Lindude sigimine Bioloogia Elise Nassar Tallinna Järveotsa Gümnaasium 7c klass Juhendaja: Heidi Haggi 2005 Pesa: pesa puudub. KÄGU Kurn: 1..3päevaste vahedega u.20muna Haudumine: kägu muneb teiste lindude pesadesse seetõttu ei haudu ta mune ise Koorumine: koorudes on paljas, pesakaaslastest veidi suurem. Poegade edasine elu: Väljaviskamisrefleks avaldub 2.- 5. päevani: kõik välja lükata, mis pesas leidub. Harilikult vabaneb kasuõdedest ja vendadest. Allesjäänud surevad enamasti nälga, sest käopoeg ahnitseb kõik endale. Pesast lahkub 3.nädalaselt. Paabulind Pesa: munetakse pinnasüvendisse Täiskasvanud ööbivad puuoksal. Kurn: 4-6 kreemikat kõvakoorelist muna Haudumine: u.28päeva. Koorumine: peale koorumist hakkavad koheselt süüa nõudma. Poegade edasine elu: uhke saba saavad isaslinnud alles 3aastaselt. ...
mujale viima. Kes tantsida ei oska, meelitab kingiga- heidab daamile ette mõne kinnipüütud ja seotud putuka. Kuni daam kingi kallal askeldab, masseerib isane ta salamisi omamoodi transsi. Kui tegu tehtud, päästavad isase vaid kiired jalad. Ent enamasti on emane nobedam. Mõne liigi isased ei hakka aga sündmuskohalt põgenemisega vaeva nägema, vaid peidavad end emase eest... emase enda selga ära. Istuvad seal, maha ei tule. Ämblike sigimine kestab 35 sekundit. Kasutatud kirjandus: http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?69,9285804 http://www.annaabi.com/%C3%84mblikute-sigimisk%C3%A4itumine-m49238.html http://www.novaator.ee/ET/loodus/karm_valik_paarituda_voi_lasta_end_ara_suua/
Putukate sigimine ja arenemine Putukad on lahksugulised loomad. Paljude putukaliikide puhul on isaseid ja emaseid kerge üksteisest eristada, teistel on nad aga omavahel väga sarnased. Vaata allpool toodud pilte liblikatest. Kas oskad öelda, kumb on isane, kumb emane? Viljapuutupslane Kollapaabusilm Enamasti esineb putukatel normaalne suguline sigimine, kuid haruldane pole ka partenogenees, see on järglaste arenemine viljastamata munarakust. Tavaline nähtus on see lehetäide puhul. Partneri leidmiseks kasutavad putukad mitmesuguseid signaale. Levinuimad on lõhnasignaalid, mille puhul isased lendavad emaste poolt eritatava erilise lõhna peale kilomeetrite kauguselt kohale. Helisignaale kasutavad vastassugupoole leidmiseks ritsikad, tirtsud ja tirdid, valgussignaale aga jaanimardikad. Et hõlbustada üksteise leidmist, kogunevad
Elupaik ja -viis Mageveekala, elab kiirevoolulistes, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades, eelistab mudapõhja. Oluline on varjepaikade olemasolu (vette langenud puutüved, kaldauurded). Toitumine Jõeforellide toit on mitmekesine: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad. Sigimine Kudemiseks vajab kruusast põhja. Kudemine algab, kui veetemperatuur langeb alla 6...8 °C, ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Kudemisel on territoriaalne, partnereid vahetab harva. Mari koetakse mitmesse pesalohku, ning kaetakse peale viljastamist kruusaga. Marja arenguks on olulise tähtsusega vee hapnikusisaldus, mis ei tohi langeda alla 4 mg/l. Koeb 200..
Sookurg Ehkki sookurge võib näha eri maastikes, vastab tema nimetus hästi tema põhilisele pesitsuspaigale soole. Eestis leidub palju soid, aga ka külasid ja mägesid, mis on tema järgi nime saanud. Värvuse järgi kutsutakse teda veel hallkureks ning muude tegutsemispaikade järgi ka mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi- ja rukkikureks. Hulgaliselt on teada sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi. Sookurge on läbi aegade austatud, kuigi samal ajal ka jahisaagina ihaldatud. Pesitsusasurkondade suurust on raske hinnata, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipääsetavatel märgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari. Sookurg pesitseb üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes. Kui nelikümmend aastat tagasi pesitses sookurg üksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas levinud inimtek...
Kärbsed Henri Hiiend Keiro Lukk 8.b Iseloomulikud tunnused Kärbsed on aktiivsed vaid päevasel ajal. Pikkus: 6-8 mm. Emane on isasest suurem. Tundlad on enamasti lühikesed ja koosnevad vaid mõnest lülist. Keha on kaetud hõredalt paiknevate harjastega. Suured liitsilmad. Ainult 2 tiiba Toitumine Kärbes pole võimeline toitu närima. Suiste asemel on tal imikärss. Sööb ainult vedelat toitu. Peamine toit-väljaheited, riknev liha ning kõdunenud taimeosad. Sigimine Paljuneb kui kliima on vastav. Kehasisene viljastamine. Emased munevad 100-120 muna. Elu jooksul muneb emane kärbes kuni 2000 muna. Arengutsükkel 1. Munad: Emased munevad 100-120 muna lagunevatele orgaanilistele ainetele, millest vastsed hiljem toituvad. Munade suurus on 1-2,5 mm. 2. Vaglad: Kooruvad munadest juba 12-24 tunni pärast. 3. Nukud: Vastne võib nukkuda juba 3. või 4. päeval pärast koorumist. Munast täiskasvanud isendini arenemine võtab umbes ühe nädala. Kasulikkus
aasta põuane suvi. Ebapärlikarbi suurim vaenlane on kobras. Koprapaisutus põhjustab suuri muutusi veereziimis ja setete paiknemises, mis võib saada saatuslikuks selles piirkonnas elavatele karpidele. Karbid elavad hapnikurikastes puhastes veekogudes. Käesoleval ajal on säilinud Eestis vaid üks ebapärlikarbi populatsioon Pudisoo jões Põhja-Eestis. Nüüdisajal võib ebapärlikarpe leida Põhjamaades, Sotimaal ja vähestes Lääne-Euroopa jõgedes. Sigimine ja areng Karbid kasvavad väga aeglaselt. 12 - 13 sentimeetri pikkused ebapärlikarbid on suhteliselt eakad - umbes 70 aasta vanused. Sentimeetrise läbimõõduga pärl on kasvanud kolm-, nelikümmend aastat. Ebapärlikarpide kudemisaeg on juulis - augustis. Peale munemist kinnituvad munad emaslooma liistaklõpustele, kus nad arenevad väikesteks vastseteks. Oma arengu teises faasis kinnituvad vastsed kalade lõpuste külge ning saavad nii priiküüdi uude elukohta. Mõne aja pärast,
võimsa hüppega. *savannpuisrohtla Toitumine Tema põhitoidu moodustavad väikesed antiloobid*, hirved, metskitsed ja teised sõralised. Nenede nappusel sööb ta närilisi, ahve ja linde, isegi roomajaid ja putukaid. Saagi, mida ta korraga ära ei suuda süüa, tassib ta puu otsa, et hüäänid, saakalid ja teised raipesööjad seda kätte ei saaks. Seevastu vanad loomad võivadmuutuda ise raipesööjateks. *antiloobidkiiresti jooksvad sõralised Sigimine Levila lõunaosas, kus aastaaegadel suurt vahet pole, sigivad leopardid suvalisel aastaajal. Nagu teistelgi kaslastel, kaasnevad sellega isaste võitlused ja vali kisa. Tinnus kestab kolm kuud. Pesakonnas on 13 pimetat tähnilist poega. Pesaks on raskesti ligipääsetavas kõrvalises kohas asuv koobas, kaljulõge või mahalangenud puu juurte alla kaevatud auk. Pilte leopartidest
Vesikirp Ehitus ~1mm pea, rindmik, tagakeha koda 5 paari jalgu 2 paari tundlaid liitsilm (22 osasilma) suu värvus Sigimine partenogenees haudetasku kuni 100 järglast sootingimused püsimunad Hingamine ja toitumine rindmikujalad lõpuskotikesed hapnik verre harjaskammikesed bakterid, vetikad, algloomad Tähtsus looduses ja muu filtreeriv loom indikaatorloom looduse aineringe osa saab püüda kahvaga Kasutatud materjalid http://en.wikipedia.org/wiki/File:Daphnia_pulex.png (pilt) /Slide 1, 4 http://www.zbi.ee/satikad/images/r/r024
Kõrvukräts (Asio otus) Kõrvukräts (varem ka kõrvukas räts) on Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas elav kakuline. Kirjeldus Kõrvukräts on hakist veidi suurem pruunikaskollane lind. Linnu saba on sama pikk, kui tema keha ning altpoolt heledam kui pealtpoolt. Linnu pead ehivad sulgedest kõrvad, mis linnu rahulikus olekus on langetatud ja seetõttu raskesti märgatavad. Linnu silmade ümbruses on ainult hallikaspruunid suled, silmad ise on oranzpunased. Kõrvukrätsu nokk on must nagu küünedki. Kõrvukrätsu keskmine kaal on 290 g ja tiibade siruulatus 84-95 sentimeetrit. Elupaik ja pesitsemine Kõrvukräts on kultuurmaastiku lind, kes pesitseb põldudevahelistes metsatukkades, taluparkides ja kõrgetes kuusehekkides, sageli ka aedlinnades ja linnaparkides. Kõrvukräts on avaspesitseja tehes oma pesa kaelustuvi, vareslaste või orava mahajäetud pesadesse. Pesas on 3-7 valget muna. Eestimaal on täiskurni leitud alates mä...
Aktiivsus on enam-vähem võrdne kogu ööpäeva jooksul, ehkki toitumine langeb peamiselt hommiku- ja õhtutundidele. Ta on parvekala. TOITUMINE Latka toit on väga mitmekesine - praktiliselt kõik söödav, mis ta veekogu põhjast tuhnides leiab. Noorkalad toituvad rohkem zooplanktonist. Aasta lõikes on kõige intensiivsem toitumine suvel, ööpäeva jooksul aga hommikul ja õhtul. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel SIGIMINE Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5..
Turja kõrgus. 90-150 cm Saba pikkus. 6-21 cm Tagakäpa pikkus: 13-30cm Kogupikkus püsti seistes: 250-330cm Käitumine Karu on väga muutliku meelega, umbusklik, kergesti ärrituv. Toitumine Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. Sigimine • Paarimisaeg juulikuus • 6 kuni 7 kuu möödumisel toob emakaru ilmale 2-3 poega • Emakaru saab suguküpseks viiendal aastal ja sellest poegib harilikult üle aasta • Kui pojad hukkuvad siis paarib karu juulikuus uuesti • Poegadega tuleb isakarust eemale hoida Vaenlased Karu vaenlaseks on inimene, kes oma tegevusega võib põhjustada karude arvukuse vahenemist. Nendeks tegevusteks võivad olla üleküttimine, liiklus (autod), metsade raiumine
tavadelfiinide levikuala Hüpetega edasi Delfiinid on kiired ning osavad ujujad. Nad hüppavad tihti veest välja ja lendavad lühikest aega lainete kohal. Selliste hüpete ajal saavad suure kiirusega kihutavad delfiinid hingata. Mõnikord teevad delfiinid hoopis kaelamurdvaid hüppeid ja piruette. Arvatakse, et lisaks hingamisele on hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel. Sigimine Emased delfiinid sünnitavad kord kahe-kolme aasta tagant üheainsa poja. Poegitakse tavaliselt aasta kõige soojematel kuudel. Ema ja ka teised karja kuuluvad emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda kopsud õhku täis tõmmata. Imetatakse aga vee all. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks. Delfiinid ja inimesed Delfiinid on elupäästjad. Meremehed on näinud delfiine ujujaid päästmas ja hädalisi pinnale tõstmas, kus need saavad hingata
Loomade sigimiskäitumine Loomade käitumise vastu on loodusteadlased huvi tundnud juba üsna ammu. Aastasadade vältel realiseerus see huvi peamiselt erinevate loomade mitmekesiste käitumisavalduste kirjeldamises. Loomade käitumise seletamisel ja põhjendamisel lähtusid varased looduseuurijad tihti loomade käitumise sarnasusest inimese enda käitumisele, mistõttu loomadele omistati, sageli põhjendamatult, samu tundmusi ja käitumismotiive kui on omased inimestele. Vaatamata kogu näilisele lihtsusele on paari heitmine üheaegselt väga keerukas nähtus kui ka olulisim tegur, mis kindlustab liigi säilimise. See nõuab samast liigist partnereid, kus mõlemad peavad olema viljakad ja üheaegselt valmis kopuleeruma. Nende tingimuste täitmiseks leidub kõigil liikidel mitmesuguseid tõhusaid vahendeid, et erinevast soost isendeid paarimise ajaks kokku viia. Siia kuuluvad vastavad meeleelundid, vaheldusrikkad paarimismängud võ...
KEHA PÕHIOSAD JA ISEÄRASUSED Rindmikule on kinnitatud üks paar õhukesi värvituid tiibu. Lennates kärbes piriseb, pirinatekitajaks on õige väikesed tagatiivad sumistid. Sumistid on ka tasakaaluelundiks. Jalad on peenikesed ja küllaltki pikad, neid on kokku kuus. Küüniste ja kleepuvate padjakestega varustatud käpakeste abil saab kärbes ronida laes ja klaaspinnal, ilma et ta libiseks või maha kukuks. Käppadel asuvad ka maitsmiselundid. Toakärbese keha: pea, rindmik, tagakeha Sigimine, paljunemine ja arenemine Toakärbes areneb täismoondega. Areng saab alguse viljastunud munarakust. Suve jooksul muneb emakärbes 4-5 korda, iga korraga umbes 100-150 muna. Munade areng vältab vahel vaid 8 tundi, harva 3 päeva või kauem. Enamasti muneb kärbes oma munad sõnnikuhunnikusse, solgiauku, käimlasse või roiskuvale toidule. Munast areneb välja kärbse vastne nn vagel. Vaglad on valged, usja kujuga, aheneva eesosa ja tömbi tagaosaga, ilma pea ja jalgadeta
Hallikas-valge kõht Metshiire välimus Kus metshiir elab? Metshiired elavad, kas metsas, karjamaal või põllul. Nad uuristavad endale 1 sissepääsuga ja 2 kambriga uru. Üks kamber on laokamber teine aga pesakamber. Pesa ehitab ta oksadest ja lehtedest. Metshiire käitumine Metshiired elavad aastaringselt st nad ei maga talveund. Kuid talve ajal nende aktiivsus langeb. Tavaliselt on nad liikvel öösel, nagu peaaegu kõik närilised. Nad on ka väga head ronijad. Sigimine ja pojad Sigimise hooaeg algab kevadel ja lõpeb sügisel. Pärast tiinust, mis kestab neli nädalat, sünnib 4-7 poega. Pojad on alguses paljad ja pimedad. Ema sünnitab pojad pesa kambrisse urus. Pojad avavad silmad kuue päeva pärast ning selleks ajaks on neil juba paks karvakiht, mis on tumedam, kui täiskasvanutel. Pärast kolme nädalat saadab ema oma lapsed pesast välja ning siis on nad omapead. Kodupiirkond
Joonis . Karpkala seljauim Joonis . Soomuskarpkala 1.3 Levik looduses Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ning Ida- ja Kagu- Aasiat. (Joonis 3.) Sasaani kultuurvormi karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme. Eestisse toodi karpkala aastal 1893. Looduslikus veekogus on karpkala eelistatuimaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad.(Martin, 2009) 1.4 Sigimine Karpkala saab suguküpseks 4-5 aastaselt, isaskalad varem. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Eestis saadakse looduslikult karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad karpkalad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on
Kõrva ehitus Kõige tähtsam osa peaaju; tunnevad hästi lõhna; näevad hästi; hea kuulmine; maitse tundmine keelega. 7. Toitumine ja seedimine Suu->neel->söögitoru->magu->sooltoru->pärak. 8. Hingamine Hästi arenenud kopsud; sisepind suur niiet hapnik pääseb kiiresti verre ning süsihappegaas eraldub kiiresti. 9. Vereringe Sarnaneb lindude omaga; süda neljaosaline. 10. Erituselundkond Neerud->kusepõis. Kui see täitub paisatakse jäägid organismid kehast välja. 11. Sigimine, areng Innaajal on emane viljastumisvõimeline. Emase munajuhas toimub muna- ja seemneraku ühinemine. Tiinus on järglase areng emakas. Poegimine on kõigil erinev. Imetamine piimanäärmete ja nisade abil. 12. Kiskja ja rohusööja võrdlemine jne... 13. Mõisted Mäletseja – loom, kes neelab toidu eelmakku, rõhitseb tagasi suhu ja hakkab edasi sööma. Nt lehm Ürgimetaja – Muneb. Nisasid pole. Nt nokkloom Alamimetaja – Kukkurloomad. Nt känguru
Elevant Elevant kuulub imetajate klassi londiliste seltsi. Tänapäevaste elevantide eellased on asustanud peaaegu kõiki kontinente (v.a. Austraalia ja Antarktis). Need olid erineva suurusega loomad: hobusesuurusest kuni 5m kõrguse lõunaelevandini. Elevandid elasid peamiselt metsades, savannides ja jõeorgudes. Kliima jahenemisel kohastus üks liik, mammut, isegi tundra karmide tingimustega. Nüüdisajaks on neist säilinud ainult kaks liiki, kes kuuluvad küll ühte sugukonda, kuid kumbki omaette perekonda. Elevantide kehaehituses on eriline nende lont, millele pole loomariigis analoogi. See on ninaga kokkukasvanud ülahuul. Lont on hämmastava liikuvuse ja suure jõuga. Londi otsas paiknev haardemehhanism võimaldab maast tõsta pisimaidki esemeid. Lont on elevandile tähtsam kui inimesele käsi. Selle abil ta hingab, hangib toitu, kaitseb end, väljendab oma tundeid, vabaneb parasiitidest ja suh...
looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=22) 1.2 Toitumine Hänilane on putuktoiduline lind, kelle toidulauale kuuluvad eelkõige kahetiivalised, väikesed ämblikud ja mardikad, aga ka puugid, rohutirtsud ja molluskid. Sageli liiguvad toitudes kariloomade seas või istuvad koguni nende seljas, et sealt siis verdimevaid putukaid püüda. Peamiselt ainult putukatest toitudes, on hänilane kasulik lind kõikvõimalike kahjurite hävitamisel. (Laurits, 2014) 1. 3 Sigimine ja areng Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Hänilane on levinud kõigi oma alamliikidena kogu Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel. Pesitseb vähemal määral ka Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas. Talvituvad Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Meil pesitsev hänilane talvitub lõunapool Sahaara kõrbe, mille ületavad ilma vahepeatuseta. Ränne toimub
kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatuttid. Ilvese ainsaks looduslikuks vaenlaseks on Käppadel sissetõmmatavad küünised. Hunt. Ilvese liha sobib süüa inimestelgi. Ilves kaalub kuni 25kg. Karvastik tihe ja Ilves koduloomi ei murra, v.a kodukassid moodustb näol omapärase põskhabeme. Ilvese värvus punakaspruunist hele hallini. Elupaik ja sigimine Midagi huvitavat Ilvesed elavad okaspuupadrikutes ja Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tihedates segametsades. Nad ronivad tagumised loomad täpselt eelkäija osavalt puudel, aga saaki ründavad maa- jälgedesse. Eestis on ilveseid tuhande pinnal. Nad elavad enamasti üksikult, ringis ja neid on lubatud küttida.
Nende eestiibadest pole lendamisel praktiliselt mingit kasu, need on täielikult vaid õrnade tagatiibade ja tagakeha kaitseks, kui putukas maapinnal liigub. Lennu ajal on kattetiivad kõrgele üles tõstetud, et need lennu- tiibadele ette ei jääks. Siiski on neist natuke kasu lennu tasakaalustamisel ja aerodünaamilise tõstejõu tekitamisel. Enamik mardikaid suudab lennata, vaid mõnel liigil on tiivad kokku kasvanud ja nad on täiesti lennuvõimetud. Sigimine Mardikad arenevad täismoondega. Emane asetab munad kuhugi toiduallika lähedusse tavaliselt mulda või taimede peale. Vastne erineb valmikust täielikult ning sööb tihtipeale ka täiesti erinevat toitu, seega ei ole ta oma vanematele toidukonkurent. Enamik mardikaid ei hoolitse oma järeltulijate eest, kui mõni sitikaliik ehitab järglaste tarbeks erilisi haudekambritega urgusid. Kasu ja kahju Paljud mardikad on kahjurid nad söövad põllu- ja aedvilju, ründavad aitasid ja
loode enam kukerpallitada, vaid võtab asendi, kus pea on pööratud allapoole 36 raseduse nädal ● Loote pikkus ~450 mm ja kaal ~2400 g. Enneaegselt sündinuna võib laps õige hooldamise juures ellu jääda. 40 raseduse nädal ● Loote pikkus 460 kuni 540 mm ja kaal 2600 kuni 3800 g. Loote elundid on omandanud vajalikud mõõtmed; nende nahk kattub lootevõidega. Kasutatud allikad http://miksike.ee/docs/elehed/9klass/anatoomia/sigimine/7-9-6-2.htm https://www.slideshare.net/helina20/loote-areng-274071 http://www.activebaby.ee/loote-areng-esimene-trimester/#.WRiSO-vyjDc Tänan kuulamast!
Meriroosahven Erksavärvilised riffkalalised merisooahvenad on korallriffide elusad ,,pärlid". Nad elavad merirooside kõrvetavate kombitsate vahel, mille mürk neid ei ohusta. Meriroosahvenad, kes veedavad suurema osa oma elust merirooside kombitsate vahel paaridena, ajavad teisi kalu, merirooside toitu nende kombitsate haardesse. Merisooahvenad aitavad meriroose ka meriliblika ära ajamisega, kes on suureks ohuks meriroosile, sest ta sööb viimase kombitsate otsi. Nad on sümbioosis meriroosidega. Meriroosahvenad kasutavad oma rinnauimi aerudena mitte üksnes edasiujudes, vaid põhiliselt tagurpidi liikudes. Tema keha katab kleepuv limakiht, mis tekib siis kui see kala ,,mängib" meriroosidega ujudes meriroosile lähemale, puudutades seda õrnalt ja siis eemale ujudes. Selle limaga muutub kala keha meriroosi mürgi suhtes tundetuks, kuid kui kala satub mõne teise meriroosi liigi juurde ning saab kõrveta...
Pelgulinna Gümnaasium Referaat kivisisalik Reet Silluste 7bk. Tallinn2005 sisukord 1.kivisisaliku kirjeldus 2.kivisisaliku elupaik 3.toitumine 4.sigimine 5.areng 6.siseehitus 7.meeleelundid 8.koht ökosüsteemis 9.ohustatus ja kaitse 1.kirjeldus Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16...18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun
enamasti ainult oma tabuuni märadega. Mõnikord püüavad vallalised täkud mõnd noort mära tabuunist eraldada, kuid isegi siis, kui võõras täkk on teda paaritanud, pöördub ta ikkagi oma tabuuni tagasi. Noored täkud eralduvad peretabuunist 1-3 aasta vanuselt. Kuni selle ajani ei ole neil vastuolu juhttäkuga. Peretabuunist eraldunud noor täkk liitub täkkude tabuuniga, sest peretabuuni etteotsa võib ta saada alles 5-6-aastaselt. SIGIMINE Esimene indlus on märadel 13.-15. elukuul. Munarakk ei viljastu aga enne 2,5 aasta vanust ja esimest korda poegib mära mitte varem kui 3,5-aastaselt. Loomaaedades saavad isased suguküpseks kolmeaastaselt. Sebradel ei ole kindlat sigimisperioodi ja varsad sünnivad igal ajal (enamasti siiski vihmaperioodil). Näiteks on kuulsal Ngorongoro looduskaitsealal (Tansaania) tehtud vaatluste põhjal selgunud, et 61 % varssu sünnib seal jaanuaris-märtsis
.............................................................................................2 1.2. Välimus.......................................................................................................................2 1.3. Elupaik .......................................................................................................................2 1.4. Toitumine....................................................................................................................3 1.5. Sigimine......................................................................................................................3 1.6. Areng.......................................................................................................................... 3 1.7. Ohustatus ja kaitse......................................................................................................3 1.8. Territoorium....................................................................................................
Looduse referaat Metssiga Sisukord 1.Sissejuhatus 2.Välimus 3.Eluiga 4.Elumood 5.Levik 6.Toitumine 7.Sigimine 8.Vaenlased 9.Metssiga Eestis 10.Kaitsestaatus 11.Allikad 1.Sissejuhatus Metssiga on sigalaste sugukonda ja sea perekonda kuuluv metsloom. Metssiga on omnivoor nagu kodusigagi. Ta on pärismaine Kesk-Euroopas, Vahemere piirkonnas (kaasa arvatud Atlase mägedes), Põhja-Aafrikas ja enamikus Aasias, ulatudes lõunasse Indoneesiani välja. Hiljem on teda sisse toodud paljudesse kohtadesse. Arvatakse, et kodusiga on aretatud metsseast umbes 7000
Tähtsus looduses: Käsnad puhastavad vett, on tähtsad aineringes. Merikäsna kasutatakse juveliirtoodete ja nahkesemete töötlemisel. Nende keha pinnal olevad avaused on poorid, mille kaudu siseneb looma kehas olevatesse kanalitesse vesi ning vesi väljub kehast heiteava kaudu. Veest toitu püüdes toimivad käsnad kui biofiltrid, kurnates veest hõljuvaid toidupalukesi. 9. Hüdra(ainuõõsne ehk kõrverakne) Eluviis: Kinnitunult. Ehitus: (JOONIS õ.lk.87) Sigimine: Pungumise teel. Kui pung on omandanud kasvades hüdra kuju, eraldub see ja alustab iseseisvat elu. Tallaga kinnitub ta taimele või veealusele esemele. Teises otsas paiknev suuava on ümbritsetud pikkade peente kombitsatega. Kombitsatega haarab hüdra toitu. Hüdra liigub kombitsate ja tallaga vaheldumisi pinnale toetudes. 10. Vihmauss Välisehitus: (JOONIS õ.lk.103) Siseehitus: (JOONIS õ.lk.103) Sigimine: Liitsugulised. Areng: Muna, vastne, täiskasvanud isend. Eluviis: Vabalt elavad
°C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Rabakonn Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede- äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad
MUTT Mutt on väike tömbi kehaga, lühikese, musta karvaga imetaja. Kuna mutt elab kogu oma elu maa sees käikusid kaevates, on tal labidakujuliselt laienenud ja küünistega varustatud eesjäsemed. Mutil on väga väikesed silmad, puuduvad mutil kõrvalestad, kõrvaavasid ja suud katab nahakurd. Mutil on väga hea haistmine millega varub ta endale toitu (väiksemaid loomi). Mutid on veel ka poolpimedad ja pelgavad valgust, sellepärast ei olegi eriti neid näha. Talveks kogub mutt endale talvevarusid - vihmausse, ta peidab need oma pessa. Mutt on tark loom, suurimast teadaolevast muti toidukambrist leiti 1200 ussi, kes kokku kaalusid 2 kg ning olid eesosa ärahammustamisega liikumisvõimetuks tehtud. Jooksuaeg on muttidel märtsist - aprillini. Mutt poegib üks kord aastas. Pesakonda sünnib 3-8 abitut poega, kes iseseisuvad 1 kuuselt, suguküpseks saavad nad 1 aastaselt. Eluiga on muttidel 3 - 5 aastat. ...
Nende lennukiirus võib olla kuni 8 kilomeetrit tunnis ja lennukõr- gus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võivad nad lennata 8-10 kilomeetrit. Tugeva tuule pu- hul orienteeruvad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200-400 kilo- meetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. Kartulimardika kodumaa on Mehhiko. Euroopasse toodi kartulimardikas 1877.a. Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. Toitumine ja sigimine. Kartulimardikad ei söö kartulit, vaid nad toituvad kartulilehtedest. Kartulimardikal on täismoone. Ta võib korraga muneda kuni 800 muna ku- ni kolm korda aastas. Ta muneb harili- kult kartulitaimede lehtedele. Munakur- nad munetakse 5-6. päeval peale mardi- kate ilmumist. Vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitse- mist. Noormardikad hakkavad mullast
Merikukk uimekiired. Varjevärvused: · avavees kõht hele, selg tume; · põhjas vastavalt põhja värvile ja mustrile. Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad värvid tavalised. Värvinägemine vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis need????? 8. Kalade suguelundkond ja sigimine. Sugunäärmed, nende nimed teadus- ja rahvakeeles. Nende areng kala elu vältel. Küpsuskoefitsent ja viljakus, absoluutne, suhteline ja tarbeviljakus. Marjaterade suurus. Kudemine. Kudemisaeg. Kudemiskäitumine. Kudemissubstraadi tüübid. Marja embroüonaalne areng ja seda mõjutavad tegurid, temperatuuri mõju kalade paljunemisele. Lõimetishoole. Suguline dimorfism emas- ja isaskala on erinevad. Enamasti väljendub kudemisajal. See seineb linaskil, haidel, gupidel, vilgerjatel jne.
.............................................................................................6 Seedeelundkond.........................................................................................6 Vereringeelundkond...................................................................................6 Erituselundkond.........................................................................................7 Sigimine.................................................................................................................7 Luukalad............................................................................................................................8 Välisehitus.............................................................................................................8 Siseehitus................................................................................................
loomad imetajad loomad Kukkurloomad Sellesse kirevasse loomarühma kuulub ligikaudu 270 liiki Kõhul "nahkne tasku kukkur Click to edit Master text styles Sünnitab väljaarenemata pojad. Second level Poegade areng jätkub kukrus, Third level 211 kuud. Fourth level Hiliskriidiajastul olid Fifth level kukkurloomad härjasuurused loomad. Kukkurloomade sigimine. Enamiku imetajaliikide Sageli hukkub suur osa järglased arenevad emaslooma pesakonnast, sest emal pole emakas, kus nad saavad toitu piisavalt nisasid poegade platsenta kaudu. toitmiseks. Kukrusse roomavad vastsündinud ise ja kinnituvad nisade külge, piim pritsib neile suhu. Kängurudel sünnib tavaliselt üks poeg korraga. Teistel kukrulistel, eriti aga väikestel liikidel on suured pesakonnad. Koaala karu
Tunnused, mis eristavad inimest loomariigist:1 suhteliselt suur aju, millel eriti hästi on arenenud ajukoor; 2 kahel jalal liikumine; 3 aeglane individuaalne areng ja mittesesoonne sigimine; 4 nii loomse kui taimse toidu söömine ja selle jagamine omavahel; 5 keerukas sotsiaalne käitumine ja keelekasutus; 6 elamine perekonniti; 7 oskus valmistada tööriistu ja kasutada tehnoloogiaid; 8 eluviis lagedal maal, metsast väljas. Inimene kuulub loomaariiki:sotsiaalne eluviis; organismi anatoomiline ehitus; üsioloogiline talitlus; sigimisviis. 4 põhilist koe tüüpi 1Epiteelkude katab kõiki väliskeskkonna või kehaõõntega ühenduses olevaid pindu ja piiritleb
TIGU Elupaik : koduaias, linnapargis Suurus : Toitumine : taimelehed, küpsenud vilju Eritamine : üks neer Närvisüsteem : peaaju Meeleelundid : kaks paari kombitsaid ja silmad, kompimis ja maitsemeel Sigimine : liitsuguline Mitmekesisus : Tähtsus looduses : aitavad kaasa parasiitusside levikule Kasutusalad : söögiks, kunagi kasutasid inimeses usse riide värvimiseks Hingamine : kops või lõpused JÄRVEKARP Elupaik : mageveekogudes kui ka meres Suurus : Ehitus : neil puudub pea, väljast on koda kaetud õhukese sarvainest kihiga ja seestpoolt õhukese pärlmutterkihiga Toitumine : vetikatest ja väiksematest veeloomadest Närvisüsteem : Meeleelundid : Erituselundid : KARBID
Pärmseened Andris ja Kristo Iseloomustus Päristuumsed Umbes 150 liiki Raku diameeter võib-olla 3–40 µm Asustavad mulla-ja veekeskkonnas 1680. aasta Pärmseene joonis Paljunemine Suguta sigimine- Pungumine ja pooldumine Suguline sigimine Sisaldus Proteiini B-grupi vitamiine fosforit ja ergosterooli Kasutusviisid Alkohoolsetes jookides Õlle valmistamine Veini valmistamine Kefiiti jt. Piimajookide valmistamine Saia tegemisel Haigused Tekib kandidoos. Selle teada saamiseks... Kasv Pärmide temperatuuritaluvus on varieeruv.
....................................................................... 2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Ämblikulaadsed.......................................................................................................................... 4 Närvisüsteem...........................................................................................................................4 Sigimine.................................................................................................................................. 4 Hingamine...............................................................................................................................4 Eritamine.................................................................................................................................5 Vähid...............................................................................
isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Sigimine Sigimine algab 3...10 päeva peale vetteminekut. Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150...200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2...3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4...4,5 mm pikkused ja 2...2,5 mm laiused. · Areng Embrüonaalne areng kestab 13...18 päeva ning see sõltub veetemperatuurist - 25 °C juures on areng kuus korda kiirem kui 10 °C juures. Kooruv vastne on 9...10 mm pikkune
erksavärvilised. · Suurim-hiidsalamander · Pikenenud kere , mis areneb sabaks. Tähnikvesilik (Triturus vulgaris ) · Kuni 11 cm. saba 5,5 cm. Kehakaal 3,5 g. · Saba moodustab poole kehapikkusest. · Pruunikas-kollakas täpiline. · Levinud Lõuna-Euroopast Lääne-Siberini. · Elab leht-ja segametsades. · Tundlik kõrgete temperatuuride juures. · Vees toitub vastsetest , vähilaadsetest jne . Maismaal toitub vihmaussidest jne. · Sigimine algab,kui veetemp. on 10 C ringis. · Vastne koorub kuni 20 päeva juures, moondega areng. · Vaenlaseks rästikud , nastikud jne. Harivesilik (Triturus cristatus) · Kuni 18 cm. · Oranz kõht mustade laikudega. · Teraline nahk. · Levinud kogu Euroopas. · Elupaigaks veekogud ja metsad. · Vees toitub mardikatest , maismaal toitub harva. · Sigimine-kuni 10 päeva peale vetteminekut. · Vaenlased- nastikud ,
Putukad Kairit Kasuk Sisukord Tutvustus Välisehitus Siseehitus Sigimine Erinevaid putukaid Tutvustus Putukad on liigi- ja vormirikas loomade klass lülijalgsete hõimkonnast. Välisehitus Putuka keha koosneb kolmest osast - peast, rindmikust ja tagakehast Pea eesosas asub paar tundlaid Pea alaosas asub putukatel suu, selle ümber asuvad suised nende abil putukad toituvad Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi Neil on reeglina 3 paari jalgu
Saarmas Margot Laan kirjeldus ● pikkus 80-150 cm ● kaal 3-14 kilo ● nõtke ja liikuv keha ● saba pikkus 30-50 cm ● pruun,tugev ja veekindel karvkate Pilt saarmast Toitumine ● kalad ➢ kogred ● konnad ● puruvanad ● närilised ➢ mügrid ● linde ➢ parte ● vähke Sigimine ● pesakonnas tavaliselt 2-4 poega ● pojad sünnivad kõige sagedamini maist juunini ● suuremalt jaolt sünnivad pojad vees ● umbes 1 aasta pärast hakkab toimuma uus sigimine ● emased saavad suguküpseks 2.- 4. eluaasta vahel ● isased saavad suguküpseks 3.- 6. eluaasta vahel ● tiinus ehk kandeaeg kestab 61-63 päeva Kohastumused ● saarma anatoomia on kohanenud eluks soolases vees, magesvees ja ka maismaal Elupaik ● järsukaldaliste jõgede kaldad
Bioloogia 1. Nimeta tunnused, mille poolest konnakulles sarnaneb kalaga. 2. Nimeta tunnused, mille poolest täiskasvanud konn erineb kalast. 3. Miks ei saa kulles elada maismaal? 4. Miks ei saa konnad elada kõrbes või polaaraladel ? 5. Mille poolest sarnaneb konna ja kala sigimine? 6. Nimeta vähemalt kolm roomajat. 7. Mille poolest erineb roomaja muna kahepaikse ja kala munarakust? 8. Mille poolest erineb roomaja sigimine kahepaiksete sigimisest? 9. Koosta toiduahel, mille üks lüli on rästik. 10. Miks ei tohi roomajaid hävitada? Vastused 1. Mõlemal on saba ja lõpused, nad vajavad vett ja neil puuduvad jäsemed. 2. Konn saab käia maismaal, konnal on jäsemed ja konn hingab kopsude ja nahaga. 3
taha poole ahenev keha lõpeb sabaga keha katavad soomused keha on limane liikuda aitavad uimed mõlemal pool keha meeleelund - küljejoon Kalade siseehitus Luuline toestik luustik Liikuda aitavad lihased Närvisüsteemi moodustavad peaaju ja seljaaju Seedeelundid magu, maks, kõhunääre Hingamiselundid lõpused Vereringeelundid süda, veresooned, veri Sigimiselundid: isasel seemnesarjad (niisk), emasel munasarjad (mari). Kalade sigimine ja areng Sigimine toimub Viljastatud üldiselt kevadel munarakust areneb Kehaväliselt vastne Marja vette heitmine Vastsest areneb maim kudemine Maimust kasvab kala Seemnerakkude heitmine marjale - viljastamine Kalade mitmekesisus Läänemere jõekalad järvekalad kalad kilu roosärg ahven räim lõhe haug lest latikas kiisk Kalade mitmekesisus lepiskalad röövkalad
Neil on 6 jalga (3 Fifth level paari) Neil on 1 paar "sõrgasid" Siseehitus ja elundkonnad Seedekulgla koosneb ees-, kesk- ja tagasoolest Hingamissüsteem koosneb peenikestest torudest ja nende avaustest Neil on süda ja 8 jalaarterit ning mõned väiksemad arterid Neil on närvisüsteem ja nad orjenteeruvad selle järgi Neil on tugevad lihased, eriti veel jalalihased Käitumine, toitumine, sigimine, vaenlased Käitumine Toitumine Nad toituvad inimeste ja loomade verest Sigimine Emaspuugid munevad 200-5000+ muna. Munetakse tavaliselt prahi sisse või loomade urgudesse Vaenlased Puukide vaenlasteks on inimeste valmistatud mürgid Levik ja elupaik Levik Puugid on enim levinud metsades ja võsades. Eestis leidub neid kõikjal Elupaik Niisekd ja varjulised kohad ehk nad on levinud alusmetsades Kasutamine, osa looduses
....................................................................... 2 Faktid suurkõrva kohta................................................................................................................3 Elupaik........................................................................................................................................ 3 Toitumine....................................................................................................................................4 Sigimine...................................................................................................................................... 4 2 Faktid suurkõrva kohta Küünarvarre pikkus: 36,5-42,8 mm Tiibade siruulatus: 240-28 mm Kehakaal: 6-9 g Värvus: pruun Selg: pruun Kõht: beezikas Maksimaalne eluiga: üle 30 aasta Elupaik
Karvkate punakaspruun, esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast. Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline
Turba Gümnaasium HALLHÜLJES Peeter Riiv Referaat Lehetu 2013 Sisukord Sisukord 1 Sissejuhatus 2 Välimus 3 Toitumine 4 Sigimine 5 Kautatud kirjandus 6 Sissejuhatus Maailmas on 4500 liiki imetajaid. Eestis on neist 65 liiki. Hülged on loivalised imetajad. Kokku on neid 19 liiki. Nad kuuluvad hülglaste sugukonda. Nende loibadel on tugevad küünised. Kõrvalesti neil ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaaugud. Hülged elavad külma- ja parasvöötme merede rannavees ja mõnes järves. Eestis on hülgeid kahte liiki (väga harva ka randalhüljes)
Jõevähk M ÄRT E N N ÕM ME 8 . K L AS S Elupaik · Jõevähk asustab vaid reostumata mageveekogusid · Ojad, jõged ja järved · Ta eelistab elada hapniku- ja mineraalainerikastes veekogudes Jõevähi kasv · Isased kasvavad kuni 16 ja emased 12 cm pikkuseks · Kasv saab toimuda perioodil, mil vähk on heitnud oma kesta, kuni uue kesta moodustumiseni · Kesta moodustumine on kiirem suurema kaltsiumisisaldusega järvedes · Seega ei saa olla jõevähi kasv igal pool samasugune Sigimine · Jõevähkide suguküpsus jõuab kätte 34 eluaastal · Sigimine toimub septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 kraadi ringis · Koorumine sõltub tugevasti kliimast ja ka veetemperatuurist, soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve · Emaste viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis, millest koorub ainult 70% marjateri Kulinaaria · Jõevähk, eriti tema liha on hinnatud kulinaariatoode · Elusad vähid keedetakse, lakad ja sõrad puhastatakse
annaabi.ee 
