Klassitsismi ülevaade (0)

Klassitsismi ülevaade
Klassitsism on niiöelda normeerimisaeg, tsentraliseerub kuninga õukonna ümber, millest saab normkeel, et teosed oleks kirjutatud vastavalt normidele. Aeg, kus iga asi on väga rangelt omal kohal. See on periood, mis on meile kõige kaugem, sest paljud tõlkijad ei ole tõlkinud klassitsismiaegseid värsse. Renessanssi ajal oli kirjandus subjektiivne. Nüüd aga objektiivne ning pidi tõde väljendama.
17.sajandil olid ainult antiikautorid , kuid 18.sajandil lisandusid mõned 17.sajandi autorid, keda hakati nimetama klassikuteks. Tähendus nihkus aga kogule ajastule ning klassikute nimekirja järgi hakatakse seda aega kutsuma klassitsistlikuks sajandiks. Klassikalised autorid imiteerivad ja imetlevad antiikautoreid. Klassitsistid ei pannud endale ise seda nime ega tundnud ka mingit ühtse grupi ega koolkonnana. Neil ei olnud manifesti, milles nad oleksid väljendanud oma tõekspidamisi ja kuulutanud ühtsust. Enamik võttis eeskuju antiiksest traditsioonist, nähes antiikkirjanduses ja -kunstis täiuslikkust, igavest mudelit ja ülimat ideaali. Klassitsism sündis mitmete suundade ühinemisest.
1635- 1685 on klassitsismi kõrgaeg . Ilmuvad entsüklopeediad, kokkuvõte kõikidest teadustest, kõigest maailmas olemas olevast . Õukond asub sellel ajal elama Versailes'sse. Sümboliseerib ka monarhia tippaega. Klassitsism oli pidev liikumine millegi poole, millega kaasnes ka uue publiku liitumine. Kõrgstiiliks saavad eeposed ja tragöödiad, keskmiseks kõrgkomöödiad, oraatorikunst, epistolaarne zanr . Madalaks stiiliks on rahvalik komöödia , koomiline romaan ja mu ajaviiteline kirjasõna . Proosa romaan ei ole sündinudki. Seda ei peetud üldse kirjanduseks. Tegevus pidi toimuma 24 tunni jooksul ning ei võinud kalduda erinevatesse paikadesse. Eesmärk oli selgus. Ideaaliks oli aga haritus ja meeldivus.
Kui hakata võrdlema barokki ja klassitsismi, siis tuleb välja, et mõlemas armastati komöödiaid ja tragöödiaid, kuid klassitsismi ajal tulid juurde ka eeposed ja aforismid. Barokis kasutati metafoorsust, vastandeid, maiset elutühisust, mittemõttelisust ja mängulisust. Keelekasutus oli barokis lihtne ja sisu oli detailide rohke. Klassitsismis olid aga tähtsad kord ja korrapärasus, otsekohesus, mõistus ning ratsionaalsus , aja-, koha- ja tegevusühtsus . Tegevus pidi toimuma ühes lossis, või äärmisel juhul ühes linnas, tegelaste rändamine ühest linnast teise, mis leidis aset Shakespeare 'i draamades, oli klassitsistlikus tragöödias lubamatu. Ajaühtsus tähendas seda, et kogu tragöödia pidi mahtuma ööpäeva või veel parem- võtma sama palju aega kui näidend ise.
Kõrvalliinide vältimine tegevuses pidi suurendama näidendi tõepärasust.
Rangelt hoiti lahus traagiline ja koomiline ning kõrgklass ja alamklass . Kõik pidi olema võimlikult minimalistlik.
Barokk ja klassitsism valitsesid maailmas samal sajandil, kuid eri paikades. Barokk oli valitsevaks Hispaanias ja Itaalias. Temale paljuski vastandlik kultuuritüüp klassitsism pani end seevastu maksma Prantsusmaal.
Kui barokk ühendas vastandid, siis klassitsism lahutas need. Klassikalise esteetika põhimõtted saavutasid suure mõju juba renessasis. Juba Aristo ja Tasso järgisid oma näidendeis kolme ühtsuse printsiipi (ajaühtsus, kohaühtsus ja tegevusühtsus).
Ametlikuks kultuuriideoloogiaks muudeti klassitsism siiski alles absolutistlikul Prantsusmaal. Absolutism võitles nii poliitilise kui ka kultuurilise individualismi vastu, püüdes maksma panna ühtsed ja üldised, riigi huvidele vastavad põhimõtted.
Au sisse tõsteti mõistus ja mõistuspärasus, mis pidid allutama individualismi ja egoistliku kire. Mõistuspärasus kunstis samastati selguse ja korrapäraga. Välditi juhuslikku, segast, korratut. Toetudes antiigi esteetikale, töötati välja ranged reeglid, mida kunstiteos pidi järgima.
Klassitsistlik tragöödia pidi puhastama ja õilistama. Selles ei tohtinud olla midagi labast või ''madalt''.Samuti ei tohtinud seal olla füüsilist vägivalda. Tegelased pidid olema suursugused juba päritolult, sest oldi veendunud, et tragöödiale sobivaid ülevaid tundeid ei saa anda lihtlabane kodanlane või pleibei. Kogu sündmustik pidi mahtuma tegelaste kõnesse. Möödapääsmatult kasvas monoloogide osa. Tegelaste pikad arutlused , mõtisklused ja sisekõned aitasid kaasaanalüütilise ja psühholoogilise suuna arengule klassitsistlikus teatris. Veel oli ka see, et kuna tegevus pidi toimuma 24 tunni jooksul, oli paratamatult laval vähene liikuvus. Seiklustele pole klassitsistlikus tragöödias ülepea kohta ega aega.
Kuid ka '' madalamas '' komöödia zanris hinnati õpetlikkust. Draamas tehti kõigutamatuks normiks ajaühtsuse kohaühtsuse ja tegevusütsuse põhimõte. See kõik pidi tagama tõepärasuse. Luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi.
XVII sajandi 1.poole suurim prantsuse kirjanik oli Pierre Corneille . Ta kirjutas esialgu barokkteatrile lähedasi komöödiaid ja tragikomöödiaid, nagu need sajandi alguse Prantsusmaal moes olid. Corneille kirjutas oma esimese tõelise menu , „Cid“ 1636 aastal. Kuigi „Cidis“ ei pidanud Corneille kõiges kinni klassitsistlikest reeglitest, peetakse tema teost siiski esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Selles näidendis kannab peategelane psühholoogilist pinget. Samaaegselt jutustatakse näidendis ka ühiskondlikest sündmustest.
Corneille näidendite kangelased oli erakordselt tugeva tahtejõuga. Näidendites tragöödiate lõpplahendus täielik masendus enamasti puudub. „ Cidi “ puhul võib rääkida koguni õnnelikust lõpust .
Pierre Corneille'i järgnevaist tragöödiaist on tuntumad Rooma ajaloo ainelised „Horatius“(1640) ja „Cinna“( 1641 ) ning usuteemaline „Polyeuctus“( 1643 ).
Jean Racine oli dramaatik, kelle loomingus klassitsistlik tragöödia saavutas küpsuse. Ta lõi oma parimad näidendid ajal, kui absolutistlik kuningavõim Prantsusmaal oli üima hiilguse juures.
Pärast esimesi luhtunud katseid komöödiatega saavutas Racine 1665 edu näidendiga „Aleksander Suur“. Kaks aastat hiljem kujunes aga tõeliseks triumfiks „Andromache“. Corneille oli selleks ajaks juba varju jäetud.
Racine asetab enda tegelased üha julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust iseenda ja oma tunnetega. Racine ei kiida heaks oma tegelaste nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende isealiseerimisest, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude. Tema loomingus ei leida ka jõude, mis pidurdaksid või leevendaksid kirgi. Kui kirg satub takistusele, sünnitab see uue, vastandliku kire.
Ka klassitsistlikus komöödias valitsesid kindlad normid, mida näitekirjanikud pidid järgima. Ideaalis oli komöödia 5-vaatuseline värssteos , mis tingimata pidi ühendama meelelahutusliku õpetlikuga, aitama kaasa ühiskonna kommete parandamisele.
Komöödias kui niiöelda kergemale zanrile vaatasid akadeemikud leebemalt, seal võisid vabadused olla märksa suuremad kui tragöödias. Väiksemates kõrvalekalletest hoolimata jäi komöödia tunnuseks siiski moraalsete üldistuste taotlus . Selle saavutamise vahendiks oli tegelaste tüpiseerimine: inimesi ei kujutatud niivõrd individuaalsustena kuivõrd pandi nad kehastama mingit kindlat karakterit ehk iseloomujoont. Karakterite põrkumine ja võrdlemine lubab teha üldistusi ühiskonna kõlbluse kohta.
Üks klassitsismi aja komöödia kirjanikke oli Moliere . Tema komöödiates on saavutatud suurim vabadus, kaasaegsus, igapäevasus, tavainimestest kirjutamine ning see kõik oli mõeldud pigem alamklassile. Tema tähtsamad teosed on ''Don Juan '', ''Tartuffe'' , ''Meeste kool'', ''Naiste kool'' jpm. Moliere'i Tartuffe on kehastanud valevagatseja ehk silmakirjateener, Don Juan on paadunud elumees ja vabameelitseja, Alceste pessimist, Harpagon ihnuse võrdkuju .
Moliere'i loomingu väärtus seisneb selles, et ta on kirjeldanud tolleaegse Pariisi elu ja kombeid ning toonud välja inimloomuse voorused(loomulikkus, inimlik lihtsus) ja pahed(võlts, peenutsemine, silmakirjalikkus ).
Prantsuse teatris pani klassitsism end maksma 1640.aastaks. Kõiki eelnimetatud põhimõtteid kinnitades üldistas klassitsism senist kogemust ajastu autoriteetseim kirjanduskriitik Nicolas Boileau oma värsstraktaadis „Luulekunst“.
Toetudes antiigi kogemusele, peab Boileau kunstiteoses hädavajalikuks ratsionaalset korrastatust . Samas peab luuletajat kõiges ajendama südame hääl ja kindlasti ka kõlbeline eesmärk.
Klassitsistliku esteetika mõjud ulatusid kaugele XVIII sajandisse. Mõnegi noorema rahvuskirjanduse kujunemises oli klassitsismil suuna andev roll.