ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda. Ühe- või kahemunaline kurn munetakse pessa märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel ja enamikul juhtudel saab neist juuli alguseks lennuvõimeliseks vaid üks. Levik ja arvukus Kaljukotkas on levinud üle Eesti. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on raba. 20
näriline. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Tüvepikkus 23...25 cm Kehamass 95...170 g Elustiil Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Elupaik ja toit Pesapuuks on haab. Elupaigana eelistab ta vanade puudega metsa, kus on palju puuõõnsusi, millesse oma pesa teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks. Poegimine Sigib tavaliselt ühe, harva ka kaks korda aastas. Tiinus kestab 5...6 nädalat Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2...4. Pojad on paljad ja pimedad, kuid neil on juba olemas lennukurd.
Oksale kinnituvad okkad ühekaupa. Okkad püsivad puul 6 - 7 (10) a. Kuusk on toiduobjekt väga paljudele loomadele. Seemneid söövad mitmed linnud (näiteks rähnid, käbilinnud), aga ka oravad, hiired jt. Noored kasvud on heaks vitamiin C allikaks. Koort kahjustavad kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Kuusk on paljudele linnuliikidele ja oravatele pesapuuks. Kuusel on juurte ümber põimunud seeneniidid, kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranzikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks, paberi ja vineeri tootmiseks, ehitusmaterjaliks ning kütteks. Puidust võib valmistada kunstsiidi, -villa, -nahka ja piiritust ning plastmasse. Kuusepuit on hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kandlete ja viiulite kõlalaudu.Kändudest ja koortest saadakse vaiku
Kodukakk on arvukam mandri-Eesti lääneosas ja saartel. Eesti idapoolses osas on liigi levik veidi hajutatum ja mosaiiksem. Erakordselt karmid talved võivad lindudele saada saatuslikuks. Kodukakk on väga pesapaigatruu lind. On teada parke, kus linnud on ühtejärgi elutsenud üle kolmekümne aasta. Peale parkide pesitseb kodukakk ka põlispuudega kalmistutel ja mujal kultuurmaastikul, kus leidub pesitsemiseks sobivaid õõnsaid puid. Kodukakule on sobivaimaks pesapuuks pärn paikadest. Pärnale järgnevad tamm ja haab. Kodukakud pesitsevad ka vanades ehitistes, kus leidub varjulisi kohti. Kodukaku pesa tunneb ära omapärase sisu järgi. Pesa vooderdatakse omaenese kuivanud räppetompude ja pesaõõnsuse kõdunenud puupuru seguga. Kodukakk muutub aktiivseks alles öösel ning on meie kõige ''öisem öökull". Enamus kodukakke toitub põhiliselt närilistest. Samas võib nende toidulaud varieeruda
Pesadeks kasutavad vahel suuremate röövlindude vanu pesi; Munetakse 1-2 (väga harva 3) muna, haudevältus 37-41 päeva. KALJUKOTKAS Tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 3-3,5 kg, emaslinnul 4,5-5,5 kg; Toitumine: põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vahel ka halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer, lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist; Pesitsemine: asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid. Pesapuuks enamasti männid, üksikutel juhtudel kuusel või haaval; Munetakse tavaliselt 1-2 muna märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel. KALAKOTKAS Eesti kotkastet väikseim; Tiibade siruulatus 145-160 cm, kaal emaslinnul 2 kg, isaslinnul u 1,5 kg; Toitumine: kala püütakse kuni meetri sügavuselt, võivad saaki pessa tassida rohkem kui 25 km kauguselt. Päevas vajab üks kalakotkas u 300 g toitu. Kui kotkad
Linnu saba ja tiibade tipmised hoosuled on üldtoonist tumedamad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Kaljukotka põhitoiduks on jänesed ja suuremad kanalised. Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi, kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad. Kotkas valib endale elupaigaks rabamaastikke või nende äärealasid. Kotka pesapuuks on kõrge mänd, mille tippu rajab suure jämedatest okstest pesa. Kord kasutatud pesa asustatakse ka hiljem. Iga pesitsuskorraga suureneb pesa ligi poole meetri võrra. Talvel enamik sellest küll laguneb, kuid järgmise pesitsusega tehakse see kuhjaga tasa. Kotka pesas on märtsikuus kaks muna, kuid vaid ühest koorub tavaliselt poeg. Üks muna ei pruugi olla viljastatud ja sageli esineb ka vennatappe ning muid õnnetusi, mis ühele pojale saatuslikuks saavad.
Eestis on hiireviu kõikjal levinud tavaline haudelind. Toitumine: Saaki varitseb õhus käratult tiireldes või kuskil kõrgemal kohal vaikselt varitsedes. Toitub valdavalt hiirtest, mügridest, värvulistest, noortest kanalistest ja partidest. Ründab ka kodukanu, eriti kui need veel noored on. Pesitsemine: Pesapuuks valib enamasti kuuse või männi, harvem mõne lehtpuu. Sama pesa võib hiireviu kasutada aastaid, kusjuures iga pesitsuskorra eel lisatakse pessa värskeid oksi. Täiskurna 2...4 munaga leiab aprilli lõpul. Munad on valged, kaetud roostepruunide, kollaste ja hallikate laikudega.
saartel, paar liiki Aasias ja Aafrikas Sümbioos Ökoloogia ● Akaatsiaid iseloomustab suhteliselt hea kuivataluvus, mistõttu nad on levinud eelkõige rohtla-tüüpi kooslustes. ● Eriti oluline koht on neil Aafrika savanniökosüsteemis ja Austraalia poolkõrbetes, kus esineb ka suurim liigiline mitmekesisus. ● Savannides on nad üheks arvukamaks puude ja põõsaste rühmaks, olles (muidu harvade puudega koosluses) pesapuuks paljudele linnuliikidele ja ka põhiliseks toidutaimeks kaelkirjakutele. ● Sarv-akaatsial on tekkinud huvitav sümbioos sipelgatega, kes elavad akaatsia okastes, söövad teatud lihakaid puu osi ja kaitsevad samal ajal puud muude loomade eest, hammustades neid kõvasti. Majanduslik tähtsus Piirkondades, kus akaatsiad laialt levinud on, on neile leitud mitmeid kasutusalasid: ● Beetliakaatsia lülipuidust saadakse parkainet.
Lendorav ehk harilik lendorav (Pteromys volans) on oravlaste sugukonda kuuluv haruldane näriline. Lendorava areaal ulatub Lääne-Soomest ja Baltimaadest kuni Vaikse ookeani rannikuni. Eestis leidub teda valdavalt Kirde- ja Edela-Eestis. Lendorav elab okas- ja segametsades, Eestis on ta tihedalt seotud vanade haabadega, millede õõnsused on talle sobivateks pesakohtadeks. Veedab enamiku oma elust puude otsas ja maapinnale eriti meelsasti ei tule. Lendorava pesapuuks olevate haabade vahetus läheduses kasvavad enamasti kuused, mis ulatuvad esimesse või teise rindesse ning mille oksad varjavad haava tüve. Sageli on pesaõõnsuse ava kuuseokstega varjatud. Välimus ja kohastumused metsas Lendorav on oravast pisut väiksem, ent orava kujuga näriline, kelle ees- ja tagajalgade vahel keha külgedel asub karvadega kaetud nahavolt, mis talitleb lennusena. Väga pehme ja tihe hõbehall
Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile. Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad. Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2...3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad mõlemad vanemad, üks mune haududes, teine toitu tuues. Pojad kooruvad juuni teisel poolel ja lennuvõimestuvad alles augusti lõpuks ja vahetult pärast lennuvõimestumist sooritavad praalivaid kärarikkaid kõrgeid õhulende. Kalakotkas kuulub looduskaitse alla. 3 Kalakotka levik ja arvukus Eestis Levik
peamiselt seemnetega. Kuusk suudab paljuneda ka nii, et kohtadesse, kus juurestik ulatub maapinnale, kasvavad maapinnale ulatuvate juurte otsa oksad. Niimoodi võib maapind soodsates tingimustes olla kaetud mitte rohu, vaid maapinnast välja kasvavate okstega. Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas. Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita, et vaenlased seda ei märkaks. Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga. Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada. Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed. Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik. Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme,
peamiselt seemnetega. Kuusk suudab paljuneda ka nii, et kohtadesse, kus juurestik ulatub maapinnale, kasvavad maapinnale ulatuvate juurte otsa oksad. Niimoodi võib maapind soodsates tingimustes olla kaetud mitte rohu, vaid maapinnast välja kasvavate okstega. Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas. Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita, et vaenlased seda ei märkaks. Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga. Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada. Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed. Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik. Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme,
kolmandikku või tippu. Kuid nad asustavad Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma ka kord kasutatud pesasid. pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Pesa rajab kaljukotkapaar tavaliselt kuhugi üksildasele rabasaarele või rabarinnaku metsa. Rabad, mida nad asustavad, on harilikult paari tuhande hektari suurused. Eestis pesitseb kaljukotkas peamiselt Alutaguse, Aegviidu ja Alam-Pedja aladel. Pesapuuks valitakse enamasti mänd, harvem kuusk ja haab. Jämedatest puuokstes pesa rajab ta tavaliselt kõrge männi tipmisse Pesa uuendatakse igal aastal ning iga pesitsuskorraga suureneb see umbes poole meetri võrra. Enamik pesast laguneb talvel, kuid järgmisel pesitsusajal tehakse see tasa. Oma territooriumil võib kotkapaaril olla mitu pesa, mida kasutatakse vaheldumisi eri aastatel. Pesa kohendamine algab kaljukotkastel veebruaris. Märtsikuus on kaljukotka pesas kaks muna, kuid enamasti
Kuid siis jätavad kajakad kotka mällu teadmise, et kunagi ei pääse ka valusatest nokahoopidest. Elupaik: Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Merikotka elupaigad asuvad niisketes kuuse- segametsades, rabamännikutes ning mereranniku hõredates metsades mitte kaugel veekogust. Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab. Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba võimalik juurdelend Elupaik. Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja võrdlemisi hõredaid männienamusega (loo)metsi (eriti Lääne-Eestis), niiskeid kuuse- segametsi, metsastuvaid puisniite ja rabastuvaid männikuid. Enamasti on kusagil lähikonnas
halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda. Ühe- või kahemunaline kurn munetakse pessa märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel ja enamikul juhtudel saab neist juuli alguseks lennuvõimeliseks vaid üks. Levik ja arvukus Kaljukotkas on levinud üle Eesti. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on raba. 20
Kuuse juurestik on pindmine ning ei ulatu väga sügavale, seetõttu esineb tihti tormikahjustusi (Harilik kuusk picea abies, 2011). Kasvab põhipuuliigina ülemises rindes või alusmetsataimena (Harilik kuusk täiendav info, 2011). 2.4. Koht ökosüsteemis Kuusk on toiduobjektiks paljudele loomadele. Kuuse seemneid söövad näiteks käbilind ja rähn, kuid ka oravad ja hiired. Koort kahjustavad kuuse-kooreürask ning puitu siklaste vastsed. Kuusk on pesapuuks oravatele ning paljudele lindudele. Kuuse juurtega moodustavad mükoriisa kuuseriisikad. Parasiitseentest kahjustavad kuuske juurepess, kännupess ja kuusetaelik (Harilik kuusk täiendav info, 2011). 2.5. Kasutusalad Harilikku kuuske kasutatakse enamasti puidu saamise eesmärgil, kuid ka jõulupuudeks ja vaigu saamiseks. Kuusepuidust valmistatakse puitseinu, uksi, aknaid, põrandaid, muusikariistade kõlalaudu, vineeri ja paberit (Harilik kuusk, 2011). Koort kasutatakse
ja Sinijärvel läbirändel suured hane- ja luigeparved. Väike- ja laululuiki võib kohata ka Männikjärvel. Rukkirääku kuuleb "rääkimas" kaitseala lääneosa niitudel ning Endla järve saartel. Endla soostik on kotkaste kants. Nende Kui on õnne, võib ühe päevaga kohata kotkaid neljast eri liigist. Kalakotkast on kala järele sööstmas nähtud suurematel järvedel. Kaljukotkas on võõraste eest varjatud soosaarel edukalt pesitsenud aastakümneid. Tema pesapuuks on vana haab. Merikotkas on kaitsealal pesitsenud paar aastat, vanalinnud lendavad sageli Endla järve kohal. Vanas metsas pesitsev väike- konnakotkas varitseb saaki kaitseala lähikonna niitude kohal. Looduskaitsealal tunnevad ennast hästi kõik Eestimaal tavalised loomad, sest jahti ei peeta. Veerohkus soosib poolveelise eluviisiga loomi kobrast, minki ja saarmast. Karu, hunti või ilvest matkaja enamasti ei kohta, küll aga võib siin-seal näha nende
Nokk on must ja vananahk kollane. Ülemine pool linnust on tumepruun heledamate suleääristega ja kogu alumine pool näib välioludes üsna tume. Noorlinnud on aga tume-sokolaadipruunid, kuldse pealaega. Tiivalaigud ja saba tüvik on laialt valged. Toitumine Põhitoiduks Eesti on valgejänes, teder ja metsis. Vaheldusena on ka halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer, ronk, laanepüü, sinikael-part ja toonekurg. Talviti toitub ka raipeist. Pesitsemine Pesapuuks valivad kaljukotkas enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa kuuse või haava otsas. Mõnikord võib juhtuda, et kotkapaaril on kaks pesa, mida nad siis asustavad kordamööda. Märtsi esimeseks pooleks on munad munetud ning aprilli teisel poolel pojad kooruvad. Lennuvõimeliseks võib neist saada juuli alguseks ainult üks poeg. Kaljukotkas talvitub oma pesapaiga lähedal. Asustavad oma pesapaiku aastakümneid, mille tõttu osade pesade eellugu ulatub üle-eelmisesse sajandisse.
läheduses asuvaid puistuid ning väldivad pesitsemist metsaservas.(5) Kui vähegi võimalik, siis asub meie toonela saadik elama looduslikus seisus põlismetsa, kus kasvab suurte tugevate okstega puid pesa tarvis ning kuuski, mis varjaksid pesa nii päikese, tuule kui ka võõra pilgu eest. Erinevalt paljudest kullilistest ja teistest liikidest ehitab must-toonekurg pesa puistu servast kaugele. Seega võib talle saada suureks probleemiks metsade killustatus (6) Pesapuuks on Eestis kõige sagedamini mänd, haab, tamm ja kask. Võrreldes pesapuude liigijaotust pesitsuspuistute kooseisu ja Eesti metsade keskmise koosseisuga võib märgata, et musttoonekurg eelistab pesitseda tammedel ja haabadel ning väldib pesitsemist kuusel ja sanglepal. Pesa läbimõõt on umbes 1 m, kuid aastatega võib nii selle diameeter kui ka kõrgus kasvada. Pesa vooderdatakse varakevadel samblaga ja ääristatakse peamiselt raagus lehtpuu okstega.
3 aasta vanused seemikud on umbes 20 cm kõrgused. Puude juurdekasvu kiirus on kõige suurem 1525 (35) aastastel puudel, küündides soodsates tingimustes 70100 cm aasta kohta. Üle 100- aastaste puude juurdekasv väheneb oluliselt. 1.5 Koht ökosüsteemis Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas. Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita, et vaenlased seda ei märkaks. Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga, moodustades mükoriisa. Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada. Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed. Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik. 1.6 Kasutamine Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge,
Leevikest näeme peamiselt sügisel ja talvel. Siis viibivad nad sageli inimasulate läheduses aedades ja parkides. Suvel tegutsevad nad varjatult kuusemetsas. Söögimajas toituvad leevikesed on kohalikku päritolu. Leevikese toiduks on puu- ja rohuseemned. Kuuse- ja männiseemneid ei jõua ta käbide seest välja koorida, seepärast korjab ta need üles maast. Pesa ehitab ta metsa- salkude sisse, kus käib vähe inimesi. Pesapuuks valib leevike põhiliselt noore tiheda kuuse. Pesa koosneb samblast ja juureniitidest ning on okste vahele hästi ära peidetud. Mõlemast soost lindudel on pealagi must; isaslinnul on põsed, rind ja päranipuala punased, emaslin- nul pruunid. Leevikeste lauluaeg algab jaanuaris siis on päevad veel lühikesed ja pimeda- võitu. Leevike on üsna usaldav lind. Noored leevikesed õpivad mitmesuguseid laule järele vilistama. q Henn ja leevike J. Oro
annaabi.ee 
