Pirita kloostri minevik ja tänapäev (1)

Tallinna Järveotsa Gümnaasium
Kerli Metsis
10.b klass
PIRITA KLOOSTRI MINEVIK JA TÄNAPÄEV
Uurimistöö
Juhendaja : õpetaja Katri Silla
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
SISSEJUHATUS 3
1. Püha Birgitta 5
1.1. Elulugu ja ordu asutamine 5
1.2. Ordude levik 6
2. Kloostrid keskajal 7
2.1. Kloostrite tähtsus keskaegses ühiskonnas 7
2.2. Elukorraldus kloostris keskajal 7
2.3. Ametid keskaja kloostris : 7
3. PIRITA KLOOSTER 9
3.1. Keskaegse Pirita kloostri kirjeldus 9
3.2. Pirita kloostri taastamine 9
3.3. Pirita kloostri tegutsemise eesmärk, tegevus ja eluolu praegu 10
4. Teooria ja praktika võrdlus 12
4.1. Tabel 1 - Päevakava kloostris keskajal ja tänapäeva Pirita kloostris 12
4.2. Ametid kloostris ning kloostri tegutsemise eesmärk ja tegevused keskajal ja tänapäeval 13
Kokkuvõte 14
Kasutatud kirjandus 15
5. Lisa 16
5.1. Mõisted 16
5.2. Küsimused, mida esitasin Vello Salole 17

SISSEJUHATUS

Teema sai valitud soovi tõttu saada rohkem teada Pirita kloostri kohta, eriti selle tegevusest ja eluolust. Kui nägin seda teemat, teadsin kohe, et see on teema mida tahaksin uurida. Kloostrid on oma reeglitest ja sisekorrast tingituna võrdlemisi suletud üksused. See ongi nähtavasti ka üks põhjusi, miks Eesti arhiivimaterjalides leidub niivõrd vähe materjali siinsete kloostrite majandustegevuse ja igapäevaelu kohta. Enamik sellest talletus kloostrite endi arhiivides ja kroonikaraamatutes, mis paraku aga hilisemate uurijate kätte pole jõudnud. Valdav osa sellest materjalist on reformatsiooniliikumise, kloostrite sekulariseerimise, Liivi sõja ja ka järgmiste murranguliste sündmuste käigus lihtsalt hävinenud.
Uurimistöö eesmärgiks on: kirjeldada Pirita kloostri tegevust ja elukorraldust keskajal ja tänapäeval, samuti võrrelda kui palju erineb või sarnaneb keskaja ja tänapäeva kloostri elukorraldus.
Käesoleva töö hüpoteesiks on, et keskaja klooster ja tema eluolu ei erine väga tänapäeva kloostri, sealhulgas, Pirita kloostri eluolust.
Uurimistöö eesmärgini jõudmiseks on püstitatud järgmised ülesanded:
Tutvuda allikatega võimalikult paljudest raamatutest, ajalehtedest, ajakirjadest ja internetist, keskaja kloostrite ja Pirita kloostri kohta. Anda ülevaade Pirita kloostri ja keskaja kloostrite eluolu ja tegevuse kohta. Külastada praegu tegutsevat Pirita kloostrit ja vestelda sealsete elanikega.
Uurimistöö koosneb neljast suuremast peatükist, mis omakorda jagunevad väiksemateks struktuuriüksusteks. Esimesed peatükis räägitakse Püha Birgittast, kes oli birgitiinide ordu alusepanija ja kirjeldatakse kuidas toimus selle ordu asutamine ja .
Teises peatükis annan ülevaate kloostrite elukorraldusest üldiselt ning tähtsusest keskajal ja maini ära ka tähtsamad ametid keskajal kloostrites. Esimene ja teine peatükk moodustavad teoreetilise osa uurimistöös.
Kolmandas peatükis uurin tegevust ja eluolu tänapäeval Pirita kloostris ning keskajal. Annan ülevaate, millal taastati uuesti Pirita klooster ja mis on praegu nende eesmärk ja tegevused.
Neljandas peatükk peegeldab tänapäevase Pirita kloostri ja keskaegse kloostri võrdlemise tulemusi, kui palju oli sarnasusi ning kuivõrd Pirita kloostri praegune elukorraldus erineb keskaja omast.
Lisana on paigutatud töö lõppu küsimused, mida esitasin Vello Salole, mõned mõisted ning illustreerivad pildid Pirita kloostrist.
Uurimistöö ei oleks valminud ilma õpetaja Katri Silla heade mõtete ja nõuanneteta ning alati lõbusa meeleoluta- seega tänan õpetajat uute teadmiste, hea tuju ja meeldiva koostöö eest. Samuti olen ülimalt täinulik Vello Salole, kes leidis aega vastata mu küsimustele ja andis nõu, kui mul seda vaja oli.

1. Püha Birgitta

1.1. Elulugu ja ordu asutamine

Pärast oma abikaasa surma hakkas Birgitta ilmutusi nägema sagedamini. Sellepärast pöördus ta oma pihiisa Magister Mathiase poole. Viimane tegi omakorda juttu peapiiskopiga, kes moodustas uurimiskomisjoni, mis jõudis samale järeldusele nagu Mathias - nimelt, et Birgitta ilmutused kujutasid endast tõepoolest Jumala kuulutust. (Jörälv, 2003: 27).
Hiljem kirjutas Mathias kuulsa eessõna Birgitta ilmutuste esimesele kogumikule. Alvastra abikloostriülem Petrus Oalvi sai Birgitta sekretäriks, kellele Birgitta dikteeris oma ilmutusi ja kes need omakorda ladina keelde tõlkis. 1345. aasta paiku tuli Birgittal mõte asutada uus ordu- Regula Salvatoris, sõnastada Päästja (Lunastaja) ordu reeglid ning rajada klooster. (Jörälv, 2003: 27- 28).
Umbes samal ajal pidasid kloostri asutamise osas plaane ka Rootsi kuningas Magnus ja kuninganna Blanche . 1346. aastal koostatud suures testamendis lubasid nad kinkida Vadstena kuningakoja koos hulga muude varadega kirikule, mida ''meie ja meie pärijad hakkavad ehitama ja Jumala abiga Vadstenasse rajama.'' Ent Birgitta ei olnud asjade käiguga rahul, kuna kuningal ja kuningannal oli kavas püstitada tulevane kloostrikirik eelkõige mälestusmärgiks iseendale . See aga käis risti vastu Birgitta kavatsustele, kelle sooviks oli näha kirikut, mis olnuks ''lihtsa välimusega, tagasihoidlik ja vastupidav.'' (Jörälv, 2003: 28- 29).
Kokkuvõtteks läksid Birgitta, kuningas ja kuninganna tülli ja kuningas ja kuninganna ei leidnudki oma viimast puhkeapika Vadstenas. Kõik muu vara Vadstenasse ei jõudnud, kuid kuningakoja annetamine tulevasele kloostrile jäi kehtima ja nii on seda 1346. aastast pärinevat testamenti hakatud pidama kloostri asutamisdokumendiks. Kuid möödus veel mitmeid aastaid enne kui kirikut ehitama hakati. ( Jörälv, 2003: 34).
1370 aasta 5. augustil saigi Birgitta loa asutada Vadstenasse klooster. Enamasti lähtusid kloostrite asjutajad augustiinlaste ordu reeglitest, kuna nende sõnastus oli üldiselt kõige vastuvõetavam. Nii juhtus ka ''Püha Päästja ordu'' ehk ''Birgitiinide orduga,'' nagu uut kloostriordut hakati argisemas kõnepruugis nimetama. Seega kulges kloostri elu augustiinlaste reeglite järgi, millele Birgitta oli enda poolt teatud punkte lisanud. ( Jörälv, 2003: 46).
Püha Birgitta juhiste kohaselt loodud ordu kloostrites elasid algselt nii mungad kui ka nunnad – küll eraldatult, kuid siiski ühise kirikuga kaksikkloostris. Austusest Neitsi Maarja vastu oli kogu kloostri valitseja naine, kloostri abtiss . Munkade juht, peakonfessor, oli kõikide vaimulik pea. Birgitta suuniste kohaselt võis ordu kloostrites elada kõige rohkem kuuskümmend õde ja vastavalt apostlite arvule kolmteist preestrit, neli diakonit ja kaheksa ilmikut, kes pidid abistama preestreid igapäevastes töödes. Preestrid pidid pühapäeviti ja suurte pühade puhul rahva keeles jutlustama. (Pirita kloostri kodulehekülg)

1.2. Ordude levik

Kloostriordudest, kes otseselt oma isikliku osalusega sakslaste idaekspansiooni misjoni ja koloniseerimispoliitikaga toetasid, tuleks esimesena nimetada tsistertslasi. Dünamünde klooster oligi esimene kloosterlik institutsioon (rajatud 1205 -1208), millele tuginedes tsistertlased oma ekspanisiooni ka Eestimaale laiendasid ja siia kloostreid rajama asusid. (Tamm, 2002: 10). Tsistertslased lähtusid küll Benedictuse reeglist , kuid nõudsid vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsilist tööd. Selle ordu esimese kloostri asupaik oli Citeaux. (Piirimäe, 2000: 90).
Eestimaa kristianiseerimisel eriti aktiivsust üles näidanud dominiiklased rajasid esmakordselt oma kloostri Tallinna Toompeale 1229. (Tamm, 2002: 11). Dominiiklaste ordu rajas hispaania vaimulik Dominicus. Dominiiklased paistsid silma harituse ja sõnaosavate jutlustega. Nende haridussüsteemi peetakse üheks kõige paremaks kogu keskajal. (Piirimäe, 2000: 91).
Mujal Baltimaadel küllaltki varakult ja usinasti tegutsenud frantsisklased jõudsid Eesti aladele alles 15. sajandi teisel poolel, mil ordu oli juba sisuliselt reformitud. (Tamm, 2002: 11). Frantsisklaste ordu lõi Franciscus Assisist, jõuka kaupmehe poeg. 14.sajandil hakkasid frantsisklased rohkem tähelepanu pöörama haridusele ning sellest ajast on tuntud ka frantsisklastest õpetlasi. (Piirimäe, 2000: 91)..
1407. aastal Piritale oma kloostri asutanud birgitlased olid viimane keskaegne vaimulik ordu, kes oma misjonitööd Eestimaal läbi viisid. (Tamm, 2002: 11). Klooster rajati Pirita jõe ja selle haru Mudajõe vehele jäävale kõrgele liivakünkale, mis moodustas omapärase keset liivaluiteid asetseva saare. Tollal kuulus Pirita jõe paremkallas Liivi ordule, tänu kellele kloostri asutamine üldse teoks sai. (Tamm, 2002: 63)

2. Kloostrid keskajal

2.1. Kloostrite tähtsus keskaegses ühiskonnas

Eesti ajaloolise periodiseeringu järgi on esimesed Lääne.Euroopa kloostrid päris 4.sajandi ehk vanemast rauaajast, mille kõige iseloomulikumateks muististeks tuleb Eestis pidada tarandkalmeid.Üsna suur osa oli kloostritel kogu kultuurielu kujundamisel, kirjanduse, ajaloo, muusika ja kujutava kunsti viljelemisel ning hariduse arendamisel keskaegses Lääne-Euroopas. Vaieldamatu on katoliku kiriku (eriti benetiktlaste ordu) osa antiikmaailmast pärit teadmiste ja kultuuripärandi vahendamisel järgmistele sugupõlvedele, esitades seda küll endale sobivamal vormil ja vaimus . Olles majanduslikult võrdlemisi sõltumatud ning tegutsedes iseseisvalt sise- ja väliskaubanduse, said kloostrid aktiivselt sekkuda pea kõikidesse kohaliku elu valdkondadesse. (Tamm, 2002: 8).

2.2. Elukorraldus kloostris keskajal

Põhimõtteliselt järgisid kõik kloostrid Püha Benedictuse (480-547) reegleid. Benediktlaste juhtlause kõlas: Palveta ja tee tööd. Seetõttu oli loomulik, et lisaks kesksele palvetamisele ja Piibli lugemisele tehti ka tööd. Püha Benedictuse reeglid kirjeldasidki seda lihtsat ja õiglast ühiselu, milles mungad abti juhtimisel elasid. Ometi muutusid kloostrid aga sajandite möödudes üha keerulisemaks majandusorganisatsioonideks ning järjest lisanduvate ülesannete lahendamise pandi üha uutele ka uutele munkadele või nunnadele. Klooster kui majandusorganisatsioon arenes ja ühtlasi süvenes ka lõhe kloostri juhi - abti või abtissi- ja ülejäänud kloostrikogukonna vahel. Kui algul järgiti väga täpselt põhimõtet magada ühises magamisruumis, siis alates 1150. aastatest muutus Euroopas üsna tavaliseks, et kloostri juht asus omaette hoones või koguni kvartalis. (Tamm, 2002: 15).

2.3. Ametid keskaja kloostris :

Keskaegses kloostris olid järgmised ametid:

• koorimunk – Põhiülesanne oli tegeleda päev läbi üksikpalvetamise (eri ordudes erinev) ja kirikuteenistusega.
  
• prior e. aseabti – valdkonnaks oli kloostri üldine kord.Suuremates kloostrites oli sageli mitu asepriorit.
  
• almusejagaja – pidi organiseerima vaestele almuse jagamist, milleks pidi enne kindlaks tegema, kus elavad ümbruskonna vaesed ja haiged.
  
• külastusmeister – jälgis tegevust kloostri külalismajas ja vastutas selle eest, et seal oleksid kõik mugavused .
  
• infirmarer – valvas infirmar’i e. Haigemaja (-toa) järele.
  
• kantor e. eeslugeja – juhtis kloostrikiriku kooriruumis palvete poollauldes ettelugemist. Samuti vastutas ta kloostriraamatukogu ja munkade hulgas tehtava teoloogilise uurimistöö eest.
  
• cellarius e. köögi- ja keldriülem – äärmiselt mõjuvõimas isik kloostris, kes vastutas kogu kloostri söögi- ja joogipoolise ning vastavate nõude , samuti küttevaru ja muu igapäevaeluks vajaliku eest.
  
• kambriülem – vastutas munkade rõivastuse, samuti voodiriiete, saunatamise ja habemeajamise eest.Jälgis ka et magamisruumide aknad oleksid alati klaasitud ja parandatud.
  
• sakristaan e. käärkambriteenindaja – Valvas kiriku järele ja hoolitses selle sisustuse eest. Üks põhiülesandeid oli kelli helistada ja seda ka teistele õpetada.Tema vastutusel olid käärkambris hoitavad missarõivad, kiriku kaunistused ja valgusti . (Tamm, 2002: 15-16)
  

Lisaks oli igas kloostris suur hulk ilmikvendi ja enamik hilisemaid kloostriordusid kasutas ka eraldi tasustavaid käsitöölisi-ilmikvendi ja ilmikteenreid, kes tegid lihtsamaid igapäevatöid.

3. PIRITA KLOOSTER

3.1. Keskaegse Pirita kloostri kirjeldus

Birgitiinide ordut iseloomustab austav suhtumine kõigisse inimestesse, nende usutunnistusest sõltumata. Püha Birgitta ja tema loodud ordu teeneid Euroopa kristlaste ühendamisel on hinnanud ühtmoodi kõrgelt nii katoliiklased kui ka luterlased . (Pirita kloostri kodulehekülg).
Pirita klooster sai keskajal tegutseda peaaegu 175 aastat. Pirita vana kloostri hävingule andsid oma löögi nii Liivi sõda (1558 – 1583) kui ka 1564. aasta kevadel kloostri majanduskeskust laastanud tulekahju. Juba Liivi sõja algusaastatel arutas Tallinna raad kloostri lammutamist strateegilistel kaalutlustel , kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu lammutamisideed ei teostatud. Ränk hoop tabas kloostrit 1577. aastal, kui Vene tsaari Ivan IV väed rüüstasid Tallinna piiramise ajal põhjalikult ka Pirita kloostrit. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid. (Pirita kloostri kodulehekülg.)
„Kna keskaegse Pirita kloostri arhiivist ja raamatukogust ei ole säilinud mitte midagi, võime ainult oletada, kuidas seal elati. Tõenäoliselt elati seal nagu Vadstenas, kuid täpselt ei tea me midagi“ (Vello Salo ).
Niisiis pidi tõenäoliselt, keskaegse Pirita kloostri kloostrielu olema sama mis pregu kuna kloostri põhikiri oli ka siis selline nagu praegu.
Birgitiini kloostrites keskajal õed kloostrist väljas põhimõtteliselt ei käinud, kuid mõnikord siiski reisisid (kodukohta, tistesse kloostritesse).Õed tegid käsitööd näiteks õmblustööd, ent ei müünud midagi vaid kinkisid. Pirital tõid toitaineid, küttepuid jms talunikud nendest küladest, mis kloostrile kuulusid.

3.2. Pirita kloostri taastamine

Pirita kloostri taastamise idee tõusis päevakorda peagi pärast Eesti vabanemist pool sajandit kestnud okupatsioonist. Birgitiinid külastasid Eestit juba enne vabanemist – tollal Soomes Turu linnas birgitiinide kloostrit juhtinud Ema Teresa Perciaccante külastas Eestit juba 1990. aastal, osaledes piiskop Eduardi mälestusmissal Tallinnas. Järgmise, Eesti jaoks pöördelise 1991. aasta 30. juunil oli Ema Teresa koos kuue birgitiiniga taas Tallinnas, osaledes Pirita kloostri 550. aastapäeva tähistamisel. Läks siiski veel aega, enne kui toona sündinud mõte taastada birgitiinide klooster Tallinnas hakkas ideest tegudeni arenema. (Pirita kloostri kodulehekülg.) Vahetult pärast Eesti taasiseseisvumise saatis Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu ülemabtiss Ema Tekla Famiglietti Eesti valitsusele kirja järelpärimisega Pirita kloostri varemete kohta – uurimaks, mis seisus varemed on ja kellele nad kuuluvad. Selle sammuga anti märku, et birgitiinide poliitiline erksus ja huvi maailmas toimuva vastu polnud aastasadadega kadunud. (Pirita kloostri kodulehekülg.)
1993. aasta sügisel saabus Ema Tekla esimesele visiidile Eestisse. Eesti ja ajaloolise kloostri varemed Pirital jätsid talle sügava mulje ning visiidi ajal langetati otsus naasta ja taastada birgitiinide järjepidevus ka Eestimaa pinnal. Sõpradele Eestimaal sai kohustuseks sobiva krundi otsimine uue kloostri rajamiseks. (Pirita kloostri kodulehekülg.)
Kui ema Teresa koos õdedega 1994. aasta kevadel Tallinna saabus, tuli birgitiinidel peatuda ajutistes kohtades, elati nii nuntsiatuuris kui ka Munga tänaval vanalinnas .
Krundi leidmine ja lõpuks ka ostu vormistamine võttis aega mitu aastat. 1995. aasta lõpuks sai ordu 0,9 hektari suuruse krundi omanikuks endise Mihkli talu maadel otse vana kloostri põhjaküljel. Uue kloostrikompleksi ideekavandi saamiseks korraldati kinnine arhitektuurikonkurss nelja osavõtjaga. Võitis arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal Pärnust. (Pirita kloostri kodulehekülg.)

3.3. Pirita kloostri tegutsemise eesmärk, tegevus ja eluolu praegu

Pirita klooster on suureks toeks katoliku kiriku sotsiaaltöö organisatsioonile Caritas. Siin on töötanud Caritase Loovuse kool, on töötatud alaealiste emadega, ka Kuritööennetuse Sihtasutus alustas oma tegevust Pirita kloostri ruumides, olles algul veel Caritase koosseisus . Samuti on Pirita kloostris koos käinud Tallinna taaskasutuskeskuse käsitööringid. Klooster on alati avatud ka uutele ideedele sotsiaaltöö vallas. (Pirita kloostri kodulehekülg.)
Pirita klooster on võtnud enda kohustuseks ka Pirita kloostri varemete haldamise, mis toimub koostöölepingu alusel Pirita linnaosavalitsusega. Kloostripere on oma võimaluste piirides soodustanud kultuuriürituste toimumist varemetepargis ja ka uues kloostrikompleksis. Koos Pirita linnaosavalitsusega on juba kuus aastat 15. augustil tähistatud kloostripäeva, sest 15. augustil 1436. aastal pühitseti Pirita kloostri kirik . (Pirita kloostri kodulehekülg.) Veel tegelevad nunnad kloostri juures asuva külalistemaja ülalpidamisega. Külalistemaja ruumide üürist saadud vahendeid kasutatakse ka heategevuseks ning enda elatamiseks.
„Praeguse Pirita kloostri külastajate kohta ei ole keegi statistikat pidanud. Külalistemaja mahutab 50 inimest ning on mõnikord viimseni täis olnud, nii et ei ole saanud kõiki soovijaid vastu võtta. Need, kes kloostri külalistemajas elavad, on teretulnud osa võtma kõigist jumalateenistustest, st kogu kloostrielust, kuid ei ole selleks kohustatud“ (Vello Salo).
Pirita kloostris on tähtsamaiks ametiks abtiss, kes juhib kloostrit. Pirital kloostris on ülesanded, mis jagatakse nunnade vahel ära (nt. nädalaks). Pirita kloostri peamiseks tegevuseks on külalislahkuse pakkumine. Birgitiinide ordu traditsioon pidada külalistemaja algas juba mitu aastasada tagasi. Pirita kloostri külalistemajas on võimalus üürida tube ja seminariruumi kõigil, kes seda soovivad. Eriti soovib see õeskond olla sobiv koht oikumeeniliste( ürituste jaoks; siin ongi toimunud hulk Eesti Kirikute Nõukogu üritusi. Kloostris on tehtud ja kirjastatud Taaveti laulude uustõlge jne. (Vello Salo).
Kogu õeskonnas elab ligikaudu 500 õde, kes peavad 50 kloostrit – igas kloostris on siis umbes kümmekond õde. Praegu asubki Pirita kloostris 10 õde, viis on India, viis Mehhiko kodanikud. Õeskonna läbikäimiskeel on itaalia keel, peale selle õpivad kõik õed inglise keelt. Muid keeli õpitakse nii kuidas vaja – Pirital teenivad õed õpivad kõik nt eesti keelt.(Vello Salo).
Nunnade riietuseks Pirita kloostris on nunnakleit, mis kujutab risti kui käed külgedele tõsta.Värvilt on see hall, mis väljendab kahetsust.Peas kannavad nad ristisarnast krooni, mille otstes on 5 punasttäppi, mis siis sümboliseerivad Kristuse viit haava. ( Kilumets , 2007)
Nunnasi saadab üksikutesse kloostritesse „ema“ (kelle õed ise valivad) vajadust ja võimalust mööda. Õed ei ole seega alatiselt ühegi kloostriga seotud. Õdedele korraldatakse kursusi, õppereise jms jällegi vajadust ja võimalust mööda. Mõned õpivad nt ka ülikoolis.(Vello Salo)
Kuna Pirita klooster ei ole üksikklooster, vaid üks birgitiinide õeskonna kloostrite seas, on kõigil ühine põhikiri ja eesmärk: aidata üksteist Jumala meelepärast elu elada.

4. Teooria ja praktika võrdlus

4.1. Tabel 1 - Päevakava kloostris keskajal ja tänapäeva Pirita kloostris

Päevakava keskajal
Päevakava tänapäeval (Pirita kloostris)
Kell
Tegevus
Kell
Tegevus
1.00
vigiil ( öine palvus ), hommikupalvus ja ülemlaul.
5.45
Äratus.
6.00
teine palvus, millele järgnes esimene missa .
6.10
palved: lugemine,palved lauldes, sellele järgneb meditatsioon .
7.00
raamatute lugemine ristikäigus, enne olid soojad ööjalanõud päevaste vastu vahetatud ja end pestud.
7.30
jumalateenistus, jagatakse armulauda.
8.00
kolmas palvus, mille ajal peeti ümberkaudsete elanike ja külaliste osavõtuga missa.
8.30
hommikusöök.
9.00
kapiitlisaalis toimuv kapiitlikoosolek, millel osalesid kõik munga- või nunnaseisuses olevad kloostrielanikud, v.a. noviitsid.
9.00- 11.30
Töö. Kaks korda nädalas sel ajal nunnad õpivad, kuulavad loengut või loevad midagi vaimulikku.
10.00
Töö.
11.45
Sexta , järjekordne palvehetk.
12.00
keskpäeval teenistus kirikus.
12.30
Lõunasöök.
13.00
lõuna refektoorumis (kloostri söögisaalis), mis talvel oli ka ainus toidukord.
15.00- 15.45
Ainus vaba aeg päevas, mil nunnad võivad teha seda, mida hing ihaldab. Enamasti nad kas jalutavad aias, loevad või teevad käsitööd.
14.00
Tunnipalvus .
15.45
Esimene kellalöök, kutse palvusele.
15.00
Õppimine või töö.
16.00- 17.30
Roosipärja palve , vesper
17.00
vesper (õhtupalvus) kirikus ja päevakingade vahetamine öiste vastu.
19.00
Õhtusöök.
17.30
kerge õhtusöök refektoorumis
21.00
Viimane palvus, peale mida lähevad nunnad magama,et hommikul oleks kõik puhanud ja jaksaks tööd teha
18.00
Hilisõhtune jumala teenistus.
18.30
magamaminek dormitooriumis
(Tamm, 2002: 17) (Kilumets, 2007)
Öist palvust ehk vigiili praegu ei ole. Praegu on uneaja pikkus 8 tundi, siis oli 6 tundi
Keskajal kloostri elanikel nn. vaba momenti ei olnud, kuid nüüd on päeval nunnadel ka vabaaeg , kus nad siis teevad seda mida hing ihaldab. Ka praegu on kloostris aeg jagatud eelkõige palvuse ja töö vahel, kuid praegu on palvusi veidi vähem.Nii nagu keskajal tehakse ka praegu aiatöid, ning toimuvad ka seminarid „Kloostriaed.“ Kuid üldjoontes võib öelda, et praegune kloostrikorraldus on veidi leebem, kuid väga suuri muudatusi päevaplaanis toimunud ei ole.

4.2. Ametid kloostris ning kloostri tegutsemise eesmärk ja tegevused keskajal ja tänapäeval

Pirita kloostris peale abtsissi muid ameteid ei ole, on vaid ülesanded, mis on ära jagatud nunnade vahel. Kuid keskajal oli palju ameteid. Kuid samas on ameteid, mis on iga kloostri juures vajalikud ja ka Pirital, nagu näiteks sacristanus. (VT. LK. ), Pirital on ta sagrestana. Siis on ameteid, mis eksisteerivad veel mõnedes teistes kloostrites, kuid mitte Pirital, need on nt. kantor, almustejagaja, cellarius (vt lk .).
Pirita kloostri põhikiri ei ole muutunud. Ka kloostrielu on põhiliselt sama nagu alguses, 15. sajandil. Endiselt elatakse Püha Benedictuse reeglite järgi ning järgitakse tema juhtlauset Palveta ja tee tööd. Muidugi täidab iga klooster seda erinevalt, kuid kõik järgivad seda sama lauset. Veel on Pirita kloostri õdedel auto millega nad käivad turul, kuna keskajal nad väljaspool kloostrit peaaegu üldse ei käinud. Toitu tõid talunikud. Kuid samas käisid ka keskajal õed pikkadel reisidel, nt. ühest kloostrist teise. Kuid suuremalt jaolt elavad Pirita kloostri õed siiski kloostris nii nagu oli see ka keskajal, kuid käidakse ka palverännakutel ja oma kodukohtades.

Kokkuvõte

Uurimistöös „Pirita kloostri minevik ja tänapäev“ olen püüdnud anda ülevaate Pirita kloostri elukorraldusest ja tegevusest keskajal ja praegu. Kuna kloostrite tähtsus meie ühiskonnas on vähenenud ning suurem osa vanemast materjalist kloostrite kohta hävinenud, oleks ikkagi huvitav teada, mis toimus keskajal ja mis toimub kloostrites hetkel ning võrrelda kui palju on toimunud muutusi nende elukorralduses, tegevuses, eesmärkides ning rõivastuses Pirita kloostri näitel.
Uurimistöös kasutasin erinevaid raamatuid, ajakirju, ajalehti ja interneti lehekülgi, selgitamaks välja keskaja kloostrite ja Pirita kloostri elukorraldust ning tegevust, võrrelda kui palju need erinevad või sarnanevad. Täpsemat infot saamiseks Pirita kloostri kohta aitas Pirita kloostri vaimulik Vello Salo.
Uurimusest järeldus, et dokumentatsiooni keskaegse Pirita kloostri eluolu ja majandustegevuse kohta pole säilinud. Suurem osa materjalidest hävis juba Liivi sõja ajal. ning ka hilisemast ajast ei ole uurjate kätte eriti midagi jõudnud. Ainus võimalus oli võrdluse aluseks võtta Benedictuse koostatud üldised kõikidele kloostritele kehtinud reeglid.
Keskaja kloostrites oli palju ameteid, kuid praeguses Pirita kloostris on ainult üks amet (abtiss) ning kõik ülejäänud tööülesanded on ära jagatud nunnade vahel. Võrreldes keskajaga on kloostri elukorraldus leebem. Kloostri põhikiri ei ole muutunud ning siiani elatakse selle sama põhikirja järgi. Nii keskajal kui ka tänapäeval elavad nunnad suuremalt jaolt kloostris, kuid käiakse ka palverännakutel ning külastatakse oma kodukohti.
Tööle püstitatud hüpotees leidis kinnitust: Pirita kloostri ja keskaegsete kloostrite eluolu ja tegevus suuremalt jaolt ei erine. Ainult üksikud asjad ja pisidetailid, mida on natuke kohendatud või on reeglid ning kohustused, mis mõndades kloostrites eksisteerivad ja mõndades mitte.

Kasutatud kirjandus

Hansen, R. Igaüks võiks kogeda Jumala armastust. – Õhtuleht, 21.12.1996, lk 2-3.
Johannes, E., Pilvre, B. Ettevõtlikud nunnad tahavad oma kloostrit tagasi. – Hommikuleht, 30.07.1994, lk 9-10.
Jörälv, . (2003). Püha Birgitta imeteod ja reliikvia. Tallinn: Kunst.
Kilumets, M. (2007). Päev nunna elus. http://naistemaailm.ee/?art_magaz=8&id=7737 [vaadatud: 08.05.2010].
Piirimäe, H. (2000). Inimene,ühiskond,kultuur. Tallinn: Koolibri.
Pirita kloostri kodulehekülg, http://www.piritaklooster.ee/ [vaadatud: 02.05.2010].
Tamm, J. (2002). Eesti keskaegsed kloostrid. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

5. Lisa

5.1. Mõisted

klooster (ladina keeles claustrum - suletud paik), ristiusu munkade või nunnade kogukonna organisatsiooniline põhivorm, ka nende ühiselu põhireeglitele vastav kinnine hoonestu, kus mungad ja nunnad pühendasid oma elu Jumala teenimisele.
meditatsioon - (kloostris) vaikseks (sõnadeta) palveks antud aeg.
missa – armulauateenistus.
nunn on usulisel eesmärgil erakuna või maailmast eraldunud kogukonnas (kloostris, mungaordus) elav naine.
palve on uskliku Jumalale suunatud palumine, et saada hinge päästmiseks hädavajalikke või kasulikke hüvesid. Palvetaja tunnistab Jumala ülimuslikkust ja alistub tema tahtele. Palve aitab palvetajal saavutada sisemist rahu. Palve võib olla individuaalne või ühine, vabapalve või liturgiline palve.
roosipärg - 1) sõlmedega palvenöör; 2) teatud arvust Meie Isa ja Ave Maria palvetest koosnev palve, birgitiinidel kuueosaline.
sexta - õigupoolest hora sexta (kuues tund). Keskpäevane osa nn. tunnipalvest (ühispalvest), milleks kogunetakse kirikusse. Sextal lauldakse kolm Taaveti laulu.
tunnipalve –tähendab, et ööpäev jagatakse öö- ja päevatundideks. Igal ööpäeval kogunetakse seitse korda kirikusse palvele. Palvuste konkreetsed kellaajad võivad eri paikades olla erinevad, kuid põhimõte – üks palvekogunemine iga kolme tunni kohta – kehtib kõikjal. Öist palvet, mis on päeva pikim , nimetatakse ka vigiiliaks.

5.2. Küsimused, mida esitasin Vello Salole

1. Kas kloostris on ikka samasugused ametid, nt. koorimunk, noviits, almusejagaja, kanter, cellarius ja sakristaan? Kas mõnda ametit kutsutakse äkki tänapäeval teistmoodi?
2. Kui palju on Pirita kloostris nunnasid? Millisest riigist nad on tulnud? Millist keelt räägivad?
3. Pirita kloostri peamised ettevõtmised ?
4. .Kas kloostril on mõni eesmärk või asi milleni jõuda/saavutada?
5. Kas Pirita klooster pigem sarnaneb või erineb keskaja kloostriga võrreldes? Ja mis oleksid need sarnasused või erinevused?
6.Kas ka praegu tehakse aias tööd ?
7. Kuidas võiks kirjeldada keskaegset Pirita kloostrit?
8. Millega tegeleti kloostris siis ja milline oli siis elukorraldus või kas see oli sama mis praegu?
9. Kus kohast saadi keskajal kloostrile vajalik toit?
10. Kas õed käivad ka praegu rännakutel teistes kloostrites ja kui nunn on ühes kloostris, siis kas ta võib oma elu jooksul ka kloostrit vahetada või peab jääma truuks ainult ühele kloostrile?
11. .Milline näeb välja birgitiinide riietus ja kas see on muutunud aja jooksul või on see alati samasugune olnud?
5.3. Pildid
Pilt 1. Pirita kloostri varemed
Pilt 2. Pirita kloostri praegune hoone
2