Kirikute ja kloostrite teke ning tegevus keskaegses Eestis (0)

Kirikute ja kloostrite teke ning tegevus
keskaegsel Eesti- ja Liivimaal
Kirikud
Maahärrad ja nende vasallid asusid Eestit kujundama Euroopa, eelkõige Saksamaa eeskujul. Kerkisid linnad, linnused, kirikud ja kloostrid . Tehtu juures säilis provintsluse, ääreala maik, seda ka paljukiidetud Eesti gootika puhul.
Kogu kultuurielu tähtsam kujundaja oli katololiiklik ristiusk, mis 13. sajandil elas üle tervendusprotsessi. Franciscus lõi kerjusmunkluse, tema ordu sanktrioneeriti Innocetius III poolt Ümera lahinguga samal aastal (1210). Ordu rajaja kuulutati pärast surma pühakuks. Franciscuse õpetus tähendas loobumist maisest varast, piiritut ja omakasupüüdmatut armastust Jumala, looduse ja inimese vastu.
15. sajandi alguses märgivad Liivimaa kõrgvaimulikud, et edasine väikekabelite, eriti Antoniusele pühendatute ehitamine tuleb lõpetada. Eestlaste eesnimede uurimine annab alust väita, et kristlikele eesnimedele üleminek toimuski just 15.- 16. sajandil.
Isegi kui eestlased veel 15. sajandil issameiet ei mõistnud ja paljud neist pikset oma jumalaks pidasid , näitab kristlike eesnimede levik, et katoliiklus oli muutunud nende elukorralduse lahutamatuks osaks. Tähtsamatel pühadel käidi ka missal ning ka pühapäeviti käidi kirikus.
Katolikuaja hariduselu vanimaks ja tähtsaimaks lüliks olid toomkoolid. Vanim teade koolist pärineb 1251. aastast. Igas piiskopkonnas tegutses piiskopi kõrval toomhärradest koosnev toomkapiitel, ning selle juures kool. Toomkapiitlite kõrval kujunesid hariduskolleteks ka kloostrid.
13. sajandi lõpul dominiiklaste kooli lektorina tegutsenud Mauritius oli oma üldstuudiumi teinud Kölnis keskaja ühe kuulsaima õpetlase Albertus Magnuse käe all ja täiendanud end ka Pariisis. 15. sajandi lõpust on pärit mõningad eestikeelsed märkmed kloostri raamatukogus hoitud käsikirja serval. See võib kajastada 1422. aasta maapäeva otsust laiendada eesti keele kasutamist jumalateenistustel ja laste kristlikul õpetamisel. 16. sajandi algusest on säilinud esimese eestikeelse pikema tekstina mõnede palvete ja usutunnistuse kohmakad tõlked. 15. sajandil pidasid dominiiklased oma kirikus ka eestikeelseid jutlusi.
13. sajandi ehitistes võib täheldada romaani stiili segunemist gootikaga. Gooti katedraalid muutusid hiiglaslike skelettide sarnasteks. Tornid ja löövid muutusid kõrgemaks, sambad sihvakamaks, ümmarguse kaare vahetas välja iseloomulik teravkaar . Siiski ei puudunud Eesti kirikutest omalaadne karge võlu ja suurejoonelisus. Tallinna Oleviste torn oli mõnda aega isegi maailma kõrgeim.
1517. aastal algas Saksamaal reformatsioon. Luther kritiseeris katoliku kirikut kristuse ebaõiges tõlgendamises. Lutheri õpetuse lähtekohaks oli tõdemus, et inimene saab õndsaks usu ja mitte rituaalide mehaanilise täitmise läbi. Sellest tõdemusest järgnes hulk konkreetseid etteheiteid: kirik oli muutunud usuorganisatsioonist majanduslikuks, kiriku rikkus on kurjast, tsölibaat ja munklus mõttetud, pühakute pildid ja kujud, mida kummardatakse kui ebajumalaid, mõtlemata Kristusele, on aga lausa kahjulikud. Esikohale seati inimese isiklik suhe Jumalaga.
Luther tõlkis Piibli saksa keelde ja see tähendas ühtlasi, et Piiblit võib tõlkida kõikidesse keeltesse. Eesti keelse Piibliga läks küll veel kaua aega, aga seni sai jumalateenistus uue vormi. Katoliku kirikus ei olnud jutlus esikohal, põhivormiks oli missa , mis käis ladina keeles. Kirikulaulu laulsid kaasa kõik kirikulised emakeeles.
Kloostrid
Eesti ajaloolise periodiseeringu järgi on esimesed Lääne-Euroopa kloostrid pärit 4. sajandist ehk vanemast rauaajast, mille kõige iseloomulikumateks muististeks tuleb Eesti pidada tarandkalmeid. Keskmise rauaaja lõpul ja nooremal rauaajal (8.-12. sajand) mõjutasid kõige enam kloostrite arengut benediktlased, tsitertsalsed ja augustiinlased. Eestlaste muistse vabadusvõitluse ajaks 13. sajandi alguses oli Lääne-Euroopa majanduslik areng ja sellega kaasnenud linnastumine jõudnud sellisele tasmele, millega paratamatult pidi kaasnema ka usuelu reformimine. See väljenduski eriti kujukalt kerjusmungaordude (frantsisklaste ja dominiiklaste) tekkes .
Kuuludes feodaalsüsteemi rahvusvahelise keskuse – katoliku kiriku rüppe, kujunesid kloostrid ka Vana-Liivimaal väga mõjuvõimsateks institutsioonideks nii majanduslikus kui ka ideloogilis-poliitilises mõttes. Üsna suur osa oli kloostritel aga kogu kultuurielu kujundamisel, kirjanduse, ajaloo, muusika ja kujutava kunsti viljelemisel ning hariduse arendamisel. Vaieldamatu on katoliku kiriku (eriti benediktlaste ordu) osa antiikmaailmast pärit teadmiste ja kultuuripärandi vahendamisel järgmistele sugupõlvedele, esitades seda küll endale sobivamas vormis ja vaimus. Olles majanduslikult võrdlemisi sõltumatud ning tegutsedes iseseisvalt sise- ja väliskaubanduses, said kloostrid aktiivselt sekkuda pea kõikidesse kohaliku elu valdkondadesse.
Nimeliselt on Eestimaaga seonduvatest munkadest esimesena mainitud Fulcot, kelle Lundi peapiiskop Eskil umbes 1165. aastal Eesti piiskopiks määras. Siiski algas Vana-Liivimaa allutamine relva jõul kümmekond aastat hiljem, kuid ka sellesse olid algusest saadik kaasatud mungaordude liikmed. Kloostriordudest, kes otseselt oma isikliku osalusega sakslaste idaekspansiooni misjoni ja koloniseerimispoliitikaga toetasid, tuleks esimesena nimetada tsisterlasi. Dünamünde klooster oli esimene kloosterlik (rajatud 1205-1208) institutsioon, millele tuginedes tsistertslased oma ekspansiooni ka Eestimaale laiendasid ja siia kloostreid rajama asusid.
Vanim nende hulgas oli Kärkna (asutatud 1228 ), järgnesid Tallinna (1249), Lihula (1275-1285), Padise (1317) ja Tartu (mainitakse esmakordselt 1345).
Eestimaa kristianiseerimisel erilist aktiivsust üles näidanud dominiiklased rajasid esmakordselt oma kloostri Tallinna Toompeale 1229. Selle vahepealse likvideerimise (1233) järel asutati klooster uuesti 1246. aastal. 1300. aastal rajati sarnane klooster Tartusse . Nimetatud mungaordu viimane klooster rajati Eestisse vahetult enne reformatsiooni, mil 1520 . aasta 8. septembril toimunud ordu peakoosolekul kinnitati vast rajatud pühale annale pühendatud kloostri konvent Narvas. See jäi koos Karjalas paiknenud Viiburi kloostritega ka kaugeimaks katoliikluse eelpostiks idas.
Mujal Baltimaadel küllaltki varakult ja usinasti tegutsenud frantsisklased jõudsid Eesti aladele alles 15. sajandi teisel poolel, mil ordu oli juba sisuliselt reformitud. Nende kloostrite rajamist Tartusse ja Viljandisse on seostatud eelkõige paavst Paulus II bullaga 1466, mis andis loa rajada uusi kloostreid Tartusse, Viljandisse ja Limbažisse.
Poliitilises mõttes oli esimene samm katoliikluse ja luterluse lähendamiseks aga 1555 . aastal saksa vürstide vahel sõlmitud Augsburgi usurahu.
Kloostrid kujunesid, vaatamata oma väiksesearvulisusele (vaid 12), 16. sajandil ordu ja linnade järel koos piiskoppidega kolmandaks-neljandaks majanduslikuks ja ideoloogiliseks jõuks keskaegsel Eestimaal. Samasugust rolli etendasid kloostrid ka keskaegses ehituspärandis, olles vaieldamatult üks ehituskunstilisi dominante nii linnaansamblis kui ka maastikupildis. Oli ju dominiiklaste kloostrikirik pikim (67 m) sakraalhoone Eestis, Pirita kirik oma 1360 m2 suuruse põrandapinna aga mahult suurim paearhitektuuri alal. Suurimate omataoliste hulgas Liivimaal olid ka tsistertslaste linnuskloostrid Kärknas ja Padisel.
Luterlikust liikumisest tulenenud reformatsiooni (1524) elasid kloostrid üle erinevalt. Vahetult selle käigus aeti laiali, rüüstati ja suleti dominiiklase kloostrikonvendid Tallinnas, Tartus ja Narvas. Sama saatus tabas ka Tartu frantsisklasi.
Ülejäänud kaheksa kloostrit tegutsesid edasi tänu vasallkonna ja Liivi ordu protektsioonile kuni lõpetasid oma tegevuse nimetatud sõja käigus. Kõige kauem (1629. aastani) tegutses täielikult vasallide tütarde varjupaigaks ja kasvatusasustuseks reorganiseeritud Miikaeli nunnaklooster Tallinnas.
Eesti suurim ja vanim kloostrikeskus oli Kärkna (Falkenau), mis paiknes Emajõe lähistel Amme jõe ääres. Kloostri rajas Tartu piiskop Hermann , seetõttu oli klooster üsnagi tihedalt seotud piiskop ja tema vasallidega.
Pea sada aastat hiljem kui Kärknat asuti rajama tsisterlaste linnuskloostrit Padisel (Padis). 1305. aastal saadi Taani kuningalt Erik Menvedilt ehitusluba, et rajada klausuur (kinnine sisehoovi ja nelja tiivaga kloostrihoone, kus elatakse oma reeglite järgi ja kuhu ei lasta võõraid), mille järel saadi hakata varuma kohapealset kristalliteralist paasi. Ehitus kestis vaheaegadega üle kahesaja aasta, kusjuures põhihooned pühitseti 1448. aastal. Nii nagu mitme teisedki kloostrid, sekulariseeris Liivi ordu ka Padise kloostri Liivi sõja algul 1559 . Pärast müüki 1560. aastal hertsog Magnusele ja korduvaid käest kätte käimisi purustasid selle rootslased piiramiste käigus 1580 .
Linnas paiknenud tsistertslaste kloostritest tuleks nimetada ka Tartus asunud ja nunnadele kuulunud püha Katariina kloostrit. Nimetatud klooster rajati Tartusse 13. sajandi teisel poolel või 14. sajandi algul, kuid esmakordselt on seda mainitud alles 1345. aastal. Klooster tegutses kuni aastani 1558, misjärel linna vallutanud Vene väed muutsid selle eesti koguduse kirikuks. Alates 1583. aastast kuulusid hooned jesuiitide kolleegiumile.
Pirita klooster
Pirita klooster rajati 1407 . aastal Tallinna lähistele. Klooster, mis oli eeskätt mõeldud kaupmeeste vallalistele tütardele ja leskedele, asutati Lõuna-Rootsis asuva Vadstena püha Birgitta emakloostri eeskujul. Kloosterkirik pühitseti 1435. aastal ja see ületas suuruselt kõik Tallinna kirikud.
Vahetult enne reformatsiooni alustati dominiiklaste konvendi rajamist Narva. Dominiiklastel tekkis sageli vastuolusid kogudusevaimulikega, kuna kerjusvendade populaarsuse tõttu kahanesid annetused kogudusekirikutele. Eriti teravaks muutusid vastuolud 1420. aastatel Tallinnas, mil uue hooga puhkes dominiiklaste konvendi ja toomkapiitli tüli koolipidamise õiguse pärast.
Keskajal olid Eestis enam austatud hansaruumis populaarsed pühakud ning Saksa Ordu meelispühakud (Maarja, Nikolaus , Georg, Katariina, Antonius, Barbara , Dorothea, Gertrud jt). Linnade kirikuelu sarnanes Saksa linnadega nagu kogu muu siinne linnaelu korraldus. Gildid ja vennaskonnad olid kirikuga tihedalt seotud. Nende liikmed külastasid ühiselt jumalateenistusi, pidasid reeglina üleval üht või mitut altarit ja vaimulikku ning muretsesid kirikusse kirikuriistu ja altarimaale. Tüüpilised olid kerjusmunkade vastuolud kogudusevaimulikega, millele on mitmeid analooge Lääne-Euroopas. Mendikantide populaarsus erinevatest kihtidest pärit rahva hulgas viis mõnikord ägedamate konfliktideni, millest tuntuim on näiteks Tallinna koolitüli, kus dominiiklased ja toomkapiitel vaidlesid aastakümneid koolipidamise õiguse pärast.
Kiriklikud asutused täitsid linnades ka pankade ülesannet – annetuste või deposiitidena kirikule laekunud kapital pandi intresse teenima. Sageli kasutati intresse kapitaliannetaja määratud otstarbel – vaimulike ülalpidamiseks, kirikuvara soetamiseks, mõne kapitaliannetaja perekonnaliikme elatamiseks vms.
1407. aastal Piritale oma kloostri asutanud birgitlased olid viimane keskaegne vaimulikuordu, kes oma misjonitööd Eestimaal läbi viisid.
Kasutatud kirjandus
Kala, Tiina “Linnade edenemine 14.–15. sajandil. Kirikuelu linnades” 2002 Külastatud aadressil: http://www.estonica.org/et/Ajalugu/U_1200-1558_Keskaeg_Eestis/Linnade_edenemine_14-15_sajandil_Kirikuelu_linnades/ (30.03.2015)
Tamm, Jaan “Eesti keskaegsed kloostrid”, Tallin 2002 (lk 5-43)
Vahtre , Lauri “Eesti kultuuri ajalugu”, Tallinn 2000 (lk 21-40)
6