Kalakotkas (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Kalakotkas
Referaat
Jan Raidloo
082616
YAGB51
Tallinn 2010
Sisukord
Sisukord……………………………………………………….2
Sissejuhatus…………………………………………………...3
Kalakotka arvukus ja levik eestis……………………………..4
Toitumine……………………………………………………..6
Pesitsus bioloogia ……………………………………………..7
Rändefenoloogia……………………………………………....9
Kokkuvõte…………………………………………………….10
Kasutatud kirjandus…………………………………………...11
Sissejuhatus
Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksem kotkas. Tema tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Ta on küllalt heleda põhivärvusega lind. Kalakotka jalad ("püksid" pole puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk , millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad , küüned ja nokk on mustad.
Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile.
Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad . Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2…3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad mõlemad vanemad, üks mune haududes, teine toitu tuues. Pojad kooruvad juuni teisel poolel ja lennuvõimestuvad alles augusti lõpuks ja vahetult pärast lennuvõimestumist sooritavad praalivaid kärarikkaid kõrgeid õhulende.
Kalakotkas kuulub looduskaitse alla.
Kalakotka levik ja arvukus Eestis
Levik. Kalakotkas on levinud põhiliselt Euroopas ja Aasias (peale tundrate), kuid pesitseb ka Põhja-Aafrikas, Austraalias, Põhja-Ameerikas ning mitmel Vaikse ookeani saarel. Talvitub Indias, Indo-Hiinas ja Põhja-Ameerika lõunaosas (Poole 1989). . Euroopa populatsioon talvitub Lääne-Aafrikas ja mõned ka Vahemere lääneosas.
Meil pesitseb kalakotkas eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid järjest sagedamini tuleb tema kohta teateid Pärnu- ja Läänemaalt, mis on märk selle liigi levimisest lääne poole (25 aasta eest pesitses kalakotkas üksikute paaridena vaid Kirde- ja Lõuna-Eestis) Vt joonis 2. Selgunud on ka see, et suguküpseks saanud kalakotkad tavatsevad valida pesapaigaks koha, kus läheduses mõni paar juba pesitseb. Arvukuse madalseisu ajal jäid asustatuks parimad elupaigad, kesisematele pole veel jõutud levida .
Indikaator (joonis 1.) näitab kalakotkaste pesitsuspaaride arvukust 10000 km2 kohta. Tulemus on arvutatud liigi koguarvukuse suhtena Eesti pindalasse (45227 km2).
Eesti kalakotkaste teadaolevad pesapaigad on koondunud Lõuna- ja Ida-Eestisse, kus leidub enam toidurikkaid ja pesitsemiseks sobivaid järvede- ja jõgederikkaid alasid (Lõhmus 2001b) . Lääne-Eesti järved on halotroofsed, düseutroofsed või eutroofsed ning ei sisalda kalakotka jaoks piisavalt ja järjepidevalt kala. Teatud määral pärsib kalakotka levimist rannikule ja saartele ka sealne tugev merikotkaste positsioon.
Kui 1970-ndate alguses kahanes kalakotkaste populatsioon Eestis alla poplatsiooni säilimiseks vajaliku piiri, siis alates 1980-ndatest on arvukus pidevalt tõusnud. 1994. aastal hinnati kalakotka arvukust Eestis 30-35 paarile, 2009. aastal aga 60 paarile. Kui kalakotka arvukuse tõus jätkab sama trendi, jõuab populatsioon peagi ka Lääne-Eestisse (Lõhmus 2001b)
Kalakotkas kuulub Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisasse ning Berni , Bonni ja CITES -i konventsioonide II lisasse. Eestis kuulub kaljukotkas I kategooria kaitsealuste liikide hulka.
Joonis 1. Kalakotka arvukus 10000km2 koht.
Joonis 2. Kalakotka levik ja arvukus maakonniti
Toitumine
Kalakotkas on peaaegu eranditult kalatoiduline (Cramp & Simmons 1980, Randla 1976). Pere
toidu toob isaslind uksi , samal ajal kui emaslinnu ülesanne on järelkasvu toitmine (Tuvi
2002). Saagijahil käivad kalakotkad tavaliselt üksikult, kuid eriti headel saagialadel võib
kohata mitmeid kalakotkaid koos saaki jahtimas.
Toidu koostis. Kalakotka toidumenüü liigilise osatähtsuse ning kaalulise koosseisu uurimine
on kullaltki keeruline. Saakkalade liigi määramiseks kasutatakse teatud nn võtmeluid, mis
praagitakse kotka poolt toidust välja. Võtmeluude järgi on suhteliselt kerge maarata saagiks
langenud kalaliiki ning vastavate näidiste abil ka isendi arvatavat suurust. Üheks selliseks
osaks on kalade lõpusekambrit katvad luud: preopercula, opercula, subopercula ning
interopercula, mis kokku moodustavad operculum’i. Seda kasutatakse karpkalalaste,
lohelaste ning ahvenlaste määramiseks. Roovkalu saab sageli iseloomustada ka lõualuu järgi.
Kala liigi ja suuruse määramiseks sobivad ka uimed ning saba.
Probleemideks, mis muudavad kalakotka saagi liigilise ja kaalulise koosseisu määramise
keeruliseks ja seega võivad anda menüüst ebaobjektiivse pildi, on osade kalaliikide ning
mõõtudelt vaiksemate isendite taielikum ara söömine ning ka erinevad manulised, kes tassivad
toiduülejäägid lihtsalt laiali (Hakkinen 1977, 1978; Poole 1989). Kalade väikestest
mõõtmetest sõltuvad jahisaagi koostise määramise vead tulevad kergelt sisse alla 25 cm
kalade puhul (Carss & Godfrey 1996).
Päevane toiduvajadus. Soomes arvestati kalakotka paevaseks toiduvajaduseks 0,3-0,4 kg
kala (Hakkinen 1977). Rändel olevate lindude paevaseks normiks loetakse aga 0,5 kg kala
(Cramp & Simmons 1980; Gensbol 1984; Poole 1989).
Mitmed uurijad on püüdnud arvutada kalakotkaste kogu pesitsemisperioodi jooksul toiduks
tarbitavate kalade kogust, kuid saadud tulemused on kullalt erinevad, ulatudes 92-166 kg
aastas ühe pesakonna kohta (Moll 1962). Põhilisteks erinevuste põhjustajateks voivad olla
saagi suuruse ja pesitsemisperioodi pikkuse ning pesakonna suuruse määramine (Tuvi 2002).
Pesitsemise alguses (enne poegade koorumist ) toob isalind ühe paevaga pessa emasele 1,7-1,8
14
kala; kui pesas on lisaks emalinnule 2 poega, siis 3,6 kala ning kolme poja korral on
vajalikuks koguseks 4,6 kala (Gensbol 1984).
Kalakotkaste jahiedukus. Ebaõnnestunud jahisööstude osatähtsus kõigist jahisööstudest
varieerub populatsiooni siseselt suurtes piirides, ulatudes 30-90%-ni. Korrelatsioon on olemas
ka kalaliigi ning jahiedukuse vahel – mõned kalaliigid on raskemini tabatavamad. Samuti on
täheldatud positiivset sõltuvust kotka vanuse ja jahiedukuse vahel – kuni kuue kuu vanuste
noorlindude saagi tabamise edukus on taiskasvanute omast poole kehvem, seega nad peavad
toidu hankimiseks kulutama 2-3 korda rohkem aega (Poole 1989).
Arvatavad põhjused, miks kalakotkas toitub ka muudest loomaliikidest, on järgmised: puutava
kala nappus, tume (sogane) vesi või halb ilm. Randla (1976) möönab, et halva nähtavuse
korral (näiteks sogane vesi) või kalade puudumisel võib kalakotkas harukordadel puuda ka
konni, hiiri ja mõnedel andmetel isegi üksikuid veelinde.
Saagi valik. Küsimusele, miks kalakotkad eelistavad ühele kalaliigile teist, arvatavaks
vastuseks olevat lihtsama kattesaadavuse printsiip – püüda seda, mida on. Sellest tulenevalt
võiks arvata, et kalakotkad eelistavad jahi pidamiseks võimalusel kalakasvandusi looduslikele
veekogudele, sest kalakasvatustiikides on kalade tihedus vahemasti ühe suurusjärgu võrra
kõrgem. Looduslikes eutroofsetes ja düseutroofsetes järvedes on võimalikuks valjapuutavaks
kalahulgaks ühe hektari kohta 18-20 kg kala aastas, kalakasvatustiikides on sama näitaja 80-
120 kg (Mäemets 1977; Lõhmus 2001a). Vaatluste põhjal on leitud, et saaki jahtival
kalakotkal kulub selle tabamiseks looduslikust veekogust keskmiselt 132 minutit, kuid
kalatiigist kõigest 22 minutit (Lõhmus 2001a) – jahiks kulutatud aegade erinevus on 6 kordne.
Kalakotkaste toitumises on selgelt nähtav saagi eelistus suuruse järgi. Optimaalseks saagi
kaaluks on ca 200 g (Häkkinen 1978). Mõnedes uurimustes on täheldatud ka saagi eelistamist liigi järgi, seda põhjustab peamiselt lihtne printsiip – mida on kõige lihtsam tabada, seda püüa.
Pesitsusbioloogia
Kalakotkas alustab pesitsemist alates 3. eluaastast. Kalakotka elupaigaks on Eestis üldjuhul
raba- ja metsamaastik, kus pesalt avaneb vaade ümbritsevale mitme kilomeetri ulatuses.
Kalakotka pesad asuvad kõrgematel puudel või raielankidele jäetud seemnemändidel. Pesa
ehitab kalakotkas üldjuhul puu latva 10-30 m kõrgusele maapinnast (mõned rabamändidel
asuvad pesad on vaid 4-6 m kõrgusel), vahel kaljudele, vanade lagunenud ehitiste varemetele
või kõrgepingeliini postidele. Näiteks Saksamaal, Brandenburgis, on enam kui pooled pesad
rajatud kõrgepingeliini postidele või muudele kunstlikele ehitistele (Cramp & Simmons 1980;
Poole 1989). Liik pesitseb reeglina üksikute paaridena, kuid on täheldatud ka erandeid , kus
pesade vaheliseks kauguseks võib-olla kõigest 50-100 meetrit.
Eesti teadaolevast 46 asustatud pesapaigast 36 asuvad männikutes (24 rabas ja 12
mineraalmaal), 8 raielangil ja 2 soostunud segametsas. Pesapuuks on nimetatud pesadest 42
juhul mänd, 3 juhul kuusk ja ühel juhul kask. Neli pesapuud on kuivanud, kuid kalakotkas
kasutab neid meelsasti edasi. Darwini Rahvuspargis asusid 59% pesadest (43) kuivanud
mändidel (Теплюк et al. 2002).
Pesa ehitab kalakotkas ise, ehkki kotkale on mitmetes riikides appi tulnud ka inimene. Eestis
on 14 inimese poolt ehitatud tehispesa, mida kotkad on asustanud ja mis on rajatud lagunenud
kotkapesa asemele. Eestis oli 2002. aastal ka uks paar, kes kasutas pesitsemiseks valgetoonekure
pesa elektripostil (Männik & Sein 2004). Sobivas kohas asuvat (tehis)pesa
asustavad kotkad häirimatuse korral meelsasti aastakümneid. 35 pikemat aega teada olevas
pesas on keskmiselt pesitsetud 8 aastat.
Pesa kaugus jahialast. Põhja-Ameerikas jääb 80% kalakotkapesade kaugus avaveest kõigest
500 m kaugusele (Ewins 1997). Euroopas asuvate populatsioonide pesad on ehitatud jahialast
margatavalt kaugemale, näiteks Eestis on erinevatel juhtudel vastavaks vahemaaks 0,3-21,5
km (mediaan 5,1 km; Lõhmus 2001a). Leedus on sama näitaja 5-12 km, keskmiselt 6,4 km
(Drobelis 1990).
Üldjuhul peavad kalakotkad jahti suurematel jõgedel, järvedel ja merelahtedel. Loomulikult ei
pelga kalakotkas ka kalakasvatusi – on ju sealt võimalik saak katte saada vaiksemate
pingutuste ja ajakuluga. Eesti kalakotkastest on kalakasvatustega seotud 6-7 pesitsevat paari.
Ja heale toitumispaigale lendamiseks on saagiretked kuni 25 km pikad.
Asustustihedus . Asustustiheduseks loetakse Brandenburgis (NE–Saksamaa) 0,4-0,53
paari/100 km2 kohta, põhiuurimisalal (916 km2) aga see koguni 2,8 paari/ 100 km2 kohta,
12
(Sommer 1995). Rootsis pesitsevate kalakotkaste asustustihedus sõltub pesa asukoha
laiuskraadist. Rootsi lõunaosas pesitsevate lindude koduterritooriumi suuruseks loetakse 5 km2
(näiteks Aseni ja Marleni järvede saartel), kuid 66 põhja-laiuskraadist alates on keskmiselt 1
paari koduterritooriumiks 200-300 km2 (Poole 1989). Soomes leitud kõige kõrgem
asustustihedus on 5-7 paari 100 km2 kohta (Saurola 1986). Kahe asustatud pesa vähim kaugus
Eestis oli DDT aegse populatsiooni madalseisu ajal Alutagusel umbes 4 km (Randla 1976),
2005. aasta teadaolev vaikseim vahemaa kahe asustatud pesa vahel oli 0,8 km. Kuid vaikseim
pesade vahekaugus oli 2001. aastal Emajõe-Suursoos vaid 500 meetrit. Maakondade
asustustihedused (paare 1000 km2 kohta) on järgmised:
- Võrumaa 4,3
- Tartumaa 3,4
- Ida-Virumaa 3,3
- Valgamaa 3,0
- Põlvamaa 1,9
- Viljandimaa 0,9
- Jõgevamaa 0,4
- Läänemaa 0,4
Pesitsustihedused meie tihedamalt asustatud piirkondades on järgmised: Emajõe-Suursoo
kaitsealal 3,9 pesa 100 km2 kohta ja seitsme teadaoleva pesa keskmine kaugus uksteisest on
2,9 km. Karula Rahvuspargis oli 3,3 pesa 100 km2 kohta, nelja pesa keskmine vahekaugus 3,1
km ja Puhatu Looduskaitsealal 3,8 pesa 100 km2 kohta, nelja pesa keskmine vahekaugus 5,6
km. Omamoodi koloonia on asustatud Võru metskonna maadel, kus 10 km2 pesitseb kolm
paari ja pesadevaheline keskmine kaugus jääb alla ühe kilomeetri.
Darwini Rahvuspargis, Vologda oblastis, Venemaal pesitsevad kalakotkad samuti
kompaktsete gruppidena, kus pesade vahekaugus on 0,25- 4 km (Романов et al 2002).
Täiskurn, haudevältus ja lennuvõime saavutamine.
Pesa kohendamist alustab kalakotkas aprillis peale saabumist. Täiskurn, mis koosneb 2 kuni
3(4) munast , on pesas enamasti mai keskpaigaks. Emaslind haudub umbes 35 päeva,
haudumisest võtab vähesel maaral osa ka isalind. Pojad lennuvõimestuvad juuli lõpus või
augusti alguses. (Randla 1976; autori andmed). Soomes saavutavad kotkapojad lennuvõime
keskmiselt 55 päeva vanuselt; erinevate uurimuste kohaselt on keskmine lennuvõimestumise
aeg 51 päeva peale koorumist (Hakkinen 1977, Cramp & Simmons 1980). Juhul kui emaslind
13
on lahkunud perekonna juurest varem, jäävad pojad veel mõneks ajaks isaslinnu hoole alla
ning pesakond tegutseb koos septembrini – seega kuni 2 kuud peale poegade
lennuvõimestumist (Cramp & Simmons 1980; Hake et al. 2001; Kjellen et al. 2001).
Rändefenoloogia
Põhja-Euroopa kalakotkad talvituvad troopilises Laane -Aafrikas (peamiselt Saharast lõunas),
mõned isendid ka Vahemere laaneosas. Soomlaste poolt tehtud uuringute järgi võib kalakotka
rändeteekond olla kuni 12500 km pikkune (Saurola 2003). Euroopa põhja- ja kaguosas
pesitsevate kalakotkaste ranne toimub Lõuna-Aafrikasse suundujatel põhiliselt üle Musta mere
ja Vahemere idaosa , vähemal maaral üle Gibraltari väina. Subtroopiliste alade ja ka näiteks
Austraalia kalakotkad asustavad oma pesaterritooriumi aastaringselt (Poole 1989).
Kalakotkad lahkuvad talvitusaladelt märtsis, jõudes põhjapoolseile pesitsusaladele keskmiselt
aprilli keskpaigaks. Eestisse saabuvad kalakotkad tagasi aprillis, sageli veel enne veekogude
jääkatte alt vabanemist. Randla (1976) andmeil asustavad meie kalakotkad oma
pesaterritooriumid keskmiselt 22. aprilliks . Kuna ranne sõltub palju ilmastikuoludest, siis on
täheldatud kalakotkaste pesapaika saabumisel märgatavaid erinevusi – monel aastal on liigi
isendid tagasi juba aprilli alguspäevil. Läbiränne on elavaim aprilli-mai vahetusel (Magi &
Kaisel 1997). Põhjapoolseilt pesitsusaladelt lahkuvad kalakotkad augustis voi septembris.
Huvitav on asjaolu, et märkimisväärne osa emalindudest lahkub pesitsusterritooriumilt 2-3
nädalat ülejäänud perekonnast varem, lennates esimesse talle teadaolevasse vahepeatusesse
rännuks jõudu koguma. See toimub peale poegade lennuvõime saavutamist – juuli lopus voi
augusti alguses. Ka isalinnud, kelle pesitsemine ebaõnnestus, alustavad rannakut
talvitusaladele margatavalt varem kui edukalt pesitsevad isendid. (Saurola 1996; Hake et al.
2001; Kjellen et al.. 2001). Esimese suve linnud (2 aastased) ei tule suveks tagasi oma
pesitsusalale, vaid veedavad selle Aafrikas (Forsman 1999).
Eestis toimub kalakotka sügisene läbiranne peamiselt augustis ja septembris, vähesel määral
ka oktoobris . Rände haripunktiks on tavaliselt september. Kõige hiljem on kohatud
kalakotkast 1961. aasta 28. oktoobril, Matsalus (Randla 1976).
Eestis pesitsevad kalakotkad viibivad siin keskmiselt aprillist septembrini seega maksimaalselt
5 kuni 6. kuud – emalinnud ning mittepesitsevad linnud paar nädalat vähem.
Kokkuvõte
Kalakotkas (Pandion haliaetus) on kaesoleval ajal Eestis oma 50-60 pesitseva paariga
saavutanud arvukuse, mis loodetavasti tagab pikaajaliselt populatsioon säilimise. Rohkem on
selle liigi esindajaid siinmail pesitsenud vaid aegadel , kui inimasustus oli hõredam ja
puudusid inimtekkelised ohutegurid. Arvukus on taastumas peale langust kriitilise piirini
mõõdunud sajandi 60-70. aastatel. Languse põhjustasid „kullisõda” ja keskkonna mürgiste
kemikaalide kõrge kontsentratsioon 20. sajandil.
Kiirele arvukuse tousule on kaasa aidanud ka tehispesade ehitamine. Siinsed kalakotkad olid
1990. aastatel oma produktiivsuselt maailmas esireas. Meie populatsioon produktiivsus oli
1990. aastatel kaks korda suurem sellest, mis teadlaste arvates tagab liigi säilimise. Viimastel
aastatel on produktiivsus langenud.
Liigi levikut riigi laanepoolsetele aladele takistab ühe põhjusena arvatavalt sealsete
siseveekogude vaiksus ja nende madal saagikus, kuid need väited vajavad täiendavat uurimist .
Rannikualadel on aga tugevnemas kalakotka konkurendi - merikotka - populatsioon.
Võimalik, et kalakotkas suri Laane-Eestist mõõdunud sajandil välja ja pole veel suutnud seda
ala taasasustada.
Kasutatud kirjandus
Anonymus 1997: Eesti keskkonnastrateegia. - Keskkonnaministeerium, Tallinn
Carss, D. & Godfrey, J. D. 1996: Accurancy of estimating the species and sizes of Osprey
prey: A test of methods: Journal of Raptors Research 30 (2): 57-61.
Castellanos, A. & Ortega-Rubio, A. 1995. Artificial nesting sites and Ospreys at Ojo de
Liebre and Guerrero Negro lagoons, Baja California Sur, Mexico . Journal of Field
Ornithology 66: 117-127.
Cramp, S. & Simmons, K. E. L. 1980: Handbook of the Birds of Europe , the Middle East
and North Africa . Vol. 2. Hawks to Bustards: Oxford University Press, Oxford.
Dennis , R. 1991: Ospreys: Colin Baxter Photography Ltd, Lanark.
Drobelis, E. 1990: Osprey (Pandion haliaetus) in South Lithuania: Acta Ornitologica
Lituanica 3: 136-138.
Ewins, P. J. 1997: Osprey (Pandion haliaetus) populations in forested areas of North
America: changes , their causes and management recommendations: Journal Raptor Research
31: 138-150.
Forsman, D. 1999: The Raptors of Europe and the Middle East: 77-85 & 21-25. T & AD
Poyser, London.
Gensbol, B. 1984: Birds of Prey of Britain and Europe, North Africa and the Middle East:
Collins , 265-270. London.
Hake, M., Kjellen, N. & Alerstam, T. 2001: Satellite tracking of Swedish Ospreys Pandion
haliaetus: autumn migration routes and orientation: Journal Avion Biology 32: 47-56.
Houston, C. S. & Scott, F. 2001. Power poles assist range expansion of Ospreys in
Saskatchhewan. Blue Jay 59: 182-188.
Helander, B. & Mizera, T. 1997: Pandion haliaetus Osprey. P. Saurola, B Sablevicius.
(toim.). The EBCC Atlas of European Breeding Birds: Their Distribution and Abundance:
176-177. T & AD Poyser, London.
47
Lohmus, A. 1998: Eesti kotkaste argipäev. Eesti Loodus 1998: 210-230
Lohmus, A. 2001a: Habitat selection in a recovering Osprey Pandion haliaetus population:
Ibis 143: 12 lk.
Lohmus, A. 2001b: Ospreys Pandion haliaetus in Estonia: a historical perspective: Vogelwelt
122: 167-171.
11