Üherakulised rohevetikad: 1) Koppvetikas ---- eoste abil 2) Klorella ------eoste abil 3) Pleurokokk ----------- pooldumise teel, ei taha vett 4) Kerasviburlane ------- pooldub Pleurokokke päris vees ei kohtagi, nad on kohastunud eluks õhu käes. Kui pleurokokk vette panna, siis ta koguni hukkub. Nii leidub neid kivimüüridel, niisketel vundamentidel ja mujal, kus on piisavalt õhku, niiskust ja valgust. Kõige tavalisemaks kasvukohaks pleurokokkidele on aga vanad puud nii metsas kui ka linnaparkides. Hulkraksed: 1) Keermikvetikas - vabalt hõljuv vetikas...nendega saab ilma ennustada. 2) Vesijuus - kinnitub veekogu põhja 3) Põisadru - õhupõied, kinnitatud veekogu põhja 4) Punavetikas a) Agarik kasvab kõige sügavamal vees b) Karevetikas kõige rohkem saastatud veekogus Mõiste: veeõitseng (otsisin netist seletuse)
NIKOLAI TRIIK (1884-1940) Nikolai Triigi sünnikoht asus Hobuse tänaval, kasvukohaks oli nüüdseks hävinud maja Niguliste tänavas. Seal asus ka kunstniku isa rätsepatöökoda. Nikolai Triik õppis Tallinna Nikolai I gümnaasiumis ja Aleksander II linnakoolis, mille lõpetas 1901. aastal. Jätkas kunstiõpinguid Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis ning 1906. aasta algusest Peterburis Josef Braszi ateljees. 1906. aasta sügisel astus Soome kunstiühingu kooli. 1907. ja 1908. aasta suvel viibis Norras. 1908. aasta sügisel läks uuesti Peterburi ning täiendas end
piirab bioloogilist mitmekesisust on mõõdukas happesus, mis pärsib bakteriaalset lagunemist. Samas sobib selline muld väga hästi taimekasvatuseks, sest taimede jaoks on olemas sobiv pH tase, mis jääb vahemikku 5,8-6,1. Üldiselt on leetjad mullad head põllumullad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Seal saab kasvatada kõikide kultuuride 4 taimi. Vaadates muldade väliuurimise raamatust, siis sobib selline muld just sinilille kasvukohaks. LP- näivleetunud- ehk kahkjas muld Mullad on väheste ülagleistumise tunnustega parasniisked mullad, kerge lõimisega (saviliiv või liivsavi). Profiilis on selgelt näha väljasopistused ehk „ keeled“ . Keelte kohal olev kiht muutub pruunikaks sinna kogunenud amorfse raua mõjul. Võib leida liigniiskuse tunnuseid sisseuhtehorisondis, mis sisaldab rohkesti rauakonkretsioone ja gleilaike. Üldiselt on need tüüpilised Lõuna-Eesti moreentasandikele, mille lähtekivimiks on
liitunud. Kui tavaliselt peetakse vetikaid veetaimedeks (sellest ka nende nimi), siis pleurokokk on hea näide sellest, et vetikad ei pea tingimata vees elama. Pleurokokke päris vees ei kohtagi, nad on kohastunud eluks õhu käes. Kui pleurokokk vette panna, siis ta koguni hukkub. Nii leidub neid kivimüüridel, niisketel vundamentidel ja mujal, kus on piisavalt õhku, niiskust ja valgust. Kõige tavalisemaks kasvukohaks pleurokokkidele on aga vanad puud nii metsas kui ka linnaparkides. Kes on loodusvaatleja pilguga metsas ringi jalutanud, see on kindlasti märganud, et paljudel puude tüvede alusel on säravroheline kirme. Kuna see on roheline, siis ei saa tegu olla samblikega. Selle rohelise kirme moodustavadki pleurokokid. Roheline kirme niisketel pindadel paistab ühe tervikuna,
Püsikute õppematerjal Marju Saag 17MESÕ1A Sinine käoking (Aconitum x napellus) Kõrgus ulatub kuni 130 cm, pärit on Kesk- ja Lõuna- Euroopa, hästi mürgine, püstine Kasvukohaks sobivad rasked mullad,sobib varjuline ja valgustatud, kuid mitte lauspäike ja liigne kuumus. Muld-igasugune aiamuld, ei tohi olla liiga niiske ega liivane. Õied tihedad, kuni 10 cm pikkuste õisikutena. Õitseb alates juuni lõpust 30-35 päeva (juulis) ja veelgi kauem. Talvekatet ei vaja. Lehed läikivad, tumerohelised ja tihedad, jaotunud 5-6 harusse Istutada nii üksikult ja väikeste gruppidena segalille peenardes. Väänlevad vormid on kaunid haljastuses ja rõdudel
· 7. Põhjaranniku leetunud ja leedemuldade valdkond · 8. Otepää-Haanja erosiooniohtlike ja erodeeritud muldade valdkond Kasutus- arvan et see põllumasiiv on sobilik põllumaaks teravilja ja õlikultuuridele. Lupjamis vajadus K ja Kr ei vaja lupjamist kuna keemine toimub kõrgemal kui 30cm Ko ja Kog võib vajada lupjamist sõltub Ph-st Kivisus. Kivisus astet polnud kaardil näidatud seega see ala ei vaja kivide koristust. Põllumaa metsastamine See massiiv on sobilik arukase kasvukohaks kuna enamik massiivist on Ko ja Kog mullad, mis on sobilikud lehtuudele. Viimasel kümnendil on Eestis arukasekultuure rohkem rajatud endistele põllumajandusmaadele. Arukasekultuurid rajatakse valdavalt istutuse teel kevadel (aprill-mai), kasutades selleks 12 aasta vanuseid paljasjuurseid taimi või potitaimi. Enne kultuuri rajamist on vajalik maapinna ettevalmistamine (ülepinnaline künd või vaod), soovitatav on istutada 20002500 taime hektari kohta
Eestisse jõudis kartul esmakordselt 18. sajandi keskpaiku. Päris hoogsalt hakkas kartul siin levima alles sadakond aastat pärast siiajõudmist. Kartulit hakati kultiveerima Hispaanias ja Itaalias, kuid 17.sajandilgi oli kartul veel delikatess. Kartuli pikk ajalugu on toonud inimestele nii kurbust kui rõõmu. Sellest ajast, mil kasvatatakse kartulit, kadusid näljahädad Euroopas. Seega tänaseks on kartul botaaniliselt võõramaine tulnuk. Meelepärasemaks kasvukohaks on siiski Põhja- ja Kesk-Euroopa. Praeguseks on aretatud üle 1000 kartulisordi. Kartulist valmistatakse mitusada toodet, nende hulgas etüülalkohol, liim, atsetoon, plastmass, piimhape jt. Kartul kuulub maavitsaliste sugukonda, seega samasse, kuhu kuuluvad tomat ja punapipar. Maavitsa suure perekonna ligi 2000 liigist moodustavad mugulaid umbes 150. Kartul on kogutoodangult maailma viljade seas auväärsel kohal. Praegu on kartulil kindel koht maailma tähtsamate toiduviljade seas
*Enamik Eesti joogivett saadakse põhjaveest. *Suure mineraalainete sisaldusega põhjavesi on ka ravitoimega. *Toidab jõgesid ja järvi 20. Soode tähtsus *Sood on üliolulised puhta mageda vee reservuaarid. *Turba ja selle all olevate orgaaniliste setete analüüs võimaldab selgitada möödaniku kliimat, veereziimi, taimestikku jpm. *Turbakihi sügavuse ja vanuse järgi tehakse kindlaks turba juurdekasvu kiirus ning soo kujunemise aeg. *Elupaigaks loomadele ja kasvukohaks taimedele *Soost saab marju jms. *Soost saab turvast.
RAVIMTAIMED: HARILIK PUNE Vahemeremaades katab harilik pune päikesepaistelisi mäenõlvu. Vanas Roomas võeti hariliku punega hambavalu ja raviti silmahaigusi. Eestlaste uskumuste kohaselt oli harilikul punel ka maagilist jõudu. Hariliku pune leotist joodeti ka loomadele , kui kardeti kurja silma. Rahvameditsiinis on tuntud tema rahustav toime. Puneme leotis läks käiku kõhulahtisuse ja nahahaiguste korral. Harilik pune on mitmeaastane taim. Tema kasvukohaks on kuivad metsaservad, liivakarjäärid, talle meeldivad päikesepaistelised kohad. Kasvab ta hästi ka aias. Õitseb juulist septembrini, õied on õrnad, punakas-violetsed. Raviks kasutatakse taime maapealset osa, mida kogutakse õitsemise ajal. Tee valmistamiseks võetakse 2 supilusikatäit ürti, lisatakse klaas keeva vett ja lastakse kaane all tõmmata 15-20 minuti. Külmetushaiguste korral juuakse kuumalt, seedehäiret korral aga kas jaheda või leige teena ½
väga hästi sobivad linale ja talirukkile. Pärast lupjamist sobivad enamikule põllukultuuridele. Näivleetunud muldadel kasvavad metsad on väga tootlikud. Näivleetunud muldade Mullaelustik on pidurdunud või väheaktiivne. Puuduseid põllumaana kastamise tekitab ajuti tekkiv ülavesi, mis segab mullaharimist ja saagikoristust, vähene huumuse- ja kaltsiumisisaldus, oht mullatihese tekkeks ning aeglane mullapinna tahenemine ja soojenemine kevadel. Näivleetunud mullad on jänesekapsa kasvukohaks. Gleistunud kahkjates muldades (LPg) on Mullaelustiku tegevus pidurdunud või väheaktiivne, mida pärsib happeline keskkond ja ajutine ülavesi. Metsa kasvuks optimaalsete niiskustingimustega. Kasvavad kõrge produktiivsusega laanemetsad. Põllumaana kasutamisel tuleb lubjata, kuivendada ja sügavkobestada. On naadi kasvukohatüübiks. Gleistunud deluviaalmuld (Dg) ja parasniiske deluviaalmuld (D) on sobivad liigniiskuse tõttu
TÄHTSUS-*taimede kasvatusele hädavajalik mineraalide lähteaine*ökosüsteemis filter-seob ja puhastab õhust saabuvat tolmu ja sademeid*väärtuslik loodusvara-põllumal. tootmisvahend*taimedele kasvukohaks. MURENEMINE on mullatekkeprots,mille käigus lähtekivim muutub suurest rahnust liivateraks,murenemisel on 3 liiki:keemiline mur,füüsikaline mur ja biolog.mur. LÄHTEKIVIM on kivim, millest tekib mullatekke protsesside lisandumisel muld.mulla kõige algelisem algaine liiv,kruus,savi.*annab mullale mineraalse aluse ja määrab tema füüsikalised ja keemilised omadused.FÜÜS.MUR.tuule ja vee ja kliima mõju lähtekivimile*vaja on lähtekivimit,tuult ja vett.
kivimile vee kinnipidamisvõime ja parandab muldade õhustatust, suurendades mulla viljakust. Porsumine toimub üheaegselt rabenemisega ning tema osatähtsus kasvab lähtekivimi peenestamisega. Keemilist murenemist soodustab temperatuuri tõus, seetõttu on porsumine eriti intensiivne troopilistel aladel, kus ka rikkalikult sademeid. Kõrbealadel pidurab porsumist aga kuivus. Murenemise tagajärjel moodustub kivimitest aeglastel kobe kiht nn rabenemismurend, mis on taimedele kinnitus- ja kasvukohaks ning elupaika mikroorganismidele, kes omakorda sekkuvad murenemisprotsessi. Mullatekketegurid Mulla teke sõltub paljudest looduskomponentidest mida nimetatakse mullatekketegurist. Mulla lähtekivim moodustavad erinevad setted (kivimid), mis on mulla mineraalse osa algallikaks. Lähtekivimi mineraloogilisest, keemilisest ja granulomeetrilisest koostisest olenevad suuresti mulla omadused ja areng. Lähtekivimi iseloomust sõltub mulla sügavus,
kreemikaslilla ja lõheroosaga. Metssalvei [Salvia nemorosa] kasvab tavaliselt 60...90 cm kõrguseks vajades 30...60 cm kasvuruumi. Kasvukujult püstine mätasjalt laiuv puhmik. Pärineb Euroopast ja Kesk-Aasiast. Lehed on ovaalsed, kuni piklikud, krõbulised, hea lõhnaga, tuhmrohelised. Torujad kahe huulega õied paiknevad hulganisti kitsastes küünlataolistes õisikutes. On sinise-, lilla-, roosa- ja valgeõielisi sorte. Õitseaeg on maikuust septembrini. Kasvukohaks sobib päikeseline soe paik viljaka pinnasega. Sobib kasvatamiseks nii peenral, ürdiaias, kiviktaimlas, ta on hõlpsasti kasutatav ka konteineraianduses. Head naabrid on talle roosid, neiusilmad, päevakübarad ja kipslilled. Aegajalt kärpimisega saab esile kutsuda kordusõitsemist. Paljundada saab seemnetega või jagamisega kevadel ning rohtsete pistikutega suvel. Annab hästi ka isekülvi. Meeldib putukatele. Sordidvalik: Blauhügel puhassiniste õitega
mis võib kasvada 5-6 meetri kõrguseks. Kanepitaim on ererohelist värvi ning tal on jäme vars, millel on vastassuundades asetsevad, 5-9 hõlmast koosnevad kitsad sõrmjad lehed. Taim on vastupidav, kuid tunneb end kõige paremini kuivas subtroopilises kliimas. Suurimad kanepitootjad on Afganistan, Kolumbia, Irak, Jamaica, Liibanon, Maroko, Mehhiko, Holland, Pakistan, Türgi ja USA. Kanepit on võimalik kasvatada ka Põhja-Euroopas, samuti kasvatatakse teda toataimena. Viimasel juhul tuleb kasvukohaks valida päikseline aknaga ruum või kui see ei ole võimalik, siis peab kasutama tugevat elektrivalgustust. Kui kanepit kasvatatakse suures koguses, st narkootikumide tootmiseks, siis pügatakse taimed ära, et neid poleks lennukilt vaadates võimalik ära tunda. USAs, Hollandis ja Inglismaal on rajatud ka suuri siseistandusi. Varem kasvatati kanepit paljudes lääneriikides seaduslikult, peamiselt kanepikiududest köie valmistamiseks. Taimevarrest on võimalik toota taglase
juuni II – juuli I • Lehed: mõõkjad, rohelised, pikad • Kasvukuju: püstine • Valgus: päikeseline, poolvari • Muld: niiskemapoolne toitaineterikas PRŽEVALSKI KOBARPEA - LIGULARIA PRZEWALSKI • Eristub õhuliste, sügavalt lõhestunud, teravsõrmjate lehtedega, peenikeste punakaspruunide varte otsas. Õisikud väikesed, kollased, kogunenud viljapeasarnasesse kitsasse 50 – 70 cm pikkusesse õisikusse, mis on tipust pisut longus. • Optimaalseks kasvukohaks on hajutatud valgusega koht, sest päikeses vajab palju kastmist. Seal kus on probleeme veega, on sobiv istutada niiskesse varjulisse kohta või veekogu äärde. HAMBULINE KOBARPEA - LIGULARIA DENTATA, SYN. L. CLIVORUM • varretippudes asetsevate oranžkollaste kobarõisikutega ‘Britt Marie ja suurte Crawford’ ümarneerjate lehtedega. • Kobarpead eelistavad poolvarjulist kuni päikselist kasvukohta
on peaagu varrepikkused. Risoomid on tugevad ja harunenud ning neil on sügavale mulda tungivad lisajuured. Risoom ja juured ongi värsketena väga mürgised ning söövitava toimega. Juurte ja risoomide söömine võib tekitada suus ja kurgus raskeid põletusi. Kollane nartsiss (Narcissus pseudonarcissus) Kollane nartsiss kuulub amarülliliste sugukonda ja on nartsisside perekonna liige. Kollane nartsiss kasvab tavaliselt koduaedades aga üldiselt on tema kasvukohaks mäestike madalamates kohtades paiknevad niidud. Ka Eestis leidub teda üsna tihti ka vabas looduses kasvamas. Kollane nartsiss kasvab umbes 20-40cm kõrguseks ja enamasti õitseb kevadeti. Õiekate on helekollane ja lisakroon on tumedama varjundiga kollane. Õite lõhn võib olla nii üsna tugev , aga samas ka väga mahe. See oleneb kasvutingimustest. Lehed on pikad, kitsad ja hallikasrohelisest kuni tumerohelise värvuseni. Nii kollast nartsissi kui ka nartsisside teisi liike, mida on umbes
(kehapikkus 726 millimeetrit). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid. Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat. Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad ja nad võivad rünnata kõikvõimalikke loomi roomajatest imetajateni. Ka inimest rünnatakse väga sageli. Mõnel pool on vahustajalaste järglasi varjavat nn käosülge rohukõrtel peetud noorte parmude kasvukohaks. Heinaajal tekib rohu külge nagu sülg. Tegelikult olema need parmu pojad. Neid jälgides, kui nemad asuvad rohutüükas, seisab ilm kuiv, kerkivad nemad rohuladvasse, siis tuleb vihma. Mets Referaat Tallinn 2011 Sisukord Sissejuhatus_______________________________________________3 Tamm____________________________________________________4 Toomingas_________________________________________________4
asetsevad lähestikku kaitseala põhjaosas. Karukolla kaitse on tagatud sihtkaitsevööndi režiimiga. Ohuteguriteks sellele liigile on metsamajandusliik tegevus, tallamine, ehitustegevus, korjamine (eElurikkus, 2014). Järvestikus esinev järv-lahnarohi on püstiste lehtedega veesisene taim, mis kasvab liivase põhjaga selgeveelistes järvedes (Kukk, 2004). Järv-lahnarohtu ohustab kasvukoha eutrofeerumine. Roomav öövilge on üks vähestest Eesti käpalistest, kelle kasvukohaks on mets. Liik kasvab varjuliste okaspuu- ja segametsade samblavaibal ja kõdukihil (Tuulik, Kull, 2002). Ohuteguriteks on kasvukohtade kahjustamine. Keskkonnaregistri andmetel esineb Meenikunno looduskaitsealal roomavat öövilget viies kohas kaitseala lääneosas ja kasvukohad on kaitstud sihtkaitsevööndi režiimiga. Rüüt, kellest eelmises punktis juttu oli, on III kaitsekategooria liik. Seda liiki mõjutab negatiivselt laudteest tingitud häirimine
saarte ja laidude olemasolust varieerub lainetuse mõju Läänemere erinevais piirkondades üsna suures ulatuses. Näiteks on Sõrve poolsaare avamerepoolses rannavees veel 10-11 meetri sügavusel kruusasel ja klibusel põhjal 20-30 cm kõrgused kartulivagusid meenutavad lainevired. Taimed seal kasvada ei saa. Lainetuse eest kaitstud merelahtedes küünib lainete mõju vaid mõne meetri sügavuseni. Liigestunud rannajoonega pehme põhjalised lahed on seetõttu sobivaks kasvukohaks merepõhjale kinnituvatele mändvetikatele ja õistaimedele. 8 Läänemere taimestiku ja loomastiku liigilise vaesuse põhjused Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Niisuguse nähtuse tulemusena elab riimvetes suhteliselt vähe liike, nii, et räägitakse koguni riimveepelgusest.
4.4. Juusadiantum Adiantum capillus-veneris Juusadiantum on levinud troopikas, kuid kasvab ka Lõuna- ja Lääne-Euroopas, enamasti poolvarjus maapinnal ning kivide vahel ja kaljupragudes. Juusadiantum kasvab toatingimustes kuni 30 cm kõrguseks. Tema helerohelised lehed on pitsilised, graatsilised ja õrnad. See taim on ka õrna iseloomuga ega talu suuri temperatuurimuutusi, samuti vajab ta teistest sõnajalgadest rohkem valgust. Niiskemad ruumid, nagu vannituba, on juusadiantumile ideaalseks kasvukohaks. Kastmise suhtes on taim keskmisest nõudlikum. 13 Joonis 5. Juusadiantum ( Medivetus ... 21.01.2020). 14 KOKKUVÕTE Sõnajalad on põnevad ja dekoratiivsed taimed. Kui tead nende vajadusi, siis ei ole nende kasvatamine üldse raske. Oskusliku kasvatamise ja hooldamisega saad kena rohelise ruumikaunistuse pikaks ajaks, mis on lisaks ka hea õhupuhastaja.
Põhja ja loodeosa veed jõuavad Soome lahte, kõrgustiku lõunaosa veed aga Riia lahte. Karula kuplistikus ja Hargla nõos on umbes 60 järve. Suuruse järgi koostatud pingereas on esimesed Ähijärv, Ubajärv ja Koobassaare järv, keskel Õdre, Kallete, Mikile, Rebasejärv ja Köstrejärv koos paljude omasugustega ning rea lõpetavad Põrgu- ja Mustjärved. Enamasti on järved õõtsikulise kaldaga, liivarandu leidub vähem. Väikesed madala ja mudase põhjaga järved on soodsaks kasvukohaks paljudele taimedele, mõnel juhul katavad viimased pea kogu veepinna. Suurim järvedest on kaugelt üle põldude Antsla-Saru maanteele paistev ligikaudu kolme kilomeetri pikkune lookleva kaldajoone, kaldaäärsete kuplite ja sageli liivaste randadega Ähijärv. Suurimateks ohtudeks järvedele on nenede liigne külastamine, vee reostumine, veetaseme muutmine, röövpüük ja ehitiste rajamine järvede kallastele. Ohtude vältimiseks tuleb suunata külastatavust,
Sissejuhatus... Kanep ehk cannabis sativa on nõgeselaadsete seltsi kanepiliste sugukonda kuuluv kahekojaline tuultolmleja taim, mis on levinud nii Euroopas, Aasias kui ka Aafrikas. Kanepitaim on ererohelist värvi ning tal on jäme vars, millel on vastassuundades asetsevad , 5-9 hõlmast koosnevad kitsad sõrmjad lehed. Taim on vastupidav, kuid tunneb end kõige paremini subtroopilises kliimas. Kanepit kasvatatakse ka toataimena, kuid sellisel juhul tuleb kasvukohaks valida päikseline aknaga ruum või kui see ei ole võimalik, siis peab kasutama tugevat elektrivalgust. Taime on traditsiooniliselt kasutatud nii ravim-, õli- kui kiutaimena. Klassikaliselt on perekonda arvatud 1...3 liiki, mõne käsitluse kohaselt ka rohkem. · Harilik kanep - Cannabis sativa L (Cannabis sativa ssp sativa) · India kanep - Cannabis indica Lam (Cannabis sativa ssp indica E. Small & Cronquist) · Metsik kanep - Cannabis ruderalis Janisch
punased või mitmevärvilised õied. Roheline tillilaadne lehestik. Eelistab kerget huumusrikast aiamulda. Eelistab päikselist ja tuulevaikset kasvukohta. HARILIK ÕLELILL e. kattelehine käokuld Helichrysum bracteatum HARILIK ÕLELILL e. kattelehine käokuld Helichrysum bracteatum Kõrgus 60-80 cm Õitseb juuli-september Palju värve ja õisi saab kuivatada Kitsad tumerohelised lehed Kasvukohaks sobib viljakas ja õhurikas pinnas Kasutatakse peenardel, konteinerites, kuivlillena Ettekülv märtsis- mais 0,5 cm sügavusele. külv aprillis-mais. ILUKAPSAS Brassica acephala ILUKAPSAS Brassica acephala 25 cm kõrge. Ümarate kurruliste gofreeritud lehtedega, mis sobivad dekoreerimiseks, garneerimiseks, toob värvi peenrasse. Kõige erksamad värvid + 10 kraadi öötemperatuuri juures. LÕHNAV LILLHERNES Lathyrus odoratus
Toodud pildil on ava pisut suletud, et soovitud lill selgemalt esile tuleks. Pildil on näha, kuidas erinevad ava väärtused tausta hägusust mõjutavad. Maastikud ja eluta looduse objektid: Tallamise ja inimtegevuse suhtes õrnades ökosüsteemides, nagu rabad ja loopealsed, liikudes eelista liikumiseks olemasolevaid või märgistatud radu. Mere ääres ja pankrannikutel pildistades pea meeles, et need paigad on paljude lindude pesitsusalaks ja haruldaste taimede kasvukohaks. Kivistist või mineraali ei tohi selle asukohast eemaldada rikutud geoloogilise objekti taastamine ei ole võimalik. Eluta looduse ja maastike pildistamisel on oht pildistatavale väike, kuid siiski peame jälgima, et pildistamise käigus mõnele sealsamas viibivale loomale või kasvavale taimele häda ei tee. Pildistamise reeglid: Linnud pesal: *Tuleb jälgida üldist seadusandlust ja hankida vajadusel vastavad load. Eriti oluline on, et
Jälgida tuleb veel seda, et mustikapeenar oleks piisavalt niiske ning peenart tuleb vajadusel kasta eriti suve alguse poole. Niiskuse puudumisel on taimede areng aeglane ning viljad hiljem väikesed (Rodoaed koduleht, http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja-kultuurmustikas- kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)). 8 Kasvunõuded Kultuurmustikate kasvukohaks sobib päikesepaisteline aed või põld, kergelt happeline juurumbrohtudeta pinnas. Kõige lihtsam on istutada kultuurmustika taimi olemasolevasse turbapeenrasse (Metsa talu koduleht, http://taimed.ee/index.php?page=113 (22.05.2013)). Mustika kasvatamiseks sobivad tasased või kerge kallakuga maad, kus talvel on püsiv lumekate. Lume puudumisel võivad noorte okste tippudes esineda külmakahjustused. Peenra
värske, elav, nooruslik, samas mõnes teises kliimas võine, kreemjas, kompleksne ja korraliku arengupotentsiaaliga. Sémillon on Prantsusmaalt Bordeaux'st pärinev valge viinamari. See on üsna vähehappeline ning sellest valmistatud veinid on täidlased, suure viskoossusega, kuid suhteliselt nõrga mee- ja virsikuaroomiga. Sauvignon Blanc on väga levinud viinamarjasort. Sauvignon Blanci parimaks kasvukohaks peetakse Prantsusmaad. Tegelikult kasvatakse seda üsna laialdaselt mujalg. USAs tuntakse seda viinamarja ka nime all Fume Blanc. Sauvignon Blanc kannatab kuumemat kliimat kui paljud teised viinamarjasordid. Veinid on aromaatsemad kui Chardonnay'st ja neis on enamasti värske ja erk happesus. Aroomis hinnatakse valdavalt "rohelisi" ehk siis värskete rohttaimede ja põõsaste lõhnu. Veini on mõistlik juua noorelt. Punased viinamarjad punased/roosad veinid
setete horisonti (pinnalähedast põhjavett). Lubjakivi Graniit 1.3 Tähtsamad pinnavormid, pinnamoe kujunemine Harku vald on tuntud unikaalsete ja kaunite loodusmaastike poolest. Rannikualadel avaldub suurejooneline Põhja-Eesti klint, kohati on mereäärne kõrge paekallas kahe- või mitmeastmeline. Üldtuntud on Türisalu, Suurupi ja Rannamõisa pangad. Loopealsed ja laialehelised ürgsed metsad on paljude haruldaste taimeliikide kasvukohaks, paekivis asuvad koopad on üle-euroopalise tähtsusega talvituspaikadeks nahkhiirtele. Pankrannik vaheldub liivarandadega, kadakased paepealsed männimetsaga. Sisemaa reljeef on valdavalt lainjas tasandik, mida valla keskosas läbib Vääna jõe org. Väärtuslikud niidualad laiuvad Ilmandu, Laabi, Sõrve, Vääna ja Muraste ümbruses. Üks tähtsamaid pinnavorme Harku vallas on Harku tasandik. Harku tasandik
saarte ja laidude olemasolust varieerub lainetuse mõju Läänemere erinevais piirkondades üsna suures ulatuses. Näiteks on Sõrve poolsaare avamerepoolses rannavees veel 10-11 meetri sügavusel kruusasel ja klibusel põhjal 20-30 cm kõrgused kartulivagusid meenutavad lainevired. Taimed seal kasvada ei saa. Lainetuse eest kaitstud merelahtedes küünib lainete mõju vaid mõne meetri sügavuseni. Liigestunud rannajoonega pehme põhjalised lahed on seetõttu sobivaks kasvukohaks merepõhjale kinnituvatele mändvetikatele ja õistaimedele. Läänemere vee soolsus Läänemere eripäraks on tema vee iseäralik soolsusrežiim. Vee soolsus on nii horisontaal- kui vertikaalsuunas kogu Läänemere ulatuses erinev. See tuleneb vee liikumisest ja segunemisest. Läänemere vee pinnakihtide soolsus väheneb Taani väinade 25-lt promillilt Soome ja Botnia lahe sisesoppides ning suurte jõgede suudmealadel 0,5 promillini, olles samal ajal paiguti üsna püsiv
6 f f 2011 Kannike (Viola) -võõrasema (aedkannike) (V. x wittrockiana sün. V.hortensis) Kasvukohaks parasniiske toitaineterikas, hea drenaaziga muld. Suvelilledest üks külmakindlamaid. Kasvatatakse nii peenral kui rõdukastis, kõikvõimalikes istutusnõudes ja pottides. Kompositsioonis võib olla nii ereda värvilaigu rollis tänu oma ilusatele õitele, kuid võib olla ka aktsenttaime rollis. Joonis 10. Aedkannike e.võõrasema (Viola vittrockiana) (http://www.ceres.ee/files/ceresplant/1515.jpg)
taimede ehk psilofüütide jäänused) teevad koha ainulaadseks kogu Ida-Euroopas. Pärnu jõe Sindi-Tori lõigul avanevad Devoni liivakividest allikad, mis on ka veesäilituslikult olulised. Allikaterühm illustreerib vee väljavoolu tingimusi kesk-alamdevoni veeladestiku Pärnu orundis. 2.2. Kaitse-eesmärgid Kaitse-eesmärkideks on liikidele soodsate elutingimuste ja liivakivipaljandi säilitamine. See on kasvukohaks ja elupaigaks paljudele ohustatud liikidele ja oluline on, et see oleks neile hea koht ka edaspidi. Allikate puhul tuleb säilitada veetaseme vooluhulk. Praeguseks on kolmest allikast järgi ainult üks, mille voolu veetaseme hulk on väga väike. Oluline on liivakivipaljandi ja koobaste säilumine. 2.3. Ohud loodusväärtustele Tori Põrgu loodusväärtustele võivad ohuks olla nii inimtegevusest tingitud probleemid kui ka loodus ise
rukkililletõmmisega kompresside tegemine põletikulistele või väsinud silmadele.[6., lk. 159] 3.4. Kesalill Kesalill on tavaline põlluumbrohi, põldudel märksa levinum kui temaga sarnased valge karikakar,härjasilm ja teekummel. Erinevalt viimastest võib aga kesalill ka mererannikul kasvada. Mõned botaanikud on rannikul kasvava kesalille nimetanud isegi omaette liigiks, rand-kesalilleks. Kõige sagedasemaks hariliku kesalille kasvukohaks on aga kesapõllud, nagu ka tema nimest arvata võib. Karikakar, härjasilm ja teekummel on aga need taimed, kelleks kesalille väga sageli ristida püütakse. Nende nelja eristamine on juba sajandeid raskusi tekitanud, sellest annavad tunnistust ka arvukad laialt levinud ühised rahvapärased nimed. Kõige tavalisemad neist nimedest on kindlasti kanaperse ja kanapasalill, läänesaartel ka ätses. Need nimed on tarvitusel ühtviisi laialt kõigi nende nelja kohta. Kanaperse ja teised
Nad võivad merevees ilma põhja vajumatta hulpida isegi paar kuud. Nii rändavad taime seemned isegi uutesse kasvupaikadesse. Merikapsa lehed on maitselt mahedad, mahlased ning samuti ka veidi soolakad. Soolane maik annab tunnistust sellest, et taim kasvab soolakas kekkonnas. Paikades kus karjatatakse loomai merikapsast ei ole. Koduloomad hävitavad isukalt taimede maapealsede osad. Pilliroog: Eesti kõige kõrgekasvulisem kõrreline on pilliroog. Ta pikkus võib olla kuni 5 meetrit. Tema kasvukohaks ei ole ainult mererand, vaid ka järvede kaldaveed, sood ja paljud teised niisked paigad. Pilliroog ei ole tüüpiline merevee taim, sest ta ei talu kuigi soolst vett. Läänémere rannas kasvab ta ainult seetõttu, et jõesuudmetes ja madalaveelistes rannasoppides on võrdelemis mage vesi. Sel kus on piliroole sobivad kasvutingimuse, võib ta moodustada kilomeetrite laiuse roostiku. Pilliroo varred jäävad veel poleks aastaks pärast seda, kui taimed ise on surnud ja koltunud. Lehed on
Suure osa nende tööülesannetest moodustub ringireisimine survekabiiniga traktorilaatsete suurte masinatega. Neil masinatel on ka õhulüüs, et astronaudid saaksid sihtkohas välitöid teha. Mõni sõit kestab mitu nädalat ja viib kuni 500 kilomeetri kaugusele jaamast. Esimese baasi kaks põhiülesannet on toiduainete valmistamine, ja maapealse keskkonna ning kliima loomine. See on viinud mõtted geneetiliselt muundatud taimedele. Veel ei ole päris kindel, kui heaks kasvukohaks Marsi pind taimedele olla võib. Kütust hakatakse tootma Sabatieri reaktsiooni abil. See on lihtne reaktsioon Maalt imporditud vesiniku ja Marsi atmosfääris leiduva CO 2 vahel. Reaktsiooni käigus muutuvad ained veeks ja metaaniks. Metaan on suurepärane raketikütus, mida on lihtne pikka aega säilitada. Moodustunud vee saab kiiresti lagundada hapnikuks ja vesinikuks. Vesinikku taaskasutatakse tootmisprotsessis, hapniku võib aga jätta metaani põletamiseks raketimootoris. 4
Boniteet IV-V, raieküpsete puisute tagavara 100-150 tm/ha. Puitu kasutatakse saetööstuses, mööblit, vineerit, paberit, kütteks ja söetööstuses. Puit on ebakvaliteetsem kui arukasel. Sanglepp e must lepp kuni 30 m kõrge puu, koor tumepruun. Õitseb märtsis, aprillis,seeme valmib oktoobris. Käbid 1.2-2 cm pikad. Vili on üheseemneline läätsekujuline pähklike. Leviala Kesk-ja Põhja-Euroopa, Kaukaasia, Põhja-Aafrika. Kasvab viljakatel märgadel muldadel. Tüüpiliseks kasvukohaks on lodu. On kiirekasvuline kuid võib saada kuni 130 a vanaks. Keskmine boniteet 2.3. Puit on kerge, pehme, habras ja hästi töödeldav. Parkainete sisalduse tõttu muutub puit õhu käes punakas. Kautatatakse saet, määblit, kütteks ja söet. Veel ka liha ja kalas suitsutamiseks. Suurimaks probleemiks puidu kasutamisel on mädanikud. Hall lepp e valge lepp 15, harvem ka 25 m kõrge puu. Koor on helehall ja sile, lehed ovaalsed 4-10 cm pikad. Õitseb märtsis, aprillis
arukasel peenema ja kõverama tüve tõttu. Sanglepp e must lepp Alnus glutinosa Kuni 30m kõrge puu. Koor tumeruun, vanemas eas moodustub paks tume korp. Lehed äraspidimunajad- ümmargused, tömbi- või pisut pügaldunud tipuga. Noored lehed kleepuvad. Õitseb märtsis-aprillis, seeme valmib oktoobris. Vili üheseemneline läätsekujuline pähklike, ümbritsetud tiivaga. Paljuneb edukalt ka kännuvõsust (pärast raiet). Moodustab metsi viljakatel märgadel muldadel. Tüüpiliseks kasvukohaks lodud. Kiirekasvuline, kuid suht lühiealine (-130a). Külmakindel, kuid tundlik tugevate kevadiste hiliskülmade suhtes. Valguslembene, eelistab viljakaid, niiskeid muldi. Puit kerge, pehme, habras, hästi töödeldav. Parkainete sisalduse tõttu puit muutub õhu käes punakaks. Hall lepp e valge lepp Alnus incana Tav 15m, harvem -25m kõrgune puu. Koor helehall, sile, vanemas eas korpa ei moodustu. Lehed
Mereveetaimkond RIIMVEEKOGUD Läänemere soolsus on pindmises kihis valdavalt 4-7 promilli, süvavees 8-11. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohast on oluline avatus lainetele, samuti põhjasetete tüüp ja püsivus, samuti valgustingimused. Rannikulähedases meres levivad sagedamini pilliroo, meri-mugulkõrkja ja kareda kaisla kooslused, sügavamal meres mändvetikate, meriheina, kamm-penikeele, tähk- vesikuuse, põisadru jt. kooslused. Kalju- ja liivikutaimkond - Kaljude tüübirühm Kasvukohaks mitmetele haruldastele taimedele. - Paekivitaimestu klint, ranniku- ja sisemaa paepaljandid Lääne- ja Põhja-Eestis - Liivakivitaimestu liivakivipaljanditel, peamiselt ürgorgude järskudel veerudel. Lõuna- ja Kagu-Eesti devoni liivakivipaljandid - Rändkivitaimestu mandrijää poolt toodud magmalised rändkivid -Koopataimestu Liivikute tüübirühm Eristatakse lahtise või poollahtise liivapinnasega luiteid ja liivikuid. Tegemist on puurindeta avakooslustega
vahele tekib rohkem erinevaid ökoniš š e ka umbrohtudele). Väga liigirikas on linnas ka prahitaimede floora. Erinevalt hooldatud aladel kasvavad erinevad umbrohud, erinevat tüüpi prahipaikadega on seotud erinevad liigid. Nii võib eelkõige vanadest aedadest leida värd-hanemaltsa, suurehitiste ümbrusest gallia koerasinepit, raudteedelt müürlustet. Omaette elupaikadeks on katused, müürid, varemed, pööningud. Esimesed neist on sobivaks kasvukohaks kaljutaimedele - näiteks Kuressaare lossiõue müüril kasvab kaitsealune müür-raunjalg; kõigis neis võivad leiavad elupaiku kaljudel, saartel või õõnsustes-koobastes elutsevad liigid - katustele on pesitsema asunud hõbekajakad, müüriaukudes kaelushakk, pööningutel puhkavad nahkhiired. Ruderaalkooslused. Võõrliigid. Prügimägedel kasvab rohkesti toidujäätmetest köögipühkmetest kasvama hakanud taimi - kõrvitsat, tomatit, kartulit, hirssi, päevalilli, aga leida võib ka
pindalast (23 329 ha). Teisel kohal on harilik kuusk (Picea abies), mis katab 19,4% metsade pindalast (7 409 ha). Aru- ja sookaske (Betula pendula & B. pubescens) on 15,2% (5 794 ha). Märkimisväärne on ka musta lepa (Alnus glutinosa) osakaal, mis on 2,2% (837 ha). Viimane puuliikidest on indikaatoriks liigniisketele muldadele. Metsaökosüsteemid on Lahemaa rahvuspargi olulisemaid kaitseväärtusi, mis moodustavad suuri, vähese inimmõjuga metsamassiive. Need omakorda on kasvukohaks paljudele taime- ja seeneliikidele ning elupaigaks paljudele Eestis elavatele linnu- ja loomaliikidele. Eelkõige on ühtsed majandamisest vähem mõjutatud metsamassiivid olulised haruldastele I kaitsekategooria röövlinnuliikidele nagu kalakotkas, kaljukotkas, merikotkas ja kassikakk. Lisaks teadaolevatele liikidele on siin olemas sobilikud elupaigad ka must-toonekurele ning väike-konnakotkale, kuigi viimastel aastatel pole nende liikide pesitsemist kaitsealal täheldatud
SOOD Taigavööndi teiseks suuremaks taimkatte tüübiks on puis- ja lagesood, mis tekivad jõgede lammidel, nõgude soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Puissoos kasvab hõredalt puid: rabades mände, madalsoodes kaski ja leppi. Erilise soode tüübi moodustavad igikeltsaaladele kujunenud kühmsood ehk palsad. Need on künkliku pinnaga sood, kus turbast küngaste tuumikuks on jää. Talvel puhub tuul lume küngastelt lohkudesse, mistõttu palsade pind muutub taimedele talumatuks kasvukohaks. INIMENE OKASMETSAVÖÖNDIS Metsavööndi põhjapoolses ja mandrite sisemusse jäävas osas on karmid talved ja jahedad suved. Siberis, okasmetsade levikualal, on maapind haaratud igikeltsast, seetõttu on tingimused inimtegevuseks ja -asustuseks rasked. Läänest itta hõreneb inimasustus, asulad on väiksemad ning paiknevad harvemini kui lõuna poole jäävatel aladel. Põllukultuuride kasvatamisekssobivaid maid leidub vähe. Taigarahva peamiseks tegevusalaks on metsandus,
kultuurtaimed, eriti dekoratiivtaimed. Tallinnas on enamlevinud kultuurtaimi umbes 500. Väga liigirikas on linnas ka prahitaimede floora. Erinevalt hooldatud aladel kasvavad erinevad umbrohud, erinevat tüüpi prahipaikadega on seotud erinevad liigid. Nii võib eelkõige vanadest aedadest leida värd- hanemaltsa, suurehitiste ümbrusest gallia koerasinepit, raudteedelt müürlustet. Omaette elupaikadeks on katused, müürid, varemed, pööningud. Esimesed neist on sobivaks kasvukohaks kaljutaimedele - näiteks Kuressaare lossiõue müüril kasvab kaitsealune müür-raunjalg; kõigis neis võivad leiavad elupaiku kaljudel, saartel või õõnsustes-koobastes elutsevad liigid - katustele on pesitsema asunud hõbekajakad, müüriaukudes kaelushakk, pööningutel puhkavad nahkhiired. Inimtaluvad looduslikud taimeliigid on linnas väga levinud (nt. suur teeleht, maamõõl). Haritud maadel, lillepeenardel ja pinnaseteedel leidub alati umbrohtusid
mulla tekkele. Mulla tekkes on kõige tähtsamad siiski kivimmurendile kasvama asunud rohelised taimed, mis loovad orgaanilist ainet. Taimede poolt toodetud orgaaniline aine kuhjub lähtekivimi pinnale või selle ülemisse ossa, mida mikroorganismid saavad hakkata lagundama. Taimse, loomse ja mikroobse orgaanilise aine ning selle muundumissaaduste toimel muutubki lähtekivim lõpuks mullaks. Mulla mineraalosa ei ole rohelistele taimedele lihtsalt kinnitus- ja kasvukohaks, vaid võtab osa muldade kujunemisest. Muld ja taimed on omavahel üksteisega otseselt seotud. Muld on taimede elutegevuse saadus, kuid vee ja mineraalsete toitainete säilitajana on muld ka taimestiku kujunemise eeltingimus. Lähtekivimi tera suurusest, mineraalsest ja keemilisest koostisest olenevad mulla areng ja omadused (näiteks mulla ohustatus, ning mulla vee- ja toitainevarud). Mulla teket ja arengut mõjutavad kliima, pinnamood, veereziim, ja inimene, kelle tegevus on
Kui neid taimi tiigis liiga palju, siis nad katavad terve tiigi pinna ja valgus ei pääse ligi. Penikeeled annavad omavahel ristandeid ehk vääte. Vee hüatsindid nuhtluseks, neid võib olla nii palju, et nad ei lase isegi paadiga liikuda, rääkimata kalastamisest. Lahnarohud, samblad. Kui kaldatsoonis on palju makroskoopilisi taimi siis varem või hiljem nad hukkuvad. Kõdutsooni nimetatakse litriks. Annab toitu herbivooridele ja on kasvukohaks selgrootutele organismidele. Seda kõdu sööb näiteks kakand. Kaldatsoonis on bioproduktsioon kõrgem kui avaookeanis. Produktsiooni ja biomassi suhe on vaid 0,5/5=0,1. Bentos ehk põhjaelustik Sügavates piirkondades on põhjaelustik sõltuvuses ülemistest kihtidest. Söövad ülevalt alla sadavat orgaanilist ainet. Eufootilises tsoonis toodetust jõuab põhja 1-2%. Väga napid varud. Kaladel, kes seal elavad on suur pea ja suured lõuad, et toit kohe tervenisti ära süüa
otsing. Thiobacillus sp. TJ 330 isoleeriti biofiltri turbast, mille abil oli varem mõne kuu kestel eraldatud väävliühendeid. Leitud tüvi osutus kemolitotroofseks. See käsutab väävliühendeid kui ainsat energiaallikat. Erinevalt varemtuntutest oli uus tüvi atsidofiilnejaomas optimaalset kasvu madala pH väärtuse juures. Vapo Oy sai patendi Thiobacillus sp. TJ 330-le. Juba looduslikult happeline turvas on sobivaks kasvukohaks leitud mikroorganismile. Turba happelisus biofiltris tõuseb aja jooksul veelgi, kuna sulfiidi oksüdatsiooni lõppsaaduseks on happeline sulfaat. On täheldatud ka mõne vahesaaduse esinemine. 35. Põllumajandussektoris on kasutatud turvast järgmistes valdkondades: 1. alusturbana loomakasvatuses-Kasutatakse vähelagunenud (10…14%) rabaturvast, mille niiskus on kuni 50%, tuhasus kuni 10% ja lisandeid kuni 10%. Üle 20% lagunemisastmega turvas ei ole allapanuks kõlblik
soot, koold e. vanajõgi. Jõesäng on haruharva sirge. Jõevool uuristab kaldaid, tekitab lookeid. Jõesängi kõverat osa läbides uuristab vesi välimist kallast tugevamini. Seda nimetatakse põrkekaldaks. Ta on vastasasuvast laugkaldast tunduvalt järsem. Jõe vasak ja parem kallas määratakse jõe voolusuunast lähtudes - voolusuunas vaadates jääb paremale vaadates parem, vasakule aga vasak kallas. Kallas on veekogu ääristav maismaariba. See on veeloomade ja kaldaasukate elupaik, kasvukohaks helofüütidele ja düfrofüütidele. Jõe lang (m/km) jõelähte absoluutne kõrgus ( m )−suudme absoluutne kõrgus(m) jõe pikkus( km) Absoluutseks languseks nimetatakse jõe lähte ja suudme kõrguste vahet. Jõe voolurežiim sõltub: Toitumisest -sademetest -jää- ja lumesulamisveest -põhjaveest Ala kliimast Pinnamoest Eesti jõed -väikesed -üle 7000 voolava veekogu. Enamik neist on lühikesed ojad ja kraavid
(siirdesootaimede seas ohtralt orhideid näiteks); · vesi on alati hapnikurikas ja suhteliselt külm, sesoonsed temperatuurierinevused on väikesed; 10 · vesi on enamasti mineraaliderikas ja orgaanikavaene; · võivad ka Eesti tingimusis asetseda mõõduka kaldega nõlvadel; · võivad olla suhteliselt väikese pindalaga (mõned ruutmeetrid); · võivad sagedasti (enamasti) olla spetsialiseerunud ja haruldaste liikide kasvukohaks/elukohaks; · levivad enamasti kaldaastangute, kõrgustike, nõlvade jalamil. MADAL SOOD Soo moodustumise esimene etapp. Piiriks kokkuleppeliselt üle 30 cm turvast vastab enam-vähem piirile, kus taimede juurestik kaotab kontakti mineraalse pinnakattega. Siiski toituvad taimed osaliselt ka põhjaveest, mille tase on kas läbi aasta või sesoonselt kõrge. Madalsoid enimohustavad tegurid: kuivendamine, metsastamine, nn aiaturba kaevandamine, varem muudeti ka põllumajandusmaadeks
(siirdesootaimede seas ohtralt orhideid näiteks) · Vesi on alati hapnikurikas ja suhteliselt külm, sesoonsed temperatuurierinevused on väiksed · Vesi on enamasti mineraaliderikas ja orgaanikavaene - kaltsiumivaesed · Võivad ka Eesti tingimusis asetsed mõõduka kaldega nõlvadel · Võivad olla suhteliselt väikese pindalaga (mõned ruutmeetrid) · Võivad sagedasti (enamasti) olla spetsialiseerunud ja haruldaste liikide kasvukohaks/elukohaks · Levivad enamasti kaldaastangute, kõrgustike, nõlvade jaamil · Üügu allikasoo Muhu saarel · Lõuna-Eesti allikasoodel pole paeegu kunagi mändi, rauarikka veega allikad · Rannikumadaliku allikasood on suurema pindalaga Madalsood · Soo moodustamise esimene etapp. · Piiriks kokkuleppeliselt üle 30 cm turvast vastab enam-vähem piirile, kus taimede juuestik kaotab kontakti mineraalse pinnakattega. Siiski toituvad taimed osaliselt ka
Joonis 21. Magnoolia (magnolia) (http://www.centralpark.com/usr/photos/large/85/spring-magnolia.jpg) Kasvutingimused ja kasutamine Nõudlikud. Enamik liike ja vorme eelistavad viljakaid, parasniiskeid, õhurikkaid värskeid muldi. Muld peab olema kogu aeg parasjagu niiske, kuid mitte liigniiske. On aga ka liike, mis kasvavad liigniisketel, hapukatel ja soistel muldadel. Pigem võiks olla muld pisut happeline kui aluseline. Mulla pH ei tohiks olla üle 7. Magnooliale peab valima kasvukohaks päikselise või poolvarjulise 88 ja kindlasti tuulte eest kaitstud sooja kasvukoha. Kasutatakse ilutaimena.Magnooliaid on Eesti tingimustes mõtekas istutada vaid arboreetumitesse ja era-aedadesse huvi- ja efektitaimedena. Kuna see liik kannatab vaid lühiajaliselt ja ainult 12-13 miinuskraadi, pole seda Eestis võimalik kasvatada. Eestis on magnooliad suhteliselt vähe tuntud, kuid hoolimata sellest on mitmed neist
iluõunapuu sorte. Sordid erinevad ka võra kuju ja suuruse poolest. Noor puu vajab pärast istutamist toestamist, et tugevad tuuled teda viltu ei painutaks. Pärast paariaastast kasvamist pole enam toestamine vajalik. Õunapuu istutamisel on tähtis jälgida, et pookekoht liiga sügavale pinnasesse ei satuks. Pärast istutamist ja kastmist pinnas istutusaugus vajub ja vajab hiljem uue mulla lisamist. Iluõunapuu kasvab ja õitseb paremini päiksepaistelises viljaka pinnasega paigas. Kasvukohaks sobib ka poolvarjuline paik, kuid mitte suurte vanade puude või ehitiste põhjapoolne külg. Suuremas aias või maakohas peab arvestama sellega, et õunapuu koor ja võrsed meeldivad maiusena ka jänestele, kitsedele ja hiirtele. Samuti tuleks noore iluõunapuu tüve kaitsta varakevadise kõrvetava päikese eest. Suuremad õunapuud kasvavad 5–6 (10) m kõrguseks ja võra läbimõõt täiskasvanud puul ulatub 3–4 meetrini
Enamik liike ja vorme eelistavad viljakaid, parasniiskeid ning õhurikkaid värskeid muldi. Muld peab kogu aeg olema parasjagu niiske, kuid mitte liigniiske. On aga ka liike, mis kasvavadki liigniisketel, hapukatel ja soistel muldadel. Magnoolia võib istutada tavalisse aiamulda, millele on lisatud turvast, sest pigem võiks muld olla pisut happeline kui aluseline. Mulla pH ei tohiks olla üle 7. Istutusaugu põhja võib panna turbasegust kõdusõnnikut ning lehe- ja okkakõdu. Kasvukohaks peab valima kas päikselise või poolvarjulise ja kindlasti tuulte eest kaitstud sooja kasvukoha. Noored taimed vajavad Eestis talvekatet, kuid pärast nelja-viit aastat taimed kohanevad ja nende külmataluvus paraneb (Kodukiri 2009). Kui on oodata erakordselt külmi talvi, tules puud, vaatamata kasukohale, kaitsta liigpakase eest varjutuskangastega (Hansaplant 2013). 2.3. Prunus avinum Kirsipuu 2.3.1. Kirjeldus Prunus perekonda kuulub üle 400 liigi heitlehiseid puid ja põõsaid
Iluõunapuudel on dekoratiivne lehestik, rikkalik õitsemine ja kauapüsivad või silmapaistvalt värvunud viljad. Enamasti on iluõunapuude viljad väikesed, hapud ja kõvad. Iluõunapuude õied on valged, roosad või purpursed. Tuntakse ka täidisõielisi või pooltäidisõielisi iluõunapuu sorte. Sordid erinevad ka võra kuju ja suuruse poolest. Kasvutingimused Iluõunapuu kasvab ja õitseb paremini päiksepaistelises viljaka pinnasega paigas. Kasvukohaks sobib ka poolvarjuline paik, kuid mitte suurte vanade puude või ehitiste põhjapoolne külg. Suuremas aias või maakohas peab arvestama sellega, et õunapuu koor ja võrsed meeldivad maiusena ka jänestele, kitsedele ja hiirtele. Samuti tuleks noore iluõunapuu tüve kaitsta varakevadise kõrvetava päikese eest. Hooldus Noor puu vajab pärast istutamist toestamist, et tugevad tuuled teda viltu ei painutaks. Pärast paariaastast kasvamist pole enam toestamine vajalik
annaabi.ee 
