Meenikunno looduskaitseala (0)

Sissejuhatus Käesolev töö on kirjutatud Meenikunno looduskaitsealast. Meenikunno looduskaitseala on moodustatud 1981. aastal sookaitsealana, mida 1999. aastal suurendati kaitseala pindala 2651 hektarini.   Kui   1981.   aastal   loodi   kaitseala   Meenikunno   raba   kaitseks,   siis   2015.   aastal organiseetiti see umber looduskaitsealaks. Kaitseala eesmärgiks on säilitada sealset omapärast raba, Nohipalu järvede, Nohipalu mõhnastikku ning kaitsealuste liikide elupaiku.


1. Meenikunno LKA andmed Meenikunno   looduskaitseala   asub   Põlva   maakonnas   Veriora   vallas   Leevi,   Lihtensteini, Nohipalo ja Vinso külas ning Orava vallas Kamnitsa ja Rebasmäe külas. Looduskaitseala suurus on 3015 hektarit (joonis 1, 2). Joonis 1. Meenikunno LKA asukoht Eesti kaardil. (Google maps 2018) Joonis 2. Meenikunno LKA. Maa-ameti kaardirakendus.


Maa-ameti mullakaardi andmetel leidub Meenikunno looduskaitsealast üsna palju erinevaid muldi nagu näiteks R’’’, LG, LPg, LP, LkI, M’’’, S’’’, S’’, S’, LIIg, LIg, LkG, LG1, LI, LII, LPG,   GI,   Dg.   Maastikulise   liigestuse   järgi   asub   Meenikunno   looduskaitseala   Kagu-Eesti lavamaal.   Põhilised   pinnavormid   sel   alal   on   moreen-   ja   sootasandikud.   Looduskaitseala lõunapoolses   äärealal   asub   Nohipalu   mõhnastik,   mille   küngastest   on   ilmekamad Kamarusmägi ja Tuudipalu mäed. Mõhnade keskmiseks kõrguseks on 10 – 15 meetrit.  2. Peamised biotoobid Meenikunno looduskaitseala kolm põhilist biotoopi on raba, mets ja järv.  Kõige suurem osa kaitsealast on raba, mille edelaosa tekkis enam kui 8000 aastat pärast jääega veekogu kinnikasvamisel. Ülejäänud raba areng on alanud Eestis suhteliselt harval moel  – rabaturvas on hakanud  ladestuma otse  liivale. Sealne turbakihi  paksus on kuni 6 meetrit. Meenikunno raba turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all ainult osaliselt ja raba nii-öelda „ripub“ kuival liivakihil ehk põhjavesi on sügaval ja raba alla jääb kuiv kiht. Umbes 1500 ha pindalaga mitmekesises rabamassiivis levib peamiselt puisraba, kuid esineb ka älvestikke ja ka mitu suurt laugasjärve (Suur Suujärv, Keskmine Suujärv ja Kamarusjärv). Rohkesti on rabasaari, kus kasvab põlis mände. Pähnisaart, mis on saartest kõige suurem, katab kase-haava salumets. (Keskkonnaamet, 2012) Meenikunnos   looduskaitsealal   asub   233   hektarit   looduslikult   vanu   metsi,   mis   esindavad vähese inimmõju või üldse igasuguse inimmõjuta kliimakskooslusi. Vanad loodusmetsad on looduslikud   kooslused,   mille   esinduslikkuse   säilimiseks   või   paranemiseks   tuleb   tagada looduslik   areng   ehk   võimalikult   vähene   inimmõju.   Vanad   loodusmetsad   on   elupaigaks paljudele   ohustatud   liikidele,   eriti   sammaltaimedele,   seentele   ja   selgrootutele   loomadele, peamiselt   mardikatele   (Paal,   2007).   Lisaks   vanadele   loodusmetsadele   on   Meenikunno looduskaitsealal ka Natura 2000 standardandmebaasi andmetel rohunditerikkaid kuusikuid 4,1 hektarit.   Kaitseala   metsamajanduskava   (2009)   koostamise   raames   teostatud   inventuur   aga seda   metsaelupaiga   tüüpi   ei   tuvastanud.   See   kasvukohatüüp   esineb   peeneteralistel,   hea veevarustusega,   toitaineterikastel   ning   pehme   huumusega   metsamuldadel   sageli   reljeefi madalamates osades, jäärakutes ja nõlvade jalamil. Puistu suktsessioonilise arengu käigus muutub   valitsevaks   kuusk,   kuid   laialehiste   liikide   osatähtsus   võib   olla   küllaltki   suur.


Rohurindes domineerivad kõrgekasvulised rohundid, kuid 50 liigiline koosseis on varieeruv. Metsadele   on   iseloomulik   hästi   väljakujunenud   rindeline   struktuur   (Paal,   2007).   Veel   on Meenikunno   looduskaitsealal   Natura   2000   standardandmebaasi   andmetel   362   hektarit siirdesoo- ja rabametsa. Rabametsad on väga olulised metsaelupaigad, kuna moodustavad puhverala raba ja põllumajandusmaastiku vahele. Elupaik erineb siirdesoodest ja rabadest tihedama ja kõrgema puurinde poolest. Siirdesoometsas, mis on rabametsa ja madalsoometsa vaheaste,   puurindes   kasvavad   peamiselt   sookask   ja   mänd.   Rabametsas   domineerib puuliikidest   mänd.   Sellele   elupaigatüübile   on   iseloomulik   tugeva   põõsa-   ja   puhmarinde esinemine (Paal, 2007).  Meenikunno looduskaitsealal asuvad ka mageveekogud. Üks neist on liiva-alade vähetoiteline Nohipalu Valgejärv, mille pindala on 7 hektarit Natura 2000 standardandmebaasi andmetel. Loodusdirektiivi   elupaigatüüpide   kaardikihi   alusel   on   elupaigatüüp   soodsas   seisundis. Viimasel viieteistkümnel aastal on Nohipalu Valgejärve seisund olnud stabiilne, kuid siiski on esinenud mitmel aastal tugevaid veeõitsenguid ning veekogu üldist degradeerumist väljendab vee   läbipaistvuse   langus   (Ott,   2010).   Veekogu   seisundi   muutuste   põhjus   võib   seisneda Meenikunno raba lääneossa rajatud kuivendussüsteemis, kuid täpsemad põhjused on siiski teadmata. Elupaigatüübile huumustoitelised järved ja järvikud vastab Meenikunno loodusalal Nohipalu   Mustjärv,  mille   pindala   on   22,1   hektarit,   Suur   Suujärv,  mille   pindala   on   4,93 hektarit ja Keskmine Suujärv, mille pindala on 2,11 hektarit. Elupaigatüüp huumustoitelised järved ja järvikud hõlmab endas pruuniveelisi järvi ja rabalaukaid, mille vesi on happeline ning rohke humiinaine tõttu üsna tume. Rabajärvedel ja -laugastel kõrgem kaldaveetaimestik kas puudub või on väga hõre, veesiseseid soontaimi ei kasva ning ka ujulehtedega taimi on vähe, kuid nii kaldal kui ka kaldavees kasvab rohkesti turbasamblaid (Paal, 2007). 3. Liigid looduskaitsealal Meenikunno   looduskaitseala   on   liigiliselt   väga   mitmekesine.   Leidub   palju   selgroogseid, selgrootuid ja taimi. Lisaks tavapärastele liikidele, pohlad, mustikad, seened, jõhvikad, leidub looduskaitsealalt ka kaitsealuseid liike. Rabast   leidub   mitmeid   kaitsekategooria   esindajaid.   Esimene   neist   on   rüüt   (PLUVIALIS APRICARIA) elutseb Eestis lagerabadel. Pesitseb lagedatel peenar-älves-rabadel. Pesa rajab


turbasamblamättale madala puhmastaimestiku varju süvendatud lohku (Renno, 1993). Liigi käekäiku   mõjutavad   looduslikud   tegurid.   Sookurg   (GRUS   GRUS)   on   Eestis   üldlevinud haudelind, kes eelistab pesitsemiseks inimestest vähekülastatavaid lagedailmelisi madal- ja siirdesoid   ning   älverabasid.   Pesa   rajab   lamedale   mättale,   keset   tümapinnaselist   rabaosa, madalsool   hõreda   pilliroo   või   põõsarindega   aladele   (Renno,   1993).   Suurkoovitaja (NUMENIUS   ARQUATA)   on   üle   Eesti   hajusalt   levinud   haudelind,   kes   asustab mitmesuguseid   avamaastikke   ning   puudub   vaid   piirkondadest,   kus   valdavad   suured metsamassiivid (Elts, Marja, 2013). Suurkoovitaja pesa paikneb keskmise kõrgusega rohus, mõnikord mättal (Renno, 1993).  Metsaski elab palju erinevaid liike üks neist on Händkakk (STRIX URALENSIS), kes on väikesearvuline haudelind, kes eelistab kuuse-segametsi või kuusikuid. Pesitsemiseks kasutab kulliliste, must-toonekure ja ronga vanu pesi või teeb pesa avarasse puuõõnde või murdunud tüve tüükale (Renno, 1993). 2012. aastal Meenikunno looduskaitsealal Ain Nurmla jt. poolt läbiviidud   lindude   inventuuri   tulemusel   selgus,   et   händkakke   elab   kaitsealal   neli   paari. Laanerähn (PICOIDES TRIDACTYLUS) on Eestis üsna väiksearvuline haudelind, elutseb enamasti  kuusesegametsades  ja  kuusikutes,  harvem  kuusesegustes   männikutes.  Pesa   raiub kuuse   või   lehtpuu   tüvesse   (Renno,   1993).     Metsis   (TETRAO   UROGALLUS)   eelistab elupaigana vanu loodusmetsi. Mängupaigad asuvad Eestis rabade ümbruse männikutes, kus metsa   vanus  on  kõige  sagedamini   81−126  aastat.  Kaitsealal   asub  kolm  metsisemänguala. Kalakotkas   (PANDION   HALIAETUS)   I   kaitsekategooria   linnuliik   ja   on   Meenikunno looduskaitseala   ja   linnuala   kaitseväärtuseks.   Vastavalt   kalakotka   tegevuskavale   kasutab kalakotkas pesa, millelt on hea ülevaade ümbritsevast maastikust, st ta näeb kaugelt ära, kas pesa piirkonda sisenev loom on ohtlik või mitte. Inimene kuulub kalakotka jaoks ohtlike hulka ja tema sisenemisel üle tolerantsuspiiri lendab kalakotkas pesalt minema ning hakkab valjult häälitsedes pesaümbruse kohal lendama – seejuures võivad munad või väikesed pojad pesas   maha   jahtuda   (Kotkaklubi,   2011).   Musträhn   (DRYOCOPUS   MARTIUS)   on   Eestis üldlevinud   ja   suhteliselt   sage   haudelind,   kes   pesitseb   eelkõige   suurtes   okasmetsades   ja männisegametsades,   eriti   kõrgetüvelistes   hõredates   männikutes   ja   raiesmike   läheduses. Pesakoopa raiub enamasti haava- või männitüvesse, vähem teistesse puudesse (Renno, 1993). Teder (TETRAO TETRIX) on teder regulaarne haudelind ja talvituja. Pesa paikneb maapinnal taimestiku   varjus.   Valgeselg-kirjurähn   (DENDROCOPOS   LEUCOTOS)   on   Eestis aastaringselt esinev ja kasvava arvukusega sage haudelind, kes eelistab niiskeid lehtmetsi.  


Järvedes   võib   kohata   näiteks   Sarvikpütti   (PODICEPS  AURITUS),   kes   on   väiksearvuline haudelind.   Sarvikpütt   pesitseb   eelkõige   madalaveelistel   taimestikurikastel   sisevetel   ja lahesoppides,   enamasti   mõnepaariliste   kolooniatena.   Mõnel   pool   on   liiki   leitud   ka rabalaugastel. Pesa ehitatakse madalasse vette taimestiku varju (Renno, 1993). Sarvikpütte ohustab   veekogude   muutmine   (õgvendamine,   süvendamine,   veetaseme   muutmised), veekogude   kinnikasvamine   (taimistumine),   veekogude   eutrofeerumine   ja   häirimine (eElurikkus, 2014). Järves kasvab järv-lahnarohi (ISOETES LACUSTRIS), mis on Eestis haruldane lahnarohuliste sugukonda lahnarohu perekonda kuuluv koldtaim. Järv-lahnarohi on püstiste lehtedega veesisene taim, mis kasvab liivase põhjaga selgeveelistes järvedes (Kukk, 2004).  4. Olulised liigid kooslustes Keskkonnaregistri   andmetel   esineb   Meenikunno   looduskaitsealal   karukold   kahes   kohas. Karukold   kasvab   valgusrikastes   metsades   ja   metsaservadel   (Kukk,   2004).   Leiukohad asetsevad   lähestikku   kaitseala   põhjaosas.   Karukolla   kaitse   on   tagatud   sihtkaitsevööndi režiimiga.   Ohuteguriteks   sellele   liigile   on   metsamajandusliik   tegevus,   tallamine, ehitustegevus,  korjamine   (eElurikkus,   2014).  Järvestikus   esinev   järv-lahnarohi   on   püstiste lehtedega veesisene taim, mis kasvab liivase põhjaga selgeveelistes järvedes (Kukk, 2004). Järv-lahnarohtu ohustab kasvukoha eutrofeerumine. Roomav öövilge on üks vähestest Eesti käpalistest,   kelle   kasvukohaks   on   mets.   Liik   kasvab   varjuliste   okaspuu-   ja   segametsade samblavaibal ja kõdukihil (Tuulik, Kull, 2002). Ohuteguriteks on kasvukohtade kahjustamine. Keskkonnaregistri   andmetel   esineb   Meenikunno   looduskaitsealal   roomavat   öövilget   viies kohas kaitseala lääneosas ja kasvukohad on kaitstud sihtkaitsevööndi režiimiga. Rüüt, kellest eelmises punktis juttu oli, on III kaitsekategooria liik. Seda liiki mõjutab negatiivselt laudteest tingitud   häirimine.   Häirimise   vältimiseks   reguleeritakse   külastuskoormust.   Lisaks külastajatest tingitud häirimisfaktorile loob laudtee pisikiskjatele (rebased, kährikud, nugised) hea ligipääsu lindude pesitsusalale.


KASUTATUD KIRJANDUS 1. eElurikkus.   Sarvikpütt.  https://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=91537 23.04.2018 2. Elts, J., Marja, R. 2013. Suurkoovitaja kaitse tegevuskava.
3. Keskkonnaamet,   2012.   Meenikunno   looduskaitseala. https://www.keskkonnaamet.ee/sites/default/public/Meenikunno_A4_est.pdf 23.04.2018 4. Kotkaklubi, 2011. Kalakotka kaitse tegevuskava.
5. Kukk, T. 2004. Eesti taimede kukeaabits.
6. Mullakaart.  https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis? app_id=MA29&user_id=at&LANG=1&WIDTH=1066&HEIGHT=637&zlevel=5,696 705.36317009,6427512.9282328&setlegend=HMAMULD_RK=1,HMAHYBR_ALU S02_29=0,HMAALUS29=1 20.04.2018 7. Ott, I. 2010. Pinnavee seisundi hindamine, võrdlusveekogumid ja pinnavee seisundi klassipiirid bioloogiliste kvaliteedielementide järgi.  8. Paal,   J.  2007.   Loodusdirektiivi   elupaigatüüpide   käsiraamat.   Eesti Keskkonnaministeerium. 9. Reljeefikaart.  http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis? app_id=UU82&user_id=at&bbox=686021.277987413,6423307.16768023,702524.70 9323084,6431695.27534257&setlegend=SHYBR_ALUS01=0,SHYBR_ALUS11=1& LANG=1 20.04.2018 10. Renno, O. 1993. Eesti haudelindude levikuatlas.
11.Tuulik, T., Kull, T. 2002. Kodumaa käpalised.
12. Vikipedia,   2016.   Meenikunno   looduskaitseala. https://et.wikipedia.org/wiki/Meenikunno_looduskaitseala 19.04.2018 LISAD Lisa 1. Maa-ameti mullakaart Meenikunno looduskaitseala kohta.

Document Outline

• Sissejuhatus
• 1. Meenikunno LKA andmed
• 2. Peamised biotoobid
• 3. Liigid looduskaitsealal
• 4. Olulised liigid kooslustes
• KASUTATUD KIRJANDUS
• LISAD
  • Lisa 1. Maa-ameti mullakaart Meenikunno looduskaitseala kohta.