Mõisted - kirjandus (0)

Mõisted (kirjandus)
mõiste= selgitus , mitte ühesõnaline vaste.
Commedia dell' arte – rahvakomöödia.
Dialoog - ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev info või erinevad vaatepunktid, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks.
Draama - välisvormiliseks tunnuseks on dialoog ja põhielemendiks tegelased. Dramaatikat iseloomustavad olevikuline tegevus ja pingsalt dünaamiline sündmustik, mille kaudu karaktereid avatakse. Põhižanrid ajalises järjestuses on tragöödia, komöödia ja draama.
Dramatiseering – eepilise teose draamavormis ümbertöötus.
Eepiline teater –
Etendus – sõna‑ v. muusikalavastuse, tsirkusenumbrite vms. esitus vaatajaskonnale.
Farss – jämekoomiline lühinäidend, jant.
Happening – improviseeritud ühekordne etendus, mis hõlmab kujutava kunsti, muusika, tantsu ja sõnakunsti sugemeid.
Intriig - kirjandusteose sündmuste kulg, mis põhineb vastakate huvidega tegelaste võitlusel oma eesmärgi saavutamise nimel. Intriig tekib enamasti tegelastevahelistest konfliktidest.
Jant – (jämekoomiline) naljamäng, farss.
Karakter – selgesti väljenduva isikupäraga kirjanduslik kuju; tegelaskuju.
Karakterikoomika – tegelaste iseloomuomadustest ja eripärast tulenev koomika .
Kommertsteater –
Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimese pahesid (rumalust, argust, ahnust jms) või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni. Komöödias lahendub konflikt õnnelikult, kusjuures probleemid, millest konflikt tekib, võivad olla võrdlemisi tõsised.
Konflikt - on sündmusi liikuma panevaks jõuks, mis tõuseb näidendis kesksele kohale ja on teose ideelise sisu põhiline kandja.
Kuuldemäng – ringhäälingu jaoks kirjutatud v. kohandatud draamateos.
Lavastus – selle tulemusena sündinud lava‑ v. ekraaniteos vm. vaatemäng.
Libreto – vokaalmuusikalise (lava)teose tekst.
Liturgiline draama –
Lugemisdraama – lavastamiseks vähesobiv, juba autori poolt ainult lugemiseks mõeldud draama.
Miraakel – pühakute elulugusid ja imetegusid käsitlev draama(žanri) liik.
Monoloog - ehk üksikkõne võib olla nii üksi oleva inimese kõnelemine kui ka teise tegelase teis(t)ele esitatud pikem seotud repliik (kõne, aruanne, meenutus vms). Monolooge esineb dramaatikas siiski harva, peamiselt kasutatakse seda tegelase siseelu avamiseks (nt Hamleti monoloog „Olla või mitte olla“).
Moralitee – keskaegne allegooriline moraliseeriv näidend, mille tegelasteks on isikustatud abstraktsed mõisted ning inimlikud voorused ja pahed.
Müsteerium –
Performance – 1970. aastail happening'ist võrsunud teatrikunstile lähedane kujutava kunsti liik.
Projektiteater – püsitrupita teater, kus repertuaar koosneb projektipõhistest lavastustest.
Remark – tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekijutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejale.
Repertuaariteater – täiemahulise loomingulise koosseisuga teater, mille repertuaari koostamisel peetakse silmas võimalikult erinevaid sihtrühmi ning korraga on mängukavas mitmeid lavastusi.
Repliik – ühe tegelase kõnevoor
Situatsioonikoomika – olukorrast tulenev koomika.
Sketš – väheste tegelastega ja ootamatu lõpplahendusega lõbus‑ irooniline lühinäidend.
Stseen – lavateose väikseim osa, millel on ühtne tegevus ja muutumatu tegelaskond, etteaste.
Stsenaarium – etenduse kirjanduslik käsikiri
Sõnakoomika – sõnavaimukuse koomika
Tragikomöödia – ühendab tragöödia ja komöödia tunnusjooni. Sündmuste esitus liigub traagikasse, traagiline ületatakse naeru abil, koomilise pealispinna all aga aimub tegelik traagika .
Tragöödia – on kurbmäng, näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub ebavõrdses võitluses, (s.t lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega). Tragöödia on dramaatika vanimaid liike.
Vaatus – lavateose suurim alajaotus , mis omakorda võib jaguneda piltideks ja stseenideks.
Võõritusefekt – harjumuspärase esitamine ootamatust vaatepunktist, üllatavana, võõrana.