Tallinna Püha Miikaeli klooster (0)

Tartu Ülikool
Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Bioloogia
TALLINNA PÜHA MIIKAELI KLOOSTER
Referaat
Tartu 2010

Sisukord

Sisukord 2
2
Sissejuhatus 3
Kloostri aja- ning ehitusloost 4
Kokkuvõte 8

Sissejuhatus

Tsistertslased jõudis Läänemere idakalda aladele 12. sajandi lõpus ning rajasid oma esimese kloostri siia 13. sajandi alguses. Eesti aladele rajas nende ordu kokku viis kloostrit. Varaseim linnadesse rajatud klooster oli Tallinna Püha Miikaeli naistsistertslaste klooster, mis asutati 1249. aastal. See ehitati linnatuumikust välja, hilisema linnamüüri äärde. Kloostri alla kuulus umbes 6,5 hektari suurune maa-ala. Luterliku usureformatsiooni tõttu muudeti klooster aadlisoost neidude kasvatuskooliks. 1631. aastal anti hooned üle poeglaste gümnaasiumile. Tänapäeval asub kunagise kloostri ruumides Gustav Adolfi Gümnaasium ning Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium.
Käesolevas referaadis on juttu kloostri aja- ning ehitusloost ja arheoloogilistest uuringutest kunagistel kloostri aladel. Antakse ülevaade kloostri ehitusloost kuni selle kooliks muutmiseni, kirjeldatakse kloostrikompleksi hooneid tiibade kaupa, et saada ettekujutust selle kunagisest väljanägemisest. Lähemalt on tutvustatud tähtsamaid arheoloogilisi väljakaevamistöid kloostri aladel, mis on andnud olulist informatsiooni Tallinna naistsistertslaste kloostri ning selle elanike kohta.

Kloostri aja- ning ehitusloost

Tallinna Püha Miikaeli kloostri asutajateks olid tsistertslased, kes saabusid Läänemere idakaldale juba 12. sajandi lõpus. Dünamüne klooster, mis rajati 1205-1208. aastatel ning mille esimeseks abtiks oli hilisem Eestimaa piiskop Theoderic, oli nende esimeseks kloosterlikuks institutsiooniks. Sellele tuginedes hakkasid tsistertslased kloostreid rajama ka Eesti aladele. Tsistertslastele kuulusid viis: Kärkna ning Padise meeskloostrid ja Tallinna Püha Miikaeli, Tartu Püha Katariina ning Lihula naiskloostrid. [ 5, lk 10, 11; 6, lk 20, 21]
Tallinna Püha Miikaeli naisklooster on vanim linnadesse rajatud tsistertslaste klooster Eestis. Taanlastele edukalt lõppenud lahingu tähistuseks püstitati arvatavasti 1219. aastal püha Ventseli kabel . Selle juurde asutasid Taani feodaalid 1249. aastal oma kuninga Erik IV Adraraha algatusel naistsistrertslaste kloostri. [ 5, lk 44; 6, lk 25, 26; 1, lk 153]
Kloostrile kuulunud maa-ala suuruseks on hinnatud 6-6,5 hektarit. See suur krunt , mis hõlmas aedu, põlde, niite ning kloostrihooneid paiknes linnatuumikust väljas, põhjas ulatus see Aida tänavani, lõunas Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlakrundi piirini, idas osaliselt Laia tänavani, läänes praeguse linnamüürini. 1287. aastal läänistas Taani kunigas Erik VI Menved kloostrile veel ka Kaiu , Karitse, Kasvandu Kuimetsa, Palmse , Salutaguse, Toomja, Vatku ja Võhma küla ja Kallavere külas 4 adramaad . Klooster ise rajati Tallinna krundi idaosas paiknevale kõrgemale alale . [ 5, lk 44; 6, lk 25, 28] Ideaalse kloostri kirik paiknes ida-läänesuunas ning klausuur oli ruudukujuline ja paiknes kiriku lõunaküljel. [ 5, lk 20, 21] Tallinna Püha Miikaeli kloostril oli sellest ideaalist kõrvalekaldeid. Ventseli kabel on veidi kirde-edela suunas nihutatud ning klausuur asub põhjaküljel. Idatiiva pikitelg asub pigem loodes, kui põhjas. Põhja- ning idatiib on ainsad, mis omavahel reeglipäraselt ristuvad. Läänetiib ei ole ühegi teise tiivaga risti ega ka paralleelne. [ 5, lk 44, 45, 47; 6, lk 25, 37 ]
Nagu tsistertslaste ordule iseloomulik, elasid kloostris nunnad , ilmikõed ja abtiss . Neil kõigil olid eraldi eluruumid . [ 6, lk 15] Vajalike hoonete rajamiseks kulus mitmeid sajandeid . Esialgu kasutati kirikuna Ventseli kabelit, mis oli põhiplaanilt ruudukujuline, sisemõõtmetega 15,8 × 15,3 m. See muudeti suuremaks kirikuks 13.sajandi kolmandal veerandil. Kirku põhjaküljele ehitati käärkamber ning 14. sajandi teiseks veerandiks olid valminud ida-ja põhjatiib. 15. sajandi esimesel poolel pikendati kirikuhoonet läände ning selle lääneküljele ehitati preestrihoone ning parlatoorium. Seejärel valmisid läänetiib, abtissimaja ning uus köök. Sellest ajast alates, kui kloostrihooned koolile üle anti, on esialgseid hooneid palju ümber ehitatud ning on raske saada täpset pilti sellest, milline võis välja näha keskaegne klooster. [ 5, lk 44; 6, lk 28, 79, 80]
Järgmiseks tutvustan lähemalt kloostritiibu. Lõunatiivas asus Ventseli kabelist ümber ehitatud kirik, mis oli ukseava kaudu ühendatud teenistuseks mõeldud käärkambriga. Vähe on teada kiriku siseruumide jaotuse ning varasemate avade kohta, sest kirik on olnud pidevalt kasutusel. 1420. ja 1430. aastatel toimus kiriku pikendamine (välislaiuseks sai 18,6 m ning välispikkuseks 35,5 m) ning kahelööviliseks võlvimine. [ 6, lk 28, 29] Kolmeruumiline preestrihoone ning uus köök kuulusid samuti lõunatiiba. Nende hoonete kohta on väha teada hilisemate ümberehituste tõttu. [ 6, lk 56 ]
Idatiivas asusid tähtsad ruumid nagu kapiitlisaal, sellest lõunasse jääv ruum, mis arvatavasti oli ühenduskäik kloostriaiaga ning raamatukogu esimesel ning dormitoorium teisel korrusel. Esimese korruse ruumid olid kesksambaga ning võlvitud, võlvitoed on nelinurksete baasidega ümarsambad. Teise korruse toonase ruumijaotuse kohta ei ole ettekujutust. [ 5 lk 45; 6, lk 36, 40- 42]
Kloostri esimene refektoorium ning vana köök ja kaks majandusruumi asusid põhjatiivas. Sarnaselt idatiivaga on esimesed ruumid võlvlagedega. Majandusruumides need puuduvad, neile ehitati talalaed. Tõenäoliselt on muutus ehituses põhjustatud 1301. aastal kloosrile pandud kohustustest ehitada linnamüüri, milleks kulus enamik klausuurile planeeritud rahast. Refektoorium oli 9, 25 × 8,1 m suurune, selle loodenurgas asus köögist köetav leivaahi. 72,4 m² suuruses köögis valmistati toitu mantelkorstna alusel. [ 5, lk 46, 77; 6, lk 42- 46]
Hilisemalt rajatud läänetiiva juurde kuulusid esinduslikum kolmekorruseline abtissimaja ning uus refektoorium. Abtissimaja kütmiseks oli keldriruumides kaks hüpokaustahju. Refektooriumi all asus kolmeks liigendatud moonakorrus. Refektooriumi köeti samuti hüpokaustahjuga. [ 5, lk 47 ; 6, lk 47, 48, 51- 54]
Osaliselt kahekorruseline ristikäik sidus kiriku kalusuuriga ning kulges kiriku kohal läbi tugipiilarite. Ristikäigu ülemine korrus oli tõenäoliselt puidust ning lõpeb kiriku kõrval konsoolärkliga, mille kaudu pääsesid nunnad kiriku rõdukorrusele. Kirikutiiva ristikäigu alumine korrus ühendas läänetiiva kirikuga . [ 2, lk 229; 5, lk 47] Ida- ning põhjatiiva sisekülgedelt pole leitud võlvitud ristikäigule osututavaid kivikonstruktsioone. [6, lk 57]
Luterliku reformatsiooniliikumise ajal 16. sajandil jätkusid missad kuni 1543 . aastani. Kloostri abtiss Elsbe Soye astus luteri usku ning valitses edasi emanda seisuses. Kloostri sisekord muutus rangemaks ning 1598. aastal keelati nunnade lahkumine kloostrist. Klooster kaotas oma kunagised privileegid ning muudeti aadlitütarlaste kasvatuskooliks, millena see püsis 1629. aastani, kui suri ka viimane emand Kate Kudling. 1631. aastal anti endise kloostri hooned ja vara üle uuele poeglaste gümnaasiumile. Kloostri kirik muudeti garnisonikirikuks ning selle katoliiklik interjöör muudeti luterlikumaks. Praegu asub kloostri hoonetes kaks kooli: Gustav Adolfi Gümnaasium ning Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium. [ 5, lk 48; 6, lk 32, 60, 195]
Kloostri arheoloogilisest uurimisest
Eesti ajalooteadus on kloostritele, kui keskaegsetele hoonetele üldiselt vähe tähelepanu pööranud, siiski on viimasel ajal huvi keskaja kultuuri vastu järjest suurenenud. [ 5, lk 8, 9] Tallinna Püha Miikaeli kloostrihoone ajaloo vastu tundsid esmalt huvi gümnaasiumiga seotud inimesed 19. sajandil. Esialgu kirjutati kooli ajaloost, esimese ülevaate kloostri arhitektuurist andsid E. von Nottbeck ning W. Neumann . Kui 1920. aastatel avanes võimalus uurida ehituskehandit, esitas arhitekt E. G. Kühnert kloostriruumide plaanilise rekonstruktisooni. Suuremaid väliuuringuid polnud võimalik sooritada ka Nõukogude ajal. Kirik kui ka klausuur mõõdistati siiski E. ja J. Armuliku poolt. [ 6, lk 8, 9]
Arheoloogid liitusid kunstiajaloolastega 1972. aastal, kui tekkis võimalus teha šurfe kloostri aidahoone vundamendi juures. [5, lk 121] 1990. ja 1992. aastal algasid suuremad uurimustööd Rootsi- Eesti ühisprojektina, läbi kaevati 170 m² ala kloostri põhjatiiva lõunaküljel. Nendel välitöödel seati kahluse alla ristikäigu olemasolu, kloostri põhjatiivas sellest konkreetseid jälgi ei leitud, samas leiti uuritud piirkonnast esmakordselt matused. [4, lk 140] 1990. aastal leiti viie naise ja lapse hauad . Surnud dateeriti ajavahemikku 13. sajandist kloostri reformimiseni. 1992. aastal leiti veel kirsujäänustega haudu, üks nendest oli kaksikmatus. [ 4, lk 140; 5, lk 121]
1997. aastal toimusid avariikaevamised kloostri siseõues 170 m² suurusel alal. Seda ala oli peamiselt kasutatud kalmistuna, seega satuti rohkearvulistele matustele kloostri idatiiva õuepoolsel küljel. [ 4, lk 140, 141; 5, lk 121] Selgus, et kõik luustikud, peale kahe, mis kuulusid 7-10 aastastele lastele, olid naiste omad. Luustike uurimine näitas, et maetud olid küllaltki terved ning saanud head meditsiinilist abi, järelikult olid nunnad enamasti kõrg- ja keskklassi peredest pärit. Lisaks matustele avastati mitmeid sissekaeveid, mis viitavad kunagistele reoveekanalitele ja idatiivaga paralleelselt kulgevad kasepuust postid , mis dateeriti ajavahemikku 1283 - 1312. Nende postide funktsioon pole selge, tõenäoliselt olid need tellingupostid, mitte ristikäigu osa täitnud varikatuse konstruktsiooni kuulunud postid. [ 4, lk 141; 6, lk 57, 58] Enamus kloostriaegsetest leidudest saadi irdleidudena, keraamika suudeti tüpologiseerida ja dateerida. 13. sajandi leiumaterjal vastab tol ajal Tallinnas levinud savinõudele, millest suurema osa moodustasid toiduvalmistamiseks vajalikud nõud. Kasutati nii import - kui ka kohapeal valmistatud keraamikat. 14. –16. sajandil loobuti savinõudest ning importjooginõude osakaal tõusis. [ 4, lk 137, 138, 141; 5, lk 80]
1998. aasta suvel jätkusid ehitusarheoloogilised uuringud kloostrikompleksi lääneküljes ning siseruumides. Kloostrihoone lõunatiiva lääneseina keskosas paiknenud esimesest kaevandist leiti vitsaia jäänused, mis dateeriti aastatesse 1012- 1225, mille järgi saab sellele ladestunud ehitusjäätmete kihi seostada kloostrihoonete tekkimisega 13. sajandi keskpaigas. Kolmandast kaevandist, uue refektooriumi alusesest keldrist avastati täitepinnase eemaldamise järel reoveekollektor ning hüpokaustahi. Ahju eesruumidest leiti 14. sajandi alguse keraamikat. Põhjatiiva siseruumides asunud neljanda kaevandi töödega taheti välja selgitada ruumide algne põrandatase, sellest madalamaid kihte uuriti šurfidega. Välja kaevati kahe tulekoldega, refektooriumi kütmiseks kasutatud kerise ning tellistest laotud leeasemega köögiruum. Nende arheoloogiliste uuringutega näidati, et kloostri pikk, mitmete ümberehitustöödega 380 aastane ehituslugu on väga keerukas. [ 3, lk 73, 76, 84, 86]
2004. aasta suvel toimusid päästekaevamised 161,5 m² suurusel alal, endise kloostri krundil , Suur-Kloostri 2 kinnistul, millel varem uuringuid toiumunud polnud. Väljakaevamistel selgus, et kloostri tegutsemise ajal oli koht kasutusel aiamaana, mida näitab kuivenduskraavi olemasolu. Kloostrit piiranud müüri ehitus ei saanud toimuda enne 14. sajandi algust ning esimesed puithooned rajati sinna alles 16./17. sajandi vahetusel. Tööde käigus leiti savinõude katkeid, keskaegset kivikeraammikat ning kloostrite leidudele iseloomulikke sõrmkübaraid, raamatukaunistusi, ehisnaaste. [ 1, lk 147, 152- 155]

Kokkuvõte

Tallinna Püha Miikaeli nunnaklooster oma 380. aastase ehitus- ning ajalooga on väga huvitav hoonetekompleks. Selle arheoloogilist ning ehitusloolist uurimist raskendab asjaolu, et hooned on ümberehitatud kujul kasutusel ka tänapäeval, seega uurimistöid saab läbi viia vaid ehitustööde ajal. Siiski on selle asutuse kohta üsna palju teada, sest kloostrihoonete uurimine algas juba 19. sajandil. Esialgu kirjeldati küll vaid kooliajalugu, hiljem hakati tähelepanu pöörama ka arhitektuuri arengule. Arheoloogid liitusid kloostri uurimisega alles 1970. aastatel. Nüüdseks on teada kloostrikompleksi tähtsamad ehitusetapid, ruumide paigutus tiibades vähemalt esimesel korrusel ning keldriruumides. Välitööde käigus on satutud ka mitmete matuste peale, mis on andnud olulist informatsiooni kloostri elanike – nunnade kohta. Viimase 20. aasta jooksul on arheoloogilised uurimised toonud selgust mitmetele probleemidele, samas pole kunagi käsitletud kunagist kloostrikirikut ning suurt osa kloostri krundist. Tallinna tsistertslaste kloostri kohta on veel palju uurida, loodetavasti tekib tulevikus selleks ka võimalusi.
Kasutatud kirjandus
1. Kiudsoo, M., Kallis, I. (2005). Archaeological investigations on the site of the Cistercian St.Michael’s Nunnery. – Rmt: Arheoloogilised välitööd Eestis 2004. Tamla, Ü. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 147- 155.
2. Raam, V. (1993). Eesti arhitektuur 1. Tallinn: Valgus.
3. Tamm, J., Mäll, J. (1999). Building archaeology investigations in the Cistercians St.Michael’s Nunnery in Tallinn. – Rmt: Arheoloogilised välitööd Eestis 1998. Tamla, Ü. Tallinn: Muinsuskaitseinspektsioon, 73- 87.
4. Tamm, J., Toos , G., Kalman, J., Mäll, J. (1997). The construction - archaeological investigations in the Cistercian St.Michael’s Convent in Tallinn. – Rmt: Arheoloogilised välitööd Eestis 1998. Tamla, Ü. Tallinn: Muinsuskaitseinspektsioon, 130- 142
5. Tamm, J. (2002). Eesti keskaegsed kloostrid . Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
6. Tamm, J. (2009). Tallinna Püha Miikaeli klooster: ehitus- ja uurimislugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
9