Pirita klooster (0)

Pirita klooster

Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt, umbes aastast 1400 . Põhi eestvedajateks said kolm kaupmeest: Hinrich Swalbart, Hinrich Huxer ja Gerlich Kruse. Nagu enamik toonaseid kloostreid oli see monasteria mixta tüüpi. Klooster oli mõeldud elamiseks kuuekümnele nunnale ja kolmeteistkümnele preestrile, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest. Klooster ja kirik oli jaotatud kaheks, millest üks pool oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmlikele, kes soovisid kloostrikirikus jumalateenistusel käia.
Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama. Kloostrikompleksi rajamise alguseni kulus siiski veel kümmekond aastat, sest alles 1417 saadi esimene paemurruluba.
Mõned kloostri rajamise idee algatanud kaupmehed astusid uue kloostri vendadeks. Ehitustöid juhatas Hinrich Swalbart. Kloostri keskne ehitus - kirik - pühitseti sisse 1436. aastal. Ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini. Ehituse kulgu mõjutas tõenäoliselt ka vahendite nappus, naiskloostri läänetiiba ei jõutud tõenäoliselt esialgse plaani järgi valmis ehitada. Ehituskrundi kinkis kloostrile Liivi Ordu.
Pirita kloostri kirik (sisemõõtmed 24x56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli oma mahult ja mõõtudelt muljetavaldav ning oli seega suurim kirkikuhoone keskaegses Tallinnas. Ehitamisel järgiti Püha Birgitta eeskirju. Lihtne kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks - konvendi- ja rahvakirikuks - vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit. Idatiiva teisel korrusel oli dormitoorium ehk magamissaal. Kiriku vastastiivas asus teisel pool sisehoovi refektoorium ehk söögisaal. Mees- ja naiskloostrist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad. Nii nais - kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. 
Eeskirjade kohaselt pidi kirikus olema 13 altarit, mis kandsid apostlite nimesid , nii et igal preestril oli nö. oma altar ja apostel . Lisaks oli kirikus veel mitu kõrvalaltarit, s.h. Püha Birgitta altar.
Pirita klooster oli ka rahvusvaheline palverännupaik. Ruumid külalistele toetusid kiriku välisseina loodenurgale.
Pirita klooster sai keskajal tegutseda peaaegu 175 aastat. Surmakella lõi kloostrile Liivi sõda(1558-1583) kui ka 1564. aasta kevadel kloostri majanduskeskust laastanud tulekahju. Juba Liivi sõja algusaastatel arutas Tallinna raad kloostri lammutamist strateegilistel kaalutlustel , kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu lammutamisideed ei teostatud. Oli ju aasta varem ( 1559 ) samadel põhjustel lammutatud ka Jaani seegi kirik. Ränk hoop tabas kloostrit 1577 . aastal, kui Vene tsaari Ivan IV väed rüüstasid Tallinna piiramise ajal põhjalikult ka Pirita kloostrit. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.
Ilma peremeheta jäänud varemed olid kohati kasutusel veel Põhjasõjani (1700-1721), misjärel varemed taas tühjenesid. Peaaegu puutumatuna säilis vaid kirikuruum, mille kõrgeid müüre oli arvatavasti rüüstajail tülikas lammutada.
Esimesed süstemaatilised väljakaevamistööd algasid Pirita kloostri aladel 1934. aastal. Juba tollal väljakaevatud suurepärastele leidudele tuli rohkelt lisa ka 1960. aastate algul taasalanud väljakaevamistöödel. Leidude koguarv on aukartustäratav – kirikus ja nunnade sulushoonestiku kohal leiti pea paarkümmend tuhat irdleidu, mis pärinevad 15. sajandist kuni 20. sajandini. Leidude seas on nii suurepäraseid arhitektuurilisi raidkive kui ka keraamiliste nõude osi, isegi ordu kuldseid sõrmuseid, mille kandmine oli nunnadele kohustuslik jpm.
1992. aastal taotles Birgitta ordu juht ema  Tekla  Eesti valitsuselt Birgitta ordu Tallinna kloostri varemete rendilevõttu. 1994. aastal asusid Birgitta ordu nunnad Eestisse ja elasid algselt Vatikani saatkonnahoonesKadriorus ja seejärel  vanalinnas  Munga tänavas 4 asuvasse katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudusele tagastatud majja, kus asus ka nende ajutine klooster.Klooster taastati  2001. aastal, kui lähedusse ehitati uus hoone. Aastail 2001–2004 juhtis kloostrit ema Patrizia, aastast 2004 ema Riccarda.Pirita kloostris elab kaheksa nunna, kes on sündinud Mehhikos ja Indias.Kloostri preestrina teenib prelaat Vello Salo .Kloostri nimest tuleb ka eestikeelne kohanimi Pirita.
Kasutatud kirjandus : http://www.piritaklooster.ee/ ; http://et.wikipedia.org/wiki/Pirita_klooster
Villem Raam, Jaan Tamm „ Pirita klooster, ehitus- ja uurimuslugu ” Tallinna Raamatutrükikoda 2005