Eesti romantism (0)

EESTI ROMANTISM
Klassitsism  - 16.–19. sajandikunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis jamuusikas.
Sentimentalism - 18. sajandi alguses enne romantismi tekkinud kirjandusvool, mida iseloomustab liialdatud tundelisus, nutulisus, emotsionaalsus.
Romantism - kunsti ( arhitektuur , kirjandus, kujutav kunst ,  muusika , teater,  kino ) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele.
Lüürika - (kr. keelest 'lüüra saatel lauldav') on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes.
Eepika - on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse , kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks:  eepos , romaan (suurvormid) ja jutustus,novell, lühijutt, valm,  muinasjutt , anekdoot (väikevormid).
Dramaatika ehk näitekirjandus - üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval.
Ood - pidulik  luuletus , ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms. Näiteks ood kangelasele või armastusele.
Epigramm - värsivormis pealkiri hauakivil või mälestussambal.
Karakter - iseloom, tegelaskuju.
Süžee - sündmustik.
Remark - draamateoses tegelaskõnet, lava-, heli-, valguskujundust vm kommenteeriv ääremärkus autorilt näitlejale, lavastajale või lugejale.
Epiteet - taideline lisandsõna, mis tõstab põhisõna mõiste tunnusest esile autori arvates mõnd tähtsat joont.
Metafoor - kõnekujund, ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste või tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda et põhikujutluse asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor.
Personifikatsioon - isikustamine, kõnekujund, metafoori  alaliik , kus elutule ja elus loodusesemetele ning abstraktsetele mõistetele omistatakse inimlikud või vähemalt elusa omadused ja võimed.
Allegooria - mõistukõne, mille eesmärk on rääkida kellestki või millestki varjatult, teiste tegelaste või sümbolite kaudu.
Retoorika - hõlmab suulise ja kirjaliku kõne oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti.
Stroof ehk  salm  - luuleteose  osa, mis kujutab endast värsside rühma. Stroofi seob tervikuks värsside sarnane rütm, intonatsioon, riim või mõte. Kirjapildis on stroofid enamasti üksteisest graafiliselt eraldatud
Värss - luuleteose väikseim terviklik osa; kirjapildis on värss tavaliselt luuleteose rida.
Friedrich Robert Faehlmann  (31. detsember  1798  Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.
Sündis Ao mõisa valitseja pojana, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada.
Õppis 1810– 1814  Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli  arstiteaduskonnas . Kuulas ülikoolis kafiloloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
Doktoriväitekirjaga Observationes inflammationum occultiorum ("Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest"; 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südamehaiguslikke muutusi, rajas ta Tartu Ülikoolis teed kardioloogiale.
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia - ja retseptuurikursust.
Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" ( Muistend Kalevipojast) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald .
1840– 1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", " Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala“) ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade  muutmist  ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid  vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna -mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid ( kirjutised  rõugete ja sarlakite kohta).
Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976).
Fr. R. Faehlmanni mälestussammas Tartus.
Faehlmann on maetud Tartu Jaani kalmistule. Hauakivil on tema lemmiklause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed ."
Tartus Toomel Vana Anatoomikumi ees on Faehlmanni mälestussammas ( Voldemar Mellik; 1930).
Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli 21), kus ta elas 1843–1847.
Vaino Vahing  ja Madis Kõiv on kirjutanud Faehlmannist näidendi.