Barokk ja klassitsism (0)

Barokk ja klassitsism
17. sajand ja 18.sajandi esimene pool; Euroopas sôdade aeg, eriti ususôjad katoliiklaste ja protestantide vahel.
.Barokk kirjanduses on rajatud teravatele kontrastidele, püütakse ühendada ilu ja inetust, voorust ja pahesid.Kirjanduse lemmikkujundid - elu kui unenägu, teater, laat , vangla.
Baroki tunnused :Maailm on lõhestatud ja kaootiline .
Vastandite ja kontrastide kunst – nt. ilus põimub inetuga, mütoloogia argisega, pateetika pilaga .
Vastandati näilikku tegelikuga .
Levis kujund maailmast kui absurdsest näitelavast ja haihtuvast illusioonist .
Võrreldes renessansi elujaotusega on barokk skeptiline ja pessimistlik .
Väga emotsionaalne – empiiriline teadmine (kogemusel põhinev, tunnetuslik) .
Kui renessanss oli kujutlus inimesest kui harmoonilisest tervikust, siis baroki inimene on sisemiselt lõhestunud ja moraalselt alla käinud.
Termin " barokk" oli algsel kasutusel juveliirikunstis,hiljem hakati selle mõistega iseloomustama 16.-17.sajandi kujutava kunnsti ja arhitektuuri stiili.Baroki kunstiteost iseloomustavad dramaatilised situatsioonid, metafoorne või ka allegoorilis-sümboistlik väljendusviis,mitmemõttelisus ning mängulisus, ülevus, jõulisus ja tundeküllus.Tähtsaim esindaja on Baltasar Gracian.
Baltasar Gracian:Käsitleb elu ja surma ,kuulsuse ja au ,vooruse ja tarkuse probleeme.Tema tuntuim teos on "KÄSIORAAKEL JA ARUKUSE KUNST "(sisaldab 300 filosoofilist miniatuuri).Tema mõtteterade suunitluses on tunda barokk-kirjandusele omast skeptismi. Peale moraalifilosoofiliste tööde kirjutas Gracian mahuka allegoorilise romaani "Criticon"(milles võtab ta lugejad kaasa rännakule mööda Hispaaniat.
Hispaania kuulsamad luuletajad olid Gongora ja Quevedo,kes erinesid omavahel nii maailmavaatelt kui ka loomemeetodilt.
Luis De Gongora lõi kujundlikku, peenelt viimistletud luulet, mis aga osutus oma metafoorikülluse,
salapäraste mütoloogiliste vihjete, rohkete uudisväljendite
ja keerulise sõnastusviisi tõttu sageli raskesti mõistetavaks. Ta teenis
„hämara luuletaja” maine, seda eriti poeemiga „Üksindused”.
Oma tuntud soneti alguses ülistab Góngora naise ilu, lõpuridades
rõhutab kontrastiks selle kaduvust.
Francisco De Quevedo saavutas kuulsuse kõigepealt kriitikuna. Tema mitmekesine looming
näitab kaasaelamist sotsiaalsetele probleemidele ja muret kodumaa
saatuse pärast. Quevedo tusameelsetes sonettides varitseb inimest lakkamatult
surm.
Pedro Calderon Suurim hispaania barokidramaturg P. Calderón (Calderón de la Barca ,
1600– 1684 ), kes on sageli leidnud kõrvutamist Sha kes peare’iga, rõhutab
oma peateoses, fi losoofi lis-religioosses draamas „Elu on unenägu”,
et inimene peab alati toimima headuse ja õigluse – Jumala nimel. Kasutades
rohkesti sümboleid, vastandab Calderón võimu armastusele.
Ta usub, et tõelise vabaduse saavutab inimene üksnes iseendas ja Jumalas.
Klassitsism
Klassitsismi tunnused :
Renessansis taassündinud antiikesteetika edasiarendus .
Klassitsism sai valitsevaks kultuuriideoloogiaks Prantsusmaal seoses absolutistliku monarhia tekkega. Võimul oli kuningas Louis XII. Tema mõjuvõimas kardinal Richelieu asutas 1635.a 40 liikmest koosneva Prantsuse Akadeemia (PA) .
PA võitles nii poliitilise kui ka kultuurilise individualismi vastu, nad püüdsid maksma panna ühtsed ja üldised riigi huvidele vastavad põhimõtted. .
Emotsioonide asemel on oluline mõistus ja mõistuspärasus – ratsionalism .
Ratsionalism avaldus ka tollase filosoofia arengus – René Descartes „ Cogito , ergo sum“ – mõtlen, järelikult olen. .
Kui barokis valitses kaos , siis klassitsismis on selgus ja korrapära; välditakse juhuslikkust ja segast .
Toetudes antiigile töötati välja ranged reeglid, mida kunstiteos pidi järgima .
Tõmmati selge piir kõrge ja madala vahele, nt. tragöödia kui kõrge žanr pidi puhastama ja õilistama, selles ei tohtinud olla midagi labast. Komöödia kui madalam žanr pidi olema õpetlik ja sisaldama labasusi .
Draamas tehti normiks kolme ühtsuse põhimõte .
Luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi.
Kirjanduses oli klassitsism peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse (P. Corneille ' ja J. Racine 'i värsstragöödiad, Molière'i komöödiad). N. Boileau ' "Luulekunstis" on kokku võetud klassitsismi põhimõtted:

• rangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist ,
  
• viljelda eelistavalt kõrgžanre nagu eepos ja tragöödia ning kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku.
  

Näidendite kohta käivaist reegleist on tuntuim aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue. Peagi mandus klassitsism eelkäijate matkimiseks ehk epigoonluseks. Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing , J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda .
Klassitsismi kui kunstisuuna fi losoofi line alusidee väljendub ilmekalt prantsuse teadlase René Descartes’i kuulsas tõdemuses Cogito, ergo sum („Mõtlen, järelikult olen olemas”), mis seab esiplaanile mõtte, mitte meelelise kogemuse. Klassitsism põhinebki ratsionalismil (lad ratio –mõistus) – Descartes’i rajatud fi losoofi lisel õpetusel.
Suurima täiuse saavutas klassitsism 17. sajandil Prantsusmaal, kus temast sai lausa ametlik kultuuriideoloogia .Kui 1635. aastal asutati prantsuse keele arendamiseks ja ühtse kirjakeele puhtuse eest võitlemiseks Prantsuse Akadeemia, sai see ühtlasi ülesande juhtida kogu avalikku kultuurielu. Klassitsistliku kirjanduse põhimõtted sõnastas oma värsstraktaadis „Luulekunst” ( 1674 ) tolle aja kõige autoriteetsem esteetikateadlane ja kriitik Nicolas Boileau. Ta püüdis kirjanduse suhtes rakendada Descartes’i fi losoofi at: hinnates antiigi kultuuripärandit küll kõrgelt, pidas ta siiski vajalikuks kunsti mõistuspärast korrastatust . Boileau arvates on kunst looduse jäljendamine, kusjuures ilu kriteeriumiks on tõde, milleni saab jõuda üksnes mõistuse toel. Kõige kõrgemale tasemele jõudis klassitsism draamakirjanduses ja lavakunstis. Prantsuse klassitsismi alusepanijad olid Pierre Corneille (1606–1684) ja Jean Racine (1639–1699). Kuigi Corneille’ suure menu saavutanud näidend „Cid” ei vastanud kõigile klassitsismi reeglitele, peetakse seda esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Racine’i kuulsaim tragöödia „ Phaidra ”, mille ainestik on võetud vanakreeka draamakirjaniku Euripidese „Hippolytosest”, kirjeldab inimese võitlust hukatusliku kirega. Kui Corneille kujutas kangelasi , siis Racine keskendus oma tegelaste üldinimlikele joontele.
Jean-Bapiste Poquelin:( moliere ):Klassitsistliku draama suurim esindaja.Kolleegiumiajal
algas ühtlasi Molière’i lähem tutvus teatriga: koolis etendati sageli
tragöödiaid ja balletimänge. Täisikka jõudnuna asus Molière õppima
õigusteadust, kuid loobus sellest peagi, huvitudes üha enam teatrist ja
kaasaegsest prantsuse kirjandusest.Kokkuvõttes omandas
ta niiviisi selle aja kohta üsna hea humanitaarhariduse.
Paraku ei saatnud Pariisis Kuulsa Teatri nime all esinenud truppi edu,
teater tuli sulgeda ja Molière pandi võlavanglasse.Trupis tõusis ta
tänu oma andekusele ja haritusele peagi esinäitlejaks.Et saada etendusteks uut ja sisukamat repertuaari, hakkas Molière
ise kirjutama.Oma esimese näidendi „ Arutu ” lavastas ta 1653. aastal.Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.Tema esimeses tõelises komöödias „Naeruväärsed
eputised” (1659) jääb intriig aga tagaplaanile, tegevust on laval vaid
niipalju, kui on vaja kommete ja iseloomude kujutamiseks. Teos pilkab
tolle aja aadlisalongidele omast silmakirjatsemist, peenutsemist ja
vaimutsemist, mis mattis enda alla siira inimliku suhtluse, moonutas
arusaamu ja tundeid.Aastal 1664 lavastas Molière komöödia „ Tartuffe ” kolm esimest vaatust.
See teos kujutab valeusklikku, kes kasutab jumalakartlike inimeste
hirmu hauataguse elu ees nende kulul rikastumiseks.„Misantroop” arendab seltskonnakriitikat armukadeduse teema kaudu.
Peategelane Alceste pole inimesepõlgur sõna otseses mõttes, vaid
vihkab seltskonda pahede pärast, mida seal kultiveeritakse.„Arst vastu tahtmist” on lõbus jant , mis teeb nalja tohtrite arvel. Siin
kasutab Molière kõiki koomika võimalusi lopsakast rahvahuumorist
kuni pateetilise paroodiani.
„ Ebahaige ” kujutab meest, kes peab liialdatud surmahirmus end haigeks
ja satub niiviisi arstide ohvriks.„Kodanlasest aadlimees” (1670) kujutab lihtsat kodanlast, kes püüab
ihust ja hingest pääseda aadliseltskonda.Oma 1673 . aastal valminud näidendi „Ebahaige” lavastuses mängis
Molière ka peaosa , liialdatult haigusi ja surma kartvat meest. Just selle
teose etendusel tabas teda ennast ootamatu surm.
Kirik keelas tollal näitlejate matmise pühitsetud mulda. Louis XIV
käsul maeti Molière siiski St.-Josephi kalmistule.
Aforismikirjandus:17.-18. sajandil tuli prantsuse kirjanduses moodi aforism .Aforism-mõttetera,efektselt sõnastatud lühike ja vaimukas elutarkus .
F.de la Rochefoucauld:Väljapaistvamaid esindajaid.Prantsuse hertsog.Pärast tormilist noorust hakkas ta huvi tundma kirjanduse vastu ning võttis oma eluvaatlused kokku teoses "MÕTISKLUSED EHK MORAALSED SENTENSID JA MAKSIIMID ".
Maksiim-üldist ellusuhtumist väljendav aforismitaoline juhtlause või tarkussõna.
Jean de la Fontaine:Suurim valmimeister. Temaatika võttis ta enamjaolt antiikkirjandusest,kuid lisas prantsuse rahvajuttude ainest,idamaiseid motiive ,kaasaegseid elulisi süžeid ja sotsiaalset allteksti.Omane on riimikasutus.Lood on kirjutatud muinasjutulises vormis
Valm-õpetliku sisuga mõistuluuletus või -jutt,mille tegelasteks on tavaliselt loomad.