Eesti kultuurilugu - VAATAMISVÄÄRSUSED (0)

Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool
Reisikorraldus
RK31
Aire Ilves
Vaatamisväärsused
Iseseisev töö
Eesti kultuuriloos
Juhendaja : Piret Valgma- Kirme
Tallinn 2008

Sisukord

Sisukord 2
Pirita kloostri varemed   4
Kuressaare linnus 8
Kokkuvõte 13
Sissejuhatus
Minu eesmärgiks oli valida vabalt kolm kohta Eestimaal, milliseid tahaksin kindlasti tutvustada ühele oma heale sõbrale, kes külastab Eestit esmakordselt. Kasutasin peamiselt kahte interneti lehekülge: www.visitestonia.com ja www. estonica .ee, kuid leidsin lisainformatsiooni ka mujalt. Keskendusin sellele, et mu sõber on pärit Hollandist ning meessoost. Arvestasin ka sellega, mida oleks temal võib-olla huvitavam teada saada kui mõnel teisel. Minu valikuks osutusid kolm üpris erinevat kohta üle Eesti. Esimeseks kohaks valisin Pirita kloostri varemed, sest need on osaks minu kodukohast. Teiseks valisin Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala , sest kunagi väiksena seal käies jättis see paik mulle niivõrd sügava mulje, et võimalusel külastaksin isegi seda kohta uuesti. Kolmandaks valikuks sai Kuressaare linnus koos muuseumiga, kuhu ise sattusin esmakordselt alles hiljaaegu. Esimest korda Saaremaale minnes, mõtlesin seda külastada ning tänu imekenale ilmale, avanes mulle lisaks kaunile ajaloolisele vaatamisväärsusele ka miljonivaade merele , mida poleks osanud arvata. Peale seda olen igal korral Kuressaarde sattudes teinud väikese jalutuskäigu ümber linnuse.

Pirita kloostri varemed
 

Tallinna jõukate kaupmeeste asutatud Püha Birgittale pühendatud nunnakloostri ehitust alustati 1407 . a. Ehitis oli tüüpiline Tallinnas asunud hilisgooti kirik . 16. sajandi teisel poolel hävitatud kirikust seisavad tänaseks püüti veel vaid 35 meetri kõrgune lääneviil ja külgmised seinad. 17. sajandil kujunes varemete esisest alast talupoegade surnuaed.
Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt umbes aastast 1400 . Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama. Kloostrikompleksi rajamise alguseni kulus siiski veel kümmekond aastat, sest alles 1417 saadi esimene paemurruluba.
Mõned kloostri rajamise idee algatanud kaupmehed astusid uue kloostri vendadeks. Üks neist - Hinrich Swalbart - juhatas ehitustöid. Kloostri keskne ehitus - kirik - pühitseti sisse 1436. aastal. Ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini. Ehituse kulgu mõjutas tõenäoliselt ka vahendite nappus, naiskloostri läänetiiba ei jõutud tõenäoliselt esialgse plaani järgi valmis ehitada. Ehituskrundi kinkis kloostrile Liivi Ordu.
Pirita kloostri kirik (sisemõõtmed 24x56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli oma mahult ja mõõtudelt muljetavaldav. Klooster oli Vana- Liivimaa suurim klooster. Ehitamisel järgiti Püha Birgitta eeskirju. Lihtne kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks - konvendi- ja rahvakirikuks - vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.
Eeskirjade kohaselt pidi kirikus olema 13 altarit, mis kandsid apostlite nimesid , nii et igal preestril oli nii-öelda oma altar ja apostel . Lisaks oli kirikus veel mitu kõrvalaltarit, sealhulgas ka Püha Birgitta altar.
Pirita klooster oli ka rahvusvaheline palverännupaik. Ruumid külalistele toetusid kiriku välisseina loodenurgale.
Nii nais - kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Nii mees- kui naiskloostrist oli kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.
Pirita klooster sai keskajal tegutseda peaaegu 175 aastat. Pirita vana kloostri hävingule andsid oma löögi nii Liivi sõda (1558 – 1583) kui ka 1564. aasta kevadel kloostri majanduskeskust laastanud tulekahju. Juba Liivi sõja algusaastatel arutas Tallinna raad kloostri lammutamist strateegilistel kaalutlustel , kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu lammutamisideed ei teostatud. Ränk hoop tabas kloostrit 1577 . aastal, kui Vene tsaari Ivan IV väed rüüstasid Tallinna piiramise ajal põhjalikult ka Pirita kloostrit. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.
Ilma peremeheta jäänud varemed olid kohati kasutusel veel Põhjasõjani (1700-1721), misjärel varemed taas tühjenesid. Peaaegu puutumatuna säilis vaid kirikuruum, mille kõrgeid müüre oli arvatavasti rüüstajail tülikas lammutada.
Esimesed süstemaatilised väljakaevamistööd algasid Pirita kloostri aladel 1934. aastal. Juba tollal väljakaevatud suurepärastele leidudele tuli rohkelt lisa ka 1960. aastate algul taasalanud väljakaevamistöödel. Leidude koguarv on aukartustäratav – kirikus ja nunnade sulushoonestiku kohal leiti pea paarkümmend tuhat irdleidu, mis pärinevad 15. sajandist kuni 20. sajandini. Leidude seas on nii suurepäraseid arhitektuurilisi raidkive kui ka keraamiliste nõude osi, isegi ordu kuldseid sõrmuseid, mille kandmine oli nunnadele kohustuslik jpm.
Mitmeid mahukaid väljakaevamis- ja konserveerimistöid keskaegse kloostri alal tehti ka eelmise sajandi lõpul, kui osaliselt avati ja konserveeriti nunnade vana klausuuri haiglahoone alusmüür ja kloostrit põhjaküljelt kaitsnud piirdemüür.
Birgitiinide ordu esimene e. emaklooster pühitseti sisse aastal 1384 Kesk-Rootsis Vadstenas, Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarlasteklooster.
Kirikusse koguneti seitse korda päevas laulma Jumalale kiitust kuningas Taaveti lauludega, igal nädalal lauldi läbi kogu Taaveti lauluraamat, 150 psalmi. Pole ehk liialdus öelda, et Pirita kloostri õed moodustasid Eesti esimese suure naiskoori ning kloostri suur kaunis kirik oli Maarjamaa suurim kontserdisaal, kus esineti seitse korda päevas ja nii aastast aastasse.
Pirita kloostri õed tegelesid ka lugemise ja meditatsiooniga, aga ka majapidamise ja käsitööga, vennad võisid lisaks käia jutlustamas muudeski kirikutes. Õed ei lahkunud kloostrist kunagi, peale surma maeti nad kloostrikirikusse. Pirita kloostri kiriku põrandas asetsenud hauaplaatidest on 15 tänapäeval kinnitatud kiriku varemetes seintele .
Ordu asutajaks on rootslanna - aastal 1346 kirjutas rootsi aadlidaam Birgitta Gudmarsson (neiupõlvenimega Birgersdotter) oma nägemuste põhjal uuelaadse vaimuliku ordu (ld. Ordo Sanctissimi Salvatoris, Pühima Päästja Ordu) põhikirja e. ordureegli, mis sai 1370. aastal paavsti kinnituse.
Selle ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtsissile. Vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus , kus on 13 apostli järgi sama palju preestreid ja 72 õpilast, kusjuures õdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus.
Keskajal oli ordul kümneid kloostreid. Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda). Kloostrid asusid teine teisel pool kirikut, mis oli mõlemale ühine.
Muuseum on avatud aastaringselt :

• jaanuar, veebruar, märts, november, detsember kell 12 – 16
  
• aprill, mai, september, oktoober kell 10 – 18
  
• juuni, juuli, august kell 9 – 19
  

Muuseumi piletid maksavad 20 krooni.
Lastele, üliõpilastele ning pensionäridele 10 krooni.
Kontakt:
tel.: 605 5044 ; 58 173 560
e-post: [email protected]
Piusa jõe ürgorg
Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala (pindala 1237 ha) asub Haanja kõrgustikul Võrumaa idaosas Vastseliina ja Meremäe valla piiril . See kaitseala on rajatud väga liigestatud Piusa jõe ürgoru (kuni 30 m sügav) ja selle veerudel esinevate suurejooneliste devoni liivakivipaljandite (12 nn müüri) kaitseks. Jõgi voolab kaitseala piires kuni 35 meetri sügavuselt aluspõhjakivimitesse lõikunud ürgorus. Kaitseala lõunapiiril on vaatamisväärsuseks 1342.a ehitatud ja Põhjasõjas hävinud Vastseliina ordulinnuse varemed ning 19. sajandist pärinev Piiri kõrts. Kaitseala lõunapiirile jääb ka Vastseliina mõisa park.
Ürgorus voolav Piusa jõgi on Eesti jõgedest suurima langusega ja suhteliselt suure kaldega. Kaitseala piires on Piusa madalaveeline, keskmiselt kümme meetrit lai, väga looklev ja sageli kärestikuline. Langus on sellel lõigul eriti suur – 70 meetrit. Ürgoru veerud on järsud, kohati kuni 35-kraadise kaldega. Kaitsealale jääb 14 Devoni liivakivipaljandit ehk kohalikus keeles müüri, mille kõrgus ulatub 6–30 meetrini. Peale nende veel 18 väiksemat liivakiviavamust. Paljandid paiknevad enamasti jõe paremal kaldal , vaid kaks – Kurja ja Pärgi müür – seisavad vasakkaldal. Piusa jõe ürgorus asub Eesti kõrgeim Devoni liivakivipaljand , Härmä küla külje all paiknev Mäemine ehk Keldri müür, kus paljanduva liivakiviseina kõrgus ulatub 30 meetrini, oru veeru kõrgus aga 43 meetrini. Paljand on 150 meetrit pikk. Tuntud on ka 20,5 m kõrgune Härmä Alumine ehk Kõlksniidu müür, mida on peetud Eesti kaunimaks Devoni paljandiks.
Piusa jõe ürgorg on mitmete koosluste ja liikide elupaik. Taimkattes on peale sellele maanurgale omaste männimetsade esindatud nii luhaniidud kui ka lammi - ja salumetsad. Piirkonnas kasvab palju stepipäritolu taimeliike, neist mitu kaitsealust, nagu palu-liivkann, võsu-liivsibul, palu-põisrohi ja käokuld. Loomaliikidest väärivad märkimist mustlaik- apollo , harjus ning saarmas.

Kuressaare linnus

Saaremaa Muuseumi põhiekspositsiooni asukoht - Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Baltiriikides ja sellisena vaieldamatult ka rahvusvahelise tähtsusega arhitektuurimälestis. Lisaks esteetilisele elamusele, mille annab arhitektuuri stiilsus, väljapeetus, rangus ja karm suurejooneline ilu, võimaldab linnuse külastamine saada mitmekülgseid ajalooteadmisi, saavutada vahetu kontakt minevikuga, tunda keskaja hõngu.
Linnuse ehituslugu on tihedalt seotud eestlaste võitlusega saksa feodaalide vastu. 1227. aastal alistus ristirüütlitele viimane Eesti maakond - Saaremaa. 1228 .-1234. a. formeerus Läänemaast ja Lääne - Eesti saartest järjekordne feodaalriigike - Saare-Lääne piiskopkond pindalaga umbes 7600 km². Piiskopkonna keskuseks oli alates 1265. a. Haapsalu.
Võõras võim Saaremaal jäi esialgu siiski nõrgemaks ning võrreldes mandri - eestlastega säilitasid saarlased mitmeid eesõigusi. Sellele vaatamata puhkes ühtelugu vastuhakke ja ülestõuse, neist ulatuslikem 1260. aastal. Varsti pärast ülestõusu mahasurumist rajas teine siinne feodaalriik - Liivi ordu, kellele kuulus Ida - Saaremaa ja Muhu, oma tugipunktina Pöide tornlinnuse. On võimalik, et Kuressaare vanim kivilinnus - piiskopi kants - rajati kastell - linnusena umbes samaaegselt, 1260. aastate I poolel.
Konvendihoone
Konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mőjule.
Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, pőhjanurgas kőrguva vőimsa seitsmekorruselise Kaitsetorni kőrgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate 1. poolel. Seda mööda oli hőlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades, kui ka vaenlast tőrjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme Kaitsetorni kőrval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tőstemehhanism, ülemise korruse pőhjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi , tőrva ja vett pähe visata vői nooli lasta. See kaitsesüsteem taastati analoogiate alusel; originaalsed on vaid dolomiidist turbad, mida mööda liikus langevärav.
Värava kohale paigutati 1876. aastal. Saare-Lääne piiskopkonna raidvapp, pőhielemendiks kotka kujutis. Sellest ka saksakeelne nimetus Arensburg , mis tőlkes tähendab kotka linnust. Värava kaudu satume väravakäiku, kus on eksponeeritud 1803. aastast pärinev suurtükk. Värava kőrval seintes on avad, millesse asetatud riivpalgiga sai sissepääsu kindlalt sulgeda. Selliseid avasid näeme ka piiskopi magamistoas. Peaaegu ruudukujulist siseőue kaunistab keskaegsete ristimiskivide motiividel tahutud lillevaas.
Keldrikorrus
Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köök ning selle kőrvalruumid, sealhulgas őllepruulimiskoda ja kolderuum. Nüüd on need kasutusel muuseumipoe ja tualettidena. Samas tiivas asub linnuse kaev , mille juurde pääseb sisehoovist. Palju kőneainet on pakkunud väike kelder , kuhu viib uks hoovi idanurgast 2 . Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. a. ning siit leiti inimese luukere . See kuulunud XVI sajandi algul Saaremaale protestantismiga vőitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks". Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja őhu kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vőlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja őhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest , mis asub näitusesaali kőrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi pőrandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakond , mis avati 1993. aastal.
Peakorrus
Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid kőige olulisemad ruumid. Kuressaare konvendihoone arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Kui teistes taolistes hoonetes on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja vőlvikuiks jagatud, siis Kuressaare linnuse esindusruumides on piirdutud vőlviroiete kasutamisega.
Treppi mööda peakorrusele tőustes satume kőigepealt sisehoovi neljast küljest ümbritsevasse galeriisse, nn. ristikäiku, mille kaudu pääseme kőigisse peakorruse ruumidesse. Seda peetakse Vana-Liivimaa hilisgootika üheks kaunimaks vőlvkäiguks. Edela- ja loodetiivas on säilinud algsed, kaunite tugevasti profileeritud roietega ristvőlvid, mis algavad otse seinapinnalt. Siseőuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilile iseloomulikud teravkaarsed aknad. Seintel näeme Saaremaa aadlike dolomiidist madalreljeefseid vapitahvleid XX sajandi algusest. Loodetiivas paikneb omapärane orv - rituaalne kätepesukoht. Viimase kőrval asub rikkalikult profileeritud palestikuga portaal , mille kaudu pääseme linnuse esinduslikku peasaali.
Pidurefektoorium kujutab endast kahelöövilist viietraveelist saali,mis esialgu kavandati ilmselt lühemana. Sellest annab tunnistust loodepoolseima piilari teistest erinev kuju. Vőlvid on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mis annab ruumile erilise vőlu. Selgusetuks on jäänud kagupoolseimat piilarit ümbritseva massiivse kaheksatahulise laua funktsioon. Nähtavasti toimusid siin mőnikord ka piiskopkonna valitsuse - kőrgemaist vaimulikest koosneva toomkapiitli - istungid. XX sajandi algul kohandasid Saaremaa aadlikud saali oma maapäevade pidamise kohaks. Sellest ajast pärinevad ka Riias valmistatud neogooti stiilis uksed.
Ruumi keskaegne ilme taastati 1976. aastal. Nüüd on see kasutusel suurepärase akustikaga kontserdisaalina. Saali ehteks on Lüübeki kunstnikule Henning von der Heidele omistatav tammepuust altarireljeef "Maarja kroonimine" (u. 1497 -1500). Kuulunud algselt meile praeguseks tundmatule altarikapile, asus reljeef aastail 1547 - 1791 sekundaarsena Kaarma kiriku vana altari korpuses. Oma virtuoosse lőikestiili ja suurejoonelise piduliku monumentaalsusega on Kaarma reljeef Eesti säilinud gooti nikerduskunstis erakordseks nähtuseks, olles esileküündiv kogu Pőhja-Euroopa kunstis. Ruumis paiknevad toolid on valmistatud kohalike meistrite poolt sajandivanuse mööbli eeskujul
Pidurefektooriumi kőrval konvendihoone lőunanurgas paikneb kabel - kőrgeim ruum linnuses. Ruudukujulise pőhiplaaniga ruumi keskel toetab vőlve sihvakas kaheksatahuline piilar . Kabeli edelaseinas on suur, kaguseinas väike sakramendiorv. Mőlemad orvad on rikkalikult kaunistatud: konsoolidele toetuvad fiaalidega (saleda tornikese taoline kaunistus) rippsambad, nende vahel orvade kohal on gooti krabide (lillede ja lehtede kuju järeleaimav ehismotiiv) ja kolmiksiirudega kaunistatud vimpergid (ehisviilud). Kuigi pisut kannatada saanud, on säilinud keskaegne kivist altarilaud. Rődu ( kantsel ) kirdeseinas on hilisemat päritolu. Kabeli loodeseina on müüritud kolm Tallinna meistri Reynkeni poolt 1515 . a. paiku loodud dolomiidist vapitahvlit. Keskmisel näeme taas piiskopkonna ja linnuse sümbolit - kotka kujutist.
Loodetiivas asuvad piiskopi eluruumid . Nurgatuba ja " magamistuba " on algselt olnud üks ruum. Need ruumid on kaetud lihtsate servjoonvőlvidega, mida kannavad kaheksatahulised piilarid. Paljud piilarid on kaunistatud väljalőigetega, millega moodustuvad kolmnurkse püramiidi kujulised detailid. Dormitooriumis on sammaste ülaosa ninakujuline, baas aga profileeritud analoogiliselt pidurefektooriumi piilareiga. Osa ruumist on massiivsete seintega eraldatud omapäraseks akendeta kambriks , mida sai seespoolt kindlalt sulgeda. Ilmselt oli kivilavatisiga varustatud ruum piiskopi erala. Alkoovi olemasolu on seostatud piiskop Heinrich III tapmisega linnuses 1381 . a. Piiskopi kägistas järjekordse tüli käigus toomisand Hermann Bolne. Muide, nimetatud sündmusega seoses on Kuressaare linnusest esmakordselt ajalooallikais juttu .
Nurgatoast viib trepp loodetiival eenduvale rődule - danskerisse. Samas ruumis asub ilus linnuse vapi ja kolmiksiirudega kaunistatud kamin (praegusel kujul XX sajandi algusest).
Piiskopi eluruumide seintel on eksponeeritud üksteist suurepärast XVII sajandi 2. poole barokse puunikerduskunsti teost - vappepitaafi. Nende laialdane loomine oli seotud aadlike vana, Saksamaal juba XIV sajandil alguse saanud tavaga jätta kirikusse surnu vapp , mida matuseprotsessioonil oli kaasas kantud . XVII sajandil, eriti seoses barokkstiili levikuga arenesid neist vappidest luksuslikud üsna suuremőőtmelised epitaafid. Epitaafi ülesandeks oli üksikisiku vői perekonna mälestuse jäädvustamine. Siinsed epitaafid pärinevad Saaremaa maakirikuist, kust need XX sajandi algul linnusesse hoiule toodi. Kirdetiivas paikneb suurem dormitoorium , kus näeme originaalpiitadega 1976. a. restaureeritud suurt kaminat ning Vahitorni ümbritsevasse šahti, nn. Lőviauku avanevat ust. Legendi kohaselt peetud šahti pőhjas metsloomi, kelle ette olevat siitkaudu visatud surmamőistetuid. Tegelikult viib uks danskerisse - kivist kinnisele rődule, kus asub keskaegne käimla. Teine "Lőviauku" eenduv dansker oli ühenduses teise dormitooriumiga . Viimane ja kirdetiiva teine saal , kunagine söögisaal , on praegu kasutusel muuseumi ametiruumidena.
Vahitorn
Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann) linnuse arvatavasse vanimasse ja kőige paremini säilinud ossa, millest eespool oli juba juttu. Enne läbime eeskoja , kus näeme keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri kőrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu. Keskajal kasutusel olnud tőstesild muutis torni vaenlase linnusesse tungimise korral viimaseks redupaigaks. Sillalt avaneb vaade šahti , mis eraldab torni linnuse ülejäänud osast kogu hoone kőrguses. Sillast veidi allpool eendub müürist dansker, mille sissepääsu nägime dormitooriumis. Kőrgemal šahti nurgas on vaadeldavad kaitsemeeskonna kunagise käimla jäänused. Seega oli "Lőviauk" kaitsefunktsiooni kőrval vajalik kolme käimla kogumiskaevuna. Vahitorni peakorruse pőrandas näeme metallvőrega piiratud ruudukujulist ava, mille kaudu pääses 9 meetri sügavusse keldrisse. Pärimuse kohaselt hoitud siin keskajal pantvange, sellest ka torni populaarseim nimetus Vangitorn. Arvatavasti kasutati keldrit ka laoruumina. Peakorruse kohal on veel neli korrust, neist kolm algsete müürisiseste kaminatega.
Kaitsetorn
Kaitsetorn on konvendihoone kőige enam kannatada saanud ja ümber ehitatud osa. II korruse interjöör on säilitanud suures osas käesoleva sajandi algul antud ilme: krohvitud seintel neogooti stiilis maalingud , pőhielemendiks Buxhoevedenite vapisümbol, kahhelkividest ja dolomiidist kamin, tammepuust trepp ja galerii. Samast algab uus, külastajate ohutuse huvides rajatud betoontrepp , mis viib VII korrusele, kus nüüd on suviti avatud Tornikohvik. Ent kogu torni ulatuses on säilinud ka keskaegsed kitsad müürisisesed trepid, mis omal ajal algasid umbes meetri kőrgusel korruse pőrandast. Sellega püüti raskendada vaenlase ülespääsemist.Huvitav on V korrus, mis asub kaitsegalerii tasapinnal . Siin on säilinud kaks müürisisest kaminat (pőhja- ja lőunanurgas). Lääne- ja idanurgas asuvate uste kaudu pääsesid linnuse kaitsjad hőlpsasti kaitsegaleriile. Torni VI korruse kirdepoolsesse aknalauda on müüritud haruldane 13-siiruline piscina (kätepesunőu), mille algne asukoht vőis olla mujal. Ei puudu ka vőimalus, et kivinőu paiknes siin kui ajutises kirikus (sel juhul peaks Kaitsetorn olema konvendihoonest varasem).

Kokkuvõte

Ehkki ma ei suutnud leida ühtegi seost oma sõbra kodumaaga, loodan, et talle meeldiks selline huvitav minu kodumaa tutvustus. Infomaterjale on tegelikult palju ning enamasti ka nii mitmes keeles, et on võimalik kogu info lühidalt ja kergelt selgeks teha. Ise sain samuti palju targemaks ning avastasin mitmeid huvitavaid enesele senini veel teadmata fakte. Olen vägagi rahul, et õnnestus teha selline huvitav kodune töö.
Kasutatud allikad
http://www.visitestonia.co m
http://www.estonica.org
http://www.piritaklooster.ee/
http://www.piritaklooster.ee/birgitiinid_pirital.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Pirita_klooster
http://www.piusa.ee/
http://www.setomaa.ee/index.php?id=3416a75f4cea9109507cacd8e2f2aefc&object_id=222
http://www.saaremaa.ee/est/tourism/vaatamis/linnus.php
http://www.saaremaamuuseum.ee/
http://www.saaremaamuuseum.ee/index.php?action=show&type=story&id=1002
http://www.eestigiid.ee/?SCat=16&CatID=0&ItemID=1329
http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare_piiskopilinnus
14