Eesti mürgised taimed ja nende toksiinid (0)

Eesti mürgised taimed ja nende toksiinid
Üldiseloomustus
Mürktaimede põhiliseks iseloomustuseks on see, et nendes sisalduvad ained võivad isegi väikestes kogustes tekitada mürgistusi. Enamasti võivad kahjustused tekkida närvisüsteemis, seedekulglas, vereringes ning väljenduda võivad mürgistuse nähud ka allergiana. Erinevate mürktaimede mürgiste ainete sisaldus võib olla varieeruv. Taimede mürgisust mõjutavad ka sellised tegurid nagu kasvukoht ja arengujärk.
Mürgistuse võib saada nii taimeosade söömisel, aga ka kokkupuutel taimemahladega. Mitmed mürktaimed on silmatorkavate viljadega, mis on otsene märguanne mitte puutumiseks. Taimedes sisalduvad märkainete põhirühmad on alklaloidid, glükosiidid ja eeterlikud õlid. Võrreldes teiste taimedega on mürktaimedes alkaloidide sisaldus märgatavalt kõrgem ning selline kogus võib tekitada kahjustusi närvisüsteemis. Glükosiidid ja eeterlikud õlid on ohtlikud südame tegevusele ning vereringe talitlusele. Eeterlikud õlid võivad ärritada nahka ja tekitada allergilisi reaktsioone. Samas peetakse paljusid mürktaimesid õige kasutamise korral ka väga headeks ravimtaimedeks.
Eestis leidub umbes 100 erinevat liiki mürktaime. Mürktaimi võib leida nii koduaiast, teeäärtest, soodest, parkidest ja ootamatutest kohtadest . Oluline on lastele näidata ja selgeks teha, millistest taimedest eemale hoiduda. Eriti ahvatlevad on kõikvõimalikud meelitavad marjad ning ka meil leidub mürgiste marjadega taimesid üsna mitmeid. Eesti kõige mürgisemad taimed on mõningad putkede liigid ja sinine käoking, mis oma iluga ligi tõmbab. Sarikaliste perekonda kuuluvad putkelised ei ole kõik mürgised, kuid eemale tasuks hoiduda siiski kõigist liikidest.
Eesti kõige ohtlikumad mürktaimed :
Putked
Harilik mürkputk (Cicuta virosa)
Harilik mürkputk on sarikaliste sugukonda ja mürkputkede perekonda kuuluv mürktaim, mida leidub väga paljudes kohtades üle Eesti. Harilik mürkputk armastab kasvada niisketes kohtades, järvede ja jõgede kallastel ning soistes kraavides. Üldiselt on tema pikkuseks 60-150cm. Harilikku mürkputke võib segi ajada mitmete taimedega ning seetõttu on ta eriti ohtlik. Tavaliselt kasvab ta veidi kaardunult ning tema lehed on sulgjad ja tumerohelise värvusega. Hariliku mürkputke vars on seest õõnes. Taim on kõige mürgisem kevadel ning õitsemise aeg on tavaliselt juunist augustini . Õied on tal valged ja koondunud liitsarikasse, millel on 10 kuni 20 kiirt. Hariliku mürkputke maa-alune risoom on välimuselt sarnane sellerile ja seetõttu tuleb olla eriti ettevaatlik.
Hariliku mürkputke mahlad võivad põhjustada ärritusi nahal ning läbi naha ka vereringesse imbuda. Mürgistuse korral halvatakse inimese närvisüsteemi talitlused ning vereringe. Ohu korral tuleks võimalikult kiiresti saada abi, sest surm hingamisteede seiskumise tagajärjel võib saabuda kiiresti.
Täpiline surmaputk (Conium maculatum)
Täpiline surmaputk on sarikaliste sugukonda kuuluv ja surmaputkede perekonda kuuluv mürktaim. Taime nimi viitab sellele, et tegu on väga mürgise taimega ning parem on kokkupuudet sellega vältida. Täpilise mürkputke meelispaikadeks on prahipaigad, elamute ümbrused, teeservad – aga ka mererannikud, lamminiidud ja metsaservad. Taim kasvab 60-150cm kõrguseks ja täpilise mürkputke vars on seest õõnes. Lehed on kolmnurksed ja sageli kokkukasvanud, allapoole kaldu. Lehed on kaheli-või kolmelisulgjad ja hallikasrohelist värvi. Õied on valged ning levitavad ebameeldivad lehka.
Need taimed, mis on kasvanud varjulisemas kohas, on üldjoontes mürgisemad kui need, mis on kasvanud otsese päikesevalguse käes. Kuivatamisel taime mürgisus väheneb. Mürgisus võib lõppeda halvatuse , hingamishäirete ja surmaga hingamislihaste halvatuse tagajärjel. Kõige mürgisem on juur, mida sageli aetakse segamini mädarõika või pastinaagiga. Taimemahlal on tuimestav toime.
Täpilisel surmaputkel on väga huvitav ajalugu. Antiik-Kreekas kasutati surmaputke kurjategijate surmamiseks. Kuni 20. Sajandini kasutati täpilist surmaputke valuvaigistajana, kuid edasipidi loobuti seda kasutamast meditsiinis, sest taim on siiski väga ohtlik.
Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi)
Sosnovski karuputk on sarikaliste sugukonda ja karuputkede perekonda kuuluv mürgine taim, mis on Eestisse sattunud inimtegevuse tagajärjel. 1950. aastal võeti taim Nõukogude Liidus kasutusele kui silotaim ning nii toodi seemned ka Eestisse katsetamiseks. Hiidpukted on karuputke võõrliigid, mis on inimesele ohtlikud.
Taim suudab ise paljuneda looduslikes tingimustes ning on väga levinud üle Eesti. Eriti armastab taim kasvada asulate läheduses, jäätmaadel ja ka jõgede äärsetel luhtadel. Sosnovski karuputke on väga keeruline tõrjuda ning see protsess võtab aega mitu aastat. Sosnovski karuputked kasvavad väga kõrgeks, kohati kuni 5 meetri ! pikkusteks ning nende lehtede läbimõõt on kuni 1 meeter. Taime vars võib olla kuni 10cm läbimõõduga ning seda eriti siis , kui taim õitseb. Sosnovski karuputk õitseb vaid kord oma eluea jooksul, kuid seemned on võimelised idanema 7-10 aastat. Ta on kõigist putkelistest kõige suurema kasvuga ja seega on see esimene ohumärk, et temast tuleb eemale hoida.
Sosnovski karuputk sisaldab furokumariini ning eeterlike õlisid, mis põhjustavad nahale tõsiseid ärritusi. Taimemahl põhjustab ärrituse ja sageli muudab päikesevalgus kahjustusi suuremaks . Haavad võivad isegi muutuda II astme põletushaavadeks ning nende paranemine võtab väga kaua aega. Lisaks sellele põhjustab mürk kahjustusi ka vereringes ning südametalitluses.
Lisaks nendele kolmele mürgisele putkelisele leidub Eesti veel mürgiseid putkesid, kuid nende mürgisisaldus ja tekitatud kahjustused on väiksemad. Heinputk, mets-harakputk ja koeraputk sisaldavad prosaleeni ning taimemahl ärritab nahka, võivad tekkida villid. Välimuselt on need kolm taime sarnased oma mürgisemate sugulastega, kuid miniatuursemad. Igal juhul tasuks putkelistest eemal hoida, kui ei ole kindel, kas on tegemist mürgise taimega või tema ohutu sugulasega.
Mürgised ilutaimed
Sinine käoking ( Aconitum napellus)
Sinine käoking on tulikaliste sugukonda ja käokingade perekonda kuuluv mürgine lill, mida leidub ohtralt inimeste koduaedades, kus teda imetletakse kui ilutaime. Välise ilu taga peitub aga väga ohtlik ja mürgine taim, mis palju pahandust tekitab. Metsades ja võsastikes võib kohata tema kollaste õitega sugulast – kollast käokinga, mis on küll vähem mürgine, aga siiski inimesele ohtlik.
Sinine käoking kasvab 1-1,5 meetri kõrguseks. Tema õiekate koosneb 3-5 tupplehest, mis moodustavadki kena kingakujulise õie. Õie värvus on tumesinine, äärmisel juhul lillaka varjundiga. Sinise käokinga lehed on pikarootsulised ja koosnevad 3-5 osast. Varrelehed on veidi väiksemad kui juurelehed. Varred on tugevad ja kaetud peente käharate karvadega. Maa-alune osa meenutab sellerijuurt ja inimesed on tihtipeale segamini ajades eluohtlikusse olukorda sattunud.
Sinise käokinga taimemahl tekitab nahale ärritusi ning imbub läbi naha kiirelt. Mürgid tekitavad probleeme kesknärvisüsteemiga ja mõjuvad laastavalt hingamissüsteemile, mistõttu võib saabuda surm hingamisteede halvatuse tagajärjel. Vanasti kasutati seda taime ka meditsiinis, valude leevendamiseks ja reuma ravimiseks, kuid tänapäeval seda enam ei tehta .
Harilik sügislill ( Colchicum autumnale)
Harilik sügislill on sügislilleliste sugukonda kuuluv mitmeaastane sibultaim, mida kasvatatakse dekoratiivtaimena aedades . Välimuselt meenutab ta krookuseid, kuid tegemist siiski on sarnase ja mürgise taimega.
Hariliku sügislille varred on piklikud, neid on tavaliselt 2-4 ja need on 2-3cm laiad . Vars puudub ja punakasvioletsed õied ilmuvad tavaliselt sügisel. Vili valmib alles järgmisel suvel.
Kogu taim sisaldab väga tugevat rakumürki, mis põhjustavad tõsiseid mürgikahjustusi. Mürgistus avaldub kõrvetustundega suus ning mürgi imendumisel tekib õhupuudus. Hiljem tekivad koolikud ja lõpuks saabub surm hingamisteede halvatuse ja südametegevuse lakkavuse tagajärjel.
Kollane võhumõõk ( Iris pseudacorus)
Kollane võhumõõk ehk iiris kuulub võhumõõgaliste sugukonda ja perekonda võhumõõk. Välisemuselt on sarnane koduaedades kasvavate iiristega. See on mitmeaastane ühekojaline rohttaim ning kasvab tavaliselt 0,7-1,2m kõrguseks. Kollastele võhumõõkadele meeldib kasvada niisketes lammimetsades, puisniitudel jõgede ja järvede kallastel ning kraavides ja lompides. Armastab väga niiskust. Kasutatakse dekoratiivtaimena tiikide ja basseinide kallastel.
Õied on kollastel võhumõõkadel lõhnatud, õiekattelehed on kollased ja pruunikate triipudega. Õied asuvad 2-5 kaupa tipmises õisikus ning tavaliselt õitsevad kollased võhumõõgad juunis ja juulis. Lehed on mõõkjad ja terveservalised ning juurmised lehed on peaagu varrepikkused.
Risoomid on tugevad ja harunenud ning neil on sügavale mulda tungivad lisajuured . Risoom ja juured ongi värsketena väga mürgised ning söövitava toimega. Juurte ja risoomide söömine võib tekitada suus ja kurgus raskeid põletusi.
Kollane nartsiss (Narcissus pseudonarcissus)
Kollane nartsiss kuulub amarülliliste sugukonda ja on nartsisside perekonna liige. Kollane nartsiss kasvab tavaliselt koduaedades aga üldiselt on tema kasvukohaks mäestike madalamates kohtades paiknevad niidud. Ka Eestis leidub teda üsna tihti ka vabas looduses kasvamas. Kollane nartsiss kasvab umbes 20- 40cm kõrguseks ja enamasti õitseb kevadeti . Õiekate on helekollane ja lisakroon on tumedama varjundiga kollane. Õite lõhn võib olla nii üsna tugev , aga samas ka väga mahe. See oleneb kasvutingimustest. Lehed on pikad, kitsad ja hallikasrohelisest kuni tumerohelise värvuseni.
Nii kollast nartsissi kui ka nartsisside teisi liike, mida on umbes 60 eriliiki, on kasvatatud ilutaimedena juba väga ammusest ajast. Lisaks sellele on kasutatud nartsisse ka parfürmeeriatööstuses. Siiski ei tohi nartsisse suhu panna ega kasutada söögiks, sest nartsissid sisaldavad mürgiseid alkaoide. Alkaiodid võivad põhjustada oksendamist ja ägedat kõhulahtisust. Lõhnal on ka uimastav mõju ning ei soovitata asetada lilli magamistuppa, sest nõrgematel inimestel võivad tekitada uimasust.