1. Kakskeelsus 1. 1 Kakskeelsus Kakskeelsus ehk bilingvism on kahe keele võrdselt täiuslik valdamine (Kirch 1988). Tõeline kakskeelne võib vabalt lülituda ühelt keelelt teisele kasvõi poole lause pealt. Kakskeelsus saavutatakse üksnes keele omandamise eas (viienda - kuuenda eluaastani) perekonnas või teiskeelses ümbruses, mitte aga võõrkeeleõpetuse meetoditega (Hint 2002). Ü. Rannut (2002) rõhutab, et kakskeelsuse õpetamise eesmärk on lapse identiteeti säilitav mitmekultuursus. Beker (1995:6) defineerib kakskeelsuse käsitlemisel nelja erinevat keelevõimet, mille osas võivad kakskeelse inimese keelevõimed erineda: kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine. Erinevate kakskeelsuse olukordade puhul on vajalik välja tuua üks oluline eristus. Nende spekter ulatub nimelt rikastav kakskeelsusest (additive bilingualism) taanduva kakskeelsuseni (subtractive bilingualism). Kui lapsed räägivad mingit enamuskeelt ja neil on võimalus saada
Lapse kakskeelseks kujunemine on keerukas protsess, mis sõltuvalt lapse individuaalsusest võib areneda väga erinevalt. Keele omandamiseks on oluline, et laps viibiks keskkonnas, kus teist keelt räägitakse, see tähendab, et ta kuuleb õiget keelt, selle kõla ja intonatsiooni. Keeleõpe on eluaegne protsess ning ükski keel, ka mitte emakeel, ei saa kellelegi kunagi lõpuni selgeks. Ülle Rannut rõhutab, et kakskeelse õpetuse eesmärk on lapse identiteeti säilitav mitmekultuursus. Emakeele ja sellele vastava kultuuri normidele ning väärtustele lisatakse teise keele kultuuri normid ja väärtused, mille tulemusena saavutatakse sotsiolingvistiline pädevus mõlemas keeles ja kultuuris. Identiteedi areng on protsess, mille käigus laps kujuneb ühiskonna, kooli ja perekonna väärtushinnangute ning normide mõjul. Identiteedi kujunemisel on tähtsaks teguriks keel. Sõnadega saab väljendada oma tundeid, teadmisi, vajadusi ja soove
annaabi.ee 
