Kartuli seenhaigused ja tõrje (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Kartuli seenhaigused ja tõrje
Referaat
Tartu 2012
Sisukord
1.Sissejuhatus 3
2.Kartuli seenhaigused 5
2.1Kartuli-lehemädanik, mugulate pruunmädanik (Phytopthora infestans) 5
2.2 Kartuli – kuivlaiksus ( Alternaria solani) 6
2.3 Mugula Kuivmädanik – Fusarium spp 8
2.4 Kartuli – mustkärn, kartuli – tõusmepõletik, kartuli – vilttõbi (Rhizoctonia solani) 9
2.5 Kartuli hõbekärn ( Helminosporium solani) 10
2.6 Kartuli – süvikkärn (Spongospora subterranea) 12
2.7 Kartulivähk (Synchytrium endobioticum) 12
2.8 Kartuli – hahkhallitus ( Botrytis cinerea) 13
3.Kokkuvõte 15
4.Kasutatud kirjandus 16
20.Kartulivähk : Eestis leiti üle kahekümne aasta jälle kartulivähi juhtum, 14.08.2009 17

1.Sissejuhatus

Kartulit (Solanum tuberosum) peetakse maailma üheks tähtsamaiks toidukultuuriks. Seda tõendavad mitmed faktid. Nimelt kartulit kasvatatakse ja peetakse tähtsaks enam kui 130 riigis. Toiduks tarvitab kartulit vähemalt üks miljard inimest maailmas (Compendium of Transgenic Crop Plants , J.M.Bradeen, USA). Üks kolmandik maailma kartulist toodavad arenguriigid (Kartulikasvatus, J. Jõudu, Tartu)
Kartuli täpne kultuuristamise perioodi kohta jääb info puudulikuks. Teada on, et Solanum tuberosum pärineb Lõuna- Ameerikast . Teistesse maailmajagudesse hakkas levima hispaanlaste vallutusretkede ajal inkade riiki 16 sajandil. Euroopasse tõid Andidest kartuliseemneid meremehed 16 sajandi keskel, mis levis peamiselt Hispaanias. Esmalt kasvatati dekoratiiv- ja ravimtaimena. 16 sajandi lõpul ja 17 sajandi algul levis Peruu ja Tđiili aladelt , eelkõige Chiloe saarelt pärit kartul kiirelt Iiri- ja Inglismaale . Sealt edasi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse (www.talukartul.ee).
Eestisse jõudis kartul aastail 1740- 1760 . Kuni 1800.a. kasvatati kartulit vähesel määral mõisa aedades . Ajavahemikul 1840-1850 hakati kartulit kasvatama põldudel. Laienemine toimus kasvatuses aastatel 1850-1870.
Maailma kartulipinnast üle kolmandiku paikneb Euroopas. Suuremad kartulikasvatajad on Poola, Saksamaa, Prantsusmaa ( Kartulikasvatus, J.Jõudu, Tartu).
Viimastel aastatel on Eesti kartulikasvatuses toimunud mitmeid muutusi. Oluliselt on vähenenud kartuli kasvupind ja kogusaak. Välja on kujunemas suurtootjad, kes on suutelised varustama elanikkonda kõrgekvaliteedilise kartuliga. Antud etapil kasvatatakse vabariigis kartulit ainult lauakartuliks ja vähesel määral ka seemnekartuliks. Praegu puudub Eestis täielikult kartuli kasutamine tööstuslikuks otstarbeks. Avanenud on Euroopa Liidu kartuliturg ning Eestis aretatud ja kasvatatud kartulisordid võivad hakata seal edukalt konkureerima . Tekkiv olukord seab esiplaanile tarbija ja tema eelistused ka kodumaa turul ( Kartul, ilus hea ja kasulik, Jõgeva sordiaretuse instituut ).
Kartuli rahvamajanduslik tähtsus on äärmiselt suur, eelkõige seetõttu, et teda saab kasvatada mitmesugustes kliima- ja mullastikutingimustes, kui valida neile tingimustele vastav sort ja agrotehnika. Praeguseks on aretatud üle 1000 kartulisordi.
Kartul eelistab kobedat, orgaanilise aine ja õhurikast mulda. Sobivaim pH on 5,0–6,0. Hästi sobivad parasniisked saviliiv - ning kerged ja keskmised liivsavimullad . Kartul vajab kasvamiseks aeroobset keskkonda, mistõttu on vajalik hea õhuvahetus mullas. Kartul vajab rohkesti toitaineid. Vähem vajab toitaineid seemnekartul.
Kartul pannakse maha kuiva ilmaga. Muld peaks olema 10 cm sügavuselt tahenenud ning püsivalt soojenenud +7...+10°C-ni. Idandatud mugulate puhul tuleb jälgida, et idusid ei kahjustataks (Kartulikasvatus, J. Jõudu, Tartu).
Et saada tervet seemet, peavad seemnepõllud teistest kartulipõldudest olema eraldatud. Väikseim vahemaa seemnekartulipõllu ja naabruses asuva kartuli tootmispõllu vahel peab olema supereliitseemnekartuli tootmisel 50 m, eliitseemnekartuli tootmisel 25 m ja sertiftseeritud seemnekartuli tootmisel 10 m. Nõuet vahemaa kohta ei kohaldata, kui seemnekartulipõld on taimekahjustaja leviku eest piisavalt kaitstud maastiku geograaflise iseärasuse või loodusliku tõkkega. (Kartulikasvatus, J. Jõudu, Tartu)
Seemne- ega toidukartulil ei tohi esineda erinevaid haigusi, kahjustajaid. Põhjuseid on mitmeid. Haigused vähendavad saaki (on ka juhuseid, kus saak hävineb täielikult), vähendavad saagi kasutamise kõlbulikkust (just mütotoksiinide tõttu) ( Nõuded seemnekartuli sordiomadustele ja külviväärtustele, Tallinn).
Kuna kartul on meile tähtis toiduaine ning kartulihaigused ühed olulisemad saagi vähendajad, siis see on põhjus uurimaks täpsemalt, millised haigused on meie põldudel tegutsemas ning kuidas saame oma saaki kaitsta.

2.Kartuli seenhaigused

2.1Kartuli-lehemädanik, mugulate pruunmädanik (Phytopthora infestans)

Kuigi kartuli-lehemädanikuga võitlemisel on tõrjevõtted ühed parimad ja efektiivsemad on Phytopthora infestans üks tülikamaid ja ohtlikumaid seenhaigusi kartulikasvatuses üle maailma. Tavalised saagikaod jäävad 20…40% vahele. Varasel lööbimisel võib saak aga ka täielikult hävineda. (Crop Post-Harvest, D. Rees , Blackwell)
Lehemädanikku iseloomustavad lehtedele tekkivad pruunikad laigud, kirme lehtede ülemisel poolel (Joonis 1), mis levivad lehtedel üha edasi, kuniks kogu vars muutub mustaks ja kuivab.
Joonis 1. Lehemädanik, levinud taimelt taimele ( Scanpix )
Soodsamates kliimatingimustes nagu kõrge õhuniiskus ja sademed temperatuuridel 10…20 0C haiguse levik soodne.
Mugulate nakatumine toimub sademetega, kus uhutakse haigustekitajad mugulateni. Teine haigestumise võimalus on koristamise ajal, mil mugulad puutuvad kokku nakatunud pealsetega. Nakatunud mugulate pinnal tekivad pruunid, violetsed või hallid veidi sissevajunud kõvad laigud, mis kiirtena tungivad mugula sisemusse, kahjustades sellega seega ka mugulat. Säilivus kahjustunul mugulal on pea olematu (Crop Post-Harvest, D.Rees, Blackwell).
Mullas võib nakkus levida haigestunud pesast kuni 20 cm kaugusele (Joonis 1). Mugulate nakatumise vältimiseks kuhjatakse viimasel vaheltharimisel hoolikalt mulda vagudele. (L.Tartlan, 2005)
Kartuli-lehemädanikku saab tõrjuda, ennetada mitmeti:

Kasutada keemilist tõrjet. Ei tohiks siiski unustada, et kasutaksime tõrjemeedet keskkonnale sõbralikes kogustes .

Kasvatada haiguskindlaid sorte ( nt hilise kasvuga Anti ja Ando, keskvalmivatest Reet ja varavalmivatest Jõgeva kollane).

Sorteerida hoolikalt seemnematerjali. Põllul esimeste haiguskollete tekkimisel pealsed eemaldada,et haigus ei saaks veega uhutud mulda.

Uuendada seemnematerjali.

Kasutada viljavaheldust (PRIA toetuste saajad on kohustuslik viljavaheldus).
Tuleviku vaated on üsnagi hämarad. Olen kindel, et lehemädanikust täiesti ei vabane, sest meil jätkub küllaga väikeste maalappidega pidajaid, kes aastast aastasse kasvatavad samal maatükil kartulit mille seemet ei uuendata jne. Keemilise tõrje kasutamisel tasuks meeles pidada, et peale pritsimist ei saa kartulit vaost võtta pea ajani, mil koor hakkab kartulil kinni jääma .
Kasvatades haiguskindlaid sorte kinnistame,et ei ole vaja ka tõrjet antud haiguse jaoks teha. Lisaks haiguskindlatele sortidele peab meeles pidama ,et igasugunegi kahju saanud mugul tasuks hoolikalt välja sorteerida,et uuel kevadel nakatunud mugul mulda taas ei satuks .

2.2 Kartuli – kuivlaiksus (Alternaria solani)

Kartuli – kuivlaiksusele on omased ümarad või piklikud tumepruunid (tihti roodudega piiritletud ) ringidega laigud (Joonis 2). Lehestik muutub enneaegselt pruuniks ning seejärelkuivab. Iseloomulik on kuivlaiksuse algus lehe tipust. Kuivlaiksus levib jõudsalt ka mugulatele. Mugulatel tekivad sissevajunud, kahvatuhallid tähnid või plekid , mis kattuvad tumeda kirmega ( seenekirme).
Joonis 2. Kartuli – kuivlaiksus (ISU Plant Diseases Clinic )
Kuivlaiksuse tekkele aitavad kaasa kiired jahedate ööde ja palavate päevade vaheldumised. Ka niiske ja põuase ilma kiire vaheldumine . Haigus on intensiivsem soojade ilmadega , optimaalseks arengutemperatuuriks on 26oC. Nakkus levib edasi mugulatega, taimejäätmetega ja mullaga, kus haigustekitaja võib püsida 2-3 aastat. Haigus on väga laialdaselt levinud ning senini on peetud seda vähe tähtsaks. Meie kliimatingimustes ei ole mugulakahjustused kuigi märkimisväärsed. (Extension FactSheet, R.C.Rowe, The Ohio State University )
Kartuli – kuivlaiksust saab vältida:

Agrotehniliste võtetega, nt viljavaheldus (kündmiselt künda taimejäänused 20…25 cm sügavusele mulda või hoopis taimejäänused põletada)

Puhtimisega ( tavaliselt enne kartuli mahapanekut)

Seemnematerjali hoolikas sorteerimine

Seemnematerjali pidev uuendamine ( on olemas resistentsed kui ka väga vastuvõtlikke sorte)

Keemilise tõrje kasutamine ( tehakse esimeste haiguslaikude ilmnemisel lehtedele. Enamus kontaktseid kartuli – lehemädaniku tõrje fungitsiide aitavad kuivlaiksuse vastu)
Alternaria solani ennetamisel tasub meeles pidada,et antud haigustekitajat saame ära hoida juba agrotehniliste võtetega. Kas põletada taimejäänused või künda need mulda. Seemnematerjali tasub kas lausa iga aasta või vähemalt iga paari aasta tagant uuendada. Uuendamine aitab ära hoida ka teiste haiguste levikut. Keemilise tõrjega ei tasu kiirustada, sest antud haigust saab peatada ka veel siis kui on ilmnenud esimesed haigusnähud ( ei ole tarvidust profülaktikaks). (Extension FactSheet, R.C.Rowe, The Ohio State University)

2.3 Mugula Kuivmädanik – Fusarium spp

Kartuli kuivmädanik on üks kõige levinum säilitushaigus, mida leidub kõigis kartulikasvatuse piirkondades. Haigus ilmneb mõne nädala kuni kahe kuu jooksul säilituse algusest. Nakatunud mugulad mädanevad kuivana , kuid võivad olla ka märjad. Mugula koorele tekivad algsed hallikad plekid, haiguse edasi arenedes muutub kogu mugula sisemus pruuniks (Joonis 3). Mugul lõpuks kiprub (Joonis 3) ( kortsub) ning vajub sisse. (Fusarium and Verticillium wilts of Tomato , Potato etc, S.A. Miller , The Ohio State University) Haigusest põhjustatud säilituskaod moodustavad 5…20%.
Joonis 3. Kuivmädanikust kahjustunud kartul (Fusarium dry rot)
Haiguse kulgu soodustavad: kõrge säilitustemperatuur ( kõrgem kui 5-6oC), mugulate suur vigastatus, koristamine kui koor pole veel kinni jne.
Haigustekitajad püsivad eluvõimelistena hoidlas. Nad levivad laiali, hoidla ventileerimise teel. Säilitamisel levib haigus tervetele mugulatele edasi, sest antud haigus on seenhaigus, mis levib lülieoste ja seeneniidistiku abil.
Kartuli – kuivmädaniku korral on tõrje eesmärk ära hoida teiste mugulate nakatumine. Tegu on fütopatogeeniga, mille lülieosed, klamüdospoorid ja seeneniidistik levivad ikka mulla kaudu. Muld vajab seega fütosanitaarse seisundi parandamist. Suuremat tähelepanu just peaks pöörama varajaste sortidele, sest neil on kaod suuremad. Peamine on, et ei kasvatataks monokultuure. Ka soovitatakse hoiduda samas viljavahelduses kordumisi. (Fusarium and Verticillium wilts of Tomato , Potato etc, S.A.Miller, The Ohio State University)
Tõrjed:

Agrotehniline tõrje – Vältida mehaanilisi vigastusi koristamisel , transpordil ja ladustamisel; Koristus teostada nii, et mugulad saaksid läbida raviperioodi optimaalsetes tingimustes. Valida õige temperatuur ( toidukartulil 4-5oC) hoiustamiseks. Tagades hea ventilatsioon , võib puiste kihtide paksus olla 3-4 m. ;

Valida haigusresistentsed sordid .

Vältida monokultuuris kasvatamist ( eelistada viljakultuuri järel).

Keemiline tõrje – Seemnekartulid puhtida mahapaneku eelselt ja koristusjärgselt.

Seemnematerjali pidev uuendamine

Seemnematerjali korralik sorteerimine

2.4 Kartuli – mustkärn, kartuli – tõusmepõletik, kartuli – vilttõbi (Rhizoctonia solani)

Kartuli mustkärnale on iseloomulikud mustad sklerootsiumid või võrgutaolised moodustised mugulatel (Joonis 4). Mõnikord on ka väikesed mustad süvendid. Haigust esineb rohkem siis kui kasvuperioodi lõpul on rohkelt sademeid. Varajasel nakkamisel mugulad deformeeruvad. Haiguse tõttu väheneb idanevus. (Plant Pathology, New York )
Joonis 4. Mustkärn kartulil (Kartul)
Tõusmepõletiku kutsub esile kartuli mahapanek eriti jahedasse mulda ning kui suvel on palju niiskust siis tegik vilttõbi. Vilttõbe iseloomustab taime mullasisesel varreosal, stoolonitel ja juurte pruunid laigud, varrealusel tihe viltjas valkjashall või kreemika tooniga kirme. Selle tulemusel arenevad kartulitaimed halvasti. Tugeva nakkuse korral annavad taimed moonutatud kujuga mugulaid. Kui nakkus on mõõdukas siis kasvab pesas enamasti väikesed mugulad koos paari suuremaga. Toidukartuli välimust vähendavad oluliselt mugula pinnal asuvad sklerootsiumid, mis muudavad kaubandusliku ilme kehvemaks. Haiguse areng oleneb sageli ka mulla pH –st.
Tõusmepõletik põhjustab saagi vähenemist. Vilttõbi vähendab mugula massi.
Tõrje:

Muldade ja mugulate saastumise vähendamine haigustekitajate poolt. Kasutada tervet seemnematerjali. Kasvatada nakkusvabas mullas ( haigustekitaja säilib mullas kuni 7 aastat).

Mugulate töötlemine fungitsiididega ( soovitatakse pritsimist või mahapanekuaegset märgpuhtimist).

Vältida mahapanekujärgset töötlemist piki ridu.

Sobivate eelviljade valik. Eelviljadeks ei sobi raps, hernes , köögiviljad.

Seemnekartuli eelidandamine ja mahapanek õhurikkasse mulda ( 5-6 cm). Sügavamale mahapanekul vaod maha libistada või äestada, millega tagab mulla parema soojenemise.

Kasutada ainult haigusvaba kartulit

Keemiline tõrje - kartuli töötlemine sügisel või kevadel ( nt Dithane M 45, kulunormiga: 2,00 – 2,5 kg/t) (Plant Pathology, New York)

2.5 Kartuli hõbekärn ( Helminosporium solani)

Kartuli – hõbekärn on majanduslikult oluline probleem alates 1990. aastatest , mille vastuvõitlemiseks tuleb kasutada kõikvõimalikke võimalusi. Oma nime on saanud haigustekitaja oma hõbedase läike andmise tõttu. Säilitushaigus, mida on raske tõrjuda. Haigus rikub kaubandusliku välimuse. Vähendab pestud ja pakendatud mugulate kvaliteeti, muutes mugulad vastuvõtlikuks teistele haigustele. Enam nakatuvad varajased sordid ning kergema lõimisega muldadel kasvavad kartulid . Nakatunud mugulate koor on sile ja hõbedase varjundiga (joonis 5.). Punasekoorelised ( Joonis 6) kartulisordid kaotavad oma värvuse ning mistõttu neid ei saa müüa pestult. Maitseomadusi antud haigus kartulil ei muuda. (Emergence of silver scurf, Canada )
Joonis 5. Kartuli – hõbekärn ( Potato diseases)

Joonis 6. Kartuli – hõbekärn punasekoorelisel kartulil (Silver Scurf)
Haigustunnuseid on koristusjärgselt vaevu märgatavad. Noortel mugulatel võib olla lausa peiteline. Haigus kahjustab ainult mugulate epidermist.
Tõrje:

Hoidlate puhastamine ja desinfitseerimine ( sest haigustekitajad talvituvad mugulatel ja taimejäätmetel mullas)

Mulla hoidmine fütosanitaarselt puhtana

Seemne uuendamine ( kasutada hõbekärnata seemnekartulit)

Viljavaheldus ( haigustekitaja võib püsida mullas elujõulisena 9-10 kuud)

Ei soovitata kasutada turbakomposte, kasvatada turvasmuldadel

Hoidlas õhuniiskus kuni 85% ja temperatuur 3,5 – 4,5oC

Koristusjärgselt saak kohe kuivatada ja välistada kondensatsioonivee teke

Keemiline tõrje (koristusjärgne mugulsaagi vahetu puhtumine) (Emergence of silver scurf, Canada)
Helminosporium solani tektajat saab tõrjuda mitmeil erineval moel. Kuna tegu on siiski säilitushaigusega, peavad olema hoidlad alati puhastatud ja desinfitseeritud, kuna haigustekitaja talvitub mugulatel ning mullal. Laos võib olla õhuniiskus kuni 85% ja temperatuur 3-5oC. Ei soovitata kasvatada kartulit turvasmuldadel ega kasutada turbakomposte, sest turvas on haigustekitajale soodne elupaik, oma pH, niiskuse ja õhulisuse pärast. Enne kevadist mahapanekut kasutada puhtimist.

2.6 Kartuli – süvikkärn (Spongospora subterranea)

Kartuli-süvikkärn kuulub suuremate kahjustajate sekka kartulikasvatuses. Positiivne on,et kahjustusi saab vähendada juba kasvuajal. Selleks tuleks vältida üleniisutamist, mis on üheks haiguse põhilisemaks põhjustajaks. Niisutamisega tagatakse kartuli parem säilivus. (Resistance to Powdery Scab in Potato, C.R.Brown)
Kartuli- süvikkärna iseloomustavad kartulimugulal olevad tumedamad kärnad (Joonis 7).
Joonis 7.Kartuli – süvikkärn (A potatoe tuber )
Antud haigus levib nakatunud mugulate ja mulla kaudu. Nakatumisele annab hoogu juurde suur mullaniiskus, madalad temperatuurid ja mulla liighappesus. Eestis on leiujuhud sagenenud. Mugulad võivad deformeeruda, mistõttu ei ole nad kaubandusliku väärtusega (Powedry scab of potatoes, S.B. Johnson ).
Tõrje:

Seemnematerjali korralik sorteerimine

Seemnematerjali pidev uuendamine

Külvikorra vahetamine ( viljavaheldus)

2.7 Kartulivähk (Synchytrium endobioticum)

Kartulivähk on üks ohtlikumaid kartulihaigusi. Haigus tekitab kahjustusi mugulates ja stoolonites. Küllaldase niiskuse juures tekivad lillkapsa sarnased kobrud (Joonis 8). Haigestumisel on saagikadu kuni 50%. Haigusest saab tihti aimu siis kui hakatakse saaki koristama . Maapealsetes osades muutusi ei toimu (Synchytrium endobioticum, EPPO) Haigustekitajat esineb tihedamini merelisemates kliimades, kus sademete hulk on aastast 700 mm ja aasta keskmised temperatuurid on 8-9oC.
Joonis 8. Kartulivähk ( Taimetoodangu Inspektsioon)
Haigus levib edasi nagu enamus seenhaigusi mugulate ja mullaga. Tema säilivus on vägagi pikaldane, sporangiumid võivad püsida elusana kuni 30 aastat (Synchytrium endobioticum, EPPO) .Nakatumine on laialdasem suurema mullaniiskuse juures, mil temperatuur jääb 15-20oC.
Viimati avastati kartulivähk 2009 aastal Valgamaalt.
Tõrje:

Nakatanud partii hävitatakse

Nakkuskoldega maal pikaajaline kartulikasvatuse keeld.

Kasvatada vähikindlaid sorte ( nt varajased sordid Flavia ja Red Lady )

2.8 Kartuli – hahkhallitus ( Botrytis cinerea)

Kartulil üks ohutuid haigusi. Võidakse segi ajada ka lehemädanikuga , sest on sarnane esialgu oma tunnustelt. Algselt on hahkhallitus lehekeste tippudel , hiljem liigub juba üle lehe olles tumepruuni värvusega ning ebaselge kollase tsooniga ümbritsetud(Joonis 9).
Erinevalt lehemädanikust tekib hahkhallituse puhul niiskemate ilmadega nii lehe pinnale kui ka alla hallikasvalge, tumedate eoskandjatega kirme.
Hahkhallitust saab ära hoida taimekaitsevahenditega (The top 10 fungal pathogens, R. Dean , USA)
Joonis 9. Kartuli – hahkhallitus (Grey mould).

3.Kokkuvõte

Kartuli seenhaigused on paratamatus ja kartulikasvataja iga-aastane mure. Seenhaiguste vastu tuleb võidelda. Kindlasti mitte kasvatada monokultuure, sest nii on haiguste levimine palju suurem. Vahetada kas iga aasta või üle aasta seemnematerjali. Hoolikalt tasub alati sorteerida, et saaks kõik haigustekitajaga koos mugulad välja. Seemnekartuleid puhtida.
Kartulikasvatuses eeldatakse, et kartul pannakse umbrohu ja haigusvabale mullale kasvama.
Kartulikasvatuse arendamisel on vajalik rakendada ametlikke reguleerivaid meetmeid, kindlustamaks, et seemnekartul oleks vaba haigustest (viirus- ja bakterhaigused ), kartuli nematoodidest ja rahuldaks teiste kahjurite taluvus - ehk resistentsusstandardeid. Põllud, kuhu kartul maha pannakse, peaksid olema võimalikult puhtad mullakahjuritest. Samuti tuleb hoolikalt jälgida ja vajadusel rakendada ettevaatusabinõusid nii võimaliku kartulilehemädaniku (Phytophthora infestans) nakkuse tekkeks kui selle leviku tõkestamiseks

4.Kasutatud kirjandus

Compendium of Transgenic Crop Plants, J.M. Bradeen, D.Carputo, D.S.Douches, USA, 2009

The top 10 fungal pathogens in molecular plant pathology, R.Dean, J.A.Van Kan, Z.A.Pretorius etc, USA, 2012

Powdery Scab of Potatoes, S.B.Johnson, UK, 2002

Plant Pathology,Academic Press, Agrios, G. N. New York, 1997

Nõuded seemnekartuli sordiomadustele ja külviväärtusele,Tallinn,1986

Kartulikasvatus, J. Jõudu, Tartu 2002

Kartuli kvaliteet ja seda mõjutavad tegurid, L. Tartlan, Tallinn 2005

Kartul, ilus hea ja kasulik, Jõgeva sordiaretuse instituut

Extension FactSheet; Early Blight of potato and Tomato, R.C.Rowe, A.Miller, M.Riedel, The Ohio State University

Extension FactSheet: Fusarium and Verticillium wilts of Tomato , Potato , Pepper , and Eggplant , R.C.Rowe, A.Miller, M.Riedel, The Ohio State University

Emergence of silver scurf (Helminthosporium solani) as an economically important disease of potato, D.Errampalli, J.M Saunders , J.D. Holley, Canada, 2001

Crop Post-Harvest: Science and technology , D.Rees, G.Farrell, J.Orchard, Blackwell, 2012

Scanpix: Uuring Eesti kartulipõlde ohustab uus ja ohtlik lehemädanik, 30.11.2010
http://aedjakodu.tarbija24.ee/349668/uuring-eesti-kartulipolde-ohustab-uus-ja-ohtlik-lehemadanik/ (22.12.2012)

ISU Plant Diseases Clinic: Septoria Leaf Spot , 22.07.2010
http://www.ipm.iastate.edu/ipm/info/plant-diseases/septoria-leaf-spot (21.12.2012)

Fusarium dry rot: Courtesy of P. Bains, Alberta Agriculture , Food and Rural Development
http://www.gov.mb.ca/agriculture/crops/potatoes/bda04s07 (3-4).html (22.12.2012)

Kartul:
http://www.biolan.fi/estonia/default3.asp?active_page_id=1037 (23.12.2012)

Kartuli – süvikkärn: A potato tuber with severe powdery scab Spongospora subterranea symptoms, Nigel Cattling
http://visualsunlimited.photoshelter.com/image/I0000UzIfIlpR7Jw ( 24.12.2012)

Kartuli – hõbekärn: Potatoe diseases, 28.03.2002
http://oldpc.bedifferent.co.uk/department/sbcsr/potato_diseases/index.html?did=44&pg=1 (22.12.2012)

Kartuli hõbekärn punasekoorelisel kartulil: Silver scurf (Helminthosporium solani) on red Desiree potato tuber skin, 31.12.2006
http://visualsunlimited.photoshelter.com/image/I0000ZMfPXThspOE (21.12.2012)

Kartulivähk : Eestis leiti üle kahekümne aasta jälle kartulivähi juhtum, 14.08.2009

http://www.ohtuleht.ee/341845 (21.12.2012)

Kartuli – hahkhallitus: Grey mould (Botrytis cinerea) forming aroung a fallen petal on a potato leaf, Canada, Nigel Cattling, 1.08.2007
http://visualsunlimited.photoshelter.com/image/I0000ga5._1Au9E4