BAROKK (16.SAJ-18SAJ I POOL) (0)

BAROKK ​ ​(16.SAJ-18SAJ​ ​I​ ​POOL) 
 
1660-1750 
Barokk​ ​-​ ​​ebatavaline,​ ​kirg,​ ​ülepaisutatud,​ ​li aldav. 
Eu​ ​ri kides​ ​valitses​ ​monarhia,​ ​seega​ ​absolutism.​ ​Kodusõjad:30​ ​a'ne​ ​sõda​ ​(1618-1648). 
Baroki​ ​sünnimaa​ ​oli​ ​Itaalia,​ ​keskus​ ​ Rooma ​ ​(paavst​ ​oli​ ​seal).​ ​Tähelepanu​ ​oli​ ​emotsioonidel​ ​ja 
tunnetel.​ ​Barokk​ ​oli​ ​väliselt​ ​toretsev​ ​ja​ ​elu​ ​nautiv.​ ​Polnud​ ​ühtlane​ ​ja​ ​üleeuropaline​ ​sti l, 
omane​ ​maadele,​ ​mil es​ ​valitses​ ​katolik​ ​ kirik ​ ​(Itaalia,​ ​ Hispaania ,​ ​MM-de​ ​ lõunaosa , 
Lõuna-Saksamaa).  
Barokkmuusika​ ​üldiseloomustus​ ​ja​ ​ vokaalmuusika  
Muusikaline​ ​barokksti l​ ​on​ ​pärit​ ​Ülem- Itaaliast ,​ ​enamik​ ​sel e​ ​ajastu​ ​muusikažanre. 
Barokiajastule​ ​iseloomuliku​ ​ meloodia ​ ​saadet​ ​tähistab​ ​mõiste​ ​:​ ​​ basso ​ ​ continuo ​- katkematu  
bass ,​ ​ generaalbass ​ ​e​ ​nummerdatud​ ​bass​ ​(pause​ ​pole).​ ​Mängitakse​ ​pil i:1)bassipil ​ ​(tšel o, 
viola​ ​da​ ​ gamba ,​ ​fagott)​ ​2)harmooniapil ​ ​(klavessi n,​ ​ orel ,​ ​ lauto ),​ ​mis​ ​improviseerib 
katkematule​ ​bassimeloodiale​ ​harmooniat.​ ​Vastav​ ​koosseis​ ​sai​ ​ni ​ ​levinuks,​ ​et​ ​barokki​ ​nim.​ ​ka 
generaalbassi​ ​ajastuks.​ ​Barokiajastul​ ​sai​ ​järjest​ ​enam​ ​õukonnamuusikale​ ​ül'ks​ ​esinemine 
külalistele​ ​(virtuossus​ ​ja​ ​omanäolisus).​ ​17.​ ​saj​ ​tekkis​ ​vokaalmuusika​ ​kõrvale​ ​iseiseisva​ ​ja 
olulisena​ ​ka​ ​instrumentaalmuusika.​ ​18.​ ​saj​ ​tekkisid​ ​ nendest ​ ​koosseisudest​ ​orkestrid. 
Vokaalmuusika 
17.​ ​saj​ ​​ ​algus-instrumentaalsaatega​ ​ soololaul  
Lauto 
Madrigal - aaria ​ ​e​ ​soololaul,​ ​mida​ ​lauldi​ ​kas​ ​ainult​ ​lauto,​ ​basso​ ​continuo​ ​pil irühma​ ​või​ ​pisut 
suurema​ ​ansambli​ ​saatel. 
Muusikaline​ ​barokksti l​ ​on​ ​pärit-poli tiliselt​ ​kil ustatud​ ​Ülem-Itaaliast,​ ​mis​ ​mõjutas​ ​muusikalist 
moodi​ ​suures​ ​osas​ ​Lääne-Eu'st. 
Seal​ ​kujunes​ ​enamik​ ​sel e​ ​ajastu​ ​muusikažanre. 
Kõige​ ​kaalukam​ ​muutus​ ​tuli​ ​kompositsioonitehnikas-kui​ ​si ani​ ​valitsesid​ ​vanad​ ​laadid​ ​(dooria, 
früügia​ ​jne),​ ​si s​ ​nüüd​ ​sai​ ​valitsevaks​ ​​duur-​ ​ja​ ​moll-helilaadid. 
-varasema​ ​polüfoonia​ ​asemele,​ ​kus​ ​kõik​ ​ hääled ​ ​olid​ ​võrdsed​ ​ja​ ​iseseisvad​ ​tuli​ ​​monoodia​ ​​- 
kus​ ​väljenduslikkus​ ​on​ ​peamiselt​ ​ühes​ ​hääles​ ​e​ ​meloodias,​ ​teised​ ​hääled​ ​omavad​ ​saate​ ​rol i. 
Vokaalne​ ​meloodia​ ​on​ ​seotud​ ​vägagi​ ​tekstiga,​ ​mis​ ​jälgib​ ​kõne​ ​rütmi. 
Need,​ ​kes​ ​monoodia​ ​sti li​ ​lõid,​ ​arvasid,​ ​et​ ​ muusika ​ ​ilma​ ​tekstita​ ​ei​ ​suudagi​ ​midagi​ ​väljendada 
ja​ ​seega​ ​matkib​ ​instrumentaalmuusikagi​ ​kõnet/deklamatsiooni. 
(Renessansiajastule​ ​iseloomulik​ ​ muusika ​ ​polnud​ ​mõeldud​ ​kuulajaile​ ​esitamisesk​ ​ja​ ​seega 
polnud​ ​ka​ ​taotluseks​ ​ kuulaja ​ ​tähelepanu​ ​köitmine​ ​Kiriku-​ ​ja​ ​õukonnamuusika​ ​olid 
jumalateenistuste​ ​ja​ ​õukondlike​ ​rituaalide​ ​osa​ ​ning​ ​seltskonnamuusika​ ​oli​ ​mõeldud​ ​ühiseks 
musitseerimiseks​ ​ja​ ​tantsumuusika​ ​tantsimiseks.​ ​Renessansiaegsed​ ​kiriku-ja 
õukonnakapel id​ ​ei​ ​koosnenud​ ​kutselistest​ ​muusikutest,​ ​vaid​ ​peamiselt​ ​vaimulikest.​ ​Algselt 
tähistas​ ​sõna​ ​kapel -vaimulikkonda,​ ​või​ ​väikest​ ​palveruumi,)​ kapell ​-barokiajastus​ ​aga 
orkestrit ​ ​ja/või​ ​koore. 
Barokiajastul​ ​sai​ ​järjest​ ​enam​ ​õukonnamuusikute​ ​ül'ks​ ​esinemine​ ​külalistele. 
Ni ​ ​muutus​ ​ka​ ​õukonna-​ ​ja​ ​linnamuusiku​ ​staatus​ ​ja​ ​varasemast​ ​tähtsamaks​ ​sai​ ​esituse 
efektne​ ​virtuoossus​ ​ja​ ​omanäolisus.​ ​​See​ ​sai​ ​juba​ ​alguse​ ​ Veneetsia ​ ​koolkonna 
uhkekõlalistest​ ​koorikontsertidest.  
Vokaalmuusika​ ​kõrvale​ ​kerkis​ ​17.​ ​saj'l​ ​iseseisva​ ​ja​ ​olulisena​ ​ka​ ​instrumentaalmuusika.  
Soolopil idele​ ​ja​ ​väikestele​ ​pil irühmadele​ ​loodud​ ​teosed​ ​kõlasid​ ​ni ​ ​aadlipaleedes,​ ​kirikuis​ ​kui 
ka​ ​linnakodanike​ ​kodudes.  
18.​ ​saj'l​ ​paisusid​ ​need​ ​koosseisud​ ​isegi​ ​​orkestriteks​,​ ​mis​ ​esinesid​ ​ooperi-ja​ ​teatrimajades 
ning​ ​mil e​ ​muusika​ ​kõlas​ ​ikka​ ​sagedamini​ ​ka​ ​linnakodanikele-suuuremates​ ​saalides, 
kohvimajades,​ ​parkides. 
 
BAROKIAJASTU ​ ​VOKAALMUUSIKA 
1600.​ ​a​ ​paiku​ ​kuulutasid​ ​paljud​ ​luuletajad​ ​&​ ​muusikud,​ ​et​ ​pf- laulus ​ ​on​ ​muusika​ ​ja​ ​luule 
teravas​ ​vastuolus- 
-muusika​ ​domineerib​ ​luule​ ​üle 
-sõnadest​ ​on​ ​raske​ ​aru​ ​saada 
-muusika​ ​moonutab​ ​teksti​ ​loomulikku​ ​rütmi 
-kõla​ ​põhjustab​ ​mõttetut​ ​sõnade​ ​kordust 
Seega​ ​tuli​ ​renessansiaegse​ ​ansamblilaulu​ ​asemele​ ​17.​ ​saj​ ​alguseks​ ​- 
instrumentaalsaatega​ ​soololaul. 
See​ ​pidi​ ​jäljendama​ ​Vana-Kreeka​ ​luulekunsti,​ ​kus​ ​poeesia​ ​ja​ ​sel e​ ​muusikaline​ ​ettekanne 
olid​ ​ideaalses​ ​tasakaalus. 
Anti kaja​ ​laulikute​ ​armastatud​ ​saatepil ​ ​oli​ ​näppepil ​ ​lüüra,​ ​nüüd​ ​sai​ ​sel eks​ ​aga-​lauto. 
Hilisrenessansi​ ​madrigalist​ ​arenes​ ​välja​ ​17.​ ​saj​ ​algul​ ​aaria​ ​​e​ ​soololaul,​ ​mida​ ​lauldi​ ​kas​ ​ainult 
lauto,​ ​basso​ ​continuo​ ​pil irühmal​ ​või​ ​pisut​ ​suurema​ ​ansabli​ ​saatel. 
Aariale​ ​eelnes​ ​tavaliselt​ ​-​ ​​ retsitatiiv ​ ​​e​ ​kõnelaul,​ ​mis​ ​vi s​ ​vajadusel​ ​tegevust​ ​edasi. 
Aariaid​ ​ja​ ​retsitati ve​ ​esitati​ ​17-​ ​saj​ ​peamistes​ ​vokaalistrumentaalsuurvormides,​ ​mil isteks 
olid:​ ​​ kantaat ,​ ​ oratoorium ,​ ​ passioon ​ ​ja​ ​ ooper . 
 
VOKAALISTRUMENTAAL​ ​SUURVORMID 
Barokkajastu ​ ​vokaalmuusikas​ ​oli​ ​üksiku​ ​aaria​ ​kõrval​ ​tähtsaim​ ​ kammermuusika ​ ​ žanr ​ ​- 
kantaat​ ​​(it.​ ​k​ ​-​ ​cantare​ ​-​ ​laulma) 
Algselt​ ​tähistas​ ​sõna​ ​cantata​ ​lihtsalt​ ​vokaalteost,​ ​aga​ ​17.​ ​saj​ ​algul​ ​sai​ ​​kammerkantaat 
lihtsalt​ ​pikem​ ​ja​ ​arendatum​ ​aaria​ ​või​ ​duett​ ​basso​ ​continuo​ ​saatel. 
17.​ ​saj​ ​II​ ​poolel​ ​arenes​ ​see​ ​2-3​ ​aaria​ ​ja​ ​retsitati viga​ ​teoseks.​ ​Algselt​ ​kirutati​ ​kantaate​ ​vaid 
1le​ ​solistile​ ​ja​ ​teda​ ​saatvale​ ​väiksele​ ​instrumentaalansamblile. 
Tuntuimaks​ ​kantaatide​ ​loojateks​ ​on​ ​-​ ​​Georg​ ​ Friedrich ​ ​ Händel ,​ ​Johann​ ​ Sebastian ​ ​ Bach , 
Alessandro​ ​Scarlatti. 
Saksamaal​ ​kujunes​ ​17.​ ​saj​ ​lõpuks​ ​aga​ ​suurema​ ​koosseisu​ ​ja​ ​keerulisema​ ​ülesehitusega 
kirikukantaat.  
Sel e​ ​tekstid​ ​võeti​ ​pi blist​ ​ja​ ​kiriku​ ​lauluraamatust,​ ​palju​ ​kasutati​ ​spets.​ ​sel e​ ​tarbeks​ ​loodud 
vaimulikku​ ​luulet.​ ​Need​ ​kantaadid​ ​loodi​ ​juba​ ​1le/mitmele​ ​solistile​ ​(sageli​ ​4),​ ​kel ele​ ​võidi 
lisada​ ​väikene​ ​koorirühm​ ​ja​ ​suuremale​ ​instrumentaalansamblile. 
Sel isest​ ​kantaadist​ ​sai​ ​luterliku​ ​kiriku​ ​jumalateenistuse​ ​oluline​ ​muusikaline​ ​osa.​ ​Sel iseid 
kantaate​ ​lõi​ ​põhiliselt​ ​-​ ​​Johann​ ​Sebastian​ ​Bach. 
Ulatuslikku​ ​kontsertteost​ ​solistidele,​ ​koorile​ ​ja​ ​orkestrile,​ ​mil e​ ​ooperlikult​ ​dramaatiline​ ​sisu 
antakse​ ​edasi​ ​ilma​ ​lavastuseta​ ​nim​ ​-​ ​​oratoorium 
Oratooriumi​ ​žanr​ ​sündis​ ​Roomas.​ ​Nimetus​ ​​oratorio​ ​​pärineb​ ​sõnast​ ​palvesaal.​ ​Ni ​ ​kutsuti 
kõrgvaimulike​ ​ja​ ​aadlisoost​ ​jesui tide​ ​paleedest​ ​kabelisarnast​ ​ruumi,​ ​kus​ ​loeti​ ​põhakirja,​ ​peeti 
jutlust​ ​ja​ ​lauldi​ ​vaimulikke​ ​laule.​ ​Oratooriumi​ ​eelkäijaks​ ​on​ ​​liturgiline​ ​ draama ​ ​(muusikaga 
pi blistseenide​ ​etendamine)​ ​sajandte​ ​vanune​ ​traditsioon.  
Barokiaegse​ ​oratootiumi​ ​tekst​ ​oli​ ​tavaliselt​ ​kas​ ​ladina-​ ​või​ ​itaaliakeelne​ ​(erandiks​ ​Händeli 
oratooriumid).​ ​ Keskseks ​ ​tegelaseks​ ​on​ ​jutustaja,​ ​kes​ ​annabe​ ​dasi​ ​põhilise​ ​osa​ ​sisust.​ ​Teised 
solistid ​ ​kehastavad​ ​loo​ ​tegelasi​ ​ja​ ​esitavad​ ​lugu​ ​saatvaid​ ​lüürilisi​ ​mõtisklusi​ ​(aariaid).​ ​Koor​ ​on 
kommenteeriv​ ​ja​ ​sündmustes​ ​vahetult​ ​osalev​ ​rahvas.​ ​Tuntuim​ ​looja​ ​on​ ​​Georg​ ​Friedrich 
Händel.  
Saksamaa​ ​​kirikliku​ ​oratooriumi​ ​​ja​ ​ka​ ​​passiooni​ ​​alusepanijaks​ ​oli​ ​​Heinrich​ ​Schütz 
(1585-1672),​ ​keda​ ​peeti​ ​17.​ ​saj​ ​suurimaks​ ​saksa​ ​muusikuks.  
Oratooriumižanri​ ​tähtsaks​ ​alaliigiks​ ​​sai​ ​protestantlikus​ ​muusikas-​passioon​ ​​e​ ​Jeesuse 
kannatuslugu,​ ​mil e​ ​tekst​ ​on​ ​võetud-uue​ ​testamendi​ ​evangeeliumitest-Matteuse,​ ​Markuse, 
Luuka​ ​või​ ​Johannese​ ​evangeeliumist.​ ​Sealgi​ ​on​ ​keskseks​ ​tenor-solistid​ ​e​ ​​evangelisti 
jutustav​ ​retsitati v,​ ​mil ele​ ​öisanduvad​ ​loo​ ​tegelaste​ ​otsekõned​ ​samuti​ ​retsitati vses​ ​laadis. 
Suur​ ​tähtsus​ ​on​ ​passioonis​ ​​kooril​,​ ​kes​ ​laulab​ ​hulga​ ​tegelaste/nimetu​ ​rahvahulga​ ​repli ke, 
mis​ ​on​ ​kannatusloos​ ​väga​ ​olulised.​ ​Tuntumad​ ​loojad​ ​on​ ​​Heinrich​ ​Schütz​ ​ja​ ​Johann 
Sebastian​ ​Bach.  
Piesta-​it.​ ​k​ ​halastus-sel ist​ ​nim.​ ​kannavad​ ​kunstiajaloos​ ​teosed,​ ​mil e​ ​sisuks​ ​on​ ​Kristuse 
ristilt​ ​võtmine.  
17.​ ​saj​ ​pil imuusikas​ ​tuleb​ ​lugeda​ ​suurimaks​ ​muutuseks​ ​1​ ​instrumendi​ ​esilekerkimist​ ​soolo- 
ja​ ​ansamblipil iks-​ viiul .​ ​​Veel​ ​eelmisel​ ​saj'l​ ​ei​ ​küündinud​ ​vi ul​ ​oma​ ​viooladest​ ​li gikaaslaste 
kõrval​ ​kuigivõrd​ ​esile.​ ​Seltskonna-​ ​ja​ ​kirikumuusikas​ ​sai​ ​see​ ​pil ​ ​oluliseks​ ​16.-17.​ ​saj 
vahetusel.​ ​Vi ulile​ ​hakati​ ​looma​ ​väga​ ​virtuoosseid​ ​teosed.​ ​17.​ ​saj​ ​keskel​ ​sai​ ​vi ulist 
kammeransambli​ ​peamine​ ​meloodiapil .  
Vi uli​ ​ki re​ ​tõus​ ​oli​ ​seotud​ ​kuulsa​ ​vi ulimeistrite​ ​koolkonnaga​ ​Cremonas.​ ​Sealse​ ​meistri 
Nicolo​ ​Amati​ ​​ja​ ​tema​ ​õpilaste​ ​​Andrea​ ​Guarneri​ ​​ning​ ​​ Antonio ​ ​Stradivari​ ​​käe​ ​al ​ ​kujunes 
vi uli​ ​klassikaline​ ​kuju​ ​ja​ ​ehitus.  
Teistest​ ​poognaga​ ​mängitavatest​ ​keelpil idest​ ​on​ ​barokkajastule​ ​samuti​ ​väga​ ​iseloomulik 
viola​ ​da​ ​gamba​ ​​(hoitakse​ ​põlvedega),​ ​mis​ ​on​ ​tšel o​ ​otsene​ ​eelkäia.​ ​Viola​ ​da​ ​gambat​ ​tunti​ ​ka 
virtuoosse​ ​soolopil ina.  
Puhkpil idest​ ​oli​ ​meloodiapil ina​ ​kasutusel​ ​​oboe​,​ ​mis​ ​mängis​ ​orkestris/ansamblis​ ​vi uliga 
sageli​ ​ka​ ​unisoonis​ ​ andes ​ ​vi masele​ ​sära​ ​ja​ ​kandvust​ ​juurde.​ ​Basspil ina​ ​oli​ ​kasutusel​ ​​fagott​. 
Kammermuusikas​ ​oli​ ​meloodiapil ina​ ​vägagi​ ​tuntud​ ​ka​ ​​plokkflööt​,​ ​mil e​ ​asemele​ ​tuli​ ​18.​ ​saj'l 
põikflööt ​. 
Klahvpil idest​ ​oli​ ​muusikas​ ​väga​ ​mitmekülgne​ ​rol ​ ​​klavessiinil​.​ ​See​ ​oli​ ​soolopil ​ ​ja​ ​oluline 
harmooniapil ​ ​(basso​ ​continuo).​ ​Koduste​ ​pil idena​ ​olid​ ​kasutusel​ ​ka​ ​​positiivorel​ ​​ja 
klavikord​.​ ​Klahvpil idel​ ​enamasti​ ​ei​ ​tehtud​ ​vahet​ ​ja​ ​neil​ ​mängitavat​ ​muusikat​ ​nim.​ ​- 
klaviirimuusikaks​.​ ​Saksas​ ​hoogustus​ ​väga​ ​võimsate​ ​​orelite​ ​ehitamine,​ ​mil ised​ ​tõusid 
kirikulaulu​ ​saatmisest​ ​soolopil iks. 
Instrumentaalansamblitest​ ​tuntumad​ ​olid-​ barokktrio ​ ​​(2​ ​meloodiapil i+basso​ ​continuo)​ ​​ja 
itaalia​ ​ orkester ​.​ ​Orkestri​ ​ül'ks​ ​oli​ ​17.​ ​saj​ ​põhiliselt​ ​mängida​ ​õukondades,​ ​nt​ ​vastuvõttudel​ ​ja 
bal idel.​ ​19.​ ​saj​ ​algul​ ​hakkasid​ ​tekkima​ ​tudengite​ ​ja​ ​linnakodanike​ ​muusikaühingud,​ ​nende 
juurde​ ​kuulus​ ​orkester.  
 
INSTRUMENTAALMUUSIKA​ ​ŽANRID  
TÄHTSAMAD​ ​INSTUMENTAALVORMID: 
Barokkajastu​ ​tähtsaim​ ​vorm​ ​oli​ ​​ fuuga .​ ​​Fuuga​ ​on​ ​polüfoonilise​ ​muusika​ ​keerukaim​ ​vorm. 
Kaanonis​ ​kõlab​ ​1​ ​meloodia​ ​kõigis​ ​häältes​ ​algusest​ ​lõpuni​ ​samana,​ ​si s​ ​fuugas​ ​algavad 
hääled​ ​sama​ ​meloodiaga​ ​aga​ ​lähevad​ ​erinevalt​ ​edasi.​ ​Fuuga​ ​on​ ​pikem​ ​kui​ ​ kaanon .​ ​Enne 
fuugat​ ​esitatakse​ ​sageli​ ​sissejuhatav​ ​pala,​ ​mis​ ​valmistab​ ​kuulajat​ ​fuuga​ ​kuulamiseks​ ​ette. 
Need​ ​on​ ​nt​ ​​prelüüd​ ​​ja​ ​​tokaata​.​ ​1ks​ ​suurimaks​ ​fuugade​ ​meistriks​ ​peetakse-J.​ ​S.​ ​Bachi. 
Nimetusega​ ​​“ sonaat ”​ ​​tähistati​ ​barokiajastul​ ​mitmeosalist,​ ​tavaliselt​ ​pil iansamblile​ ​loodud 
instrumentaalteost.​ ​Algselt​ ​koosneb​ ​​sonaat​ ​​lihtsalt​ ​erineva​ ​karakteri​ ​ja​ ​tempoga​ ​lõikudest, 
hiljem​ ​mitmest​ ​iseseisvast​ ​osast.​ ​Sonaate​ ​loodi​ ​17.​ ​saj​ ​kirikus​ ​esitamiseks​ ​ja​ ​tavalise 
kammermuusikana.  
Parimad​ ​barokiaegsed​ ​​keelpillisonaadid​ ​​on​ ​loonus​ ​Roomas​ ​tegutsenud​ ​vi ulivirtuoos, 
orkestrijuht​ ​ja​ ​ helilooja ​ ​​Arcangelo​ ​ Corelli ​.  
Sonaadi​ ​paral eelvormiks​ ​on​ ​​ kontsert ​ ​​(it​ ​k​ ​​concerto​-koosmäng,​ ​ ansambel ).​ ​See​ ​on 
virtuoosne​ ​teos​ ​suuremale​ ​ansamblile/barokkorkestrile.​ ​Üks​ ​erivorm​ ​barokkajastul 
oli-​concerto​ ​grosso.​ ​Seal​ ​lisatakse​ ​tavaliselt​ ​​barokktriole​ ​(väike​ ​koosseis-nt​ ​I​ ​vi ul,​ ​II​ ​vi ul 
ja​ ​basso​ ​continuo)​ ​​suurem​ ​ansambel​ ​(orkester).​ ​Esitatakse​ ​teost​ ​ni ,​ ​et​ ​suurem​ ​grupp 
ühineb​ ​väiksemaga​ ​lõiguti.​ ​​Angelo​ ​Corelli,​ ​Antonio​ ​ Vivaldi ,​ ​Georg​ ​Friedrich​ ​Händel, 
Bach. 
Soolokontserdi​ ​​žanris​ ​eristuvad​ ​1​ ​või​ ​mitu​ ​ solisti ,​ ​kes​ ​mängivad​ ​oma​ ​virtuosseid​ ​soololõike 
vaheldumisi​ ​ansambli/orkestri​ ​korduva​ ​teemaga.​ ​Sel ine​ ​kontsert​ ​on​ ​enamasti​ ​​kolme 
osaline​ ​(ki re-aeglane-ki re).​ ​Tuntumateks​ ​loojateks​ ​on​ ​Vivaldi,​ ​Bach​ ​ja​ ​Händel​.​ ​Tavalisim 
soolopil ​ ​barokiajastil​ ​oli​ ​vi ul,​ ​aga​ ​esindatud​ ​olid​ ​ka​ ​teised​ ​pil id​ ​nt​ ​põikflööt,​ ​plokkflööt,​ ​viola 
da​ ​gamba.  
Soolokontserdi​ ​vormi​ ​peamine​ ​kujundaja​ ​ja​ ​kuulsaim​ ​looja​ ​oli​ ​veneetslane-​Antonio​ ​Vivaldi. 
Sonaadi​ ​ja​ ​kontserdi​ ​kõrval​ ​oli​ ​3​ ​instrumentaalmuusika​ ​olulisem​ ​vorm​ ​​süit​-on​ ​erinevates 
karakterites​ ​tantsule​ ​(ei​ ​tantsitud),​ ​aga​ ​ka​ ​lihtsate​ ​instrumentaalpalade​ ​tsükkel.​ ​Sel est​ ​ka 
nimestus​ ​tantsusüit.​ ​Tuntumad​ ​autorid-Bach,​ ​Händel.  
Tantsusüidi​ ​tuntumad​ ​osad: 
-Al emande-rahulik​ ​saksa​ ​sammtants 
-Comante-ki re​ ​prantsuse​ ​hüppetants 
-Sarabande-aeglane​ ​ja​ ​pidulik​ ​hispaania​ ​tants 
-Gigue-kirre​ ​šoti​ ​meremeeste​ ​hüppetants 
Johann​ ​Sebastian​ ​Bach​ ​( 1685 -1750) 
 
OOPER​ ​JA​ ​BALLETI​ ​SÜND​ ​JA​ ​ARENG​ ​(17-18​ ​saj) 
ooper​-soololaulust​ ​arenenud​ ​kõige​ ​suurejoonelisem​ ​aga​ ​ühtlasi​ ​ka​ ​kõige​ ​iseloomulikum​ ​17. 
saj​ ​muusikaesteetikale.​ ​​Vanakreeka​ ​tragöödia​ ​​eeskujul​ ​on​ ​tähtsaim​ ​osa​ ​​libreto.​ ​​Keskajast 
võeti​ ​eeskuju​ ​liturgilistest​ ​draamadest​ ​ja​ ​müsteeroumitest.​ ​Itaalias​ ​labastati​ ​mütoloogilise 
sisuga​ ​​intermeediume​ ​​(lõbusad​ ​vahepalad).​ ​Prantsuse​ ​ooperi​ ​eelkäijaks​ ​peetakse 
õukonnaballetti​,​ ​mis​ ​sisaldas​ ​ka​ ​lauldud​ ​osi.​ ​Prantsuse​ ​balett-ooperi​ ​loojaks​ ​barokis​ ​on 
Jean-Baptiste​ ​Lully​.​ ​(“Kodanlasest​ ​aadlimees”)  
Inglismaal​ ​valmistasid​ ​ooperikunsti​ ​ette​ ​õukondlikud​ ​maskietendused​ ​(​pantomi mtantsud, 
aariad​ ​ja​ ​koorid).​ ​Üks​ ​ja​ ​ainus​ ​tuntud​ ​baroki​ ​ooperihelilooja​ ​on​ ​​Henry​ ​Purcell​ ​(ooper​ ​“Dido​ ​ja 
Aeneas”​ ​ja​ ​näidend​ ​“Abdelazar”)  
Itaalias​ ​​Firenzes​ ​sündis​ ​ooper.​ ​Kokku​ ​hakkas​ ​saama​ ​haritlaste​ ​ring-​ Firenze ​ ​Camerata. 
Nemad​ ​panid​ ​aluse​ ​ooperile,​ ​mida​ ​algselt​ ​kutsuti​ ​dramma​ ​per​ ​musica​ ​e​ ​muusikaline​ ​draama. 
Esimene​ ​ooper​ ​oli​ ​​“Daphne”​ ​Jacopo​ ​ Peri ​ ​​(1597).​ ​Teiseks​ ​Peri​ ​ooperils​ ​oli​ ​“Eurydike” 
(1600).  
Esimene​ ​suur​ ​ooperihelilooja​ ​oli​ ​​Claudio​ ​Monteverdi:​Tema​ ​vi evaatuseline​ ​ooper​ ​“Orpheus” 
(1607)​ ​on​ ​esimene​ ​terviklik​ ​ja​ ​muusikaliselt​ ​rikka​ ​väljenduslaadiga​ ​ooper.  
Veneetsiast​ ​​sai​ ​Euroopa​ ​ooperikeskus.​ ​1637​ ​avati​ ​seal​ ​I​ ​avalik​ ​ooperiteater​ ​Teatri​ ​San 
Cassiano.​ ​Majanduslikel​ ​põhjustel​ ​olid​ ​bal etitrupi​ ​ja​ ​orkestri​ ​koosseisud​ ​väiksed.​ ​17.​ ​saj 
lõpul​ ​kujunes​ ​​Napoli​ ​ooperikoolkond,​ ​​mis​ ​keskendus​ ​ kõrgele ​ ​laulukultuurile.​ ​Näitlemine 
tagaplaanil.​ ​Peategelased​ ​olid​ ​​prima​ ​donna​ ​​ja​ ​​primo​ ​uomo.​ ​​Meespeaosadesse​ ​hakati 
palkama​ ​​kasteaatlauljaid​ ​(kõrge​ ​häälega)​ ​nt​ ​Farel i.​ ​Kõrvuti​ ​tõsise​ ​ooperiga-​ opera ​ ​seria​, 
loodi​ ​ka​ ​koomilisi​ ​oopereid​-opera​ ​buffa.  
Georg​ ​Friedrich​ ​Händel 
(1685-1759) 
Ooper:”Julius​ ​Caesar”,​ ​“Rinaldo”,​ ​“Rodalinda” 
Oratoorium:”messias”,​ ​“saalomon”,​ ​“saul”