Budaism (0)

Budaism
Ülari,Margus,Vladimir
Ajalugu
Ajalooline Buddha Šākjamuni õpetas meile, et püsitus ja muutumine on elus paratamatud. Elu on 
sündmuste ja nähtuste vool, mis on lakkamatus muutumises. Kõik nähtused sõltuvad mingitest 
tingimustest ning nende tingimuste muutudes muutuvad ja kaovad lõpuks ka nähtused. Selline on 
Buddha seadmus vastastikusest sõltuvusest ehk sõltuvuslikust tekkest ( sanskriti keeles 
pratītyasamutpāda).
Budism ise allub samuti sõltuvuslikkuse seadusele. Ajalooalased uuringud tõendavad püsitust ja 
muutusi budistlikes institutsioonides, filosoofilistes süsteemides, budismi pühades legendides ja 
müütides ning budismi teostamise meetodites. Budismi ajaloo mittetundmine võib põhjustada 
eksiarvamusi ning viia isegi fundamentalismi ja sektantluse tekkeni budismis . See juhtub, kui budismi 
teostajad ja kogukonnad ajavad müüdid ja legendid segi ajalooliste faktidega.
Budism
Budism (ka buddhism, budalus,  buda usk) on Buddha Šākjamuni (Siddhārtha Gautama ; arvatavasti 
6.–5. sajandil eKr) õpetus ning selle põhjal Indias tekkinud ja seejärel pea kõikjale levinud traditsioon, 
õpetuste kogum ja kultuur.
Budismi eesmärgiks on Buddha Šākjamuni eeskujul inimestes virgunud meeleseisundi tekitamine. 
Šākjamuni, kelle sünninimi oliSiddhārtha Gautama, pärines Põhja-India valitsejasoost. Ta jõudis 
virgumiseni, ehk sai buddhaks umbes 35-aastaselt, hakkas seejärel õpetama ja lõi oma koguduse. 
Ülejäänud elu pühendas ta õpetamisele, rännates ringi tänapäeva Bihari osariigi aladel. Budismi levik 
kiirenes Indias kuningas Ašoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning samuti läände.
Budism Eestis
Budoloog  Alexander Staël von Holstein  (1877–1937) ja filosoof  krahv   Hermann von Keyserling  (1880–1946) olid 
väljapaistvad teadlased ja mõtlejad, kuid neid ei saa pidada otseselt Eesti budistliku kultuuri alusepanijateks, sest oma 
töid kirjutasid nad enamasti saksa keeles ning avaldasid väljaspool Eestit.
Budismi nn praktilist külge esindas peamiselt 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud budismi propageerija Karl 
Tõnisson ehk Vend Vahindra (1873–1962), kes juba 1893. aastal oli Burjaatias budismiga kokku puutunud. Lõpetanud 
siin regioonis tegutsemise, jõudsid tema ja ta järgija  Friedrich Lustig enne Teist maailmasõda Birmasse, kus nad 
tegutsesid budistlike munkadena.
Budismi laialdase leviku üheks oluliseks osaks on alati olnud (lisaks buddhadharmat vahendavate elavate õpetajate ja 
Buddha õpetust järgiva/teostava sangha olemasolule) ka emakeelse pühakirja olemasolu. Sellest seisukohast lähtudes 
võib eesti budismi laialdasema leviku alguseks pidada 1960. aastate lõppu ja 1970. aastaid, mil eestlastest teadlased 
eesotsas Linnart Mälliga hakkasid algkeelseid budistlikke  tekste  tõlkima. Alates 1960. aastatest on Linnart Mälli tõlkes 
algkeeltest ilmunud näiteks sellised budismi alustekstid: 
Kolm Kalliskivi
Kolm kalliskivi (skr triratna, pl.k. tiratna) on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: 
virgunu ehk buddha, seadmus ehk  dharma  ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks 
kaitseks (skr: śaraṇa) ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see 
väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu.
Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui 
Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda 
kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki 
budiste ja hüvesõpru.
Kogudus
Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (pali: saṅgha; sanskr: saṃgha). Algne sangha kujunes 
Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid 
kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on 
seda tänini.
Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja 
kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile, 
nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv  eluase . 
Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sanskr: vihāra), mis muutusid tõelisteks 
kultuuri- ja teaduskeskusteks,  klooster -ülikoolideks. Tuntuim neist oli Indias Nālandā.
Neli õilsat tõde
Budismi põhiseisukohad on esitatud Buddha esimest jutlust kajastavas tekstis 
"Seadmuseratta käimapanemine" (eesti keeles "Budismi pühad raamatud" 1. Tartu, 2004, 
tõlkinudLinnart Mäll), mille vaateid jagavad kõik budismi koolkonnad . Seal räägib Buddha 
neljast õilsast tõest; need on:
1.
tõde kannatusest,
2.
tõde kannatuse põhjusest,
3.
tõde kannatuse lakkamisest ja
4.
tõde kannatuse lakkamisele viivast teest.
See tee on õilis kaheksaosaline tee. Teisisõnu nimetas Buddha seda keskteeks, mis väldib 
äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele.
Budaimi tempel
https://www.youtube.com/watch?v=xoS2UxwiM
IQ