monoloog üksikõne, võib olla nii üksi oleva inimese kõnelus kui ka teistele esitatud pikem repliik Arvatakse, et monoloogiga langeb näidendi pinge, sellepärast seda eriti kasutata. Kui, siis tegelase siseelu avamiseks ja ka sobimatute sündmuste edastamiseks (ajaline ja ruumiline piirang). Monodraamad koosnevad ühe tegelase monoloogist, sisemiselt dialoogilised Remark tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, aitab mõista tegelast ja lugu. Mõeldud lugejale ja lavastajale, näitlejale. Ülesanneteks on täpsustada dialoogi, helitausta; täpsustada visuaalset pilti, lavakujundust jne; kommenteerida tegelase käitumist. Tegelase analüüs Tegelaskontseptsioon tegelase olemus Personifikatsioon abstraktse mõiste isikustamine, illustreerimine Tüüp üheplaaniline tegelane, esindab sotsiaalset gruppi või inimtüüpi.
Probleemile vas- tuse otsimise käigus tuleb püstitada uurimiskõlbulikud hüpoteesid, mille mõisted on üheselt tõlgendatavad ja mõistetavad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb li- sada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi al- gusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). Põhiosa tekstis on põhijaotised (peatükk või paragrahv) ja alljaotised (punkt, alapunkt, lõige). Peatükkide pealkirjad kirjutatakse tavaliselt suurte tähtedega. Põhijaotised nummerdatakse araabia numbritega ühest alates. Iga põhijaotise sees nummerdatakse samal viisil, jättes tähise
Töö peatükid ja alapeatükid peavad olema sisuliselt ja loogiliselt seotud ning moodustama teemale vastava terviku. Töö teoreetilises osas oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Selle algusest, keskelt või lõpust ärajäetud kohad tähistatakse järgmiselt: [---]. Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Uurimistulemuste esitamisel on tähtis osa autoripoolsel tekstil, kus analüüsitakse, sünteesitakse, võrreldakse ja üldistatakse saadud andmeid, kõrvutatakse saadud tulemusi varem kirjanduses esitatud seisukohtade või andmetega ning püütakse tulemusi teoreetiliselt põhjendada. Vajadusel kasutatakse teksti mõistmiseks illustreerivaid materjale
Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke. Tsitaat peab vastama originaalile sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide ja eristuskirjade (sõrendused jm) osas. Tsitaadist välja jäetud tekstiosa (sõnu, lauseid) märgitakse kolme väljajätupunktiga (...). Võõrkeeltest tsiteerimisel tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt, vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealusena. Refereering on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv omasõnaline esitamine oma töös. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, millised mõtted/seisukohad kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö kirjutaja kommentaarid. 21 Kasutusel on mitmeid viitamissüsteeme
LIBRETO muusikalise lavateose tekst või tantsulavastuse lühike sisukirjeldus. STSENAARIUM filmi või saate kirjanduslik alustekst LAVASTUS kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Aluseks tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. ETENDUS lavastuse ühekordne esitamine REPLIIK ühe tegelase kõnevoor, vastulause REMARK tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis on enamasti pandud tekstis sulgudesse. Selle ülesanne on täpsustada visuaalset pilti (lavakujundust, tegelaste välimust, käitumist), täpsustada dialoogi ja helitausta (tegelase intonatsiooni, pause, muusikat), kommenteerida tegelase käitumist või autori suhtumist. Lisaks remarkidele kuuluvad remarkteksti hulka ka autori nimi , teose pealkiri, zanrimääratlus, tegelaste loetelu, osutused tegevusajale ja kohale. Mõnikord on autor oma
vaatluse alla konteksti, milles tegelikult kõik tekstid asuvad. Samas rõhutati, et intertekstuaalsuse mõiste on hajuv. Intertekstuaalsuse praktilise aspektiga tegeles peamiselt G. Genette. Palimpsestes. Teoses on välja toodud 5 intertekstuaalsuse liiki: 1) intertekst, nt allusioon kui viide võõrale tekstile ja tsitaat; 2) paratekst: põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraaf, pealkirja alapealkiri, ees- ja järelsõna, illustratsioonid; 3)metateksti kriitilis-kommenteeriv tekst ehk kirjeldav-analüütiline tekst; ilukirjandust saatev saatetekst; 4) arhitekst: teksti zanri või tüübi määratlus, roosiromaan, jumalik komöödia; võib sisaldada autori või lugeja hinnangut; 5) hüpertekst: teise järgu tekstid. Tekst, mille olemasolu sõltub täielikult teisest tekstist, nt paroodia, pastiss. Eristab tekstide reziimi (mänguline, satiiriline, tõsine) ja suhet (transformatsioon eeldab teksti muutumist tervikuna, imitatsioon teksti osade muutmine).
Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Viide tehakse kohe peale tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile [11]. Töödes tuleb kasutada tekstijärgselt kasutatud kirjandusele nurksulgudes viitamist. Peale esimest nurksulgu kirjutatakse vastavalt kasutatud kirjandusele algallika number, 15 peale seda vastav leheküljenumber, need eraldatakse komaga, nt [5, lk 21]. Kui kogu töö
Üldiselt tonaalne Neoklassitsismi üks põhiheliloojaid Igor Stravinski (1882-1971) - balletid („Kevadpühitsus” - arhailised, jõulised, vastandlikud rütmid) - pärast I MS, 1927. aastast ooper-oratoorium „Kuningas Oidipus” – staatiline, Sophoklose tragöödia alusel, lasi uue libreto kirjutada Jean Cocfeaul, tegelaste omavaheline jutt ladina keeles, jutustaja tekst prantsuskeelne tegevuse kirjeldus. Koor kommenteeriv – teadis rohkem kui tegelased. „Trivium...” – kolme tee rist, Oidipus surmas talle tundmatu mehe (Laius), kes oli tema isa. Jocasta oli Oidipuse ema, mille saab ka hiljem teada, oli juba abiellunud oma emaga. Oidipus üleskasvatatud karjuse poolt. Jocasta poob ennast üles, kui mõistab, et Oidipus on tema poeg. Oidipus torkab endal silmad peast välja. 1920ndad – grammofon olemas, areneb raadio – muutub mõjukaks info- ja muusikaallikaks. (Eestis raadio sünd 1926)
annaabi.ee 
