Muraka looduskaitseala Andres Alla 10.H Asukoht Neljast lahustükist koosnev Muraka looduskaitseala asub Alutaguse madalikul Ida-Virumaal Tudulinna, Iisaku, Mäetaguse ning Maidla vallas, Tudulinnast kümmekond kilomeetrit põhja pool. Kaitseala tuumiku moodustavad raba-, siirdesoo- ja madalsooaladest koosnev Muraka soostik ning selle kirdeserva jääv Ratva raba. Eellugu ja kaitsekorraldus. Osa praeguse Muraka looduskaitseala territooriumist võeti kaitse alla juba 1938. aastal, kui kotkaste kaitseks asutati Ratva raba reservaat. 1957. aastal loodi Muraka raba botaanilis-zooloogiline keeluala. 1981 haarati kogu soostik Muraka sookaitsealasse. Oma praegustes piirides on kaitseala 1997. aastast, kui rajati neljast lahustükist koosnev Muraka looduskaitseala pindalaga 13 059 ha. Harulduste elupaik. Muraka looduskaitsealal elab mitu kaitsealust loomaliiki ning kasvab haruldasi taimi
Eestis sai looduskaitse alguse samal perioodil, eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadliku tegevuse õhutusel. Oluline osa maarahva harimisel ja loodushoidlike teadmiste levitamisel kirjasõna kaudu oli O.W. Masingul, pärast teda ärkamisaja suurmeestel F.R. Kreutzwaldil, J.W Jannsenil ja C.R. Jakobsonil. 1853- Eesti Loodusuurijate Selts 1910- Vaika Linnukaitseala, esimene looduskaitseala Eestis 1929 Andres Mathiesen, looduskaitse seaduse esimene projekt 1935- võeti vastu Eesti I looduskaitseseadus, mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka väljaspool kaitsealasid. Riigi Looduskaitsenõukogu esimees (prof. T. Lippmaa) 1936- alustas tööd I riiklik looduskaitseinspektor dr. G. Vilbaste 1958- ilmuma hakkas ajakiri „Eesti Loodus“ 1960- Eesti Looduskaitse Selts, Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist
................10 KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................... 11 Kerttu Luik YASB-51 072877 3 SISUKORD SISSEJUHATUS Meenikunno maastikukaitseala asub Põlvamaal Veriora valla territooriumil. Looduskaitse alla on võetud sookaitseala baasil 1981. a määruse nr 340 kohaselt «Sookaitsealade moodustamise kohta». Kaitseala kuulub ka Natura 2000 kaitsealade võrgustikku nii linnu- kui ka loodushoiualana. Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast Meenikunno raba, metsise elualasid, Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku ning Ilumetsa meteoriidikraatreid neid ümbritseva kauni metsaga. [1,2] Kerttu Luik YASB-51 072877 4 SISUKORD 1.PEATÜKK Meenikunno maastikukaitseala on jaotatud kolmeks sihtkaitsevööndiks - Meenikunno
................................................................................................. 56 3.2.4 Loendurite kaardistamine ...................................................................................................... 57 3.2.5 Loenduritest saadud seireandmete säilitamine ja haldamine ............................................... 58 3.2.6 Loendurite perioodilise ümberpaigutamise ajakava koostamine .......................................... 62 3.2.7 Kaitseala külastajate voogude seire kulud kümneks aastaks ................................................ 66 3.2.8 Loendurite kasutamise näide ................................................................................................. 68 3.3 MÕJU HINDAMINE LOOMASTIKULE ................................................................................................................................ 69 3.4 MÕJU HINDAMINE TAIMEKOOSLUSTELE ...............................................
EESTI KAITSEALAD Kaitsealade õppeaine referaat SISUKORD: 1. Sisukord..................................................................................................2 2. Sissejuhatus.........................................................................................3-4 3. Meenikunno maastikukaitseala...........................................................5-7 4. Hiiumaa laidude maastikukaitseala...................................................8-10 5. Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala................................................11-14 6. Otepää looduspark..........................................................................15-18 7. Nigula looduskaitseala....................................................................19-23 8. Alam-Pedja looduskaitseala.......
2.2. Säilitamist vajavad loodus- ja maastikuväärtused ning potentsiaalsed turismimagnetid Lähtuvalt ala looduslikust eripärast on rannikumadalikul juba täna arvukalt kaitsealasid, sh maastikukaitsealasid, hoiualasid, looduskaitsealasid ning Natura 2000 loodus- ja linnualasid, millest põhjaliku ülevaate annab Maa-ameti X-GIS kaardirakenduse looduskaitse ja Natura 2000 rakendus. Näiteks võib tuua Pirita jõeoru maastikukaitseala, Ülgaste looduskaitseala, Türisalu maastikukaitseala, Kolga lahe linnuala, Lahemaa linnuala, Letipea loodusala, Ontika maastikukaitseala, Päite loodusala ja paljud teised (Maa-ameti X-GIS kaardirakendus 2016a). Suurim looduskaitsealune ala ning oluline loodusturismi sihtpunkt on Lahemaa rahvuspark, mille põhjaosa koos ranniku, poolsaarte ja saartega jääb rannikumadaliku piiridesse. Lahemaa rahvuspargi maastikuline väärtus tuleneb suuresti ilmekalt liigendatud rannikust, mille järgi
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
Seda on mitmel korral püütud selgitada. Kasutatud on eri meetodeid, seejuures on saadud ka erinevaid tulemusi. Esimestes Ilumetsa kraatreid käsitlevates artiklites pakkus Ago Aaloe nende vanuseks vähemalt 2000 aastat, lähtudes sealjuures Põrguhaua põhjal lasuvate organogeensete setete õietolmu analüüsi esialgsetest tulemustest. Ta sidus need naabruses asuvast siirdesoost saadud andmetega. Nii Ago Aaloe kui ka palünoloog Helgi Kessel pidasid seda tulemust vaid esialgseks. 1.2. Meenikunno raba Meenikunno raba (vt joonis 2) oma arvukate laugaste ja soosaartega jääb Veriora valla lääneossa. Raba on otsekui surutud kahe suurema tee, ühelt poolt Võru-Räpina maantee ja teisest küljest Nohipalo-Lepassaare tee vahele. Meenikunno maastikukaitseala on moodustatud 1981. aastal sookaitsealana. 1999. aastal suurendati pindala (2649 ha) ja nimetati ümber maastikukaitsealaks. Kaitseala eesmärk on säilitada ja kaitsata omapärast Meenikunno
Kõik kommentaarid