Kivimid-Maakoor-Maavärinad-Vulkaanid (0)

Mõisted Mineraal -  tahke kristalliline looduslik aine, millel on kindel või kindlates piirides  varieeruv  
keemiline koostis ja sellest tulenevalt ka kindlad füüsikalised omadused kivim  – looduslik tahke ainekogum, mis koosneb enamasti  mineraalidest , kuid võib  sisaldada
ka mittemineraalseid aineid (nt  orgaanika );  kivimitest  koosneb valdav osa Maast ja teistest 
kiviplaneetidest settekivimid  – kivimite murenemisel tekkinud setteosakestest moodustunud kivim tardkivimid  –  magma  või  laava   tardumisel  tekkinud kivim moondekivimid  – kivim, mille algsed koostismineraalid või nende  kristallstruktuur  on kõrge 
rõhu ja/või temperatuuri mõjul muutunud kivimiringe  – ringahel protsessidest, milles kivimid muutuvad:  tardumine ,  murenemine , 
settimine , moondumine ja  sulamine maak  – kivim, mis sisaldab kõrges kontsentratsioonis  metalle  ja mille kaevandamine on 
majanduslikult  otstarbekas mandriline   maakoor  – maakoor mandrite ja  mandreid  ümbritsevate madalate  merede  all, 
keskmiselt 40 km paks ookeaniline  maakoor – maakoor sügavate ookeaninõgude põhjas, on mandrilisest 
maakoorest tihedam, kuid selle keskmine paksus on alla 10 km litosfäär  – Maa tahke kivimiline kest, mis koosneb maakoorest ja  vahevöö  ülaosast; on 
jagunenud üksteise suhtes liikuvateks  laamadeks astenosfäär  – vahetult litosfääri alla jääv  plastne  kivimisfäär vahevöö  ülaosas , mille peal 
liiguvad litosfääri  laamad vahevöö – kivimiline ning  suuremalt   jaolt  tahke kiht Maa sees, mis ümbritseb tuuma ning 
paikneb vahetult maakoore all; selle paksus on  2800  km ja see moodustab enamiku Maa 
mahust sisetuum  – Maa tuuma sisemine tahke osa  raadiusega  umbes 1300 km Välistuum  – Maa tuuma vedel välimine  sfäär  paksusega umbes  2200  km ookeani  keskahelik  ehk - mäestik  – seismiliselt ja vulkaaniliselt aktiivne mäeahelik maailma 
ookeanide keskosas; jalamilt kuni 3 km kõrge, u 1500 km lai ning üle 80 000 km pikk; 
aheliku  jagab  pikuti pooleks  riftiorg , kus tekib uus ookeaniline maakoor
süvik – laamade sukeldumisvööndis paiknev piklik  vagumus , mis on ülejäänud 
ookeanitasandikest oluliselt sügavam ja kus asuvad maailmamere  sügavaimad  kohad kurdmäestik  – paksenenud maakoorega piirkond, mis on tekkinud laamade kokkupõrkest 
tingitud pingete tõttu; selle ulatuses on kivimid tugevasti deformeerunud ja moondunud vulkaaniline  saar –  ookeanilise  maakoore kohale moodustunud saar, mille tekkepõhjuseks 
on laamade lahknemise, laamade põrkumise või kuuma täpiga seotud  vulkanism kuum  täpp  – vahevöö tõusva soojusvoo kohal paiknev vulkaaniliselt aktiivne ala laama 
siseosas kontinentaalne  ehk mandriline  rift  - vulkaaniliselt aktiivne maakoorerebend, mis on tekkinud 
venituspingete tõttu õhenenud mandrilise maakoorega alal magma - sulanud olekus kivimimass Maa sisemuses; kui magma jahtub, tekivad tardkivimid laava - maapinnale tunginud magma kihtvulkaan  -  keeruka  segakihilise ehituse ning valdavalt  koonilise  kujuga  vulkaan , mis 
purskab  või on  pursanud  enamasti plahvatuslikult; koosneb nii laava- kui ka settinud 
vulkaanilise  tuha ( tefra ) kihtidest kilpvulkaan  -  lameda  kujuga vulkaan; koosneb peamiselt basaldikihtidest, mis on tekkinud 
rahuliku  laavavoolu tulemusena aktiivne ehk  tegevvulkaan  - praegu tegutsev või hilises minevikus (ajaloolisel ajal) 
tegutsenud vulkaan, mille aktiviseerumist peetakse tõenäoliseks ka tulevikus kustunud vulkaan - mittetegutsev vulkaan, mille aktiviseerumist ei peeta tõenäoliseks murrang – kivimite pidevust lõikav katkestustasapind, mida mööda on toimunud kivimkehade
nihkumine  üksteise suhtes maavärina  kolle  – koht Maa sisemuses (enamasti maakoores), kus kivimiplokid 
mehaanilistele pingetele järele annavad ja üksteise suhtes kiiresti nihkuvad epitsenter  – punkt maapinnal otse maavärina  kolde  kohal, kus on enamasti kõige suuremad 
purustused seismilised lained – jäigas aines levivad lained, mis kannavad edasi mehaanilist energiat; 
lainetena levib nt maavärinas vabanenud energia tsunami  – väga suure lainepikkusega  hiidlaine , mis tekib enamasti avamerel  merepõhjas  
toimunud maavärina tõttu

Kivimid

Maakoor

Maa kaks pealmist kivimilist sfääri on litosfäär ja astenosfäär (vt Maa  läbilõike  joonist). Neid 
ei eristata kivimilise koostise järgi nagu vahevööd ja maakoort, vaid samamoodi nagu sise- 
ja välistuuma ehk koostisainese oleku järgi. Litosfäär on Maa välimine tahke ja  habras  kivimiline kest, mis hõlmab maakoort ning 
vahevöö  ülaosa . Vahetult litosfääri all asub aga vahevöö osaliselt sulanud sfäär, mida 
nimetatakse  astenosfääriks . Mõnesaja kilomeetri paksune astenosfäär on  osalise  sulamise 
tõttu plastne ning sügavusest pärit soojusvood panevad selle  ainese  väga aeglaselt liikuma. 
See liikumine on omakorda rebendanud astenosfääri peal oleva hapra litosfääri eri 
suurusega  plokkideks  ehk laamadeks.  Kuna laamad liiguvad, st eralduvad üksteisest või  põrkuvad  omavahel, toimub nende 
äärealadel maavärinaid ja vulkaanipurskeid ning maakoore kokkusurumisel tekivad 
mäestikud .
Maakoor jaguneb ookeaniliseks ja mandriliseks. Mandriline maakoor on väiksema 
tihedusega ning oluliselt  paksem  (25–70 km) kui ookeaniline maakoor (5–10 km). Kõige 
paksem on mandriline maakoor kõrgete kurdmäestike piirkonnas, näiteks Himaalajas. Kõige 
õhem  on maakoor ookeanisüvikutes, kus võib selle paksus olla  paiguti  vaid paar kilomeetrit. Mandrilisele maakoorele on omane keerukas  tekkelugu  ja väga  mitmekesine  koostis: seal 
esineb kõiki teadaolevaid kivimitüüpe. Mandrilise maakoore osatähtsus on Maa geoloogilise 
ajaloo jooksul ookeanilise maakoore arvelt pidevalt kasvanud. Vanimad mandrilise 
maakoore osad on miljardeid aastaid vanad.  Ookeaniline maakoor on mandrilisest  lihtsama  ehitusega ja oluliselt noorem, vanimad osad 
on ligikaudu 270 miljoni aasta vanused.Ookeaniline maakoor uueneb pidevalt justkui 
konveieril. Suurte ookeaninõgude keskosas kokku puutuvad laamad liiguvad enamasti 
vastassuunas , st eralduvad üksteisest. Eraldusvööndis on maakoor rebenenud, seal toimub 
pidev vulkaaniline tegevus: osaliselt ülessulanud vahevöö aines jõuab rebengulõhede kaudu
maakoorde ja maapinnale (merepõhja). Pärast tardumist saab sellest ookeaniline maakoor, 
mis hakkab koos laamaga ookeani keskosast eemale liikuma.  Kümneid ja sadu  miljoneid  aastaid tagasi  niimoodi  tekkinud ookeaniline maakoor on jõudnud
selle  ajaga   liikuda  laama teise serva. Kui ookeanilise maakoorega  laam  põrkub teises  servas
mandrilise maakoorega laamaga, sukeldub see hõredema mandrilise maakoore alla 
vahevöösse ja hävineb. Maavärinad Maavärinad võivad kaasneda ka vulkaanipursetega, tekivad kõige võimsamad maavärinad 
just laamadevahelistes murranguvööndites, kui vabanevad sinna kuhjunud mehaanilised 
pinged . Pinged maakoores tekivad sellest, et liikuvate laamade  servad  jäävad üksteise külge kinni, 
kuid tektoonilised jõud  toimivad  edasi ja suurendavad pinget. Nii muundatakse kahe 
hiigelsuure vastastikku hõõrduva kivimiploki kineetiline energia potentsiaalseks energiaks, st
talletatakse  pingekoldena maakoores. Energia võib sellisel viisil koguneda aastaid. Kui 
kivimid kasvavale survele enam vastu panna ei suuda, annavad need järele ja toimub äkiline
nihkumine ehk potentsiaalne energia muundub tagasi  kineetiliseks . Järsk nihkumine paneb 
suured kivimiplokid võnkuma. Seda võnkumist kogemegi maavärinana. Maavärina tugevuse  määramiseks  kasutatakse seismomeetrit, mis mõõdab maapinna 
liikumisulatust maavärina ajal. Seega ei registreerita seismomeetriga  maavärinaga  
vabanenud energiahulka, vaid selle võimsuse suurusjärku ehk  magnituudi . Maavärina 
hindamiseks on alates 1935. aastast kasutatud USA geofüüsiku Charles Richteri loodud 
arvutuseeskirja ja magnituudskaalat või nende edasiarendusi
Kõige maavärinaohtlikumad piirkonnad on laamade  servaaladel , iseäranis seal, kus laamad 
põrkuvad Samas võib maavärinate mõju  ulatuda  tunduvalt kaugemale laamade äärealadest, kuna 
vabanenud energia võib kanduda pika maa taha, tekitades suuri purustusi ka maavärina 
koldest kaugel eemal. Pealegi ei teki maavärinad alati laamade ääreladel, sest väga erineva 
võimsusega murranguliikumisi ja  nendest  tingitud pingekoldeid leidub maakoores kõikjal. 20. sajandi ohvriterohkeim  maavärin  toimus 1976. aastal Hiinas Tangshani linna lähedal 
(magnituudiga 7,8) Vulkaanid Vulkanism on laamade liikumise, mäestike tekkimise ja maavärinate kõrval veel üks viis Maa
siseenergia  avaldumiseks maapinnal. Kõik need protsessid saavad energia Maa 
sisemusest. Vulkaani võib defineerida kui lõõri või  pragu  maakoores, läbi mille magma, 
vulkaanilised gaasid ja vulkaaniline  tuhk  maapinnale jõuavad Vulkaane  jaotatakse  aktiivseteks , uinunud ning kustunud vulkaanideks. Aktiivne ehk 
tegevvulkaan on vulkaan, mis praegu tegutseb või on seda teinud ajaloolisel ajal. Kui 
vulkaani puhul pole näha otseseid tegutsemismärke, kuid teadlased on veendunud, et 
kunagi tulevikus asub ta taas tegutsema, siis peetakse seda uinunud vulkaaniks. 
Täiesti kustunud on aga vulkaan, mis suure tõenäosusega enam aktiivseks ei muutu. 
Sellised on eelkõige paljud väikesed koonilise kujuga vulkaanilised  künkad .